Eesti Vabariik (0)

Maardu Gumnaasium
Mittestatsionaarne osakond
Kristina Kralle
9. a klass
Eesti Vabariik
Maardu 2012
Sisukord
Balti liit………………………………………………………………………………………....…3
Eesti ja rahvusvahelised suhted 1920.–1930. Aastatel…………………………………………....4
Eesti Vabadussõda ………………………………………………………………………..……….6
Kokkuvõtteks…………………………………………………………………………………….10
Kasutatud allikad………………………………………………………………………………...11
Balti liit
1920.–1930. aastatel kavandatud Soome-Eesti-Läti-Leedu-Poola poliitiline, sõjaline ja majanduslik liit, mis asjaosaliste erimeelsuste tõttu realiseerus lõpuks vaid Eesti-Läti-Leedu välisministrite foorumina
1919–1922 püüdsid Eesti ja ta lähinaabrid esmajoones koordineerida poliitilist suhtlemist Nõukogude Venemaaga, sealhulgas sõlmida rahulepinguid ning luua kaitseliitu Eesti, Läti, Soome ja Poola vahel. Vilniuse kuuluvusest tulenenud tüliküsimus välistas Poola ning Leedu samaaegse osaluse neil läbirääkimistel. Aprillis 1922 Varssavis sõlmitud lepingu jättis Soome ratifitseerimata ja 1923 lõpuks realiseerus vaid Eesti-Läti kaitseliit . Majanduslike koostöökatsete peamiseks tulemuseks jäi 1923 sõlmitud Eesti-Läti tolliuniooni leping, mis peatselt taandus kahepoolseteks kaubalepinguteks. Neis kasutati kuni 1930. aastateni nn Balti klauslit, mis võimaldas vastastikuseid erisoodustusi.
12. septembril 1934 allkirjastati Genfis Balti Liit – üksmeele ja koostöö leping Eesti, Läti ja Leedu vahel, mis nägi ette kolmepoolseid regulaarseid kokkusaamisi välisministrite tasemel. 1934–1940 toimus 11 välisministrite kohtumist , kus arutati ühist huvi pakkuvaid poliitilisi küsimusi. Regulaarselt toimusid kolme maa mitteriiklike organisatsioonide – seltside , eri elukutsete esindajate (ajakirjanikud, juristid , majandustegelased, õpetajad jt) kohtumised , ühisnäitused, spordivõistlused. Balti liidu loomine toetus Esimese maailmasõja ajal ja järel pakutud ideele Balti ja Skandinaavia regionaalsest koostööst, mis plaanitud kujul siiski ei realiseerunud. Skandinaavia riigid vältisid enese seostamist Baltikumiga, alates 1935. aastast valis sama tee ka Soome.
Balti riikide valisministrid 1922.a
Eesti ja rahvusvahelised suhted 1920.–1930. aastatel

19. sajandi rahvusvaheliste suhete süsteemi nimetatakse Euroopa kontserdiks, see oli jõudude tasakaalule toetuvalt multipolaarne. Mõrad multipolaarsesse maailma tekkisid koos kahe vaenuleeri kujunemisega alates 19. sajandi viimasest veerandist ning Esimene maailmasõda oli rahvusvaheliste suhete kriisi tõestus. Järgnesid uue süsteemi otsingud, mis viisid bipolaarsuseni Teise maailmasõja järel.
Eesti Vabariik sündis ajal, kui eelmine süsteem oli kadumas ja asemele püüti luua midagi muud. Paraku ei kujunenud 1920.–1930. aastatel püsivat rahvusvaheliste suhete süsteemi. Eesti kuulus väikeriikide hulka, eriti kaitsevõime poolest, aga ka majanduslikku võimekust või rahvaarvu arvestades. See kujundas mitmes aspektis ka Eesti välispoliitikat.
Suurriigid asuvad jõutasakaalu (kehtiva rahvusvaheliste suhete süsteemi) ohtu sattumise korral tavaliselt tasakaalu taastamiseks nõrgema poolele, väikeriigid kalduvad tegutsema lähtuvalt mittetasakaalu põhimõttest ning toetama arvatavat võitjat. Seetõttu ei kujunenud Eestil välja püsivat välispoliitilist orientatsiooni ehk pidevat panustamist koostööle ühe konkreetse suurriigiga.
Peale selle oli Eesti Vabariigi välispoliitika väikeriigile iseloomulikult geograafiliselt piiratud, samal ajal kui suurriigid tegutsevad globaalselt ja kaugemale ulatuvaid eesmärke silmas pidades. Eesti panustas kahe sõja vahel regionaalsele koostööle Soome, Läti, Leedu, Poola ja ka Skandinaavia riikidega. Selline koostöö oli 1920. aastatel suunatud eeskätt ühisele kaitsepoliitikale ja majandus- ning kaubanduskoostööle, 1930. aastatel langes rõhuasetus poliitilisele, kultuurilisele ning mitteriiklike organisatsioonide koostööle. Siiski märkimisväärseid tulemusi Eesti regionaalses koostöös ei saavutanud.
Samuti tähtsustati Eesti Vabariigi välispoliitikas seaduslikkust ja moraalseid aspekte , rõhutades rahvusvahelise õiguse erilist rolli, nagu on omane väikeriikide välispoliitikale laiemalt. Eesti poliitikud toetasid näiteks 1920. aastatel rahvusvahelisi algatusi agressiooni keelustamiseks, aktiivselt osaleti desarmeerimisliikumises. Eesti ühines Briand -Kelloggi paktiga , millega allakirjutanud välistasid sõja kui riigi poliitika vahendi. Eesti poliitikud olid aktiivsed Pan-Euroopa liikumises ning valmis ühinema selle liikumise ühe eesmärgi – Euroopa Liiduga. Rahvusvahelise õigusega on seotud panustamine rahvusvahelistele organisatsioonidele ja ühendustele, millega väikeriigid loodavad kasutada rahvusvahelise õiguse võimalusi ning mõju.
Eestil õnnestus 1921. aastal ühineda Rahvasteliiduga, osaleti kõigil Rahvasteliidu täiskogudel ning muudel rahvusvahelistel konverentsidel. Eestis toetuti usule, et kirjalikud lepingud , sh Tartu rahuleping , mittekallaletungi lepingud jms on omaette väärtus ja tagatis julgeolekule.
Väikeriigina kaldus Eesti Vabariigi välispoliitika kaitseliitude või neutraliteedi poole. Eesti avaldas soovi jääda erapooletuks juba 1918. a iseseisvusmanifestis. 1918. a jooksul ei andnud Eesti välisdelegatsiooni liikmed järele Suurbritannia ja Prantsusmaa survele kuulutada sõda Saksamaale. Tartu rahulepingu läbirääkimiste ajal toetati ideed kuulutada Eesti alaliselt neutraalseks. Praktilises suhtlemises püüdis Eesti järgida erapooletut joont. 1938. aastal kuulutati neutraliteet seadusandlikus aktis Eesti ametlikuks välispoliitiliseks kontseptsiooniks, kuigi puudusid võimalused selle sisuliseks realiseerimiseks. Sama juhtus Balti kaitseliidu loomise katsetega.
Eesti delegatsioon Rahvasteliidu III täiskogu koosolekul 1922
Eesti Vabadussõda

Kui Saksa väed asusid 1918. a lõpul Eestist lahkuma, seadis Nõukogude Venemaa eesmärgiks liita Eesti taas endaga  ning kehtestada siin enamlik režiim. 28. novembril 1918 alustas Punaarmee pealetungi piirilinnale Narvale ja sellega algas relvastatud konflikt Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Konflikt sai nimeks Eesti Vabadussõda ja see kestis 1920. a veebruarini. Lisaks Eesti iseseisvuse eest peetavale võitlusele Nõukogude Venemaa vastu hõlmas Vabadussõda kahte lühiajalisemat ja piiratuma ulatusega relvakonflikti Läti pinnal – võitlustLandeswehriga (suvi 1919) ja valgekaartliku kindrali Bermondti vägedega (oktoober 1919).
​1918. a lõpus alanud Punaarmee rünnak tabas Eestit äärmiselt rasketes tingimustes. Eesti Vabariigi riigiaparaat ja sõjavägi olid alles loomise algjärgus, olles Saksa okupatsiooni lõppedes jõudnud tegutseda vaid loetud päevi. Sõjavägi tundis puudust relvadest ja varustusest. Toitlustusolud olid rasked, linnasid ähvardas nälg, riik vaevles rahapuuduses. Ehkki suurem osa elanikkonnast ei pooldanud enamlasi, oli usk omariikluse püsimisse madal. Ei usutud, et Eesti Vabariik suudaks Punaarmee rünnakutele vastu seista.
BRITI LAEVASTIK
​Eesti valitsus otsustas siiski enamlaste agressioonile vastu astuda, pannes sealjuures suuri lootusi lääneriikide (s.t endised Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas) ja Soome abile. Neis lootustes ei tulnud ka pettuda – detsembris 1918 saabus Eestile appi Suurbritannia sõjalaevastik koos relvalaadungiga; Soome saatis samuti relvi ning jaanuaris 1919 saabus sealt ka ligi 4000 vabatahtlikku. Välisabi oli oluline, ent sellest poleks olnud kasu Eesti omapoolsete otsustavate sammudeta. Eesti juhtkond tegi aktiivselt riiklikku ja sõjaväelist organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni ja uute väeosade formeerimist. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks energiline polkovnik Johan Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja.
​Sõjategevuse algus ei olnud Eestile edukas, sest vastase pealetungi ei suudetud pidurdada . 29. novembril 1918 kuulutati Punaarmee poolt vallutatud Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun , vormiliselt iseseisev Eesti nõukogude vabariik. Sisuliselt oli tegu Nõukogude Venemaa marionettriigiga, mis loodi selleks, et näidata Eestis toimuvat siinse kodusõjana. Samaaegselt tegid põrandaalused kommunistlikud agitaatorid kogu Vabadussõja vältel aktiivset õõnestustööd ka Eesti tagalas ja sõjaväe ridades.
EESTI RAHVAVÄELASED KAEVIKUS
​Sõjaliselt ülekaalukal Punaarmeel õnnestus 1919. a jaanuarikuu alguseks vallutada ligi pool Eesti mandrialast. Pealinna Tallinnat jäi Punaarmeest lahutama vaid umbes 30 kilomeetrit. Siis saabus aga murrang – 7. jaanuaril suutsid vahepeal ümber korraldatud Eesti väed (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega (sel hetkel 500 meest) alustada üldist vastupealetungi. Umbes kolme nädalaga – veebruari alguseks oli kogu Eesti territoorium enamlastest vabastatud. Oluline roll oli sealjuures vabatahtlike üksustel, nt kõrge moraaliga soomusrongide meeskondadel ja Julius Kuperjanovi  pataljonil.
​Vaenlase tõrjumine maalt tõstis rahva silmis Eesti riigivõimu autoriteeti ning võimaldas edukalt korraldada täiendava mobilisatsiooni, ilma milleta poleks edasine sõdimine Punaarmee ülekaalukate jõududega olnud mõeldav. Maikuuks oli Eesti vägedes ligi 75 000 meest, aasta lõpus ligi 90 000. Eestlaste kõrval võitlesid Vabadussõjas Nõukogude Venemaa vastu ka kohalikud baltisakslased ja venelased. Sõja edukaks jätkamiseks oli oluline ka Suurbritannia ja USA poolt 1919. a antud toetus toiduainete, sõjavarustuse ja relvastuse näol. Samal ajal neutraliseeris Eestis põranda all tehtavat kommunistlikku propagandat enamlaste endi poolt toime pandud massimõrvade avalikukstulek (teiste seas oli Tartus enamliku terrori ohvrina hukkunud Eesti õigeusu piiskop  Platon ).
​Eesti valitsus ja väejuhatus seadsid 1919. a veebruaris oma eesmärgiks viia rinne Eesti piiridest nii kaugele kui võimalik. Selleks loodeti Loode-Venemaal võimule aidata Vene valged ja Lätis sealsed rahvuslased. Vene valged olid selles regioonis moodustanud Põhjakorpuse-nimelise väekoondise (hilisem  Loodearmee ). Veebruaris hakati Eestis kokkuleppel Läti Vabariigi valitsusega formeerima ka läti väeosi. Eesti vägede korduvad katsed kanda sõjategevus üle Venemaale ja Lätisse ei õnnestunud 1919. a maini. Samal ajal täiendas Punaarmee tunduvalt oma jõude Eesti vastu (siin tegutses veebruarist maini 6-8 protsenti Punaarmee lahingujõududest ehk u 80 000 meest) ja sooritas omalt poolt pealetunge, mis aga samuti edu ei toonud .
ASUTAVA KOGU VALIMISED RINDEL
​23. aprillil 1919 kogunes Tallinnas Eesti Asutav Kogu, mille suurimateks saavutusteks oli põhiseaduse ja maaseaduse vastuvõtmine. Viimase põhjal teostati 1920 radikaalne  maareform, mis oli suunatud valdavalt saksa rahvusest mõisnike suurmaaomanduse riigistamisele ja talurahvale eeskätt Vabadussõjast osavõtnute maa  jagamisele.
​Mõnevõrra mõjutas maaseaduse radikaalset iseloomu 1919. aasta juunist juulini toimunud nn Landeswehri sõda. Selle käigus lõid Eesti väed Lätis asunud Saksa kindralmajor Rüdiger von der Goltzi sakslastest koosnevat väegruppi, kuhu kuulusid paljud baltisaksa aadli esindajaid Läti ja Eesti aladelt. Landeswehrile kaotusega lõppenud relvakonflikti tagajärjel tuli Lätis võimule Kārlis Ulmanise valitsus ja Eestile oli lõunapiiril kindlustatud sõbraliku Läti Vabariigi olemasolu. Et Ida-Läti oli veel Punaarmee käes ning Läti Vabariigi armee vajas esialgu organiseerimist, võttis Eesti väejuhatus sealse rinde kaitsmise osaliselt enda peale (kuni detsembrini 1919).
VABADUSSÕJAST OSAVÕTJAID
​Kui Vabadussõja esimeseks pöördeks oli Eesti vägede üldpealetung Punaarmeele jaanuaris 1919, siis teiseks oli sõjategevuse kandmine väljapoole Eestit maikuus 1919. Sellega vähendati tunduvalt enamlaste uue invasiooni ohtu. Mai keskel alustasid Eesti väed koos Põhjakorpusega pealetungi Petrogradi suunas ja vallutasid suure territooriumi Peipsi järvest idas, kuid augustis taganesid Eesti väed oma piiride kaitsmisele.
​ Enamlased otsustasid Eestiga rahu sõlmida ning ta nõnda Nõukogude Venemaa vastaste jõudude seast välja lülitada. Augustis tegigi Moskva Eestile ametliku rahuettepaneku. Eesti poliitikud ja kõrgemad sõjaväelased jagunesid Nõukogude Venemaaga rahu sõlmimise küsimuses kaheks. Lähtuti hinnangust, kumma poole (valgete või punaste) pealejäämine Vene kodusõjas oleks Eestile kasulikum. Suurem osa kartis , et valged, kes ei soovi Eesti iseseisvust tunnustada, on ohtlikumad . Ühtlasi jõuti 1919. a sügisel arusaamisele, et Vene valged on Venemaal lüüa saamas, mistõttu ainus võimalus majandusraskustes vaevlevat Eesti riiki kurnavast sõjast välja tuua oleks rahu sõlmimine enamlastega. Eesti juhtkonda mõjutas seda tegema ka asjaolu, et 1919. a jooksul ei olnud Eesti Vabariigil õnnestunud lääneriikidelt de jure tunnustust saada.
TARTU RAHULEPINGU ALLKIRJASTAMINE
​Rahukõnelused Nõukogude Venemaaga algasid Tartus 5. detsembril 1919. Punaarmee samaaegne pealetung rindel, eesmärgiga mõjutada rahukõnelusi, ei andnud oodatud tulemusi. 3. jaanuaril 1920 hakkas kehtima vaherahu . 2. veebruaril allkirjastati Tartu rahuleping, millega Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa tunnustasid teineteist, kuulutasid sõja lõppenuks ja panid paika sõjajärgse koostöö piirjooned.
​Eesti väed kaotasid Vabadussõja lahingutes langenutena ligi 2300 inimest, haavata sai umbes 13 800 inimest (sealhulgas ligi 300 surnut ja 800 haavatut kaotati Landeswehri sõjas), millele lisanduvad välismaiste vabatahtlike ja liitlasvägede kaotused.
Kokkuvõtteks
Euroopas pole just palju riike, mis kord iseseisvaks saanuna on olnud sunnitud sellest taas loobuma –  vähemalt mitte 20. sajandil. Eestlaste õnnetuseks ei suutnud Lääne-Euroopa ja liberaalne demokraatia Eesti riiklust 1920.–1930. aastatel omaks võtta ning sama moodi nagu leedulasi ja lätlasi ootasid neid vaheldunud okupatsioonide tingimustes ees väga rängad inimkaotused ja muud katsumused. Moskvale ei valmistanud raskust viia täielikku isolatsiooni jäänud Balti riikidesse 1940. a juunis sisse lisaväeosad ja organiseerida seal kommunistlik riigipööre. Juulis ja augustis 1940 viidi Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine juba kiiresti lõpule.
Balti riigid, eriti Eesti ja Läti, kujutasid omapärast erandit Euroopa ajaloos. Ka selles mõttes, et iseseisvusele eelnenud murrangud inimeste mõtlemises ja hoiakutes olid ilmselt hoopis järsemad kui ülejäänud Ida-Euroopa noorte rahvusriikide alamatel. Kui mujal võeti liberaalne rahvusliku enesemääramise põhimõte omaks üsna enesestmõistetavalt, siis Balti riikide iseseisvumine tundus tõelise imena või üllatusena, millega harjumine võttis paratamatult aega. Iseseisvumine tundus ime ja üllatusena ka suurele osale eestlastest. Nõnda võiks väita, et murrang eestlaste mõtlemises oli aastatel 1917–1918 märgatavalt sügavam kui sama ime kordumisel 70 aastat hiljem. 1988–1991 said eestlased juba toetuda nn ajaloolisele õigusele, järjepidevuse põhimõttele, kas või mälestusele okupatsioonidele eelnenud ajast ja esimese iseseisvumise praktilisele kogemusele. Pealegi tekkis esimene võimalus hoopis lühemaks ajavahemikuks, otsustada tuli märgatavalt kiiremini kui kaks inimpõlve hiljem.
Kahtlemata on Eesti valmis üle elama veel ühte murrangut ja liituma Euroopaga isegi oma suveräänsust piirates. Siingi saame toetuda ajaloolisele kogemusele ja õigustusele. Eesti on valmis kuuluma Euroopasse, seda tõestavad suurepäraselt ka 1920.–1930. aastad.
Kasutatud allikad
1) http://www.estonica.org/et/Eesti_ja_rahvusvahelised_suhted_1920-1930_aastatel/Eesti_delegatsioon_Rahvasteliidu_III_t%C3%A4iskogu_koosolekul_1922/
2) http://www.estonica.org/et/Eesti_ja_rahvusvahelised_suhted_1920-1930_aastatel/
3) http://www.estonica.org/et/Balti_Liit/ #
4) http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/eesti_valispoliitika_1920-1930aastail_evelin.ht m
5) http://bhr.balanss.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3862:balti-liidust-eesti-nsvni&catid=18:i-vabadussoda&Itemid=57