Referaat Ida-Saksamaa pärast Teist maailmasõda (0)

Nõo Reaalgümnaasium
Ida-Saksamaa pärast
II maailmasõda
Referaat
Koostas: Mirjam Tamp
Klass: 12B
Juhendaja : Ege Lepa
NÕO, 2012
Sisukord
Sissejuhatus…………………………………………………………………………………….3
Sisepoliitika …………………………………………………………………………………….4
Välispoliitika…………………………………………………………………………………...6
Majandus………………………………………………………………………………………9
Sõjategevus…………………………………………………………………………………...10
Sport , kultuur ja tehnika……………………………………………………………………....12
Kokkuvõte…………………………………………………………………………………….14
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………………...15
Sissejuhatus
Mina tegin oma referaadi Ida-Saksamaast pärast teist maailmasõda. Tegin seda kuna valimise hetkel ei teadnud ma sellest teemast eriti midagi. Tundus huvitav teema olevat. Ma jaotasin oma referaadi viieks üldiseks osaks. Need osad on sisepoliitika, välispoliitika, majandus, sõjategevus ja sport, kultuur ja meelelahutus . Püüdsin kirjutada kõikidest valdkondadest sama palju. Kõige rohkem kasutasin ma oma lähiajaloo õpiku ning raamatut Berliini müürist. Sain abi ka internetist.
Teine maailmasõda muutis mitmel pool maailmas riigipiire ning tekkisid uued riigid. Kõik sõjas osalenud riigid said püüdis sõjakahjustustest välja tulla ning oma olukorda parandada. Mõnedel läks see paremini kui teistel. Saksamaa okupeeriti ning see jagunes kaheks.
Sisepoliitika
Pärast Teist maailmasõda muutus jõudude vahekord maailmas. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide liidu (NSV liidu) võim suurenes. Ka USA muutus senisest tähtsamaks. Pärast sõda muutusid ka paljude riikide piirid. Saksamaa tsoonideks jagamine võeti esmakordselt jutuks 1945.aasta veebruaris Jalta konverentsil . Selleks pidi loodama Saksamaa tükeldamiskomitee. Saksa relvajõud kapituleerus 1945.a mai alguses ning Saksa valitsus saadeti sama aasta juunikuus laiali. Augustis loodi Liitlaste kontrollnõukogu, mille ülesanne oli kogu riigis elu korraldada. Samal ajal toimunud Potsdami konverentsil otsutati jagada Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks: loodes asus Briti, lõunas USA, edelas Prantsuse ja idas NSV liidu tsoon. USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsoonis tekkis Saksamaa Liitvabariik ehk Lääne-Saksamaa. Idas tekkis Saksamaa Demokraatlik Vabariik ehk Ida-Saksamaa. Alguses lootis Nõokogude Liit saavutada võimu kogu Saksamaa üle, kui see ebaõnnestus. Saksamaa Demokraatlik Vabariik kuulutati välja 7.oktoobril 1949.a. Selle pealinnaks oli Ida- Berliin . Ida- Saksama pindala oli 108 298 km2. Saksa Demokraatlikus Vabariigis tulid võimule Komiterni karastusega kommunistid eesotsas Walter Ulbrichtiga. Oma parteid nimetasid nad Saksamaa Sotsialistlikuks Ühtsusparteiks ja säilitasid vormiliselt isegi mitmeparteisüsteemi, kui see oli vaid dekoratsioon. Walter Ulbricht läks ajalukku Moskva käskude eriti püüdliku ja pedantse täitjana. Just tema nõudis 1968.aastal innukalt, et surutaks maha tšehhide-slovakkide katse lisada sotsialismi demokraatiat. Ida-Saksamaa oli sotsialismileeri kõige arenenum piirkond, kuid jäi Lääne-Saksamaast siiski aina enam maha. Piir Lääne-Saksamaa ja Ida-Saksamaa vahel suleti 1952.aastal. Lahtiseks jäi üksnes selle lõik Berliini linnas, mis lubas linnaelanikel ühest tsoonist teise liikuda . Sakslased ise nimetasid seda piiri nimega die Grenze. Kommunistliku diktatuuririigi Saksamaa Demokraatliku vabariigi probleemiks oli, et tal tuli rahva lojaalsuse nimel võistelda teise, demokraatliku Lääne-Saksa riigiga. Saksa Demokraatlik Vabariik oli sõltumatu demokraatlik riik ainult nime poolest. Selles riigist sai NSV Liidu satelliitriik nagu ka Poolast, Tšehhoslovakkiast, Rumeeniast, Ungarist ja Bulgaariast. Kommunistid said Kesk- ja Ida-Euroopas haarata võimu vaid tänu Nõukogude vägede ja eriteenistuste toetusele. Seetõttu kujunes kommunistide võim oma välisele vankumatusele vaatamata seesmiselt ebakindlaks ning esimesel sobival võimalusel üritasid ikestatud rahvad sellest vabaneda .
Saksamaa Demokraatliku Vabariigi ametlikuks ideoloogiaks oli antifašism. Antifašism on fašismi vastane ühiskondlik liikumine, mis tekkis vastukaaluks fašismile. Fašism on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rassilistele tunnustele tugineva, ühe isiku juhtimise all olevat sõjaliselt tugeva riigi loomist. Pärast II maailmasõda oli antifašistide püüdeks fašismi ning antisemitismi taassünni vältimine, mis siiski ei õnnestunud.
Saksamaa Demokraatliku Vabariigi põhiseaduseks oli 1968.aastal vastuvõetud Konstitutsioon . Riigis oli mitu parteid ja nad kõik nad olid ühendatud Rahvarindesse (Nationale Front der Deutschen Demokratischen Republik ). Riigi valitsev partei oli nagu juba ülal mainitud Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands )(SED). Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis oli Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (SED) juhtorganiks Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei (SSÜ) Keskkomitee (KK) ja selle tegevjuhtkond SSÜ KK Poliitbüroo, kuhu 1989. aastal kuulusid: Erich Honecker, Hermann Axen, Hans-Joachim Böhme jt. Kuna Ida-Saksamaal valitses karm kommunistlik kord, siis väga palju rahvast põgenes riigist. Põgenike väljavooluga kaotas riik väärtuslikke inimressursse ning samal ajal tugevnes riigis kommunistide võim, sest nende vastased olid lahkunud. Need, aga kes paigale jäid, pidid leppima eluga ühiskonnas, mis lämmatas initsiatiivi ja iseseisvat mõtlemist.
Sellise ühiskonna vastu toimusid ka poliitilised meeleavaldused ja ülestõusud. Need suruti jõuga maha. Üks selline rahutus leidis aset 1953.aastal, Berliinis. NSV Liidus oli puhkenud võimuvõitlus ning segadused tekitasid sakslastele lootuse võõra võimu alt vabaneda. Juba pikka aega oli suurenenud rahulolematus viletsate elutingimuste üle. Juunis alustasid Ida-Berliini ehitustöölised streiki ehitusnormide tõstmise pärast. See kasvas üle massimeeleavalduseks. Rahutused haarasid kogu Ida-Saksamaa ning mitmel pool õnnestus meeleavaldajatel võim enda kätte saada. Lääneriigid ei suutnud toimuvale reageerida. Nad olid lubanud toetada vastuhakku kommunismile, kuid nad polnud tegelikkuses selleks valmis. Neil polnud mingisugust plaani, kuidas ülestõusnuid aidata. Lääneriigid ülehindasid NSV Liidu tugevust ning jätsid ülestõusnud saatuse hooleks. Selline käitumine võimaldas kommunistlikel võimukandjatel ülestõusu kiiresti maha suruda. Berliinis asuvate Nõukogude vägede komandör kuulutas välja sõjaseisukorra, tänavatele toodi tangid. Meeleavaldused aeti jõuga laiali ning vastuhakkajate poolt üle võetud asutused vallutati tagasi. Rahutuste käigus sai surma umbes 300 inimest. Lõplikult ei õnnestunud NSV Liidul olukorda Kesk-ja Ida-Euroopas siiski muuta.
Välispoliitika
Saksamaa Demokraatliku vabariigi välispoliitika oli suuresti mõjutatud NSV liidust . 1952. aasta alguses oli NSV liit mures eeldatava „Lääne luureagentide ja saboteerijate sisseimbumise“, veel rohkem aga spetsialistide ja kvalifitseeritud tööliste lakkamatu äravoolu pärast Saksamaa Demokraatlikust vabariigist. Sama aasta aprillis toimus Jossif Stalini ja Ida-Saksamaa juhtide kohtumine . Nõukogude välisminister Vjatšeslav Molotov tegi Ida-Saksamaa juhtidele ettepaneku kehtestada Ida-Berliini külastavatele Lääne kodanikele spetsiaalsed load , mis takistaks luureagentide maalepääsu. Stalin aga võttis asja palju tõsisemalt ning pani ette, et kogu Ida- ja Lääne-Saksamaad eraldavat demarkatsioonijoont käsitletaks ametliku piirina, mis tuleks sulgeda, et teha edasi-tagasi liikumine võimatuks. Kahe kuu pärast viidi see otsus ellu ning „Vabariigist põgenemine“ (Respublikflucht) kuulutati seadusevastaseks.
Berliini müüri protsess, mis tipnes müüri ehitamisega, sai alguse 1958.aasta oktoobris . NSV Liidu riigipea kandis ette Berliini ultimaatumi, milles nõuti, et lääneliitlased viiksid oma väed Lääne-Berliinist välja poole aasta jooksul ja, et Berliin kuulutataks „vabaks linnaks“. 1959.aasta veebruaris ähvardas NSV Liit sõlmida Saksa Demokraatliku Vabariigiga separaatrahulepingu. Seda siiski ei juhtunud. Kennedy ja Hruštšovi vahel 1961. aasta juunis Viinis peetud läbirääkimiste järel jäi „Berliini küsimus“ endiselt lahtiseks, mistõttu müür lõpuks püstitatigi. 13.agustil 1961.aastal rajasid Nõukogude sõjaväelased peaaegu ühe ööga Berliini müüri. Müüri tugevdati hiljem tunduvalt, sellele lisandus lai tõkketiba, millele tunginud inimene hoiatamata maha lasti. Müürist sai külma sõja sümbol, mis mõjus Läänes NSV Liidu mainele võib-olla halveminigi kui Ungari sündmused, mis ajapikku unustati. Müür siiski püsis ja tõestas oma okastraatide ja vahitornidega iga päev, et sotsialismileer kujutab endast vaid hiiglasliku vanglat. Kuigi Berliini müürist sai ajapikku kogu Ida ja Lääne eraldatuse sümbol, oli tegelikuks barjääriks Lääne demokraatia ja kommunismi leeri vahel siiski Saksamaa sisepiir ehk SSP. Ida-Saksamaa keskmine kodanik ei teadnudki õieti, mida see endast kujutab ja kuidas välja näeb. Piir kulges mööda keelutsooni ning sellest ei räägitud ega avaldatud ühtegi pilti. Ida ja Lääne vahelisi müüre oli kerkinud ka mujale. Samalaadsed piirikindlustused ja tõkkesüsteemid vonklesid piki Tšehhoslovakkia piiri Saksa Liitvabariigi ja Austriaga. Okastraattõkked olid umbes 1,2-1,5 m kõrged, kuigi võisid küündida kuni 2,5 m kõrguseni. See tõkkesüsteem ei lõpetanud põgenemiskatseid Lääne-Saksamaale. Kõige parem aeg põgenemiskatset ette võtta oli patrullkäikude vahel.
Vasak pilt: Suure Berliini müüri rajamine 1961.a.
Parem pilt: Lääne-Berliin, 1961. Ema ja isa näitavad beebisid teisel pool müüri elavatele vanavanematele. 1961. aasta 13. augustil ootamatult püstitatud müür lõhestas paljud perekonnad.
Pärast Teist maailmasõda asutati väga paljud organisatsioonid ja majandusabiprogrammid. Üks sellistest organisatsioonidest asutati 1955. aastal Varssavis vastukaaluks NATO -le. Varssavi Lepingu Organisatsioon (VLO) ehk Varssavi pakt oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon . Selle liikmeteks olid: Albaania , Bulgaaria , NSV Liit, Poola, Rumeenia , Saksa Demokraatlik Vabariik, Tšehhoslovakkia ja Ungari. Leping, mis oli kirjutatud Nikita Hruštšovi poolt, kirjutati alla 31. märtsil 1955 Poolas. Asutajamaade hulka kuulus ka Albaania, kes aga peatas organisatsiooni toetamise 1962. ning lahkus lõplikult 1968. aastal. Allianss lõpetas ametlikult tegevuse 1991. aasta juulis, koos NSV Liidu ja teiste Ida-Euroopa kommunistlike režiimide lagunemisega. VMN ja VLO kujutasid vaid endast NSV Liidu diktaadi elluviimise vahendeid.
Lääne-Saksamaa ja Ida-Saksamaa vahel pinged aina kasvasid. Lõpuks võttis Lääne-Saksamaa vastu sellise poliitilise juhtmõtte nagu Hallsteini doktriin . Hallsteini doktriin, mis on nime saanud Saksamaa välisministri Walter Hallsteini järgi, oli Lääne-Saksamaa olulisim välispoliitiline doktriin pärast 1955 aastat. Doktriiniga ei tunnustanud Saksamaa Liitvabariik Saksa Demokraatliku Vabariiki ning käsitledes end saksa rahva ainuesindajana. 1955. aastal, kohe pärast täieliku iseseisvuse saavutamist, deklareeris Saksa Liitvabariigi valitsus, et kui mõni riik peaks Saksa Demokraatliku Vabariiki tunnustama ja sellega diplomaatilise vahekorra rajama, siis võtab Lääne-Saksamaa seda kui vaenulikku akti ja katkestab kõnealuse riigiga suhted. Hallsteini doktriinil oli ainult üks erand - NSV Liit. Doktriin lõpetati 1970 aastaks, mil Lääne-Saksamaa poliitika Ida-Saksamaa suhtes muutus.
Pärast Praha Kevadet loodi Nõukogude Liidu välispoliitiline doktriin ehk Brežnevi doktriin see kestis 1968. aasta augustis kuni 1989. aastani. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev ütles oma kõnes Poola Ühinenud Töölispartei 5. kongressil 13. novembril 1968, et Nõukogude Liit takistab edaspidi kõigi vahenditega mõne riigi võimalikku väljaastumist Varssavi Lepingu Organisatsioonist ja katseid kõigutada kommunistide võimumonopoli ühes või teises riigis.
Saksamaa taasühinemise tegi võimalikuks vahepeal idablokis toimunud põhjalikud muutused. Nõukogude valitsusjuhi Mihhail Gorbatšovi poliitika aluseks said perestroika ja glasnost ning just need viisid Nõukogude Liidu ülemvõimu hääbumiseni Ida-Euroopas. Demokraatlikud muutused Poolas käivitasid ahelreaktsiooni. Alates 1987. aastast võisid Saksa Demokraatlikud Vabariigi kodanikud esmakordselt oma maalt lahkuda – kas Praha või Ungari kaudu. 9. novembril 1989 langes ka Berliini müür. Kolm nädalat hiljem esitas Saksa Föderatiivse Vabariigi liidukantsler Helmut Kohl kümnest punktist koosneva programmi Saksamaa ühendamiseks. 3. oktoobrist 1990 oli Saksamaa taas terviklik riik. Seesmise ühtsuse taasloomine kestab siiani.
Majandus
Idabloki riikide majandust iseloomustas see, et nii tööstus kui ka kaubandus, oli valdavalt riigistatud. Mõnes riigis oli piiratud kujul lubatud ka eraettevõtlus, samuti oli riigiti erinev põllumajanduse kollektiviseerimise tase, kuid see mõjutas majanduse arengut vähesel määral. Majanduse juhtimine oli tsentraliseeritud, kehtis käsumajandus. Vahetult sõjajärgsed aastad, 1940.aastate teine pool, oli majanduslikult siiski raske. Kohe pärast sõda hakati ühendama turge ja erinevate riikide majanduslikud huvid põimusid. Ida-Saksamaa oli majanduslikult arenenuim sotsialistlik riik Ida-Euroopas. Rahvaarv oli kogu Saksamaa alal sõja lõppedes otsekohe kasvama hakanud tänu sellele, et NSV Liidust, Poolast, Tšehhoslovakkiast, Ungaris, Rumeeniast ja Jugoslaaviast pagendati etnilised sakslased. Ning kuigi Ida-Saksamaa oli küllaltki hästi arenenud tööstus, oli see Lääne aladel veelgi võimsam, eriti selle tõttu, et suur osa Idatsooni ettevõtete tööstusmasinatest viidi reparatsioonidena NSV Liitu. Sõjajärgsete piiridega lõigati Saksa Demokraatlikust Vabariigist ära osa tema tagamaadest idas, Saksamaa idaosa energiaga kindlustanud Sileesia söebasseinid ja Elbe alamjooksul asunud sadamad. Ida-Saksamaa majandussekretär oli Günter Mittag. Ta sai selleks 1976.aastal. Ta teostas ranget majandusliku kontrolli oma ametiaja jooksul. Tema juhtimisstiil on osadele vastuoluline , mis omakorda kaasas vastasseise osade ministritega. Kokkuvõttes nõudis ta nende ametnike vallandamist, kes tema ranget majandust ei toetanud. Talle oli lähedane Franz Josef Strauss, ja 1980ndate alguses korraldas ta niinimetatud " Billion Loan "-i Lääne-Saksamaa jaoks.
Majanduslik olukord oli Saksa Demokraatlikule Vabariigile alguses äärmiselt raske. Vastukaaluks Marshalli plaanile (1947) ning Lääne-Euroopa tihenevale koostööle asutas NSV liit jaanuaris 1949 koos endast sõltuvate rahvademokraatiamaadega Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN). See oli sotsialistlike riikide organisatsioon, mis korraldas liikmesriikide majanduslikku ja teaduslik-tehnilist koostööd. Selle liikmeteks olid Bulgaaria, Kuuba , Mongoolia, NSV Liit, Poola, Rumeenia, Saksa Demokraatlik vabariik, Tšehhoslovakkia, Ungari ja Vietnam . Organisatsioon lõpetas tegevus 1991. aastal seoses idabloki lagunemisega. VMN-i töös osalesid ka Jugoslaavia , Laos, Afganistan, Angola , Etioopia, Jeemeni Demokraatlik Rahvavabariik, Mosambiik , Nicaragua , Iraak , Mehhiko ja Soome.
Ida-Saksamaa jäi majanduslikult Lääne-Saksamaale väga alla. Lääne-Saksamaal toimus 1948.aastal rahareform ja kehtestati uus rahaühik Saksa mark. Majandus arenes seal jõudsalt.
Sõjategevus
Pärast Teist maailmasõda algas Euroopas Külm sõda. See oli tingitud Nõukogude Liidu ja Lääne poliitilisest ja majanduslikust konfliktist. NSV Liidu ja lääneliitlaste suhete jahenemine sai alguse juba sõja lõpul. Lääneliitlastele hakkas järjest rohkem tunduma, et Hitleri purustamise kõrval püüab Stalin kehtestada kontrolli kogu Euroopa üle. Need kahtlused said kinnitust sõja järel, kus NSV Liit seadis Kesk- ja Ida-Euroopa ametisse kommunistlikud valitsused, esitas territoriaalseid pretensioone Türgile ning keeldus vägesid Iraanist välja viimast. Külm sõda kujutas endast Lääne demokraatia ja kommunistliku totalitarismi vastaseisu, mis hõlmas kõiki eluvaldkondi. Vaenutsevad pooled ei olnud küll omavahelisel otseses sõjategevuses, kuid üritasid oma üleolekut majanduses, poliitikas, kultuuri- ja teaduselus maksma panna. Külma sõja tunnusteks oli näiteks võidurelvastumine. Külma sõja aastail täiustati võidu kõiki massihävitusrelvade liike. 1950.aastail hakati Nõukogude Liidus tootma esimesi tuumapomme. Kohe asuti ka USA-s selliseid pomme valmistama. Üha võimsamaks muutus tavarelvastus: tankid , suurtükid, lennukid jms. Teiseks soovisid USA ja NSV Liit saavutada jagatud Euroopas poliitilist ülekaalu ning kolmandaks üritati laiendada oma mõjuvõimu Kolmandas Maailmas ehk riikides, mis ei kuulnud ei demokraatlike lääneriikide ega kommunistlikku idablokki. Veel üheks külma sõja tunnuseks oli kindlasti Berliini müür ning Berliini blokaad . Külm sõda algaski peale Berliini blokaadi ja lõppes NSV Liidu lagunemisega. Toimusid ka igasugused vastastikused luuretegevused.
Lääne-Saksamaal viidi läbi rahareform ning sinna kaasati ka Lääne-Berliin ja see tingis Ida-Saksamaa osa majanduse isoleerituse. See allutas pool linna majanduslikult Saksamaa lääneosale ja NSVL ei saanud seda linnaosa siduda majanduslikult enda piirkonnaga. NSV Liit tahtis, et Lääne-Berliin oleks majanduslikult sõltuv Ida-Saksamaast. Seetõttu toimus 24.juuni 1948.aastast kuni 12.mai 1949.aastani Berliini blokaad. See kujutas endast 1945.aastal sõlmitud neljapoolse Potsdami kokkuleppe sätete ilmselget rikkumist. 1948.aasta juunis blokeerisid Nõukogude väed Lääne-Saksamaa poolt tulevad maanteed ning raudtee - ja jõetranspordiliinid. NSV Liidu idee oli läbi teede sulgemise varustada ise Lääne-Berliini söögi ja kütusega, et saada terve linn enda majanduslikku sõltuvusse. Blokaadi tulemusel saavutas NSV Liit olukorra, et Lääne-Berliini ei arvatud loodava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid jäi iseseisvaks haldusüksuseks. Õnneks peale lennukite allatulistamise muud viisi lennuliikluse takistamiseks ei leitud, ning seda ära kasutades loodi Berliini õhusild. Toiduained, kivisüsi ja ravimid toodi sisse ainuüksi lennukitega ning see kestis kuni 1949.aasta septembrini, kuigi blokaad lõppes juba maikuus. Nad ei saavutanud oma eesmärki
Saksa Liitvabariigile anti õigus taas luua oma sõjajõud, kuid NATO juhtimise all. Saksa Demokraatlik Vabariik, aga moodustas Varssavi pakti lepingu alusel sõjalis-poliitlise kaitseliidu – Varssavi Lepingu Organisatsiooni ning 1956.aasta 1. Märtsil loodi Saksamaa Demokraatliku Vabariigi Rahvuslik Rahavaarmee (Nationale Volksarmee NVA), mis koosnes Maaväest (Landstreitkräffe), Lennuväest/Õhukaitseväest (Luftstreikräffe/Luftverteidigung), Rahvalaevastikust (Volksmarine) ja piirivalvevägedest (Grenztruppen der NVA). Saksa Demokraatliku Vabariigi salapolitsei kontrollis inimesi täielikult ja igasugune kommunismi vastu suunatud opositsioon suruti juba eos maha. Potsdami lepingus seisis , et nelja võtjariigi okupatsioonivõimud näevad Saksamaad ka edasipidi ühtse majandusorganismina. Paraku sai Saksamaa Demokraatlikust Vabariigist NVS Liidu survel üks tema ja Lääne vahelisi puhvreid.
Praha kevad oli liberaliseerimisperiood Tšehhoslovakkias 1968. aasta jaanuarist augustini. Sotsialismileer kartis sealsete sündmused ülekandumist teistesse sotsialistlikesse riikidesse ja seetõttu tungis NSV Liit koos sotsialistlike Poola, Ungari, Bulgaaria ja Saksa Demokraatliku Vabariigi vägedega 21. augustil 1968 Tšehhoslovakkiasse ja surus ülestõusu maha. Operatsioonis osales 4600 tanki ja 500 000 sõdurit. Hukkus umbes 120 inimest.
Ida-Saksamaa poolelt valvas Berliini müüriks nimetatavat piiri umbes 10 tuhat sõdurit, kasutades peitumiseks 323 kaevikut või seistes vahipostil 165 valvetornil, mis ümbritsesid linna. Müür ise oli 13km pikk ja neis paikades, kus betoonsein puudus, takistasid piiriületamist okastraataiad. Palju inimesi kaotas elu, püüdes müüri ületada. See langes 1989.aastal.
Sport, Kultuur ja Tehnika
Saksa Demokraatlik Vabariik saavutas tänu riiklikule tsentraliseeritud spordipoliitikale tipp- spordis suurt edu ja kümneid olümpiavõite. Kuigi nad tegid oma olümpiakomitee, ei tunnustatud seda ja kuni mõlema saksa riigi sportlased võistlesid ühendatud meeskonnas. Ida-Saksamaa olümpiavõitjate pikka loetelu alustab poksija Wolfgang Behrendt, kes saavutas 1956. aasta Melbourne mängudel kuldmedali. Sarajevo 1984. aasta taliolümpiamängudel oli Ida-Saksa edukaim riik kuldmedalite arvult : 9 kulda, 9 hõbedat ja 6 pronksmedalit. Kiiruisutamises oli 500 m distantsil oli naistest parim Christa Rothenburger, kes püstitas 41,02-ga ka olümpiarekordi. Samadel olümpiamängudel sai oma esimese olümpiakulla ka iluuisutaja Katarina Witt naiste üksiksõidus. Alates 1968.aastast võistlesid erinevad riigid eraldi meeskondadena kuni Saksamaa taasühinemiseni 1990.aastani. Saksamaa Demokraatlikul Vabariigil oli ka oma rahvuskoondis jalgpallis. Ida-Saksamaa helgeim hetk jalgpallis on 1976. aasta olümpiaturniiri võitmine.
1950ndate aatate algul tabas NSV Liitu ja läänemaailma beebibuum ehk sündimuse järsk tõus ning see jäi 20.sajandil viimaseks. Algava heaolu üheks sümboliks kujunes Volkswageni legendaarne „põnikas“. See jõudis seeriatoomiseni 1945.aastal. Mudeli menu oli enneolematu ning selle tootmine lõpetati alles 2003.aastal. Hoogsalt hakkas ka arnema televisioon. Muude kodumasinate kõrval pidi 1950. aastate moodsas kodus olema juba ka televiisor .
Ehituses tuli esile vabaplaneering , kus hooned seisid eraldi, moodustamata tänavat. Kaduma läks harjumuspärane linnamiljöö. Rõivastuses, mööblis, arhitektuuris ja mujal domineeris 1940.aasate teisel poolel ja osalt veel 1950.aastate algulgi sõjaeelne stiil, mistõttu erihariduseta inimene võis vabalt pidada üheaegseks 1920. Ja 1950.aastail valmistatud puhvetkappe või isegi ehitisi. See sarnasus on hõlmatav funktsionalismi mõiste all. Funktsionalismi printsiibi kohaselt peab ehitise või eseme kujundus kajastama eelkõige tema otstarvet ehk funktsiooni.
Rõivamoele oli sõda lisanud sõjaväelaslikku joont, näiteks kandsid naised kõrgendatud õlgadega pintsakut, mis meenutas vormikuube. Pärast sõda said suurmoeks nailonsukad. Kuid peagi taasavastati naiselikkus ja graatsia , mis ei tõrjunud küll sportlikku ja sõjaväelist moesuunda välja, vaid lisandus sellele. Selles oli suur osa Pariisi moekunstnikul Christian Dioril, kelle tähelend algas 1947. Aastail. Tema loodud on näiteks kuulus pikk pidulik kloššseelik, mis püsis moes veel 1960.aastalgi. Selle juurde sobisid 1930. Aastail moes olnud pikad kindad . Soov oma naiselikkust rõhutada oli nii tugev, et peene piha saavutamiseks olid abiks korsetid . Uut rõivastiili nimetati new look ’ iks. NSV Liidus ja ka Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis levisid uued moe- ja mõttevoolud vaid suurlinnades. Ametlik propaganda seadis kõigile eeskujuks tubli tööinimese, kes ei mõtle liiga palju ja täidab ustavalt võimukandjate korraldusi.
Teaduse areng kajastas vahetult pärast sõda paljuski sõja dikteeritud suundumusi. Eriti ilmekalt avaldus see tuumafüüsikas, kus kõik jõupingutused olid suunatud peamiselt tuumapommide loomisele. Pomm valmiski 1945.aastal Robert Oppenheimeri juhtimisel ja seda prooviti Jaapanis . Kogu maailm nägi pommi õudset tapavõimet ja võib-olla hoidis see ära kolmanda maailmasõja puhkemise. 1949.aastal andis oma pommi valmimisest teada NSV Liit. Kuid teadlased teadsid juba, et valmistada võib veel palju võimsat, see tähendab vesinikupommi. Hävitustehnikale lisaks oli sõda tõuganud tagant lennundust, kosmonautikat ja arvutite loomist.
Arvutitehnika arengule andis otsustava tõuke vajadus lahti muukida sakslaste šiftrisüsteem Enigma . Selleks konstrueerisid inglased arvuti nimega Colossus , kus info liikus bittides, see tähendab digitaalselt nagu tänasteski arvutites. Umbes samal ajal valmis ameeriklastel mõnevõrra võimsam arvuti ENIAC . Arvutirevolutsioon oli alanud, ehkki see hakkas nähtavaid vilju kandma alles 1960.aastail. Teiseks tohutu tähtsusega edusammuks, mille tagajärjed hakkasid ilmnema alles aastakümnete pärast, oli DNA struktuuri mõistatuse lahendamine 1953.aastal. See avas geneetikale enneolematud võimalused.
Sõjajärgsetel aastakümnetel tulid esile ka igasugused filosoofid . Leidus intellektuaale ja kirjanikke, kes kommunismi läbi nägid. Neis ehk kõige kuulsamaks ja mõjukamaks võib pidada George Orwelli . Tema „Loomade farm“ (1945) oli Venemaa enamlaste revolutsiooni teravmeelne allegooria , mis algab vabaduse ja lõpeb orjusega. Romaan „1984“(1948) oli aga antiutoopia stalinismilaadse võimu alla sattunud Inglismaast aastal 1984. Sellest romaanist oli üldisesse käibesse läinud fraas „Suur Vend jälgib sind“. Kommunistide ja kommunistliku ideoloogia positsioon jäi Euroopas siiski tugevaks , erinevalt Ameerika Ühendriikidest, kus 1950. Aastail võttis maad äge antikommunismi maania senaator McCarthy juhtimisel.
Saksamaa Demokraatliku Vabariigiga on seotud ka film peakirjaga „ Good bye, Lenin !“. See film esilinastus 2003.aastal ja selle lavastaja on Wolfgang Becker. Saksamaal järjest publikurekordeid purustanud ning mainekaid auhindu korjanud ja kriitikute kiidusõnade osaliseks saanud linaloo näol on tegu lõbusa ja nostalgilise komöödiaga, mis toob muige näole nii neile, kes möödunud punarežiimi aegu mäletavad ja neilegi, kes sellest vaid juttude põhjal kuulnud on.
Kokkuvõte
Kokkuvõtlikult oli kindlasti NSV Liidu okupatsioon Ida-Saksamaale väga raske. Neil, kes põgenesid Lääne-Saksmaale, oli kindlasti kergem elu. Karm kommunistlik kord jättis Ida-Saksamaa rahvale sügava jälje.
Referaadi koostamine võttis mul umbes 10 tundi aega. Kõige raske oli materjali kogumine ja selle töötlemine. Sain kindlasti uusi kogemusi referaadi koostamisel. Selle koostamisel sai palju uusi teadmisi Ida-Saksamaa ajaloost ning seda oli huvitav teha.


Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Saksa_Demokraatlik_Vabariik
http://www.ajaloomuuseum.ee/huvasticharlie/index.php?id=10591
http://saksamaa8b.wordpress.com/lahiajalugu/
http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BClm_s%C3%B5da
http://et.wikipedia.org/wiki/Berliini_blokaad
http://movies.ee/film/836/
Gordon L. Rottman. Berliini müür ja Saksmaa sisepiir 1961-1989. Tallinn, 2010
Mart Laar, Lauri Vahtre . Lähiajalugu II. 2007
Geoffrey Parker . Maailma lühiajalugu. Tallinn, 2007