REFERAAT KLAAS JA KLAASITOOTED (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
K I
KLAAS- JA KLAASITOOTED
Referaat
Õppejõud:
Mõdriku
2009

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Klaasitootmise ajalugu eestis 4
Klaasitööstuse tooraine , paiknemine ja tööliskond 5
Klaasivabrikud 1628.-1918. aastatel 6
Klaasivabrikud 1920.-1930. aastatel 7
Klaasi omadused 8
Klaasi koostis ja valmistamine 9
Klaasi töötlemise võtted 10
Termilised võtted 11
Mehaanilised võtted 12
Keemilised võtted 13
Tavaline klaas 14
Päikesekaitse klaas 15
Tuletõkke klaas 17
Turvaklaas 18
Dekoratiivklaas 20
Matistatud klaas 21
Taustvärvitud klaas 22
Painutatud klaas 23
Kokkuvõte 24
Kasutatud kirjandus 25

Sissejuhatus

Klaas avastati savinõude glasuurimisel kõrvalsaadusena umbes neli ja pool tuhat aastat tagasi üheaegselt Egiptuses ja Mesopotaamias. Vanimad teadaolevad klaasesemed olid opaaksed ehk läbipaistmatud pisianumad ja ripatsid . Lõuna-Euroopas õpiti klaasi valmistama I aastatuhandel eKr. Sealt levisid esimesed klaasesemed kaubavahetuse teel ka Põhjamaadesse. Eestisse jõudis klaas pisiesemetena I aastatuhandel pKr Kesk-Euroopa ja Skandinaavia kaudu. Arvan, et igaüks on kokku puutnud suuremal või vähemal määral klaasiga. Selle referaadi käigus pakun lugejale informatsiooni klaasi ajaloost, valmistamisest, praktilisest kasutamisest ja seost kaubandusega.

Klaasitootmise ajalugu eestis

Klaasi on eestis valmistatud alates 1828. aastast, mil alustas tegevust Hüti klaasikoda Hiiumaal. Läbi aegade on Eestis tegutsenud vähemalt 54 suuremat või väiksemat klaasitööstust, mis erinevatel perioodidel on tootnud nii lihtsaid rohekast, nn võsaklaasist pudeleid kui lihvitud peegleid ja peeneid kristallesemeid. Eesti rahvusliku klaasitööstuse sünniks võib pidada Eesti iseseisvumisele järgnenud aega. Seni olid klaasi valmistanud peamiselt sakslastest meistrid, nende lahkumine tekitas vajaduse eesti rahvusest koolitatud oskustööliste järele. Siinsetes klaasivabrikutes algas meistrite väljaõpe 1925. aastal. Olulisim roll Eesti klaasitootmise ajaloos oli Johannes Lorupil ja tema loodud klaasivabrikul. See oli esimene moodne klaasi tootmise ettevõte Eestis, kus tegeldi tootmise moderniseerimise ja toodangu sihipärase arendamisega. Esimesena eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama poolkristalli ja kristalli, anti välja tootekatalooge ja hinnakirju. Märkimisväärne osa toodangust turustati välismaal.

Klaasitööstuse tooraine, paiknemine ja tööliskond

Olulisimaks komponendiks klaasi toomisel on eriline klaasiliiv , mis moodustab klaasisegust umbes 60 protsenti. Eestis leiduvatest liivadest on klaasitootmiseks sobivamad Põhja-Eestis Aserist Kundani ulatuvad valged räniliivad ja Lõuna-Eestis Piusa ümbruskonnas asuvad liivad. Läbi aja on tarvitatud ka tavalist, enamasti klaasivalmistamise kohale geograafiliselt kõige lähemal asuvat liiva, kuid see vajab rohkem puhastamist ja enamasti lisatakse segule ka paremate omadustega klaasiliiva. Kristalli valmistamiseks vajaminevat liiva Eesti ei leidu. Lisaks liivale vajatakse klaasi valmistamiseks ka suures koguses kütust. Näiteks põletati 18. sajandil väikeses ühe klaasiahjuga klaasikojas aastas umbes 10 000 m³ puid ning seetõttu ei olnud sellise tööstuse eluiga tavaliselt pikem kui 5-7 aastat – kui ümbruskonna mets oli laastatud, viidi klaasikoda üle uude paika.
Klaasikodade asukoha valikul olid lisaks tooraine kättesaadavusele olulised ka transpordivõimalused , sest õrn valmistoodang – anknalaas, peeglid, lauanõud ja pudelid müüdi enamasti tööstuskodadest küllalt kaugel asuvatess linnades. Kuni 19. sajandi keskpaigani kasutati transpordiks peamiselt jõe ja mereteid, hiljem muutus oluliseks raudtee lähedus .
Meistird ja oskustöölised palgati välismaalt, enamsti Saksamaalt, lihttöölised olid aga kohalikud pärisorjadest talupojad. Olukord muutus alles pärast Eesti Vabariigi loomist, kui oskustöölisteks hakati koolitama ka eestlasi. Ühes klaasikojas töötas kokku paarkümmend inimest. Erandiks olid vaid Perekond Amelungidele kuuluv Rõika - Meleski suurtööstus, kus 19. sajandi keskpaigaks oli juba üle 500 töölise. Klaasivalmistamisega kaasneva kuumuse tõttu töötati peamiselt öösiti või mitme vahetusega.

Klaasivabrikud 1628.-1918. aastatel

Esimene teadaolev Eesti klaasimanufaktuur tegutses aastatel 1628- 1664 Hiiumaal nüüdse Hüti küla lähistel. Klaasimeistrid palgati Rootsist ja Saksamaalt, suurem osa ettevõtte toodangust – aknaklaas , pudelid ja mitmesugused klaasnõud – eksporditi de la Gardie laevadel Rootsi ja Venemaale. 1760 -1770. aastatel asustati rida väikeseid klaasikodasid: Narva jõe ääres, Piirsalus, Meeksis, Rutikveres, Pajusis ja Aegviidu lähistel. Nende tegevus oli lühiajaline ja kestis kuni lähedalolevate toorainevarude ammendamiseni. Toodeti peamiselt aknaklaasi , pudeleid ja lihtsamaid lauanõusid. 1782 . aastal hakati Tõrna manufaktuuris tootma akna- ja peegliklaasi, mille lihvimiseks rajati Põltsamaa jõe äärde spetsiaalne Kamari peeglitöökoda. 19. sajandi algul likvideeriti paljud väikesed pudeleid tootvad klaasikojad, kuna need ei suutnud täita 1774. aastal kehtestatud nõuet märkida igale pudelile selle täpne suurus, valmistamise koht ja aasta. Keerukaks osutus just esimene nõue, kuna käsitsi puhutud pudelite maht oli erinev ja põhja alla jääv tihti üsna sügav piibujälg eksitas ostjat, sest vedeliku hulk jäi nii oluliselt väiksemaks. 19. sajandi keskpaigas rajati esimene suurem klaasitööstus Tallinna Tartu maantee äärde. Erinevalt senistest Eestisse asutatud klaasitöökodadest kasutas see ettevõte kütteks kivisütt . Paarikümne töölisega klaasikoja tegevus ei osutunud siiski kuigi edukas ja see suleti mõne aasta pärast.
1879 . aastal asutati Järvakanti Eesti läbi aegade üks edukamaid klaasitööstusi, mis töötab tänaseni. Tegevust alustati ühe väikese klaasiahju ja paarikümne töötajaga. Peamiselt toodeti pudeleid ja konservipurke kiludele. Sõja puhkedes sattusid klaasivabrikud raskesse olukorda, kuna vähenes nõudlus ja enamik saksa rahvusest oskustöölisi saadeti maalt välja. Ajavahemikul 1915-1917 seiskusid kõik Eesti klaasitööstused.

Klaasivabrikud 1920.-1930. aastatel

Suuremad muutused Eesti klaasitööstuses leidsid aset 1920. aastate alguses. Pärast 1919. aasta maaseadusega läbiviidud mõisamaade võõrandamist tekkis keerukas olukord, kus senised omanikud olid sunnitud oma ettevõtted riigilt kas välja ostma või rentima, ent paljudel puudusid selleks soov ja võimalused. Hakati juhtima Eesti suurimat klaasitööstust Rõika-Meleskis. Klaasitootmine Meleskis säilis ainult tänu osaühisuse liikmete otsusele loobuda vabriku juhtimisest ja rentida see välja oma ala spetsialistile Johannes Lorupile.
Eidapere klaasivabriku omandamiseks moodustati Eesti Klaasitootmise osaühing EKO. Selle suuraktsionärid Johan Laidoner, Karl Laussen, Voldemar Lender jt elasid Tallinnas ja olid vaid ettevõtmise rahastajateks. 1923. aastal vabrikut laiendati ja ehitati juurde uued sulatusahjud. Lähikonnas asuva Vändra mõisa oli 1840. aastal koos klaasitööstusega ostnud Graubnerite perekond. Eidapere ja Vändra edu jäi aga lühiajaliseks. Tiheda konkurentsi tõttu siseturul lõpetasid mõlemad ettevõtted oma tegevuse 1920. aastate lõpul.
Erandlikuks kujunes Järvakandi klaasitööstus. 1928 viidi tehases läbi ulatuslikud ümberehitustööd, mille käigus kogu tootmisprotsess mehhaniseeriti ja keskenduti edaspidi vaid aknaklaasi tootmisele. Seni kekspäraselt toiminud ettevõte saavutas kiiresti edu, kuna oli Balti riikides kui Soomes esimene omalaadne . 1930. aastatel moodustas eksport 80% vabriku kogutoodangust.

Klaasi omadused

Kuigi seda on esmapilgul ehk raske usukda, on klaas pigem allajahtunud vedelik või lahus kui tõeline tahke aine. Klaasis on vedelik korrapäratu, juhusliku jaotusega struktuur otsekui külmutamisega fikseeritud – klaasi viskoossus on nii suur, et kristallstruktuuri moodustumiseks vajalik osakseste ümberpaiknemine ei ole võimalik.
Klaasi tiheduseks on 2,5, mille põhjal kujuneb 1 mm tasapindse klaasi massiks 2,5 kg ruutmeetri kohta ehk2500 kg kuupmeetri klaasi kohta.
Klaasi survetugevus on äärmiselt suur : 1 000 N/mm2 = 1 000 MPa. See tähendab, et 1 cm läbimõõduga klaaskuubiku purustamiseks on vaja umbes 10- tonnist raskust.
Kui klaasi painutatakse, mõjub selle ühele poolele survejõud , teisele tõmbejõud. Kuigi klaasi vastupanuvõime survejõule on äärmiselt kõrge, on materjali vastupanuvõime tõmbejõule tunduvalt väiksem.
Klaas on täiuslikult elastne materjal: sellel ei teki jäädavaid moonutusi kuni purunemise hetkeni. Sellest hoolimata on klaas habras materjal ning puruneb ülekoormuse all ootamatult.
Joonpaisumine on parameeter , mis väljendab materjali ühe pikkusühiku paisumist temperatuuri muutmisel 1 °C võrra. Joonpaisumistegur antakse temperatuurivahemiku 20 kuni 300 °C kohta. Klaasi joonpaisumistegur on 9 x 10-6 m/mk.
Kuna klaas ei juhi hästi soojust, võib klaasipinna osaline soojendamine või jahutamine põhjustada termilist purunemist. Kui klaas raamitakse, jäävad selle servad raami sisse varjule, mistõttu on need otsese päikesekiirguse eest kaitstud. Selline olukord võib põhjustada klaasi pinnal piisavalt suure temperatuuride erinevuse, mis võib viia termilise purunemiseni. Soojuskiirgust neelavate klaaside kasutamise korral on see oht eriti suur.

Klaasi koostis ja valmistamine

Tavalise akna- või pudeliklaasi tootmisel on peamisteks lähteaineteks võimalikult puhas, helevalge kvartsliiv, marmor , kriit jt ning sooda. Kõigis lähteainetes peab olema minimaalselt rauaühendeid, et klaas ei tuleks liiga intensiivse värvusega. Klaasisegule on kasulik lisada saadava klaasiga sama sorti klaasi jäätmeid – klaasisegu sulab ja ühtlustub siis paremini. Lähteaine peenestatakse, segatakse ja neid hakatakse kuumutama vannides või suurtes tiiglites. Kuumutamine toimub elektriliselt või gaasiga. Algul lendub lähteainetest niiskus, seejärel hakkavad lagunema karbonaadid ja tekivad silikaadid. Märgatav osa lagunemisel tekkinud süsihappegaasist jääb väikeste mullidena siirupitaolisesse klaasimassi, vähendades sellega klaasi läbipaistvust. Mullidest on väga raske lahti saada. Nende eemaldamiseks lisatakse kergesti lagunevaid sooli , näiteks nitraate , millest tekivad suured hapnikumullid haaravad endaga kaasa ka süsihappegaasi mulle ja klaasimass selitub.
Ranged nõuded lähteainete luhtusele, kuigi lähteained ise on suhteliselt odavad, ei ole ainuke asjaolu, mis klaasi hinda tõstab. Klaas on ka väga energiamahukas materjal: klaasi keetmisel on klaasisegu maksimaalne temperatuur 1400 -1500 kraadi. Madalama temperatuuriga ei ole võimalik kuidagi toime tulla, sest klaasisegu peab peale selitumise ka oma koostiselt ühtlustuma, vastasel korral ei saa kvaliteetst klaasi. Ühtlustumine toimub üksnes iseeneskiku segunemise (difusioooni) teel: kuna see protsess kulgeb väga aeglaselt, peab selle kiirendamiseks klaasimass olema võimalikult vedel. Mehaaniline segamine ei tule siin kõne allagi – millisest materjalist peaks olema segur, millega saaks kiiresti läbi sellist tulikuuma klaasimassi? Pärast ühtlustumist ja selitumist lastakse klaasimassil pisut jahtuda (temperatuurini 1000-1200 kraadi) ja seejärel töödeldakse seda vajaliku kujuga toodeteks.

Klaasi töötlemise võtted

Klaas on unikaalne materjal, sest seda saab töödelda peaaegu kõigi materjalide töötlemise võtetega. Klaasi saab valada, venitada, vormida, puhuda, joota, lõigata, lihvida ja puurida. Kõigi nende võtete kasutamine põhineb klaasi ülalvaadeldud omadustel. Treimine on üks väheseid võtteid, mida klaasi puhul on tülikas kasutada, kuigi abrasiivtreiteraga saaks ka seda hädapärast teha. Töötlemistemperatuuri järgi jaotatakse töötlemise võtted kuumtöötlemiseks ( termiline ) ja külmtöötlemiseks (mehaaniline ja keemiline)

Termilised võtted

Termilised võtted põhinevad klaasi kui amorfse materjali omadusel muutuda kuumutamisel järk-järgult pehmemaks ja voolavamaks kuni täiesti vedelikutaolise olekuni. Vedelat massi saab valada vormidesse, paksemat massi saab vormida, valtsida ja pressida. Nii valmistatakse massiivseid esemeid ja pakse klaastahvleid. Aknaklaasi valmistamisel tõmmatakse klaasimass läbi kitsa pilu lindiks, mis liigub üle kuumade metall - laudade , ja lõigatakse pärast kõvastumist parajateks tahvliteks.
Tähtsaim võte klaasi töötlemisel on puhumine , mida tuntakse juba klaasi leiutamisest saadik. Selle meetodiga on valmistatud peaaegu kõik klaasnõud. Puhumist saab kasutada ainult materjalide puhul, millel on teatud temperatuurivahemikus plastsed omadused – puhutakse kuumalt ja lastakse jahtuda, et säiliks puhumisega antud kuju.
Puhumisega samalaadne võte on klaastoru venitamine ja painutamine. Mõne millimeetri jämeduse klaastoruga on seda gaasipõleti leegis lihtne teha. Kuuma klaasi saab ka joota. Nii näiteks joodetakse veiniklaaside külge jalad ja kannudele kõrvad . Jootmiseks ei kõlba klaasid , mis vanamise või mitmekordse kuumutamise tõttu on hakanud kristalluma, sest nende voolavus on vähenendu. Nagu puhumist, nii on ka klaasi jootmist võimalik automatiseerida, kuigi see on märksa keerulisem. Kinnijootmise teel saab mitmesuguseid klaasnõusid ja aparatuuri osi välisõhust püsivalt ja hermeetliselt eraldada. Sedasi joodetakse kinni hõõglambipirne, kineskoope ja muid seadmeid.
Klaasi sisse saab joota ka metalltraati. Siingi on esmatähtis paisumistegurite sobivus, et hoida ära jootekoha pragunemist. Peaaegu iga klaasisordi jaoks on võimalik leida sobiva paisumisteguriga metall, näiteks keemiliselt vastupidava klaasi sisse jootmiseks sobib plaatinatraat. Hõõglambipirnide valmistamisel on klaasi sisse joodetud traadist läbiviigid hädatarvilikud.

Mehaanilised võtted

Alati ei piisa ainult keemilistest võtetest, et anda klaasesemetele soovitud suurust ja kuju. Siis tulevadki appi mehaanilised võtted, mida tehakse peaaegu alati toatemperatuuril. Lihtsaim mehaaniline võte on lõikamine . Teatavasti on klaas väga tundlik pinna kriimustuste suhtes ning need võivad kergesti muutuda suuremateks pragudeks. Lihtsam on lõigata õhemat klaasi. Kui klaasi paksus on üle 4-5mm, on õigem lasta seda teha vilunud klaassepal. Klaasinoaga saab aknaklaasist välja lõigata ka ringikujulisi tükke. Klaasinoa taolise kõvast materjalist teravikuga on võimalik klaasnõude pinnale graveerida kirja ja mustreid.
Massiivsete klaasesemete lõikamiseks kasutatase käia või teemantlõikeketast. Siinkohal tuleb arvestada, et abrasiivide korral on kokkupuutepind ja hõõrdumine väga suur, seetõttu peab hoiduma klaasi ülekuumenemise eest lõikekohal, mis viib purunemiseni. Käia või lõikeketta pöörlemiskiirus peab olema võrdlemisi väike ja kui võimalik, tuleb lõigata märjalt - veega niisutades. Käiaga saab klaasnõude, näiteks kristallklaasist vaaside jt kunstipäraste esemete pinnale lõigata mitmesuguseid mustreid. Kuna käiaketas koosneb suheliselt jämedateralisest abrasiivist, saavutatakse kõrgläige poleerides.
Omaette võte klaasi mehaaniliseks töötlemiseks on puurimine . Puurina kasutatakse pehmest metallist toru, tulevase augu kohta asetatakse klaasile abrasiivpulbri ja vee või õli segu. Puuritakse tavalise lauapuurmasinaga. Vajutada tuleb õrnalt, korraga ainult mõni sekund ning lisades järjest värsket pulbrisegu.

Keemilised võtted

Klaasi töötlemise keemiline võte on klaasi söövitamine. Selleks kasutatakse vesinikfluoriidhapet või minraalhappe või mine fluoriidi segu. Kattes klaasi vaha- või parafiinikihiga, kraapides sellesse vajalikud märgid ja seejärel töödeldes HF sisaldava lahuse võis seguga, söövitatakse märgid klaasi pinnasse. Söövitamine ei vähenda pinna mehaanilist vastupidavust .

Tavaline klaas

Tavalise klaasi all mõistetakse kõige massilisemalt toodetavat klaasi – pudeli- ja aknaklaasi. Tavaline klaas on üldjuhul läbipaistev ühtlase paksusega, pinnad on tasased ja poleeritud. Aknatööstuses kasutatakse 3-12 mm paksust klaasi. Tavalist aknaklaasi valmistatakse liivast, soodast ja kalgist lisades natuke rauda, magneesiumi, alumiiniumi ning klaasipuru ja sideaineid sulaklaasi homogeensuse saavutamiseks. Valmistamine toimub jätkuva protsessina, kus sulanud klaas valatakse sula tinaga täidetud vanni peale. Sula klaas valatakse klaasi lindiks, mis jahutatakse ja lõigatakse sobivasse mõõtu.
Tavaline aknaklaas ei hoia nõuetele vastavalt sooja ka kolmekordselt, mistõttu esialgne kokkuhoid akna hinnalt tuleb hiljem küttele kulutada. Eestis on ammusest ajast kasutatud tavalisi aknaklaase, mis talvel neelavad suure osa toa soojusest ning vale tihenduse puhul kattuvad jäälilledega. Loomulikult on tulnud selliste akende alla rasked radiaatorid sättida.

Päikesekaitse klaas

Päikeseenergia poolt tekkiva siseruumi õhutemperatuuri tõus ning UV-kiirgus võib kahjustada ruumi interjööri. Selle vältimiseks ja soojuskiirguse reguleerimiseks võib klaaspakettides kasutada päikesekaitseklaase . Päikesekaitseklaase on kahte eri tüüpi – massvärvitud ja pindkaetud klaasid, millel on ka energiasäästu omadus.
Kõiki päikesekaitseklaase võib klaaspakettides ühildada muude klaasidega nagu turva-; tulekindlate-; heliisolatsiooni - jne. klaasidega. Päikesekaitseklaasid tuleb alati asetada välimiseks klaasiks parema päikesekaitse saavutamiseks. Kuna mõned päikesekaitseklaasid absorbeerivad palju päikeseenergiat, on mõnel juhul vältimatu klaasid karastada termilise purunemise riski maandamiseks.
Isepuhatuv klaas
Pilkington Activ on tavaline klaas, mille välispinnal on eriline kahetoimeline pind. Päevavalgusega kokku puutudes pinnakattes tekib kahetoimeline keemiline reaktsioon. Kõigepealt lagundub klaasi pinnale tekkinud orgaaniline mustus ja seejärel uhub vihmavesi eraldunud mustuse klaasi pinnalt.
Kuna Pilkington Activ on hüdrofiilne, siis vesi ei moodusta pisaraid, vaid levib ühtlaselt kogu klaasi pinnal. Vesi kuivab klaasi pinnal võrreldes tavalise klaasiga kiiremini ja ei jäta inetuid kuivamisjälgi. Kui klaasid on eriti määrdunud ja kestab pikem kuiva periood või vihmavesi ei satu klaasi pinnale, on pesemine vajalik. Tavaliselt piisab veega uhtumisest, kuid lisaks võib kasutada pehmet kangast ja lahjat pesuainet. Pinnakate aktiveerub mõne aja pärast uuesti.
Kuigi pinnakate on kõva, võib teda vigastada teravate esemetega, terasvillaga ja abrassiivsete puhastusainetega. Pilkington Activ-it võib kasutada kõikides klaasitavates kohtades akendel, talveaedades, klaasfassaadides ja klaaskatustes. Eriti hästi sobib Pilkington Activ raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, nagu näiteks katuseaknad ja klaaskatused.

Tuletõkke klaas

Kõik tuletõkkeklaasid on vaieldamatult head kaitseks leekide ja suitsugaaside eest (tuleklass E). Tuletõkke klaasid jagunevad kahte rühma – armeeritud klaasid ja mitmekihilised klaasid. Kui nõutakse kaitset ka suurte kuumuste eest (tuleklass EI), siis lahenduseks oleks mitmekihilised tuletõkke. Armeeritud klaas sisaldab õhukest terastraat võrku, mis hoiab klaasitükid koos klaasi purunedes. Kuumakindlast klaasist saab valmistada märksa paksemaid ja seega vastupidavamaid nõusid: suurema soojusjuhtivuse tõttu ühtlustub temperatuur paksus klaasis kiiresti ja järskude temperatuurimuutuste puhul klaas ei purunue.

Turvaklaas

Turvaklaasidega võib luua valgusrohkeid, läbinähtavaid ja turvalisi interjööre. Turvaklaasid on karastatud ja lamineeritud klaasid. Neid kahte klaasitüüpi ühildades saavutatakse klaasid mis on kuulikindlad, murdvarguste kindlad ja mida saab kasutada kohtades kus on suur raskuskoormus, nagu trepid, klaaspõrandad jne.
Turvaklaaside levinumad kasutuskohad on välisfassaadid, katused, põrandad, uksed, treppide- ja rõdude piirded, rõdude klaasimissüsteemid, vaheseinad , dušikabiinind, vannitubade sisustused, mööblis jne.
Karastatud klaasi lisandunud tugevus on tekkinud klaasi kuumutamisel 600-650oC-ni. Seejärel klaas jahutatakse kiiresti, mille tulemusel muutub klaas umbes 5 korda tugevamaks kui tavaline klaas. Karastatud klaas peab vastu koormustele tunduvalt paremini kui tavaline klaas ja täidab turvaklassi 1(C)1 nõudeid.
Ka karastatud klaas võib puruneda, kui teda koormatakse nii palju, et ta murdub. Purunedes karastatud klaasist tekkivad väikesed tükid ei ole ohtlikud, võrreldes.
Mürasummutav klaas
Müra on kasvava keskkonna probleem, ennekõike liiklusega tänavate ja raskeliiklusega teede ümbruses. Häiriv hääl tungib peaasjalikult klaasiosade ja ebatihedate ehitusosade vahelt läbi. Heliisolatsiooni omadusi võib parandada muutes ise klaase või klaasidevahelisi kaugusi.
Klaasi paksuse kasvatamisega klaasi kaal kasvab ja heli võnked ei saa nii kergelt klaasi liikuma. Klaasi heliisolatsiooni arv kasvab umbes 6 dB kaalu kahekordistumisel. See pädeb madalatest sagedustest kuni koinsidens sageduseni välja. Sellest ilmingust tuleb vastupidine olukord. Kuna paksem klaas on jäigem, koinsidens sagedus on madalam. Kui kasutada 4mm klaasist paksemaid klaase, peab võtma koinsidenssi arvesse. Klaaside omaduslik vibratsioon oleneb klaaside paksusest. Kui aknaklaasid on ühepaksused, siis nad vibreerivad samal sagedusel. Seda kutsutakse olemuslikuks resonantsiks ja see nõrgendab heliisolatsiooni. Kasutades ebasümmeetriat, eripaksusi klaase, probleem väheneb ja akna heliisolatsioon paraneb . Kui mitu klaasi lamineeritakse kokku, painde jäikus väheneb ja üle 1000 Hz heli võnked vähenevad märkimisväärselt, kuna koinsidens sagedus siirdub natuke kõrgemale sagedusalale. Kaks 4mm kokku lamineeritud klaasi summutavad paremini kõrgesageduslikke helisid kui 8mm monoliitne klaas. Madalamatel sagedustel, alla 1000 Hz helides, paremust ei täheldata.
Kui klaaside paksus on ette nähtud, siis klaasidevaheline kaugus määratleb olemusliku resonantsi sageduse. Mida suurem vahekaugus, seda madalam resonantsi sagedus. Vahekauguse olemasolul 20mm on resonantsi sageduse vähenemine küllaltki marginaalne. Kasvatades vahekaugust võimalikult suuremaks on heliisolatsiooni paranemine märkimisväärne.

Dekoratiivklaas

Dekoratiivklaasidel on reljeefne pind, mis valtsitakse kuuma klaasimassi klaasi valmistuse käigus. Dekoratiivklaase on saadaval mitmete erinevate mustritega, rohkem ja vähem läbikumavaid, olenevalt mustrist. Dekoratiivklaase on palju erinevaid toone kirgastest kuni tumedate toonideni välja. Klaasi paksus on üldjuhul 4mm, kuid on ka sorte mille paksus ulatub 10mm-ni. Enamus dekoratiivklaasid on karastatavad ja lamineeritavad olenevalt mustri sügavusest.

Matistatud klaas

Satiin klaasid on läbikumavad klaasid, millel on eriti kõrge ja ühtlane valguse läbivus (LT u.82-85%). Satiin klaasi töödeldud pind on viimistletum võrreldes liivapritsitud klaasiga. Satiin klaasi on kerge käsitleda ja ta on karastatav. Ideaalne klaas vaheseintele, ja kohtades kus vajatakse privaatsust kuid ei soovita loobuda valgusest.
Liivapritsitud klaasi pind on pritsitud liivaga tasaselt matiks. Selle meetodiga võib valmistada klaasipinnale šabloone kasutades erinevaid mustreid. Kuna pritsitud pindasid on raske puhastada , on soovitav pind katta tefloniga või kasutada klaaspaketis sisemise pinnana.

Taustvärvitud klaas

Fassaadi umbosade klaasimisel ühekordse taustkaetud klaasiga on olemas kaks erinevat lahendust tausta katmisel, kas emailimine või pindamine . Taustvärvitud klaasid on alati karastatud ja vähemalt 6mm paksud. Emailitud fassaadi umbosa klaasidel on klaasi keraamiline värv tagapinnal. Värv põletatakse karastusprotsessis klaasile kinni, nii et sellest tuleb kindel püsiv pind. Karastamine muudab klaasi termilistele pingetele vastupidavaks. Kuna klaas on seejärel läbinähtamatu, võib teda asetada fassaadi umbosades soojustuse vastu või jättes tuulutusvahesid.
Ühtlaste fassaadide e. Look -alike fassaadides kasutatakse umbosade klaasidena samalaadse peegelduse ja tooniga klaase kui on aknaklaasid. Et klaas peegeldaks, peab klaasi tagune olema pimedam kui klaasi esine pind. Mida suurem valguse vahe sise- ja välispinna vahel, seda suurem peegeldus efekt on klaasidel. Seega ühtlane peegeldus on ainult päevavalguses. Õhtuti valgustus suhted muutuvad ja peegeldus väheneb, ehk alati kui siseruumide valgustus on välisvalgusest tugevam, võime väljast näha sisse.

Painutatud klaas

Tänapäeva ehituslikus arhitektuuris on kumerate klaaspindade kasutamine juba väga laialt levinud. Kui algusaastatel kasutati kumeraid klaase ja klaaspakette ainult vitriinidena ja piirdeklaasidena, siis alates 90-ndatest aastatest kui algas võimas klaaselementide areng maailmas, kasutatakse kumeraid klaase ka hoonete fassaadidel, katustel ja rahvarohkete hoonete pöörduste klaasidena. Painutada on võimalik enamust 4 kuni 19mm paksust lehtklaasi nomenklatuurist, ehk siis tavalist kirgast klaasi, toonitud klaasi ja pinnakattega klaasi. Painutatud klaase on võimalik saada ka lamineerituna, karastatuna või hoopis klaaspaketina.

Kokkuvõte

Klaasi tootmine on suhteliselt kulukas protsess ja klaasi hinnad on suhteliselt kõrged võrreldes tema alternatiividega. Minumeelest on klaas üks asendamatu materjal, kuna klaasist ehitised on hästi pilkupüüdvad ja klaasi saab ümber töödelda lõpmata arv kordi . Seega on ta suhteliselt loodussõbralik.

Kasutatud kirjandus

Raamatud:
Heiki Timotheus . ,,Praktiline keemia II” AS Bit 2003
Internet :
Klaasi müügiga tegelevad ettevõtted:
http://www.baltiklaas.ee
http://www.klaasmerk.ee
http://www.plastmerk.ee/
Ajaleht Äripäev ,,Tavaline aknaklaas laseb sooja õue” Violetta Riidas. 12.04.2000
http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=1668/rubr_artiklid_166801
25