Konnad. Kaheksa kuplas kollast kärnkonna,kandes kullavärvi kontsaga kummikud, kõndisid kivisel künkal kesk kõrgeid kuuski."Kuule konn", krooksatas Kärna Kusti. "Kuulen, kuulen" ,klonksas kõnetatu. "Karga kiiremini kooli, koolikell kõliseb keemiatundi. küll keemik kurjustab kui konnad kordkorralt kordarikkuvalt käituvad". Kuri koolimees kutsub konnapolitsei, kutsutu kamandab korrarikkujad karistust kandma: kükitagu kooli külmas keldris,kraaksugu, krooksugu, kas keegi kusagil küll kuuleks?Kuskilt kostab kopsimist,keegi koputab keldris konutavatele konnadele koppadi-kopp-kop-kopp.Kui kohutav koputus!Kas kollid kobistavad kooli keldris koristaja kabinetis, kes küll kollitab?Kas koolis kummitab?Kurivaim küll konnad koolikeldris, koputas keemik kahvatule kolbale kustutus kummiga,käbe kappas keldrisse konni kutsuma keemiatundi katsetele.
kuningas Agenori karja seast välja ning pakkus end kuningatütrele toredaks mängukaaslaseks. Neiu oli looma suursugusest välimusest ja malbest olekust vaimustatud ning kui sõnn laskus põlvili ja kutsus tüdruku ratsasõidule, ei kahelnud Europe hetkegi ja istus looma turjale. Kui sõnn võttis suuna mere poole, lehvitas neiu naerdes sõpradele ja ta ei aimanudki, et nüüd ei kohtu ta nendega enam kunagi. Sõnn aga kiirendas sammu ning kappas tuhatnelja mere suunas. Nüüd püüdis kohkunud Europe ta turjalt maha hüpata ja sõpru ning tuttavaid appi hüüda, kuid oli juba hilja: kaunilt ja sujuvalt ujus valge sõnn, kuningatütar turjal, loojuva päikese maa poole. Teekonnal saatis Europet ja sõnni suur seltskond: kuldses kaarikus kihutas lainetel merede valitseja Poseidon oma abikaasa Amphitritega, nende kannul ujus hulk merehaldjaid ehk nereiide, nende kõrval kihutasid sulpsu
Kui Leila oli pisike beebi, surid tema vanemad küttimise tagajärjel ning sellest ajast peale on Leila pidanud üksi hakkama saama. Tema elu suurim soov oli saada oma vanemad tagasi. Ühel kaunil päeval jalutas Leila jõe ääres otsimas hommikusööki. Jõe kaldalt paistis uhke kuningriik, kuhu Leila polnud kunagi sisse näinud. Jões märkas ta äkitselt helendavat ja läikivat kivikest. Suure uudishimu tõttu, mille ta päris oma emalt kappas Leila jõkke ja tõi selle läikiva kivi kaldale. " Huvitav, mis asi see selline on?", mõtiskles Leila. Järsku hüppas põõsa tagant välja väike siil, kes ainult torises pahaselt ükssarviku peale. "Anna see siia, see on minu oma", ütles siil pahaselt. "Aga milleks sul seda vaja on?", ei jätnud Leila jonni. "See toob mulle õnne ja täidab kõik minu soovid, kuid täna hommikul ma kaotasin selle ära", ütles nukralt siilipoiss. "Kas see minu soove ka täidab?", küsis ükssarvik
Võiks ka õelda, et kuidas ema nõnda ka tütar. Ta oli üpris pirtsakas ja isekas tütarlaps ja nii ei sobinud talle kõik ette juhtuv. Elisabethikesele otsiti välja elamud, kuid üksgi nendest ei sobinud tema nõuetega. Lossi ümbruskond pidi olema vaikne, ümberringi mets ning tiigikesed ja mis kõige tähtsam tema toas pidi särama päike, et tal oleks igapäev hea tõusta, teha oma rõduaken lahti ja tunda rõõmu ilusast hommikust. Printsess kappas juba mitmendaid nädalaid mööda losse aga mõtetult. Nii tõi tema ema lagedale viimase varjandi, mis temale kõige paremini istus. Loss, kus on ilus veranda ning lillerikas aed, uksed aknad avatud iga päev. Kuna merineitsi oli pirtsakas ning ka see temale ei sobinud tuli tal ema tahtmist mööda siiski sinna kolida, sest üks väärikas õukond ei saa ju ometi mitu aastat ühes ja samas residentsis elada. Printsessil tuligi kolida teise lossi elama.
aimata kavatsusi, purustada salanõusid, teeselda petetut. Aleksandrovitsi võib pidada aumeheks sellepoolest, et ta ei olnud nõus oma sõpra Grusnitskit laskma, kui aga Grusnitski teda jalga tulistas ei jäänud tal midagi muud üle ja ta pidi teda tulistama. Kõige sügavamad tunded olid Petsorinil Veera vastu, sest nagu ta ütles, et Veera mõistab teda kõige paremini. Kui Petsorin kuulis,et Veera lahkub, hüppas ta hobuse selga ja kappas Veera juurde,kuid kahjuks ta sinna ei jõudnud. Petsorinit võib samastada Don Juaniga, sest mõlemale mehele meeldis naisi taga ajada ja kui nad kätte said, kadus huvi ära. Nad ei armastanud naisi, vaid kasutasid neid ära. Samas võib Petsorinit samastada ka Faustiga sellepärast,et mõlemad mehed otsisid elu mõtet. Petsorini elu oli muutunud väga õnnetuks kuna ta oli kõik kätte saanud, mis ta oli oma elus tahtnud. Oli inimesi, kes lausa vihkasid Petsorinit
Punane oli elujõud ja energia. Punasega seostati maagilisi jõude ja võimeid. Punase villaga parandati vanas Iraanis valutavat kurku ja punase tindiga kirjutatud värssidel oli eriline jõud. Purpurpunased riided on sümboliseerinud jõukust ja väärikust, kvaliteetse purpuri saamiseks läks vaja väga palju meritigusid, lihtinimene ei saanud endale purpurrüüd lubada, see oli liiga kallis. Samas ka kuradit kujutatakse tihti just punases rüüs. Maalimahuku viimane ratsanik kappas punasel hobusel Johannese ilmutusraamatus. Punase värviga on ammustest aegadest peale maalitud sõja- ja jahivarustust, punase kasutamine sõdalaste riietuse juures usuti andvat sõjameestele enesekindlust ja võiduusku. Samas varjas punast värvi rüü lahingumöllus sõdalase haavadest tulvava vere. Enamus värvianalüütikuid on üksmeelsed selles, et punane esindab vaprust ja julgust, otsustavust ning kangelaslikkust. On olemas Punane meri ja punane väljak
Kui Kiievi vürst Vladimir lasi rajada paganliku templi, siis keskele asetas ta hõbedase pea kuldsete vuntsidega Peruni Lada ja Lelja- Rodi saatjad, kaitsesid perekonda, abielu ja laste sündi. Veles ehk Volos- kaitses karja, aitas koguda vara ja soosis pillimängu Stribog- valitses tuuli ja tormi, teda austasid eriti meremehed, kes plaanisid meresõitu. Jarilo- sümboliseeris kevade tulekut Kupaala- viljakuse jumal, sümboliseeris suvist pööripäeva Iraani jumal Horsi päikesejumal, kes kappas valge hobusena maa kohal idast läände Semargl- sama päritolu taevane saadaik, viljakuse ja allilma jumal. Teda kujutati tiivulise koerana Slaavlased pidasid taevast paradiisiks ning taevas ja maa olid abielupaaris. Suvel hoidis taevas maad oma embuses, viljastas teda vihmaniredega ja päikesekiirtega. Talveks pidid aga armastajad lahku minema. Slaavlaste tähtsamate rituaalsete toimingute paigad olid paganlikud pühamud. Pühades paikades olid iidolid kujud, mis
mongolid hoopis lõunasse. Pikemalt jäädi toppama Tsernigovimaa väikese linna Kozeleski juurde mida ei suudetud7-8 nädalat vallutada. Suvel puhkasid nad steppides ja täiendasid vägesid ning järgmisel sügisel võeti sihikule l-venemaa. Kiiresti vallutati mitmed linnad ja peagi jõuti Kiievi alla. Koheselt piirama ei asutud vaid jäädi laagrisse. Tõsine piiramine algas 1240 aasta lõpus. Linna kaitset organiseeris tuhatnik Dmitri vürst aga ise kappas abivägesid otsima. Välismüüridest murti peagi läbi ja 6 dets oli sel aja mõistes tohutu linn hävitatud(u 50 000 elanikku), kõik peale tuhatnik Dmitri tapeti sest Batule avaldas tema vaprus muljet. Batu jagas oma väe väiksematesk osadeks ja järgnevalt vallutati Galiitsia-Volõõnia ja jõuti välja lõuna poolasse. 28. Kuldhord ja Venemaa. (Sergejev, Vseviov 2002, 249260). Mongolite vallutusretkede tulemusena tapeti või müüdi orjadeks suurel hulgal inimesi,
Vaitla mõisas kuulis vanem parun Heidegg, et talupojad on läinud Mahtrasse, Mahtra talupoegi kaitsma vitsutmaise eest. Ta arvas, et soldatid ajavad nad oma püssidega kohe minema, kui soldatid neid ähvardama peaksid. Mõlemad parunid, nii Herbert kui ka Rüdiger läksid külasse talupoegade juurde. Rüdigeril oli plaan neile nahapeale anda. Külast leidis ta ainult ühe mehe. Järsku kostus sealt poolt püssipauke, kuid need jäid aina harvemaks. Sel ajal hüppas talupoeg hobusele ja kappas Mahtra poole. Rüdiger küll hõikas, et ta tagasi tuleks, kuid mees ei teinud kuulmagi. Rüdiger lasi Vinteril käskjala Mahtra poole saata, et teada seeda, et mis seal toimub. Herbert ja Rüdiger läksid mõisa poole. Kodu ukse juures tõttasid neile vastu Adelheid ja Ada, kes pärisid neilt paukude kohta. Herbert märkas Mahtra poolt suitsu ning sai aru, et mõis on põlema pistetud. Ta ütles seda ka teistele. Adelheid sattus paanikasse. Ta
Vaitla mõisas kuulis vanem parun Heidegg, et talupojad on läinud Mahtrasse, Mahtra talupoegi kaitsma vitsutmaise eest. Ta arvas, et soldatid ajavad nad oma püssidega kohe minema, kui soldatid neid ähvardama peaksid. Mõlemad parunid, nii Herbert kui ka Rüdiger läksid külasse talupoegade juurde. Rüdigeril oli plaan neile nahapeale anda. Külast leidis ta ainult ühe mehe. Järsku kostus sealt poolt püssipauke, kuid need jäid aina harvemaks. Sel ajal hüppas talupoeg hobusele ja kappas Mahtra poole. Rüdiger küll hõikas, et ta tagasi tuleks, kuid mees ei teinud kuulmagi. Rüdiger lasi Vinteril käskjala Mahtra poole saata, et teada seeda, et mis seal toimub. Herbert ja Rüdiger läksid mõisa poole. Kodu ukse juures tõttasid neile vastu Adelheid ja Ada, kes pärisid neilt paukude kohta. Herbert märkas Mahtra poolt suitsu ning sai aru, et mõis on põlema pistetud. Ta ütles seda ka teistele. Adelheid sattus paanikasse. Ta
kehaossa. Siiski kukkus ainult Mousqueton hobuse seljast maha, mitte küll sellepärast, et ta haav oleks olnud hädaohtlik, vaid sellepärast, et ta ise ei näinud oma haava ja kahtlemata uskus, et haav on hirmsam, kui see tegelikult oli. «See on luuresalk,» ütles d'Artagnan. «Ei maksa püssirohtu raisata, edasi teele!» Kuigi Aramis oli haavatud, haaras ta hobuse lakast ja kihutas teistele järele. Ka Mousquetoni hobune oli neile järele jõudnud ja kappas nüüd üksinda rivis. «See on tagavarahobuseks,» ütles Athos. «Mulle oleks kübar rohkem meele järele,» sõnas d'Artagnan. «Kuul viis minu oma minema. Missugune õnn, et kaasasolev kiri ei olnud kübaras.» «Tont võtaks, ega vaene Porthos vist küll eluga pääse, kui ta sealt läbi tuleb,» ütles Aramis. «Oleks Porthos jalul, siis oleks ta meile juba järele jõudnud,» tähendas Atros. «Mina arvan, et joobnu muutus võitlusväljal kaineks.»
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
