Paljud noored surid kaitstes oma kodumaad. Nad pidid olema öö läbi valves, et punaarmee ei saaks sisse tungida. Esimese sõda selles lahingus tuli neile ootamatult, nad jooksid kõik metsa laiali. Esimese lahingu Vabadussõjast võitsid eestlased ja nad tähistasid seda Sangla lossis. Siis läks filmi peategelane Henn Martale külla, järgmise päeva hommikul läks ta tagasi Sangla lossi, kus ei olnud enam eestlaste sõjavägi vaid punaarmee. Ta teeskles kaasa, et on punaarmeest, et pääseda eluga sealt minema teisi otsima. Ta läks Sangla lossi ja nägi, et punaarmee ülem päris Martalt kuhu suundus eesti sõjaväe salk, Henn üritas koos Martaga sealt välja saada, aga punaarmee ülem ei lasknud neid välja ja siis ei jäänud Hennul muud üle, kui punaarmee ülem tappa. Nad põgenesid sealt ja asusid teisi otsima. Nad leidsid teised üpriski kiiresti üles, kuid üks probleem oli selles, et punaarmee salk jälitas neid ja nad põgenesid koos teistega
meeste moraalile hästi, kuna tunti, et ei olda enam üksi. Kokku võitles Eesti vägedega kõrvuti üle 4000 Soome vabatahtliku. Soomlaste kõrval toetasid Eesti vägesid ka rootlased ja taanlased kokku umbes poole tuhande mehega. Kindlasti ei saa alahinnata Vene valgete toetust, keda võitles sõjalõpuks koos eestlastega rohkem kui 50 000 meest Punaarmee vastu. Kui Põhja-Eesti puhastati 19. jaanuariks Punaarmeest täielikult, siis Kagu-Eesti, Lõuna-Viljandimaa ning Valga olid endiselt Punaarmee käes. Valmistudes Lõuna-Eesti lõplikuks vabastamiseks, suunas ülemjuhatus lõunarindele lisajõude. 26. jaanuaril saadeti Tartusse juurde 2100 meest ja 10 suurtükki. 30. jaanuaril asusidki Eesti väed Lõunarindel üldpealetungile ning veebruari alguseks oldi vabastatud peaaegu terve varem vaenlasele kätte langenud Eesti ala. Punaarmee käes oli veel ainult väike osa Lõuna-Võrumaast
Võeti hulgaliselt laenu. Kuulutati välja vabatahtlike mobilisatsioon, kus lubati päevapalka ja võidu korral maad. Vabatahtlikuna asusid sõtta endised sõjakarudest ohvitserid ja lihtsad gümnasistid. Algas vabatahtlike üksuste loomine (Kalevlaste Malev, Kuperjanovi partisanid jt). Positiivselt mõjutas sõja käiku ka välisabi- Eestisse saabusid Briti laevastikueskaader ja Soome vabatahtlikud- ning Rahvaväe juhtimise ümberkorraldamine. Veebruari lõpuks oli Eesti territoorium Punaarmeest vabastatud, kuid ägedad lahingud jätkusid ka edaspidi. Tugevat moraalset toetust pakkusid Eestile Suurbritannia laevastiku eskaadri kohalolek ning teistest riikidest, eriti Soomest, saabunud vabatahtlikud. 6. Mis ajaks vabastati Eesti? Veebruari lõpuks, 1919 a 7. Millised olid tähtsamad sõjategevuse suunad 1919.a kevadel ja kuhu jõudsid välja Eesti väed 1919.a mais? 1919. a kevadel oli tähtsamaimaks eesmärgiks sõjapurustuste vältimiseks viia
Vabadussõda (28 nov 1918 2 veebr 1920). Eestlaste võitlus iseseisvuse kaitseks Nõukogude Venemaa vastu Sõja algus Punaarmee pealetung algas 28. Nov 1918 : · esimesena langes Narva, kus kuulutati välja Punaarmeest sõltuv vasallriik Eesti Töörahva Kommuun (J. Anvelt) · jätkati enamlaste poliitikat ja ühismajandite loomist · punase terrori tõttu tapeti üle 600 inimese · Punaarmee vallutas kiiresti Ida-Eestist, jõudes 30 km kaugusele Tallinnast EV sõjalise ebaedu põhjused: · vastase ülekaal - rahvusväeosad olid laiali aetud, vastloodud Kaitseliit veel nõrk, puudus oli relvadest · rahva ebausk - ei usutud iseseisvuse kaitsmisse suurriigi vastu
riike.Eriti rahutu oli Saksamaa, kus võimule tulid natsionaalsotsialistid.1933.a lahkus saksamaa rahvasteliidust.ning aastal 1935 taastas üldise sõjaväekohustuse käivitades relvastusprogrammi.Saksamaaga ühines ka Itaalia ja jaapan kes tundsid et ka nende roll maailmas ei rahulda neid.Samal ajal plaanis NLiit laiendada nõukogulikku sotsialismi mudelit kogu Euroopale ning tuua impeeriumi koosseisu tagasi varasemad valdused.Sellega koos käisid ulatuslikult sõjalised ettevalmistused. Punaarmeest sai suurim relvajõud maailmas.venemaa oli igati valmistunud uueks sõjaks.Samas olid natuke süüdi 2 maailmasõjapuhkemises ka lääneriigid. Kes ei söendanud rakendada vajalikke vastumeetmeid.Pikka aega olid lääneriigid kõrval nagu pealtvaatajad. Alles 1939aastal loobusid lääneriigid järelandlikusest. Suurbritannia ja Prantsusmaa seadsid alles nüüd, pärast saksamaa suuri tagasi haldamisi ja vallutusi,sihiks Saksamaa-vastase liidulepingu venemaaga.
Filmi peategelane on Henn Ahas, kes alguses kahtleb aga lõpuks otsustab ta siiski koos klassivendadega riiki aidata. Esimene lahing selles sõjas tuli nendele ootamatult, vaenlast nähes jooksid kõik metsa laiali. Esimse lahingu võitsid eestlased ja tähistasid võitu Sangla lossis. Marta onu soovitas Hennul minna Martale külla, kes ei elanud sealt kaugel. Hommikul tagasi jõudes, olid lossi vallutanud punaarmeelased. Marta onu ja osa klassikaaslased olid tapetud. Ta teeskles, et on ka punaarmeest, et pääseda eluga ja hakata teisi otsima. Henn nägi, et Marta on punaarmeelase ülema käes ja päästis Marta, tappes ülema ja nii pääsesid nad põgenema. Nad põgenesid üle lageda põllu ja leidsid omad. Võtluses hukkusid Miljan ja Mugur. Eestlastele tulid appi soome vabatahtlikud ja lahing võideti. Teistele koolipoistele anti vapruse eest nn. aumärgid. Neile tuli järele soomusrong. Vahepeatust tehes, läksid nad rondist välja ja neid ründas taas punaarmee
Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima vabatahtlike hulga lähetas Soome, kokku 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli ka Taanist ja Rootsist. Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil. 1919. a. suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest. Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil vaenlase. See päev on (ametlikult alates 1935) Eesti Vabariigi Võidupüha. Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa pinnal. Suuresti toimus see koostöös Judenitsi juhitud Loodearmeega. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele
eesti korpuses. Saksa armees olid esialgu ainult vabatahtlikud, kuid hiljem mindi üle järk-järgult sundmobilisatsioonile. Eesti mehed, kes võitlesid Saksa armee poolel ei võidelnud sellepärast, et tuua suurele Saksamaale Euroopas ülemvõim, vaid sellepärast, et maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Saksa armeed Eestis toetasid metsavennad, kes olid varjunud 14 juuni küüditamise eest. Metsavendade salkkonnad saadeti laiali, kui Eesti oli vabastatud Punaarmeest. 28 augustil 1942 teatas Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgem juhtkond on andnud loa moodustada Eesti Leegion. Leegion pidi tulema rügemendi suurune ja koosnema kolmest pataljonist,raskegranaadiheitja ja tankitõrjekompaniist. Esialgu võeti mehi ida- ja politseipataljonidest. Kui olukord rindel hakkas halvenema värvati vabatahtlikke Eesti SS-Leegionisse. Sinna soovisid minna vabathtlikult väga vähesed
vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi Petseri-Pihkva Põhja-Läti Eesmärgiks oli rinde viimine vastase territooriumile. Mai algul 1919 kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest
35. BAASIDE AEG MOLOTOVI-RIBBENTROPI PAKT Võimsalt tõusid esile revansistlikud ideed Saksamaal peale natsionaalsotsialistide võimule tulekut. Nõukogude Liit seadis sihiks laiendada nõukogulikku sotsialismimudelit kogu Euroopale ning tuua impeeriumi koosseisu tagasi varem Tsaar-Venemaale kuulunud valdused. Punaarmeest sai suurim relvajõud maailmas. Kaudne süü uue maailmasõja vallandumises lasub ka demokraatlikel lääneriikidel, kes ei rakendanud agressorite suhtes resoluutseid vastumeetmeid. Alles 1939 a kui Saksamaa likvideeris Tsehhoslovakkia, liitis endaga Klaipeda piirkonna, loobusid lääneriigid järelandlikkusest. Nüüd seadsid suurbritannia ja Prants. Sihiks saksa-vastase sõjalis-poliitilise liidulepingu Venemaaga. Kolmepoolsetel kõnelustel andis Moskva mõista, et soostud lepinguga
Algus: 28.nov 1918 tungis Punaarmee Narva. Kuna sarnaslet Saksamaaga ei tunnistanud NV iseseisvat EV. 29.nov kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun, selleks et näidata kodusõja toimumist Eestis ning varjata NV agressiooni EV vastu. Jaanuari algul 1919 peatati Punaarmee pealetung ja 7.jaan asus Rahvavägi vastupealetungile ning veebr alguseks oli vabastatud kogu Eesti territoorium. Murrang: Landeswehri sõda: juuni-juuli 1919. Eesti Rahvavägi puhastades Põhja Lätit punaarmeest sattus relvakonflikti Landeswehriga. 23.06 võit Võnnu lahingus Lw üle. Sõja tähtsus: 1. Kindlustati Eesti lõunapiire. 2.Aidati taastuda Läti Vabariigil ja võimule naasta seaduslikul Läti valitsusel. 4.7. Asutava Kogu tegevus; (Lisa staff: Kuigi Vabadussõda nõudis riigilt ja rahvalt erakorralisi jõupingutusi, ei katkenud riikluse rajamine ka sõja ajal. Kohe parast suurima ohu tõrjumist tõusid paevakorrale korduvalt edasi lükatud Asutava Kogu valimised
Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil Poola vägedele ja Riia 22. mail. 12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Omakorda aitas Eesti luua sõjaväge Lätil. Sõjaväkke kuulusid pärast Krlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelased. 1919. aasta suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks PõhjaLätis, puhastades selle Punaarmeest (MarienburgJakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juuni). Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid EestiLäti väed 23. juunil Landeswehri väed. See päev on (ametlikult alates 1935) Eesti Vabariigi Võidupüha. Järgnevate lahingute käigus jõudsid Eesti väed ning soomusrongid, koos Eestis formeeritud läti väeosadega Riiani ning taastasid Läti iseseisvuse.
vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi Petseri-Pihkva Põhja-Läti Eesmärgiks oli rinde viimine vastase territooriumile. Mai algul 1919 kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest
Venemaa ees. Tasapisi Punaarmee edasitung aeglustus, Eesti väeosad tegid edukaid vasturünnakuid, suurenes sõdurite arv ning paranesid relvastus ja varustus (Omakaitse, vabatahtlikud Soomest, Rootsist ja Taanist, vabatahtlike pataljonid, Eesti kaitsevägi, Inglise laevastiku abi, soomusrongid). Sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindral Johan Laidoner. Jaanuaris 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti Punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aladele. Kuid Punaarmee juhatus koondas uusi jõude ning veebruaris algasid Lõuna- Eestis ägedad kaitselahingud ülekaalus olevate enamlaste vastu. Mitmed asulad käisid korduvalt käest kätte, kuid suurte ohvrite hinnaga suudeti siiski kõik rünnakud tagasi tõrjuda. Lõunarindel toimunud kaitselahingute ajal mõtlesid poliitikud Eesti riikluse kindlustamisele.
vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi Petseri-Pihkva Põhja-Läti Eesmärgiks oli rinde viimine vastase territooriumile. Mai algul 1919 kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest
sõjalaevastik koos relvalaadungiga, Soome saatis relvi ning sealt tulid ka vabatahtlikud. 23.12.1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks J.Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja. 29.11.1918 loodi Eesti Töörahva Kommuun, et näidata toimuvat kui kodusõda. Sõjaliselt ülekaalukal Punaarmeel õnnestus 1919. a. jaanuarikuu alguseks vallutada ligi pool Eesti mandrialast. Pealinna Tallinnat jäi Punaarmeest lahutama vaid umbes 30 kilomeetrit. Siis saabus aga murrang 7. jaanuaril suutsid vahepeal ümber korraldatud Eesti väed (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega (sel hetkel 500 meest) alustada üldist vastupealetungi. Umbes kolme nädalaga veebruari alguseks oli kogu Eesti territoorium enamlastest vabastatud. Oluline roll oli sealjuures vabatahtlike üksustel, nt kõrge moraaliga soomusrongide meeskondadel ja Julius Kuperjanovi pataljonil. Eesti valitsus seadis 1919
Eesti- Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. diviisi juhatusele eesotsas kindral Põdderiga. Tema asemel asus Kaitseliitu juhtima Eduard Alver. 12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil, pärast Krlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest. 1919. aasta suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juuni). Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil Landeswehri väed. See päev on (ametlikult alates 1935) Eesti Vabariigi Võidupüha. Järgnevate lahingute käigus jõudsid Eesti väed ning soomusrongid, koos Eestis formeeritud läti väeosadega Riiani ning taastasid Läti iseseisvuse.
?? · Selmal, Evaldil ja Taavil on oma kombinaat Vahtra tänaval, kus peetakse põgenemisplaanidest kevadel. · Evald räägib Taavile oma tulevikuplaanidest Selmaga ning kavatsusest uut elu alustada Soomes. Taavi ei kahtle, et Selmale poleks Evald õige kaaslane 13. Peatükk · Tõmm ja teised avastavad, et metsas on keegi nende panipaiga kallal käinud. Võetud pole küll palju, kuid koos asutakse varast otsima. Selgub, et Punaarmeest põgenenud Reku oli liha kallal käinud. Reku räägib, et Piskujõe Andres on elus · Lepiku Mihkel võetakse NKVD poolt kinni ning viiakse koduseinte vahelt minema. 14. Peatükk · Ühel ööl võetakse Taavi ta üürikorteris kinni, põgenemisteed enam pole. Punaarmeest on vahistamas 9 meest. Algavad ülekuulamised. · Teisel ülekuulamiselt tunnistas Taavi oma õige nime, sest kohale lubati tuua noormehe ema. Soomes veedetud ajast noormees siiski vaikis.
Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun, mis paiknes Narvas. Selle juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror, maha lasti mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon. Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis, sest sõltus täielikult Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal. See saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda Eestit vallutada ja toimusid esimesed katsed sõlmida rahu. 1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud
tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi Petseri-Pihkva Põhja-Läti Eesmärgiks oli rinde viimine vastase territooriumile. Mai algul 1919 kuulus Eesti sõjaväkke 74 500 meest
28. nov. 1918 ründas Punaarmee Narvat, Eesti üksused sunniti taanduma. Andmaks vallutusele kodusõja ilmet, kuulutasid enamlased Viktor Kingissepa ja Jaan Anvelti juhtimisel Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni. Tasapisi Punaarmee edasitung aeglustus, Eesti väeosad tegid edukaid vasturünnakuid, suurenes sõdurite arv ning paranesid relvastus ja varustus. Sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindral Johan Laidoner. Jaan. 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti Punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aladele. Mitmed asulad käisid korduvalt käest kätte, kuid suurte ohvrite hinnaga suudeti siiski kõik rünnakud tagasi tõrjuda. Aprilli algul valiti Lõunarindel Asutav Kogu (peamiseks ülesandeks põhiseaduse ja maaseaduse koostamine). Juunis põrkas Eesti kokku uue vastasega Lätis tegutseva Saksa sõjaväega. Liikudes Riiast Põhja suunas kohtusid Sakslased Võnnu all Eesti väeosadega ning nõudsid viimaste tagasitõmbumist. Vastasseisust
lõpule viimisega 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil Poola vägedele ja Riia 22. mail. 12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil, pärast Karlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud Läti sõjaväelastest. 1919. aasta suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juunini). Juunis 1919 põrkasid Eesti-Läti väed kokku Saksavägedega, kes üritasid allutada Lätit oma võimule. Selle kokkupõrke tagajärjel toimus Landeswehri sõda. Landeswehri sõda kestis 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919. 10. juunil üritati sõlmida rahulepingut, mis aga kahjuks ebaõnnestus ja tekkis uus konflikt. Mõlemad pooled tegid mõned vastupealetungid ja 2
ülekaal ning rahva sõjatüdimus ja kartus hiiglasliku Venemaa ees. Tasapisi Punaarmee edasitung aeglustus, Eesti väeosad tegid edukaid vasturünnakuid, suurenes sõdurite arv ning paranesid relvastus ja varustus (Omakaitse, vabatahtlikud Soomest, Rootsist ja Taanist, vabatahtlike pataljonid, Eesti kaitsevägi, Inglise laevastiku abi, soomusrongid). Sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindral Johan Laidoner. Jaanuaris 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti Punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aladele. Kuid Punaarmee juhatus koondas uusi jõude ning veebruaris algasid Lõuna-Eestis ägedad kaitselahingud ülekaalus olevate enamlaste vastu. Mitmed asulad käisid korduvalt käest kätte, kuid suurte ohvrite hinnaga suudeti siiski kõik rünnakud tagasi tõrjuda. Lõunarindel toimunud kaitselahingute ajal mõtlesid poliitikud Eesti riikluse kindlustamisele. Aprilli algul valiti Asutav Kogu
aastal ületasid Saksamaa sõjaväe eelüksused Eesti piiri. Enne kui Punaarmee toibus, langes Pärnu linn sakslaste kätte. 10. juulil 1941 algas Tartu lõunaosas üldine eestlaste vastuhakk. Suuremaid Saksa üksusi sinna esialgu ei saabunud ning Eesti metsavendadel tuli mitu nädalat rinnet hoida. Tartus oli kontroll eestlaste käes, Tartusse metsavendade kaitse alla kogunesid ka Eesti poliitikud, eesotsas peaministri professor Jüri Uluotsaga. Kui esialgu usuti, et Eesti vabaneb Punaarmeest kiirelt ja kergelt, siis nii see ei olnud. Sakslased olid oma jõudusid üle hinnanud. Juuli keskel sakslaste pealetung seiskus ja hakkas positsioonisõda. Põhja-Eestis võttis Nõukogude võim kontrolli taas endale, vastupanuliikumist ei õnnestunud neil aga maha suruda. Nendes 1941. aastal arenenud sündmustes etendas olulist osa Soome abiga sissisõjaks ettevalmistatud luurerühm "Erna". Juulis toimetati "Erna" mehed Eestisse, nende ümber kogunes arvukalt metsavendi
Punaarmee lootis maailmarevolutsiooni, seega loodeti Saksamaale tungida ning revolutsioon läbi viia. Annuleeriti Bresti rahuleping. 19.11 anti võim ajutisele valitsusele üle. Võeti vastu otsus sõdida Nõuk Venemaa vastu. Olukord sõjaks oli ebasoodus, ainus relvastatud jõud oli Kaitseliit. Toimus vabatahtlik mobilisatsioon, mis kukkus läbi. Punaarmee üritas esimest korda Narvat vallutada 22.11. Ametlikuks alguseks loetakse 28.11, mil tungiti Narva ja vallutati. 1/3 Punaarmeest mood Eesti punased. Narvas kuulutati välja ETK (Eesti Töörahva Kommuun). Olukord oli kriitiline. Suure osa vabatahtlikest mood koolipoisid. Õnneks tuli eestlastele välisabi, kelleks esimeseks sai Põhjakorpus (hilisem Loodearmee). Eesti sai abi ka Soomelt, kes saatis ka vabatahtlikke. Ning 12.12 jõudis Briti eskaader Tallinnasse. Antant toetas jõude, kes võitlesid punaste vastu, kuid kes ei toetanud Eesti iseseisvust. Kandev roll Eesti sõjaväes oli Laidoneril ja Sootsil
Saadi 14 vangi, kes ülekuulamisel kinnitasid, et Vashkovot käsutati ründama üks 3000-meheline diviis. Vashkovosse jäi maha üle 3000 langenu. Selle löögi tulemusena kaotas Punaarmee löögihoo. Enne venelaste uut rünnakuüritust tekkinud lühikest pausi kasutasid sakslased Novgorodi rindelt taandumiseks. Et Vashkovo juures suudeti Punaarmee kinni pidada, siis pääsesid ka 5. ja 18. armee peajõud Leningradi ja Volhovi rinnetelt ja võisid end kiskuda lahti jälitavast Punaarmeest ning valguda Pihkva suunas. Major Rebane sai selle lahingu eest esimese eestlasena Raudristi Rüütliristi. Pärast Vashkovo lahingut jõudis armeekorpuse staapi kuuldus, nagu oleks üks 659. pataljoni kompaniidest jooksnud rindelt minema. Üks Saksa kapten armeekorpuse staabist saadeti seda kuuldust ja lugu selgitama. See veendus kohapeal, et kuuldustel puudus alus. 5. kompanii leitnant A. Nuude juhtimisel oli Vashkovo lahingu ajal määratud pataljoni reservi ja viibis kogu aeg külas
Weiss. Pataljoni liikmed olid enamjaolt Eesti kodanikud, pataljoni komandokeel oli saksa keel. Pataljon võitles Viru rindel, ka sel ajal, kui Eesti sõjavägi 1919. a suvel lõunarindel sõdis Landeswehri vastu, mille moodustasid samuti baltisakslased, pataljoni liikmete endised seisuse-, lapsepõlve-, õpingu- ja teenistuskaaslased. 1919. a suveks oli osa sõjategevusest kandunud Põhja-Lätti, kus kolmest Eesti diviisist opereeris kaks, puhastades territooriumi Punaarmeest. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Nimelt oli 1918. a Lätisse jäänud Saksamaa VI reservkorpus, mida juhtis 1919. aastast kindral krahv 4 Rüdiger von der Goltz. Talle allusid vabatahtlike väekoondised: Saksa Rauddiviis ja kohalikest baltisakslastest moodustatud Landeswehr. 16. aprillil 1919. a kukutasid Landeswehri löögirühmad Krlis Ulmanise
vormiliselt iseseisev Eesti nõukogude vabariik. Sisuliselt oli tegu Nõukogude Venemaa marionettriigiga, mis loodi selleks, et näidata Eestis toimuvat siinse kodusõjana. Samaaegselt tegid põrandaalused kommunistlikud agitaatorid kogu Vabadussõja vältel aktiivset õõnestustööd ka Eesti tagalas ja sõjaväe ridades. EESTI RAHVAVÄELASED KAEVIKUS Sõjaliselt ülekaalukal Punaarmeel õnnestus 1919. a jaanuarikuu alguseks vallutada ligi pool Eesti mandrialast. Pealinna Tallinnat jäi Punaarmeest lahutama vaid umbes 30 kilomeetrit. Siis saabus aga murrang 7. jaanuaril suutsid vahepeal ümber korraldatud Eesti väed (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega (sel hetkel 500 meest) alustada üldist vastupealetungi. Umbes kolme nädalaga veebruari alguseks oli kogu Eesti territoorium enamlastest vabastatud. Oluline roll oli sealjuures vabatahtlike üksustel, nt kõrge moraaliga soomusrongide meeskondadel ja Julius Kuperjanovi pataljonil.
Kuid Soome läbirääkijad keeldusid vastu tulemast venelaste nõudmistele. Ka nemad valisid venitamise-taktik, kuid erinevalt Eestist ei kirjutanud alla vastastikuse abistamise lepingule. Tulemuseks oli Talvesõda. 3 Talvesõja (30.11.1939 13.03.1940) lootsid venelased võita kerge vaevaga. Kuid nad ei osanud arvata, et ühine vaenlane muutis soomlased üksmeelseks oma riigi kaitsmisel. Soome oli nii relvastuses kui ka meeste arvus Punaarmeest tunduvalt maas, kuid käre talv, paindlik taktika, oma maa tundmine ning suuskade kasutamine üksuste liikumisel andsid soomlastele Punaarmee ees edumaa. Punaarmee ei suutnud kaks kuud Mannerheimi liinist läbi murda. Kuid kui see toimus, kiirustasid soomlased sõlmima vaherahu. Moskva rahulepinguga (13.03.1940a.) jõustusid venelaste 1939.a hilissügisesed nõudmised. Samas soomlased olid näidanud oma tahet riiki vajadusel kaitsta ning olid jäänud iseseisvaks
28. nov. 1918 ründas Punaarmee Narvat, Eesti üksused sunniti taanduma. Andmaks vallutusele kodusõja ilmet, kuulutasid enamlased Viktor Kingissepa ja Jaan Anvelti juhtimisel Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni. Tasapisi Punaarmee edasitung aeglustus, Eesti väeosad tegid edukaid vasturünnakuid, suurenes sõdurite arv ning paranesid relvastus ja varustus. Sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindral Johan Laidoner. Jaan. 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti Punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aladele. Mitmed asulad käisid korduvalt käest kätte, kuid suurte ohvrite hinnaga suudeti siiski kõik rünnakud tagasi tõrjuda. Aprilli algul valiti Lõunarindel Asutav Kogu (peamiseks ülesandeks põhiseaduse ja maaseaduse koostamine). Juunis põrkas Eesti kokku uue vastasega Lätis tegutseva Saksa sõjaväega. Liikudes Riiast Põhja suunas kohtusid Sakslased Võnnu all Eesti väeosadega ning nõudsid viimaste tagasitõmbumist
Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima vabatahtlike hulga lähetas Soome, kokku 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli ka Taanist ja Rootsist. Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil. 1919. a. suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest. Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil vaenlase. See päev on (ametlikult alates 1935) Eesti Vabariigi Võidupüha. Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa pinnal. Suuresti toimus see koostöös Judenitsi juhitud Loodearmeega. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele. Novembris ja detsembris 1919 toimusid Narva rindel Vabadussõja
1936. aastal hõivas Saksamaa Reini demilitariseeritud tsooni. 1936. aastal sõlmis Saksamaa liidulepingud Itaalia ja Jaapaniga. Ka Itaalia ja Jaapan olid huvitatud mõjusfääride ümberjagamisest. Samal ajal plaanis NSVL laiendada nõukogulikku sotsialismimudelit kogu Euroopale. NSVL-i sihiks oli tuua impeeriumi koosseisu tagasi Tsaari-Venemaale kuulunud valdused. Käimas olid ulatuslikud sõjalised ettevalmistused. 1930-ndate lõpuks kujunes Punaarmeest suurim relvajõud maailmas. Kaudne süü II MS-ja vallandumises lasub ka demokraatlikel lääneriikidel. Nad ei söandanud rakendada resoluutseid vastumeetmeid agressorite suhtes. Alles 1939. aastal loobusid lääneriigid järelandlikusest. Suurbritannia ja Prantsusmaa seadsid sihiks Saksamaa-vastase liidulepingu Venemaaga. Moskva soostus lepinguga, kuna talle anti vabad käed Balti riikides, Ida-Poolas, Bessaraabias. Ennekõike soovis Moskva vabadust viia Punaarmee nendele aladele.
ohvitseride korpust. Samal ajal omandas meie Sõjakool ka lahingulised traditsioonid. Laidoneri ideeks oli, et Eesti peab aktiivselt sekkuma naabermaade arengutesse. Et säästa meie maad sõjapurustustest, leidis ta otstarbeka olevat kanda sõjategevus võõrale territooriumile. Sel eesmärgil tungisid Eesti väed Vabadussõja ajal sügavale Läti aladele, võimaldades seega astuda tegevusse meile sõbralikul Läti valitsusel. Tungides LoodeVenemaale, abistati meile Punaarmeest vähem ohtlikke vene valgete üksusi. Narva jõe taga olnud Ingerimaast loodi puhvertsoon Narva piirilõigu ette. Kuna vastloodud eesti rahvaväes oli nii koolituselt ja meelsuselt vähemdemokraatlikke tsaariohvitsere kui ka kiirkoolitusel lipnikeks saanud, kuid demokraatlikemate vaadetega nooremohvitsere, siis kujunes nende sulatamine toimivasse sõjaväelisse süsteemi Laidoneri psühholoogiliseks meistritööks. Samal ajal koosnes reakoosseis suurte sõjakogemustega "vanadest
rügemendi ülemaks. 1945. aastal ülendati ta majoriks. Harald Riipalu sündis 13. veebruaril 1912. aastal. Ta omandas väga hea hariduse Hugo Treffneri gümnaasiumis ja läks edasi õppima ka ülikooli. Sealt suunati ta aga Valga 3. Üksikjalaväepataljoni, kust ta suunati edasi Tondi sõjakooli. Aasta peale teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride klassi. Seal omandas ta lipniku auastme. 1941. aastal viidi Riipalu 22. Eesti Terriotoriaalse Laskurkorpusega Venemaale, kuid ta põgenes Punaarmeest ja jõudis 1942. aastal tagasi eestisse. Peale seda astus ta Saksa sõjaväkke. Samal aastal sai ta 36. Kaitse Rindepataljoni ülemaks, kellena ta võitles ka Stalingradi rindel. Edasi sai temast kompaniiülem ja pataljonikomandör Eesti SS-Leegionis ja järmisest aastas määrati ta 20. Eesti SS-relvagrenaderidiviisi 45. Eesti Vabatahtlike Rügemendi „Estland“ pataljoni- ja rügemendiülemaks. Riipalu osales mitmes lahingus Eesti pinnal. 23. augustil 1944. aastal
puksiirlaevast, 3 3-st motorpaati. Uppusid samuti 16 lahingulaeva 128-st: 5 miiniristlejat, 3 vahilaeva, suurtükilaev, 2 allveelaeva, torpeedokaater, 3 miinitraalerit, väikse jahilaev. Samal päeval tungisid Saksa väed Paldiskisse ja vallutasid linna. Võeti mitu tuhat vangi ja sakslaste kätte langes 6 rannapatareid. 1. septembril vallutasid sakslased Haapsalu ja Virtsu, viies seega lõpule kogu Eesti mandriosa puhastamise Punaarmeest. 1941. a. septembri alguses oli Virumaal Väike-Maarja lähistele Lebavere metsadesse maha jäänud üle 100 taganeva punaarmeelase. Väike-Maarja Omakaitse kutsus üles võitlusesse venelaste vastu. Tuli kokku 46 (48?) meest. Vaenlased piirati sisse, kuid kinni võtta neid ei suudetud. Lahingus sai surma 14 ja haavata 8 punaarmeelast. 14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941
o Sundmobilisatsioon o Tahtsid Eesti ala o Repressioonid o Ei osutanud vastupanu o Oma ideoloogia levitamine (natsism, kommunism) Erinevused: o NSVL Hävitasid Eesti majanduse, Nõukogulik maareform, kardeti o SMAA elavdasid eesti majandust, tühistati maareform, oodati kui ,, päästjaid" Eestlased erinevate võimude all: Saksa väes selleks, et Punaarmeest lahti saada, sundmobilisatsioon Punaarmees sundmobilisatsioon Soomlastega (soomepoisid) Punaarmee vastu, ei tahetud sundmobilisatsiooniga Saksa armees olla SS leegion (Eesti üksus) sundvärbamine, sundmobilisatsioon *1944a EESTIS Jaanuaris Punaarmee Narva jõe piiril Eestis kuulutati välja Mäe poolt üldmobilisatsioon Veeb algus J.Uluotsa kõne raadios kutsus mehi mobilisatsiooni
kommuuni. Kommuun jäi Venemaakoosseisu ja siin jätkati enamilikku poliitikat. Detsembris jätkus punaarmee kiire edasitung. Tasapisi enamlaste edasitung vaibus ja Eesti suutis teha edukaid vasturünnakuid, meeste arv suurenes, paranes relvastus. Sõjaväe ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner. Eesti sai sõjalist abi Inglismaalt, Soomest, Taanist ja Rootsist. Jaanuaris 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aldele. Eesti riikluse kinnitamiseks valiti aprillis Asutav Kogu. (esimene istung aprillis 1919) Asutava Kogu põhiülesandeks sai põhiseaduse ja maaseduste vastuvõtmine. Mais 1919 suunati sõjategevus Eestist välja poole, et säästa maad sõjapurustustest. Lõunarindel vallutasid Eesti üksused Pihkv, Lätis murti läbi Punaarmee rindest ja puhastati Põhja-Läti punaarmeest. Juunis tekkis Eestile uus vastane-Lätis
Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima vabatahtlike hulga lähetas Soome, kokku 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli ka Taanist ja Rootsist. Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil. 1919. a. suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest. Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil vaenlase. See päev on (ametlikult alates 1935) Eesti Vabariigi Võidupüha. Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa pinnal. Suuresti toimus see koostöös Judenitsi juhitud Loodearmeega. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele. Novembris ja
Edaspidi oli venestamissurve Eesti NSV-s mõnevõrra pehmem. Vastupanu ja repressioonid Eestlased eitasid pikka aega Nõukogu võimu, mis väljendus passiivses ja aktiivses vastupanus okupatsioonireziimile. 1944-1953 aastal vastupanu peamiseks 6 vormiks relva võitlus e. metsavendlus. Samas loodeti abi lääneriikidelt, et nad aitaks Eestil iseseisvust taastada. Metsavendade põhikontingendi moodustasid: saksa sõjaväes teeninud mehed, punaarmeest kõrvalehoidjad ja lihtsalt pakku läinud inimesed. Eestis puudusid üleriigilised ja maakondlikud metsavendade organisatsioonid. Metsavendade salgad tegutsesid üle kogu Eesti. Rünnati julgeolekuüksusi ja hävituspataljone. Kogu see asi suurendas maal elavates inimestes hirmu. See sõda peale sõda oli mõlemale osapoolele ohvriterohke. Metsavendlus nõrgenes oluliselt 1949. aastal küüditamise tõttu. 1950. aastal surus okupatsiooni võim lõpuks vastupanuliikumise maha
kilomeetri kaugusel. Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun, mis paiknes Narvas. Selle juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror, maha lasti mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon. Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis, sest sõltus täielikult Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal ja see saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda sõjalisel teel Eestit vallutada. 1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord siiski tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud ka välisriikide vabatahtlikud. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7
5. EESTI KUULSAMAD PUNKARID Kindlasti teavad inimesed, kui räägitakse Villu Tammest, Tõnu Trubetskyst ja Mercast, kellega on tegu, sest kindlasti väärivad nemad oma nimetust kuulsad Eesti punkarid. Nad on oma tegutsemisaja jooksul jõudnud palju korda saata ning siinkohal üritan välja tuua nende tähtsamad tegemised ning nende loomingu perioode. Villu Tamme ja Tõnu Trubetsky said tuttavaks 23. juuni 1984a. Muuga jaanitulel. Tõnu oli just demobiliseerunud Punaarmeest. Villu oli oma kambaga muru peal, muidugi olid nad täis metalli ja peas olid vikerkaarrevärvi harjad. Kui Tõnu, lühikeste mustade juuste ja valge ülikonnaga kutt, neile ligi astus ja lausus: "Tere, ametivennad!", näis see väga naljakas. Kohe küsis Tõnu, kas nood usuvad ka anarhiasse ning seletas teistele oma põhiideed ära. Siis alles nägid Villu ja ta sõbrad, et sel mehel on tõsi taga. Ahto Muld: "Selles meeldejäävas seigas on tõesti midagi anarhistlikku, ehkki 80ndate
moodi. Nende arvamustega olid päri ka soomepoisid ise, kuid enamik pealikke sai lõpuks Lõuna-Eestis venelaste vastu võideldes kas miinitükiga pihta või kuuliga pähe, surm oli igal juhul möödapääsmatu. Vähesed eestlased,/ sakslased, kes alles olid jäänud, pidid taandumisega algust tegema, seda loomulikult Tallinna suunas. Marsiti koos venelastega, kusjuures venelased arvasid ekslikult, et soomepoisid on samuti Punaarmeest. Kuid eestlased oskavad endid täbaratest olukordadest välja nihverdada, ka seekord läks neil õnneks. Selleks ajaks oligi pataljoni ligikaudu poolsada meest alles jäänud, kõik tundus lootusetu, õiget juhti neil polnud, kuna kõik võimukamad olid surma saanud. Siis tuli lõpuks neile appi 2. pataljon, ehk nad said siis endale kaasvõitlejaks ligi sadakond sõdalast. Kuid ega venelastele ikka polnud mõtet vastu astuda, kuna puudus laskemoon, mida kuskilt võtta polnud. Küll olid
Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun, mis paiknes Narvas. Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror, maha lasti mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon. Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis, sest sõltus täielikult Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal. See saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda Eestit vallutada ja toimusid esimesed katsed sõlmida rahu. 1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud
Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun, mis paiknes Narvas. Selle juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror, maha lasti mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon. Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis, sest sõltus täielikult Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal ja see saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda sõjalisel teel Eestit vallutada. 1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord siiski tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud ka välisriikide vabatahtlikud
Pärast Väikese väina kiiret ületamist Saksa üksuste poolt Punaarmee kaitse lagunes ning algas kiire taganemine. Kohapealt mobiliseeritud mehed hakkasid lahingusse saatmisel järk-järgult võimaluse korral Nõukogude üksustest lahkuma ning andsid end sakslastele vangi. Osal õnnestus kohalike elanike käest endale erariided hankida ning märkamatult rindest läbi imbuda. Sakslaste tagalas olles seati sammud kodu poole. Teedele olid juba seatud formeeritava Omakaitse patrullid, kes pidid Punaarmeest tulijad kinni pidama. Iseäranis raske oli märkamatu koju pääsemine muhulastel, sest ka Väina tamm oli Omakaitse valve all. Koju pöörduvatele omakandi meestele vaadati siiski läbi sõrmede ja lasti nad rahus minna (autori vestlusest Feodor Kolgaga ). Kaugele Saksa tagalasse äralõigatud saarele jäänud punaarmeelaste võitlusvaim hakkas lagunema, kaotus muutus ilmseks. Päev enne Kuressaarde jõudmist avastas Saksa 151.
Sai kahekordselt Stalini preemiat. 40ndates temast sai võtme figuur kirjanike elujuhtimisel. Kirjanike liidu esimees. Ei kasutanud ära oma Ülemnõukogu Presiidiumi positsiooni, isegi aidata kirjanike, kes sattusid hätta. 1958-1961- Johan Eichfeld 1961-1970- Aleksei Müürisepp 1970-1978- Artur Vader 1978-1983 Ivan Käbin 1983-1990- Arnold Rüütel EKP koht võimustruktuuris: EKP liikmeskonda iseloomustas 1944-1990: Liikmeskonna kiire kasv.- Punaarmeest demobiliseeriti sõjaväelasi ja ohvitsere, keda võeti vastu parteisse. Eestlaste osakaalu suurenemine.- Esialgselt oli rohkem venelasi, kuid läbiaja eestlaste osakaal EKP's suureneb. Naiste osakaalu aeglane kasv. Vananemine. Haridustaseme tõus. Tööliste osakaalu vähenemine. EKP KK esimesed sekretärid: 1944-1950: Nikolai Karotamm. (NSVL tagala partei sekretär 1941-1944) 1950-1978: Ivan Käbin. 1978-1988: Karl Vaino. 1988-1990: Vaino Väljas.
iseseisvus · Sõjaväeteenistuses olid mõned soodustused: lihtsam astuda kõrgkooli või jätkata õpinguid, maksti palka, elatusallikate nappus 11 · Hirm arreteerimise ees nõukogude aastal toime pandud tegude eest · Eesti Leegioni astusid paljud politsei- ka idapataljonide mehed, et pääseda rindele · Punaarmeest ületulnud meeste vangilaagrist vabastamise tingimuseks oli liitumine idarindel võitlevate eesti üksustega Vabatahtlike arv oli võrdelises sõltuvuses Saksamaa edust ringel, arv vähenes eriti pärast seda, kui selgus, et sakslased ei ole huvitatud Eesti iseseisvuse taastamisest. · Sundmobilisatsioon toimus neli suuremat mobilisatsiooni 1943 1944, u 45000 meest; augustis 1944 15-17-aastased noormehed tööteenistusse (lennuväe
kaitsele, sest seal asus Balti laevastiku peabaas- Koondati rohkem kui 40 000 meest ja üle 300 suurtüki. Saksa poolel valmistusid rünnakuks 3 jalaväediviisi. Algas 20. augustil, nädal hiljem kandus lahing edasi Lasnamäele ja Kadrioru piirkonda ning 27. augustil algas punavägede evakueerimine. 28. augustil marssisid Saksa väed Tallinnasse. 1. septembril hõivasid sakslased Haapsalu, Virstu ja sellega kogu Eesti mandriosa oli puhastatud Punaarmeest. Juminda miinilahing: Tallinnat kaitsnud Punaarmee üksuste jäänused, põgenevad punategelased, mobiliseeritud ja evakueeritud - 30 000 inimest paigutati Nõukogude laevadele, mis asusid teele. Juminda poolsaare kohal sattusid laevakaravanid sakslaste ja soomlaste paigutatid miinitõketele ning langesid pommi- ja torpeedorünnakute alla. 195 laevast uputati 55, hukkunute arv 15 000. Lahingud Lääne-Eesti saartel: Septembris-oktoobris Jätkusid võitlused Lääne-Eesti
u 4500 meest. Landeswehri loomine algas nov alguses 1918 ja sellest pidi saame loodava Balti Hertsogiriigi kaitsevägi. Suurenes järk-järgult, kusjuures Landeswehri koosseisus tegutsesid ka vene valged ja Lõuna-Läti brigaad. Rauddiviis, Landeswehr, väikesed vabakorpused ja 1. kaardiväediviis moodustasid kokku 6. Saksa reservkorpuse ja mille ülemaks oli Goltz. Märtsis haarati juba ise initsiatiiv, mille tulemusel Kuramaa poolsaar vabastati Punaarmeest. Von der Goltz oli valmis ründama ka Riiat, aga see keelati tal Berliinist ära. Von der Goltz oli poliitiline kindral - tema jaoks oli Saksamaa lüüasaamine I MS isiklkuks tragöödiaks ja ta leidis, et Antandi riikidele tuleks koht kätte näidata, selleks tuleks Saksmaa koostööd tegema Venemaaga, aga mitte enamliku Venemaaga, vaid uue Venemaaga. Sellisest poliitilisest lähtekohast vaadatutena tundusid Venemaast läänes kerkinud uued iseseisvad riigid mõttetutena
Punaarmee koondas Mahno talurahvavägede vastu jõudude ülekaalu ja lõi selle puruks, nii läks ka teiste rohelistega. Nende taktika eripäraks oli see, et lähtusid sissisõjast. Anti vaenlasele ootamatuid ja seda valusamaid lööke, pärast edu saavutamist tõmbuti tagasi, jäädi ootele, soodsa võimaluse tekkides rünnati taas. Rohelised koosnesid põhiliselt sama regiooni rahvast, vabatahtlikest, püüti enda poole värvata nii valgetest vägedest kui Punaarmeest deserteerunud sõdureid. Vene kodusõja puhul on vaieldud palju selle üle, kes oli süüdi kodusõja puhkemises. Vastuseid on mitmeid. Omaaegsed valged ja nende hilisemad järgijad on väitnud, et selles olid süüdi enamlased. Kindlasti on neil ka vähemalt osaliselt õigus, sest kui enamlased ei oleks 1917 hakanud Vm riiklust õõnestama ja poleks teinud kõik Vene impeeriumi kokku varisemiseks ja poleks okt pöördega võimu haaranud, poleks kellelgi põhjust sõdima hakata
annaabi.ee 
