Referaat-Maa (1)

Maa on meie päikesesüsteemi kolmas planeet Päikese poolt loetuna ning ainuke meile teadaolev planeet universumis, kus leidub elu. Maa on suuruselt viies planeet päikesesüsteemis. Maa koos oma loodusliku kaaslase Kuuga tiirleb mööda ellipsikujulist orbiiti ümber Päikese. Tiirlemisperiood on 365 ööpäeva 6 tundi 9 minutit 9,98 sekundit. Maa tiirlemise keskmine kiirus on 107 218 km/h. Maa pöörleb ümber oma keset läbiva mõttelise polaartelje.Täispöörde ümbritseva galaktilise tausta suhtes teeb Maa 23 tunni 56 minuti 4,10 sekundiga .
Maa moodustab Päikesesüsteemis koos oma loodusliku kaaslase Kuuga vastastikku graviteeriva osasüsteemi, mille massikese asub Maa keskmest keskmiselt 4635 km kaugusel.
Maa on ainuke teadaolev koht, kus on elu. Praeguse teadmiste seisu juures võib öelda, et elu Maal sai alguse väga lühikestel ajavahemikel pärast algset perioodi, mil Maad intensiivselt pommitasid asteroidid. See pommitamine lõppes umbes 3,9 miljardit aastat tagasi. Pidi moodustuma stabiilne maakoor ning see pidi niipalju jahtuma, et vesi saaks olla vedelas olekus.
Seni vanimad märgid elust on 3,5 miljardit aastat vanad. Need leiti Lääne- Austraalia kivimites . 3,9 miljardi aasta vanusest Gröönimaa settekivimist on leitud süsiniku isotoopide omavahelise vahekorra anomaaliaid, mis viitavad bioloogilisele ainevahetusele. Seega võis elu eksisteerida juba siis. Elul on olnud Maale suur mõju. Et elu on tootnud hapnikku, siis on atmosfääri koostis muutunud. Taimed on Maa albeedot ning sellega ühtlasi energiabilanssi radikaalselt muutnud.
[1]
Maa atmosfäär koosneb 77% lämmastikust, 21% hapnikust, argoonist, süsinikdioksiidi ja vee lisandiga. Alguses oli Maa atmosfääris arvatavasti palju rohkem süsinikdioksiidi, kuid see on aja jooksul peaaegu kõik liitunud karbonaatkivimiteks. Väiksemal määral on süsihappegaasi lahustunud ookeanidesse ning on ära tarvitatud elavate taimede poolt.
Laamtektoonika ja bioloogilised protsessid säilitavad praegu süsinikdioksiidi lakkamatut ringlemist Maal. Maa ja Kuu vaheline vastastikune mõju aeglustab Maa pöörlemist umbes 2 millisekundi võrra sajandis. Käesolev (teaduslik) uurimine näitab, et umbes 900 miljonit aastat tagasi oli 481 18- tunnist päeva aastas.
   Maal on mõõdukas magnetväli, mis on tekitatud elektrivoolu poolt tuumas. Päikesetuul, Maa magnetväli ja Maa ülemine atmosfäär põhjustavad virmalisi .
Maa pind on väga noor. Suhteliselt lühikese perioodi jooksul on erosioon ja tektoonilised protsessid hävitanud ja uuesti loonud suurema osa Maa pinnast. Seetõttu on kadunud peaaegu kõik varasemad jäljed Maa pinna geoloogilisest ajaloost.
Maa on 4.5 kuni 4.6 miljardit aastat vana. Maa koor on jaotunud mitmeteks erinevateks tahketeks platoodeks, mis ujuvad allpool asuval kuumal vahevöö kihil. Teooriat, mis seda kirjeldab teatakse kui laamtektoonikat. 71 % Maa pinnast on kaetud veega. Maa on ainuke planeet millel vesi saab eksisteerida vedelas olekus Maa pinnal (kuigi Titaani pinnal võib olla vedelat etaani või metaani ja Europa pinna all vett ). Vedelas olekus vesi on eluks olulise tähtsusega.  Ookeanide soojusmahtuvus on samuti väga tähtis hoidmaks Maa temperatuuri suhteliselt stabiilsena
[2]
Päikesetuul, Maa magnetväli ja Maa ülemine atmosfäär põhjustavad virmalisi. Maa sisemusest oleme me saanud uurides maavärinate võnkeid. Vahevöö ülaosast saame teavet uurides vulkaanidest pinnale kerkivat laavat, enamik maast on aga ligipääsmatu. Maakoor koosneb peamiselt kvartsist (ränidioksiid) ja teistest silikaatidest nagu päevakivi. Maa kaugus Päikesest: 150 miljonit kilomeetrit. Maa kõrgeim tipp on Džomolungma mäetipp Himaalajas. Väiksemal määral on süsihappegaas lahustunud ookeanidesse ja taimede poolt ära tarvitatud. Kasvuhooneefekt on nähtus, mis avaldub selles, et planeedi atmosfäär laseb läbi lühilainelist päikesekiirgust, kuid neelab planeedi pinnalt kiirguvat pikalainelist kiirgust ning selle tagajärjel soojeneb. Ilma kasvuhooneefektita külmuksid ookeanid ja elu maal, nii nagu me seda tunneme , oleks võimatu. Kasvuhooneefekti tegevus oleneb õhu süsinikdioksiidi- ja tolmusisaldusest. Väike kogus süsinikdioksiidi on atmosfääris kogu aeg. Kasvuhooneefekt tõstab Maa pinnatemperatuuri umbes 35 kraadi võrra
Maa on jagatud mitmeteks kihtideks, mis erinevad üksteisest keemilise ja seismilise omaduste poolest (sügavus km-tes) :
0 - 40 Maakoor
10 - 400 Vahevöö ülaosa
400 - 650 Üleminekuvöö ehk siirdetuum
650 - 2700 Vahevöö ülaosa
2700 - 2890 D´´ kiht ( mõnikord lisatud vahevöö ülaosale )
2890 - 5150 Välimine tuum
5150 - 6378 Sisemine tuum
Suurem osa maa massist on koondunud vahevöösse, enamik ülejäänust tuuma.
atmosfäär = 0. 0000051
ookeanid = 0. 0014
maakoor = 0. 026
vahevöö = 4. 043
välimine tuum = 1. 835
sisemine tuum = 0. 09675
[3]
Meie praegust päikesesüsteemi poleks võimalik ära tunda sel ajal, kui see ühes Linnutee kaugemas servas 4,6 miljardit aastat tagasi moodustuma hakkas. Siis oli tegu lihtsalt ühe keerleva gaasi-ja tolmupilvega. Tolm selles pilves oli kleepjas ja hakkas lumehelvestena kokku jääma, sellised klombid kleepusid üksteise külge, moodustades kivimkehasid, mida võiks pidada planeedialgeteks. Nende läbimõõt on vaid mõni kilomeeter.
Külgetõmbejõu tõttu hakkasid need planeedialged üksteisega kokku põrkama ja üksteise külge jääma. Aegade jooksul said nendest planeedid ning nendest, millest planeete ei moodustunud, said asteroidid ja komeedid . Vastmoodustunud planeedid nägid üldse teistsugused välja kui praegu. Maa oli näiteks hiiglaslik vormitu kivikamakas. Kulus kaks ja pool miljardit aastat, enne kui see muutus lopsakasroheliseks maailmaks , milles meie praegu elame.
Kunagi uskusid inimesed, et Maa on lame. Umbes 2500 aastat tagasi avastasid kreeklased , et Maa on kerakujuline. Umbes 260 aastat eKr. arvas kreeka teadlane Aristarchos, et Maa tiirleb ümber Päikese. Seda tõestas 1543. aastal poola astronoom Mikolaj Kopernik . Uusi teooriaid Maa tekke kohta on ka tänapäeval. Näiteks üks, mida nimetatakse Gaia teooriaks, väidab, et kogu planeet käitub nagu elav organism.
[4]
Kosmosest paistab Maa helendava sinana ketta või sirbina olenevalt sellest kas Päikest valgustatud poolkera on täielikult või osaliselt vaatleja poole pööratud. Maal on arenenud rikkalik taimne ja loomne elu.
- Maavarad ja veevarud.
Maavarade maailmavaru arvestus on ebaühtlase uurituse ja erinevate hindamisaluste tõttu ligikaudne . Põlevate maavarade üldgeoloogilised maailmavarud on hinnangute kohaselt järgmised: kivisüsi, nafta, maagaas, turvas ja põlevkivi. Veevaru on hinnnagu järgi 1,45 miljardit km3 , sellest moodustab aastane sademete hulk 520 000 km3 . Jõgede aastane äravool arvatakse olevat 37 400 km3 .
- Mullastik .
Maailma mullasrikus eristatakse 2 suurt mullatüüpide rühma: tasandike mullad ja mägialade mullad. Tasandike mullad jagunevad järgmiselt: polaarvöötmete mullad, mõõdukalt jahedate ja niiskete piirkondade mullad, parassoojade ja ja kuivad piirkondade mullad, subtrootika mullad, intratsonaalsed mullad.
- Taimkate .
Taimkate maismaa ja maailmamere taimekoosluste kogum on biosfääi peamine elusainet moodustav osa. Maa taimkattes eristatakse järgmisi suuri üksusi: 1. Puistaimkond: metsad , hõrendiku, põõsastikud, puhmastikud. 2. rohttaimkond: rohtlad, niidud, rohusood, põllud. 3. Vaegtaimkond: kaljude, kõrbete ja liivikute avakooslused. 4. veetaimkond: mere-, magevee - ja riimveekooslused.
- Taimestik .
Taimestik ehk floora koosneb 300 000- 400 000 taimeliigist, 2/3 neist on õistaimed. Õistaimede sugukondade ja perekondade leviku alusel eristatakse maismaal 6 taimestikuregiooni ehk taimestikuriiki. Suurimat, põhjapoolkeral olevat holarktilist regiooni ehk Holarktist iseloomustavad pajulised, kaselised, ristõielised, nelgilised , roosõielised, sarikalised, kõrrelised. Liigirikkaim ja omapäraseim on Ida- Aasia ehk Hiina-Jaapani allregioon, mida peetakse paljude taimeperekondade tekkekohaks. Troopia jaguneb 2 regiooniks, mõlemaid iseloomustab palmiliste sugukond nin mürdiliste ja käpaliste rohkus . Paleotroopilisele regioonile on omased mooruspuulised, piimalillelised, lemmaltsalised, pandanilised, võhalised, ingverilised, banaanilised. Neotroopiline regioon on liigirikkaim taimsetikuregioon. Tüüpilised on kaktuselised ja kannalised. Kapimaa regioon erineb muust Aafrikast paksuleheliste ja amarülliliste poolest. Austraalia regioonis on palju endeeme: eukalüptid, rohtpuud. Andide lõunaosale ja Uus- Meremaale , mis koos lähisantarktiliste saartega moodustavad liigivaeseima antarktilise regiooni. Meretaimestiku erinevused on suhteliselt väiksed ega võimalda ookeanide üksikasjalikku liigestamist.
- Loomastik .
Loomastiku alusel jaguneb maismaa 5 loomastikuregiooniks: Holarktiline regioon on pidevalt suurim, kuid loomastikult suhteliselt vaene. Endeemsed on kobraslased, hüpiklased, viiksjäneslased, kaamelid, lambad , lindudest metsislased ja kaurilisedm ulatuslik levila on kärplastel, koerlastel ja hirvlastel. Etioopia regiooni iseloomustab suurte rohusööjate ning neist toituvate kiskjaliste rohkus. Palju elab seal ka kitsaninalisi ahve ja poolahve. Lindudest on endeemsed jaanalind , pärlkana ja hiirlinnud. Indo. Malai regiooni loomastik sarnaneb Etioopia regiooni omaga . Ühised rühmad on soomusloomad, londilised, kitsaninalised ahvid , ninasarvikud, võhkhirved ja sarvlinnud. Ainult selles regioonis elutsevad karutiivalised, kandlased, gibonlased. Rohkesti on hirvlasi, veislasi, oravaid , kanalisi. Rohkesti elutseb seal lennusega loomi. Inimahvidest elab seal ainult orangutang. Neotroopilise regiooni loomastik on rikkalik ja omapärane. Imetajaist on endeemsed kukkurvõhnlased, vampiirlased, napihambulised, laamad , laianinalised ahvid, lindudest nandulised, tuttkana, kannushaned, tuukanlased. Iseloomulikud on ka okaslased, tapiirid, nabasead, suurtsest kaslastest puuma ja jaaguar, pesukaru , tinamulised, kondorid, koolibrid, iguaanlased, suured putukad ja ämblikud. Austraalia regioon on ürgseim. Pärisimetajate alamklassi esindajad peaaegu puuduvad, kui jätta arvetamata mõned hiirlased , käsitiivalisedja liigid, mis inimene on aklimatisserinud. Seevastu elutseb seal rohkesti kukkurloomi. Endeemsed on ürgimetajad, kaasuarilised ja kärsspealised. Rohkem kui kuskil mujal on papagoisid. Maailmameri jaguneb loomastiku alusel 7 regiooniks. Arktilise regiooni loomastik on liigivaene, kuid isendirohke. Kaladest on valdavad lõhelased, tursklased ja lestalised. Imetajaist on iseloomulikud 3 vaalalist. Boreoatlantilise regiooni loomasik on samuti suhteliselt vaene. Kalade hulgas puuduvad endeemsed sugukonnad. Rohkesti elutseb seal tursklasi, heeringlasi ja lestalasi. Lindudest on endeemne alk, palju on suulat. Imetajaist on iseloomulikud hallhüljes, pringel ja laiksilmdelfiin. Boreopatsiifilise regiooni loomastik on mitmekesine ja omapärane. Tuntuimad selgrootud on hiidkrabi, kammkarp, trepang, süvavees elab rohkesti habeloomi. Lindudest on endeemsed osa algilisi, imetajaist kotik , merisaarmas ja mitmed vaalad. Suur hulk maailma loomarühmi elutseb peamiselt või ainult troopikaveekogudes. Põhiliselt kalade ja selgrootute fauna erinevuste põhjal eristatakse troopilisatlantilist ja troopilis-indopatsiifilist regiooni. Notaalse ja antarktilise regiooni loomastik sarnaneb mitmes suhtes, kuigi madala temperatuuri pärast on viimases liike märksa vähem. Iseloomulikud on pingviinid, lontüljes, merilõvid, kiusvaalad .
- Toiduvaru.
Hinnangute alusel on maakera taimse orgaanilise aine toodang aastas 110 miljonit. Peamine osa inimeste toidust saadakse põllumajadus taimedest . Nende kasvupind hõlmab u 10% maismaast ja nad toodavad aastas 13 miljonit orgaanilist ainet; toiduks tarvitatakse sellest u. 7% loomasöödaks sama palju. Maailmamerest saab inimkond
aastas u. 65 miljonit kala ning u. 5 miljonit vähke ja limuseid. Maailma toiduvaru ja ühiskonnategurid ei võimalda kogu maailma rahvastikku toiduga piisavalt varustada. Maailma toiduvaru kasvu piiravad pinnase erosioon, õhu, mulla ja vee saastumine ja reostumine, taimehaigused ja –kahjurid. Toiduvaru saab suurendada haritava maa pindala suurendades, taimekaitset tõhustades, argotehnikat ja sordiaretust edendades, rohkem veeorganisme kasutades, toidukadu vältides ja tehistoiduaineid sünteesides. Maailma toisuvaru arvestab ja uurib ÜRO Toitlustus -ja põllum.- organisatsioon .
-Inimkond.
ÜRO andmeil elas 1968 maailmas 3483 miljonit inimest. Aastane iive on 63 miljonit ehk 19%.rahvastiku paiknevust on tugevasti mõjustanud migratsioon . Rahvastik jaotub ebaühtlaselt: ligi 35% maismaast on asustamata, 7%-l elab 70% rahvastikust. Tihedaima asustusedga riigid on Holland ja Belgia. Üks kolmandik inimkonnast elab linnades. Maailmas on 146 iseseisvat riiki, mis hõlmab u.131 400 000 km² ja kus elab u. 99% maailma rahvastikust. 14 riigis kehtib sotsialistlik ühiskonnakord, teised on kapitalistlikud riigid, nende hulgas moodustavad eri rühma poliitilise sõltumatuse võitnud noored rahvusriigid, kes on asunud mittekapitalistlikule arenguteele. Asumaade osatähtsus on 20.saj. pidevalt vähenenud.
[5]
-Mäeteke.
Suur osa maakera mäestikust on tekkinud laamade põrkumise tagajärjel. Kui ookeanialune laam põrkub kokku mandrilise laamaga, surutakse õhem ookeaniline laam kurdudeks. Kui laamad liiguvad üksteise suhtes pikisuunas , tekivad murrangud. Murrangute käigus võivad mõned kivimiplokid kerkida ja teised vajuda.
Mandrite tänased piirjooned on välja kujunenud miljonte aastasadade jooksul.
-Maavärinad.
Maa sisejõud avaldub maavärinate ja vulkaanipursete kaudu, mõlemad loodusnähtused on seotud laamade kokkupuute ala murranguvöönditega. Maavärinad tekivad laamade erisuudalisel liikumisel või siis olukorras, kus laamade liikumiskiirus on erimev. Pooleldi tahkunud vahevöö kivimid surutakse laamade liikumise käigus vastu kõvemaid kivimeid, mis moodustavad maakoore. Seal, kus maakoor on kõige hapram, toimub ka murrang, mille põhjustatud võnked levivad igas suunas. Piki murranguvööndit tekivad maapinda mitmes suunas lähtuvad lõhed ja rikked .
-Liustikud.
Kui mägedesse koguneb pidevalt lund, mis ära ei suuda sulada, tiheneb see pikapeal jääks ning paneb aluse liustike tekkele. Liustiku alumised kihid on vanemad ja tihedamad, ülemised kihid kergemad ja nooremad .
-Ookeanid.
Kui vaadata lõunamandri kohalt põhjasuunas, jääb maakerast mulje kui ülekaalukalt sinise värvi meelevallast planeedist. Sest ookeanid hõlmavad maakera pindalast üle kahe kolmandiku. Maailmameres leidub tuhandeid saari . Maailmamere põhjas on oma riftivööndid, mäeahelikud, vulkaanid, tasandikud, süvikud ja kõik see, mida kohtame maismaalgi.
[6]
Meie planeedi maismaa, õhk ja veekogud on täis hämmastavalt mitmekesist elu ning on nimetus antud rohkem kui 1,5 miljonile loomaliigile. Kõiki neid loomi vüib jagada laheks suurühenduseks- selgroogseteks ja selgrootuteks. Kalad , kahepaiksed, roomajad , linnud ja imetajad on selgroogsed, see töhendab, et nende keha toestab selgroog . Selgrootutel- näiteks putukatel, ämblikel ja tigudel- selgroogu pole.
Planeedil Maa on hulk looduslikke vööndielupeiku ehk bioone, mida eristatakse selle järgi, missuguse kliima seal on ning millised taimed seal kasvavad ja millised loomad seal elavad.
[7]