Metsavendlus (0)

METSAVENDLUS 1940-1941 JA VAREM
Metsavennad olid mehed ja naised, kes sõdisid relvastatult võõrvõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast , nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse. Tuntud metsavend Alfred Käärmann on defineerinud metsavennamõiste järgmiselt: metsavend on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal.
Mõiste “metsavennad” on tegelikult juba suhteliselt vana, sõna tekke viivad osa uurijaid tagasi käesoleva sajandi algusesse , teised aga veelgi kaugemale– XIX sajandisse. Nii nimetati kroonusse kutsumise eest põgenenud talupoegi. Venelaste saabudes peideti end metsadesse-soodesse, metsade vahele üritati meelitada ka venelaste vägi, et ta seal ootamatu rünnakuga purustada.
Sissisõda on aga eestlastel tulnud pidada ka veel varasematel aegadel . Näiteks Liivi sõja päevil, mil isandate poolt saatuse hooleks jäetud talupoegadel ei jäänud üle muud, kui end ise kaitsma hakata maad laastava vene-tatari ratsaväe eest. Eestlased relvastusid ja ühinesid salkadeks, mille liikmeid maarahvas “mõrtsukateks” kutsus. Kõige tuntum talupoegade üksus Liivi sõja päevil oli Tallinnale allunud lipkond Ivo Schenkenbergi juhtimisel. Ivo Schenkenbergi kutsuti Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks. Nad varitsesid nii ööd kui päevad venelasi, võtsid nad äkilise kallaletungiga vangi ja lasksid maha. Nad tegid sel viisil kõik venelased kogu Eestimaal nii araks, et nad lossidest kuskile ratsutada ei julgenud ja olid seal justkui piiramisrõngas. Kui oli vaja reisida , tegid nad seda kõrvalisi teid pidi ja kartsid igat metsatukka silmates, et seal Hannibali rahvas neid varitseb. 1579. aastal Ivo Schenkenberg hukkus venelaste käe läbi ja tema salk lagunes laiali.
Sellega ei lõppenud aga “mõrtsukate” tegevus.“Hannibali” rahva kõrval tegutses ka teisigi talupoegde lipkondi. Talupojad olid oma aja kohta hämmastavalt hästi relvastatud. Nende käsutuses oli ka arvukalt tulirelvi.
Ka 1700 aastal, kui Venemaa ründas Eestit, pidasid eestlased sissisõda Vene vägede vastu ja samuti 1918 aastal, kui 24. veebruril väljakuulutatud Eesti Vabariigi territooriumile sama aasta lõpus vaenlane sisse tungis.
Kõige rohkem tuntust tänapäeva inimeste mälus on kogunud metsavennad ja nende võitlus  viimase maailmasõja päevilt. Enne Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aastal oli  eesti metsavendadel kindel koht Eesti Vabariigi kaitsedoktriinis.
Vabatahtlikuse alusel moodustatud sõjalisel orgnisatsioonil Kaitseliit tuli metsavennasõjas etendada peaosa. Kaitseliidus tegeleti nii üldise sõjalise väljaõppega, kui ka konkreetsete metsavennasõja võtete õpetamisega ja neid oskusi läks vaja varem, kui keegi arvata oskas.
1940.aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi ning seadis ametisse kommunistliku valitsuse. 6. augustil samal aastal liideti Eesti (selleks ajaks juba Nõukogude Sotsialistlik) Vabariik Nõukogude Liidu koosseisu. Järgnes Eesti ajaloo süngemaid perioode . Massilise terroriga kavatseti igasugune vastupanu juba eos hävitada. Arreteeriti enamus Eesti riigi silmapaistvaid poliitikuid , majandustegelasi ja sõjaväelasi. Arvati, et peast ilma jäänud ühiskond ei suuda vastupanu organiseerida. Vallutajad unustasid aga, et iseseisvas Eestis oli üles kasvanud terve põlvkond, kellele iseseisvus oli midagi iseenesest mõistetavat ja loomulikku.
Rahvas astus mitmeid kordi avalikult välja okupatsiooni kehtestamise vastu, kuid seda laadi avalike väljastumiste tagajärjed olid paraku rasked. Väiksematelegi meeleavaldusetele järgnesid ülekuulamised ja arreteerimised. Rahvale oli selgeks saanud, et avalik vastupanu toob kaasa vaid kaotusi. Okupatsioonivõimudele tuli vastu seada organiseeritud vastupanuliikumine . Nii kattuski Eesti põrandaaluste rühmade võrguga.
Vastupanurühmade esmane ülesanne oli informatsiooni kogumine ja vahendamine . Totalitaarses ühiskonnas oli info tähtsaimaks relvaks . Seepärast kuulati välisraadiot ja püüti saadud informatsiooni nii suusõnaliselt kui ka kirjalikult levitada. Kui saadi teade sõja puhkemise kohta Saksamaa ja Venemaa vahel, hoogustus vastupanuliikumisrühmade tegevus, valmistuti ette relvavõitluseks, sest sõjas nähti võimalust taastada Eesti iseseisvus , kuna kaks suurriiki olid omavahelise sõjaga seotud.
Nii kujunes 22. juuni 1941, mil Saksa armee alustas sõjategevust Venemaa vastu, päevaks, mil eestlastes sündis uus lootus taastada oma riik. Eestis lahvatas sissisõja leek .
Sõja puhkedes muutus metsavendade tegevus väga aktiivseks, toodi välja peidus olnud relvad, mida aga paraku oli napilt. Rünnakutega väiksematele Nõukogude üksustele ja vaatluspostidele püüti viletsat arsenali küll täiendada, kuid siiski jäi olukord relvastuse alal ebavõrdseks. Sellele vaatamata arendati üle kogu Eesti energiliselt tegevust.
1941. aasta Suvesõjas osalenud meeste arvu kohta on esitatud õige mitmesuguseid arvamusi . Tõenäoline hulk on 25 – 30 000 meest. Metsas redutajate hulka suurendas väljakuulutatud sundmobilisatsioon Nõukogude armeesse, mille eest mindi massiliselt peitu . Esialgu oli põhiline eesmärk end varjata, luua side eri rühmade vahel, koguda ja levitada informatsiooni.
Nõukogude võimud reageerisid sõja algusele terrori tugevdamisega elanikkonna vastu. Eriti kurja kuulsuse omandasid 1941. aasta juuni lõpul moodustatud hävituspataljonid. Vabatahtlikest  "venemeelsetest" moodustatud üksuste eesmärgiks oli “põletatud maa” taktika . See tähendas seda, et teganedes tuli kõik hävitada, et midagi ei jääks vaenlasele.
Punase terrori pealetung sundis ka metsavendi aktiivsemale tegutsemisele. Tapmise ja põletamise ärahoidmiseks otsustati võim kohapeal enda kätte võtta. 1941. aasta juuli esimesel nädalal rünnati üle terve Eesti kohalikke Nõukogude võimu keskusi – täitevkomiteesid ja võeti paljud neist üle.
Sel ajal toimunust annavad hea pildi Eesti Muinsuskaite Seltsile Puhjast saadetud mälestused: “Kuulsime raadiost, et saksa väed on jõudnud Viljandisse. Otsustades paugutamise järgi, lähenesid nad ka Tartule ja olidki juba linnani jõudnud. Nüüd oli Ulilast vaja välja ajada juudi pataljon . Saadi teada, et elektrijaam on hävitamisohus. Kommunistid olid otsustanud selle õhku lasta. Töölised palusid, et jaam enne plahvatamist kuivaks lastaks, sest ühenduses veega oleks miinid kogu ümbruskonna koos kommunistidega õhku lasknud. Kartes surma, lasid juudid jaama kuivaks. Masinad aga lakkasid töötamast ja sütikute süütamiseks polnud voolu. Töölised informeerisid Omakaitset ja mehed ruttasid kiiresti kohale. Lahingus löödi kommunistid jaamast välja. Omakaitslased mõistsid, et kommunistid ei jätnud telefoni teel Tartust abi palumata. Neile rutati vastulahingut andma. Tartu poole kihutanud voeautole punasõduritega avati äkiline tuli, sõdurid põgenesid. Sama saatus sai osaks ka järgmistele autodele . Saagiks saadi hulk relvi ja muud varustust.
Puhja vallasmaja sarnanes sõjalaagriga. Püssimehi sõelus ümberringi. Vallamaja ette sõitis Valga Omakaitse rühm, Kaitseliidu mundrid seljas ja sini-must-valge lipp lehvimas. Nad tulid puhjalastele appi õhtuseks madinaks üle jõe Linnu all. Ei teatud, kui suure vaenlase väega on tegemist, teati ainult, kus nad asuvad. Meeleolu oli ülev. Oli tunda Vabadussõja hõngu.”
Mõistagi ei vaadanud Nõukogude võimud riigis toimuvat rahulikult pealt. Kohale saadeti Punaarmee regulaarüksused ja hävitusptaljonid, kellega metsavendadel puhkesid mitmel pool ägedad lahingud.
Meenutab E. Sööt: 4. juuli, Kuremaa sissesõiduteed olid langetatud puudega blokeeritud. Laiuse asula asus aga lagedal. Sootaga küla ja kabeli vaheline asula oli samuti mineeritud. “Kaks autot sõduritega sõidab Laiuse poole,” teatas vastupanuliikumise Kantküla valvepost. Kiiresti jõudsime ühisele seisukohale: punaväelasi külla ei lase, lahing tuleb vastu võtta eemal. Grupp komplekteertiti vabatahtlikkuse põhimõttel. Sõitsime kohele tuletõrjeautodega sini-must-valge lipp peal, mehi tuli juurde ka jala. Punaväelastele oli vastupanu lagedal heinamaal ootamatu.Võitlevad jõud olid enam-vähem võrdsed. Venelastel oli küll relvastus parem, kuid meil oli võitlusvaim kõrgem. Lahing lõppes meie võiduga. Saagiks saime kolm voeautot, kolm kergkuulipildujat, püsse ja laskemoona .” 
Kõige edukamad olid metsavennasõjad Lõuna-Eestis. Juuli algul läks nende kontrolli alla suurem osa Lõuna-Pärnumaast. Lätist hangitud relvade toel mindi kodukandi kaitseks “sõtta” tervete külade kaupa, vanaisast kuni lapselapseni.
Iseloomulikuks näiteks on sündmused Kilingi-Nõmmel, mis 3. juulil 1941. aastal metsavendade kontrolli alla võeti. Vastupanu juhtis Vabadussõja sangar P. Lilleleht. Kuigi metsavennad olid nõrgalt relvastatud otsustati lahing vastu võtta. Nad varitsesid linna lähedal Liivamägedes. Lasknud punaste eelluure läbi, viskasid nad granaadi kolonni ees sõitnud autobussile. Buss paiskus kraavi ja peatas kolonni. Lahingu algul kandsid punased suuri kaotusi, aga toibusid kiiresti ja hakkasid metsavendi tagasi suruma. P. Lilleleht sai haavata . Viimsel hetkel jõudis metsavendadele appi Mõisaküla privaatvalvurite juhitud abivägi, kes ründasid punaväelasi selja tagant. Paanikas põgenesid hävituspataljonlased lahinguväljalt.
5. juulil saadeti alistumatu Kilingi-Nõmme vastu tanketid ja regulaararmee pataljon. Metsavennad pidasid targemaks tagasi tõmbuda. Punased süütasid hooneid, mõrvasid kohalikke elanikke, kuid ei julgenud sinna kauemaks püsima jääda. Kuid Eesti piirile lähenes sootuks tõsisem vastane.
7. juulil 1941. aastal ületasid Saksamaa sõjaväe eelüksused Eesti piiri. Enne kui Punaarmee toibus, langes Pärnu linn sakslaste kätte.
10. juulil 1941 algas Tartu lõunaosas üldine eestlaste vastuhakk. Suuremaid Saksa üksusi sinna esialgu ei saabunud ning Eesti metsavendadel tuli mitu nädalat rinnet hoida. Tartus oli kontroll eestlaste käes, Tartusse metsavendade kaitse alla kogunesid ka Eesti poliitikud , eesotsas peaministri professor Jüri Uluotsaga.
Kui esialgu usuti , et Eesti vabaneb Punaarmeest kiirelt ja kergelt, siis nii see ei olnud. Sakslased olid oma jõudusid üle hinnanud. Juuli keskel sakslaste pealetung seiskus ja hakkas positsioonisõda. Põhja-Eestis võttis Nõukogude võim kontrolli taas endale, vastupanuliikumist ei õnnestunud neil aga maha suruda.
Nendes 1941. aastal arenenud sündmustes etendas olulist osa Soome abiga sissisõjaks ettevalmistatud luurerühm “Erna”. Juulis toimetati “Erna” mehed Eestisse, nende ümber kogunes arvukalt metsavendi. Kuigi “Erna” peamisi eesmärke oli varustada soomlasi luureandmetega, asusid nad vaenlase vastu rünnakuid korraldama . Varitseti maanteedel, tulistati nõukogude autokolonne, hävitati okupatsioonivõimude käsilasi. Ühel “ernalaste” rühmal õnnestus hävitada Ravilasse väljasõiduistungile sõitev tribunal , teine oleks Kose juures peaaegu vallutanud Nõukogude tanketi.
“Erna” aktiivne tegevus põhjustas Nõukogude võimudele tõsist peavalu. 1941. juuli lõpupäevadel koondati “Erna” vastu mitu hävituspataljoni ning NKVD üksusi. 31. juulil tõmmati piiramisrõngas kokku ning asuti ründama. Mets oli aga täis relvituid naisi-lapsi-mehi. Et neile põgenemistee lahti hoida, paisati ülekaaluka vaenlase vastu rühm “Erna” mehi. Nad hoidsid vaenlast kinni, et metsas end varjavad inimesed saaksid põgeneda. “Erna” tuumikul õnnestus hiljem piiramisrõngast välja murda. Sellele reageerisid hävituspataljonid metsiku terroriga kohaliku tsiviilelanikkonna kallal. Hävituspataljoni kätte sattunuid põletati elusalt, mõnda piinati enne hukkamist.
Andmed poolte kaotuste kohta on erinevad, kuid “Erna” kaotused olid tunduvalt väiksemad ründajate omadest .
Alfred Käärmann kirjutab metsavendade sõjast niiviisi: Metsavend peab olema vastupidav vaimliselt ja kehaliselt . Iga metsavend peab suutma valitseda oma keelt, himusid ja taluda üksindust pikemat aega. Metsavendade tähtsaim nõue on salastatus . Metsavend ei tohi kasutada oma õiget nime oma võitluskaaslaste, abistajate ega vaenlaste hulgas. Metsavend peab samuti lõpetama omaste külastamise, sest tema kodu on vaenlase pideva valve all. Metsavend ei tohi anda mingit teavet oma relvavendade, asukoha, tegevuse ega kavatsuste kohta mitte kellelegi.
Täieliku salastamisega säästab metsavend omakseid ja abistajaid piinamise eest, ennast ja oma relvavendi surmast. Metsavend kogub teavet kõige kohta, mis tema tegevuspiirkonnas toimub. Ülim salastatus hõlmab ka metsavendade omavahelisi suhteid. Abistajad üksteist teada ei tohi, see väldib sissekukkumisi. Sellised olid reeglid, mis aitasid metsavendadel ellu jääda.
Eesti metsavennad, sõdides Punaarmee vastu, et taastada Eesti iseseisvus, mõistsid aga peagi, et ka Saksamaa plaanidesse ei kuulunud eestlastele tegevusvabaduse andmine.Eestil polnud ette nähtud saada taas iseseisvaks riigiks ei vene ega ka saksa võimude poolt. Kuid nad ei loobunud oma võitlusest.
Ka peale sõda, kui Nõukogude Liit oli Eesti taas okupeerinud ja reaalne võimalus oma riiki taastada oli peaaegu olematu, jäid metsavennad truuks oma ideaalidele vabast Eestist. Nad sõdisid tõepoolest viimse veretilgani ja andsid inimestele usu, et kunagi ei tohi kaotada usku vabadusse .
Kasutatud kirjandus:
Mart Laar „Metsavennad”
http://www.rk.ee/metsavennad/