Planeet Maa (0)

Planeet Maa
Maa on Päikesesüsteemi kolmas planeet Päikese poolt loetuna ning ainuke teadaolev planeet Universumis, kus leidub elu.Maa pind on 71% ulatuses kaetud soolase vedela veega, mis moodustab maailmamere.
Maailmamere tasemest kõrgemal asuvaid alasid nimetatakse mandriteks ja saarteks. Maa on geoloogiliselt elav planeet, mille selgeks tõendiks on väga väike impaktstruktuuride arv võrreldes näiteks geoloogiliselt surnud Kuuga . Kuu on meteoriidikraatreid tihedalt täis, ehkki ta ei suuda väiksema massi tõttu tõmmata ligi nii palju taevakehi kui Maa. Maal olevad impaktstruktuurid on erosiooni poolt minema uhutud, mattunud setete alla või tektooniliste protsesside käigus hävinud.
Maa pealmine kiht ehk litosfäär on jagunenud paarikümneks üksteise suhtes liikuvaks plaadiks ehk laamaks. Maa on ainus teadaolev taevakeha , kus esineb laamtektoonika . Maa tuum on metallilise koostisega. Tuuma siseosa on tahke, välisosa aga vedel. Vedela metallilise välistuuma ainese pööriseline liikumine on Maa tugeva magnetvälja olemasolu põhjustajaks.
Maa tiirleb ümber Päikese, kulutades ühe tiiru tegemiseks 365,26 päeva ehk ühe aasta. Maa ümber tiirleb üks looduslik taevakeha nimega Kuu. Lisaks sellele on inimesed alates 20. sajandi keskelt saatnud Maa orbiidile palju tehiskaaslasi.
Lisaks Päikese ümber tiirlemisele pöörleb Maa ka ümber oma telje, tehes ühe pöörde pisut enam kui 23 tunni ja 56 minutiga. Maa telg on orbiidi tasandi ehk ekliptika normaali suhtes kaldus 23,4° võrra. See nurk on aastaaegade põhjustajaks.
Maa on inimese ainsaks koduks . Peale Maa on inimene külastanud ainult Kuud. Inimese valmistatud kosmoseaparaadid on uurinud kõiki Päikesesüsteemi planeete ning mõned neist on praeguseks jõudnud planeetidest kaugemale, kandes endaga teistele hüpoteetilistele mõistusega olenditele mõeldud sõnumeid inimtsivilisatsiooni kohta.
Mõõtmed
Maa on suuruselt viies planeet päikesesüsteemis. Maa-tüüpi Päikesesüsteemi planeetide seas on Maa suurim.
Maa ümbermõõt on piki ekvaatorit 40 075,004 km, üle pooluste 39 940,638 km. Nende kahe ümbermõõdu vahe on 67,183 km.
Maa diameeter (läbimõõt) on ekvaatoritasandil 12 756,270, poolusi läbival sirgel 12 713,500 km. Nende diameetrite vahe on 42,77 km.
Maa kogupindala on 510 065 284,702 km².
Maa ruumala on 1 083 230 000 000 km³.
Maa ekvatoriaalraadius on 6378,135 km.
Maa polaarraadius on 6356,750 km.
Maa keskmine raadius on 6372,795 km
Maa ruumalaga sfääri raadius oleks 6371,005 076 123 km. (Seda nimetatakse Maa keskmiseks raadiuseks.)
Maa pinnast on ligikaudu 71% kaetud ookeani ning 29% maismaaga.
Maismaa keskmine kõrgus merepinnast on 623 m. Ookeanide keskmine sügavus on aga 3,8 km.
Siseehitus
Teadmised Maa siseehituse kohta on hangitud peamiselt seismiliste lainete levikupildi alusel. Seismiliste lainete levikukiirus ja suund muutuvad siis, kui lainete levimiskeskkonna omadused muutuvad. Muutuvaks omaduseks võib olla koostis (mineraloogiline ja kivimiline), mineraalide kristallstruktuur või mõlemad korraga. Seismiliste lainete levimiskiirus muutub tavaliselt ühtlaselt. Näiteks suureneb see vahevöös sügavuse suurenedes, sest sügavamad vahevöö osad on tihedamad. Lisaks ühtlasele muutumisele esinevad Maa sisemuses ka teravamad piirpinnad, kus seismiliste lainete kiirus muutub väga äkki olulisel määral. Sellised piirpinnad ongi aluseks Maa siseehituse jagamisel erinevateks üksusteks.
Kõige üldisem on jaotus maakooreks , vahevööks ja tuumaks. Maakoor on valdavalt tahke kivimiline kest, mille alumiseks piirpinnaks on 20...70 km sügavusel paiknev Mohorovičići eralduspind ehk Moho . Sellest allpool levivad seismilised lained oluliselt kiiremini. Vahevöös on mitmeid väiksemaid piirpindu, kuid väga suur muutus seismiliste lainete levikukiiruses tuleb alles 2900 km sügavuses, kus algab Maa välistuum. P-lainete levikukiirus aeglustub järsult ning S-lainetele on see kiht läbimatu. Sellest võib järeldada, et välistuum on vedelas olekus. 5200 kilomeetri sügavusel muutub tuum taas tahkeks , ehkki ta on ilmselt sulamispunktile väga lähedal.
Maakoorest eristatakse litosfääri, mis on oluline mõiste laamtektoonika seisukohalt. Litosfäär hõlmab Maa ülemise kihi 50...300 kilomeetri sügavuseni. Litosfääri alumiseks pinnaks on astenosfääri ülemine pind. 660 kilomeetri sügavuses toimub viimane oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses enne vahevöö ja välistuuma piiri. Selle piirpinna järgi jagatakse vahevöö üle- ning alavahevööks. Vahevöö alaosas on D"-kiht, mis ulatub vahevöö ja tuuma piirilt 220...250 kilomeetrit kõrgemale. See on kiht, kus seismiliste lainete levikukiirus sügavuse suurenedes ei muutu.
Liikumine
Päikesesüsteemi liikumine
Koos Päikesesüsteemiga liigub Maa kosmoses kiirusega umbes 20,1 km/s = 72 360 km/h Herkulese tähtkuju poole.
Galaktika liikumine
Galaktika tervikuna liigub aga Lõvi tähtkuju suunas kiirusega umbes 600 km/s.
Tiirlemine
Maa koos oma loodusliku kaaslase Kuuga tiirleb mööda ellipsikujulist orbiiti ümber Päikese. Tiirlemisperiood (nn täheaasta) on 365 ööpäeva 6 tundi 9 minutit 9,98 sekundit. Maa tiirlemise keskmine kiirus on 107 218 km/h (peaaegu 29,783 km/s).
Maa moodustab Päikesesüsteemis koos oma loodusliku kaaslase Kuuga vastastikku graviteeriva osasüsteemi, mille massikese asub Maa keskmest keskmiselt 4635 km kaugusel.
Elu Maal
Maa on ainuke teadaolev taevakeha, kus esineb elu (kui mitte arvestada inimtegevust väljaspool Maad). Praeguse teadmiste seisu juures võib öelda, et elu Maal sai alguse väga lühikestel ajavahemikel pärast algset perioodi, mil Maad intensiivselt pommitasid asteroidid . See pommitamine lõppes umbes 3,9 miljardit aastat tagasi. Pidi moodustuma stabiilne maakoor ning see pidi niipalju jahtuma, et vesi saaks olla vedelas olekus. Vedela vee olemasolu Maa pinnal on meile tuntud elu esinemise jaoks hädavajalik tingimus. Teiste teadaolevate planeetide pinnal vesi vedelal kujul ei esine.
Seni vanimad (ja vaieldavad) märgid elust (kivistunud sinivetikad ) on 3,5 miljardit aastat vanad. Need leiti Lääne- Austraalia kivimitest . 3,9 miljardi aasta vanusest Gröönimaa settekivimist on leitud süsiniku isotoopide omavahelise vahekorra anomaaliaid, mis viitavad bioloogilisele ainevahetusele. Seega võis elu eksisteerida juba siis.
Elul on olnud Maale suur mõju. Et elu on tootnud hapnikku, siis on atmosfääri koostis muutunud. Algselt sisaldas see praegusest palju rohkem süsinikdioksiidi, kuid ei sisaldanud hapnikku. Fotosünteesivate organismide elutegevuse käigus moodustus hapnikurikas atmosfäär, mis tegi võimalikuks aeroobse elu. Hapniku aatomeist moodustunud osoonikiht kaitseb Maad Päikeselt lähtuva ultraviolettkiirguse eest, mille tõttu sai elu esinemine võimalikuks ka väljaspool ookeane.Taimed on Maa albeedot ning sellega ühtlasi energiabilanssi radikaalselt muutnud.
Maal elab miljoneid liike, sealhulgas tarkinimene.