Eestalsed II Maailmasõjas (7)

Saue Gümnaasium
Eestlaste valikud II maailmasõjas
Nimi:Rene Ott
2008
Eesti vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu , kuid sellegipoolest peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti poisid võitlesid võõras armees . Eestlastel oli Teises maailmasõjas võimalik võidelda kolme armee eest. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee.
Punaarmeesse sundmobiliseerit sellel ajal põhiliselt inimesi, sest väga vähesed tahtsid vabatahtlikult liituda Punaarmeega. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste või kutsealustega. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosenes Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest. 1941. aasta suve keskpaigaks oli kropuses juba ligikaudu 29000 meest koos Nõukogude Liidust mobiliseeritutega. Eestlasi oli selleks ajas korupses umbes 5500. Augustilahingutes kandis korpus suuri kaotusi, osa eestlasi hukkus,langes vangi või läks Saksa poolele üle. 1941 aasta lõpu poole saadeti eestlased Saksa sõjaväelaagritest Eestisse tagasi. Ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed koondati tööpataljonidesse mis olid tegelikult surmapataljonid. Tööpataljonides suri palju eestlasi kuna seal olid väga rasked tingimused ning arste ja ravimeid polnud.Põhiliselt surid mehed nälga ja nakkushaigusetesse. Surnud mehed maeti tavaliselt metsa. Korpuse tegevus lõpetati 1. oktoobirl 1941. aastal. Ellujäänud korpuse kooseisu ja evakueeritud aktiiv ning Nõukogude Liidu eestlaste sõjategevus jätkus 8. eesti korpuses.
Saksa armees olid esialgu ainult vabatahtlikud, kuid hiljem mindi üle järk-järgult sundmobilisatsioonile. Eesti mehed, kes võitlesid Saksa armee poolel ei võidelnud sellepärast, et tuua suurele Saksamaale Euroopas ülemvõim, vaid sellepärast, et maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Saksa armeed Eestis toetasid metsavennad, kes olid varjunud 14 juuni küüditamise eest. Metsavendade salkkonnad saadeti laiali, kui Eesti oli vabastatud Punaarmeest. 28 augustil 1942 teatas Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgem juhtkond on andnud loa moodustada Eesti Leegion . Leegion pidi tulema rügemendi suurune ja koosnema kolmest pataljonist,raskegranaadiheitja ja tankitõrjekompaniist.
Esialgu võeti mehi ida- ja politseipataljonidest. Kui olukord rindel hakkas halvenema värvati vabatahtlikke Eesti SS-Leegionisse. Sinna soovisid minna vabathtlikult väga vähesed. Kuna sinna ei tahetud minna vabatahtlikult asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 aastal sündinud noormehed. Saksa sõjaväes käis läbi üle 70 000 eesti mehe neist umbes 20 000 vabatahtlikku ja 50 000 mobiliseeritut. Langes kokku üle 20 000 mehe, 1944. aastal langes ainuüksi 10 000 – 12 000 meest.
1944. aasta jaanuaris moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulusid Tavesõjaajal soome läinud eestlased, kes otsustasid sel hetkel meie põhjanaabreid aidata. 200. Jalaväerügemendiülemaks määrati Eesti sõjakoolis õppinud ja eesti keelt valdav kolonelleitnant Eino Kuusela. Koguarv oli 200. Jalaväerügemendil umbes 1700 inimest. 200 jalaväerügement ootas, et neid kutustaks Eestisse tagasi sõjatandrile. Teade, et kodumaale võib pöörduda jõudis JR 200 võitlejateni 12 augustil. Otsus oli vabatahtlik, kas sa tahtsid koju minna või mitte. Soomlased ei andnud kaasa relvi . 13. augustil tuli anda otsas, kas jääda Soome või pöörduda Eestisse. Soome jäi 168 meest, Eestisse aga läks 1628, kellest 130 polnud kohal. 19. augustil kell 10.40 saabus JR 200 Paldiski sadamasse, kuna mehed ei näinud vastuvõtjaid marssisid nad läbi paldiski linna. Lõuna paiku saabus kohale kapten Erich Palk koos Eesti SS-i ja Politseijuhi SS-brigaadiülema ja politsei kindralmajori Hinrich Mölleri adjutandiga, kes pidid Soomest tulnud meeste eest hoolt kandma. Peagi saabusid ahvuskomitee esindajad, kes olid väga pettunud, et mehed olid tulnud Soomest ilma relvadeta ning rindele nad ei jõudnud.
Eestlased oleksid pidanud võitlema ühel poolel kas sakslaste või venelastega, sest siis oleks vaja sõdida ainult ühel rindel. Samas, kui Saksamaa oleks sõja võitnud ja me oleks võidelnud saksa poolel, siis ei oleks olnud kindel eesti iseseisvus samuti. Eesti mehed said suhteliselt valida kelle poolele nad sõdisid. Nõukogude okupatsiooni alguses põgenesid paljud inimesed Soome,Rootsi või mujale.
Kasutatud allikad:
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2007/eestlaste_valikud_IIms-piretspitson.ht m
http://www.okupatsioon.ee/kaastood/kondoja/meenutusi.html
http://et.wikipedia.org/wiki/22._Eesti_Territoriaalne_Laskurkorpus
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_SS-leegion
http://et.wikipedia.org/wiki/JR200