Arutlus (0)

Rahvusliku ärkamisaja kordaminekud ja ebaõnnestumised
19.sajandil kasvas kogu Euroopas huvi rahvuste ja nende kultuuriliste eripärade vastu. Rahvuslik ärkamine,rahvusliku eneseteaduse tõus oli omane paljudele rahvastele. Saksamaal ja Itaalias taotleti rahvuse poliitilist ühendamist. Euroopa suurriikide venemaa,Austria ja Türgi poolt alistatud rahvad hakkasid nõudma oma põliste õiguste tagasisaatmist.
Eesti talupoegkonna ise
teadvuse tõus ,mis algas juba rahva pärisorjusest vabastamisega ja kasvas jõudsasti koos suurte muudatustega maa majanduselus 19 .sajandi keskel,lõi soodsa pinna rahvuslikule ärkamisele. Nõuti võrdseid õigusi teiste rahvaste , esmajoones baltisakslastega. Venestuse pealetung sundis baltisakslasi muutma senist suhtumist põlisrahvastesse. Suuremat tähelepanu hakati nüüd pöörama eestlaste ja lätlaste germaniseerumisele. Samal ajal püüdis ka Vene riigivõim eestlasi oma liitlasteks teha,soovides asendada senist saksa ülemvõimu vene omaga .
Rahvusliku liikumise algaastate üheks kesksemaks kujuks sai Vändrast võrsunud Johann Voldemar Jannsen . Jannseni esimeseks suuremaks ettevõtmiseks sai oma ajalehe asustamine. Selleks loa taotlemine nõudis üle kümmekonna aasta, enne kui 1857.aastal sai Pärnus ilmuma hakata nädalaleht „ Perno Postimees “. Jannsen lootis,et kõik ,mis eesti rahvas saavutada võib,peab tulema rahulikust kokkuleppest sakslaste ja valitsusega. Oma kirjutistega virgutas Jannsen eestalsi talusid ostma, andis tulusaid õpetusi põllupidajatele, kirjutas hariduse vajalikkusest . 1864.aastal kolis Jannsen Tartusse ,kus ta asutas uue ajalehe „Eesti Postimees“. Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865.a. Laulu-ja mänguselts „ Vanemuine “ ,mis sai eeskujuks ka samalaadsetele seltsidele teistes Eesti linnades.
Seoses läheneva priiuse 50.aastapäevaga hakkas „Vanemuise“ selts taotlema luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks . Kogu ettevalmistustöö võttis Jannsen enda kanda. Laulupidude traditsioon ise pärines Saksamaalt. 1857.aastal toimus saksa kooride laulupäev Tallinnas.
Laulupeo ettevalmistamine nõudis visa ja kannatlikku tööd. Ametliku loa saamine venis kahele aastale. 18.-20. juunini 1869 Tartus toimunud esimesele eestlaste üldlaulupeole tuli ligi tuhat lauljat ja pillimeest. Laulupeo tähtsust on raske alahinnata. Tartusse oli kogunenud ligi paarkümmend tuhat inimest Eestimaa kõigist paigust. See oli esimene kord ,kus eestlased jälle ülemaaliselt kokku said tulla. Laulupidu kasvatas eestlastes rahvuslikku kokkukuuluvustunnet ja andis jõudu ning julgust tulevikuks.
1870.aastatel jõudis rahvuslik liikumine uuele tasandile . Üle kogu maa rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone. Rahvusliku liikumise üheks tunnustatud liidriks tõusis nüüd Jakob Hurt . Jakob Hurda tegevust takistas paljuski oma ajalehe puudumine. Sellises olukorras võttis Hurt vastu Jannseni pakkumise asuda „Eesti Postimehe“ lisalehe toimetajaks. Oma ajalookäsitluse avaldamine pealkirja all „ Pildid isamaa sündinud asjust.“ tekitas saksa ringkondades valju nurinat ning Jannsen oli sunnitud Hurda ajalehe juurest tagandama. Nõnda sattus Jakob Hurt ühte leeri ärkamisaja radikaalseima tegelase Carl Robert Jakobsoniga ,kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus . 1872.aastal sai Jakob Hurt kirikuõpetaja koha Otepääle , mis oluliselt tugevdas tema ühiskondlikku seisundit . Siitpeale oli Hurt praktiliselt kõigi tähtsamate rahvusliku liikumise ürituse eesotsas.
Eesti rahvusliku liikumise kõige kandvamaks juhtmõtteis sai hariduse väärtustamine. Juba 1860. aastate algul õhutas Holstre Pulleristu külakooli õpetaja Jaan Adamson rahvast toetama kõrgema emakeelse kooli rajamist . Selline kooli pidi vastama kreiskooli tasemele ja kuna valitsuse poolt ei olnud toetust oodata ,tuli kool rahva enese rahaga rajada ja ülal pidada. Kuna hariduse väärtust mõistsid ja hindasid eranditult kõik rahvusliku liikumise juhtivad tegelased,koondus Eesti Aleksandrikooli mõtte teokstegemiseks kogu ärkamisaja Eesti ladvik. Kooli käimapanekuks vajalikud summad tuli koguda annetuste teel . Raha saamiseks korraldati näitusi ,kontserte,näitemänge,edendades sel kombel ka kohalikku seltsielu. 1874 .aastaks oli kogutud nii palju raha,et koolile võidi osta maja Põltsamaa külje alla Kaarlimõisasse.
Teiseks oluliseks üle-eestiliseks organisatsiooniks sai 1872.aastal loodud Eesti Kirjameeste Selts. Selts koondas kõiki eesti soost haritlasi,aga ka ärksama vaimuga taluperemehi. Seltsi põhiülesandeks sai eestikeelse kirjasõna väljaandmine,millest erilist kohta omasid kooliõpikud .
Seltsi esimeseks presidendiks valitud Jakob Hurt osales agaralt kõigis seltsi tegevusvaldkondades. Eesti Kirjameeste Seltsi otsusel mindi 1872.aastal üle uue kirjaviisi kasutamisele,mis on eesti keeles käibel tänapäevani.
Rahvusliku liikumise radikaalsema suuna etteotsa tõusis Carl Robert Jakobson . Jakobson töötas kooliõpetajana Tormas ,aga kuna tekkisid tülid kohalike mõisnikega,siis ta lahkus. 1863.aastal jõudis Jakobson Peterburisse,sooritas ülemkooliõpetaja eksami ning sai suurvürsti ,mis kindlustas küllusliku elu . 1870.aastate algul pöördus Jakobson tagasi Eestisse kindla sooviga hakata põllumeheks. Ta ostis Uue-Vändrasse Kurgja talu ning abiellus. Talutööde kõrval kirjutas Jakobson põllumajandusküsimustest üle paarikümne brošüüri,pöörates tähelepanu piimakarjanduse arendamise küsimustele. Pika nõudmise järel õnnestus Jakobsonil saada luba oma ajalehe asutamiseks. 1878.a märtsis ilmuma hakanud „Sakala“ sai kiiresti kõige loetavamaks eesti leheks. Nii käredasti kui Jakobson polnud seni keegi arvustanud meie ühiskondlikke olusid. Jakobson pani suuri lootusi Vene valitsuse toetusele,uskudes ,et riigivõim tühistab baltisakslaste privileegid ja taastab eestlaste õigused. Vene valitsus tuli vastu hoopiski baltisakslaste arvukatele kaebustele ja sulges mõneks kuuks Jakobsoni ajalehe. Ebaõnnestus ka Jakobsoni katse saada toetust vene liberaalsetelt ringkondadelt. Jakobsoni poliitika toetus eeskätt jõukale talurahvale.
1878.aastal tekkisid Hurda ja Jakobsoni vahel tõsised lahkhelid viimase teravate artiklite pärast luteri vaimulikkonna vastu , kuhu ameti poolest kuulus ka Hurt. Avalikus kirjas teatas Hurt ,et ta astub „Sakala“ kaastööliste seast välja . Süvenesid ka vanad pinged Jakobsoni ja Jannseni vahel . Jannsen leidis,et polevat õige lugeda teda vanameelsete hulka üksnes seetõttu,et ta „päägu vastu seina ei taha tükkida“. Ägenenud ajakirjanduslik võitlus ning Jannsenile esitatud süüdistused müüdavuses aitasid 1880.a. novembris kaasa tema tervise halvenemisele -halvatusele. Jakobson asus oma pooldajatega seni Hurda poolt juhitud rahvuslikke seltse üle võtma . 1881.aastal valiti Jakobson tagasiastunud Hurda asemele Eesti kirjameeste Seltsi presidendiks. Seepeale astusid Hurda pooldajad ,enamasti haritumad seltsi liikmed ,sealt välja . Rahvuslikku liikumist mõjutas ärevuse kasv kogu riigis. 1881.aastal tapeti keiser Aleksander teine. Tartus toimunud rida süütamisi aeti rahvusliku liikumise kaela. 1882. aasta kevadtalvel haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri . 40-aastase rahvajuhi ootamatu surm tõi kaasa sügava rahvusliku leina . Jakob Hurt oli rahva raha sellisele sihipäratule kasutamisele järsult vastu. Vaidlused lõppesid Hurda ja tema pooldajate lüüasaamisega. Aleksandrikooli peakomitee uueks presidendiks valiti Johann Köler. Sellises olukorras läks rahvuslik liikumine vastu alanud venestusajale. Rahvuslikul ärkamisajal oli nii kordaminekuid kui ka ebaõnnestumisi.