Vabadussõda (0)

Saue Gümnaasium
Referaat
Vabadussõda
Saue Gümnaasium
Gunnar Mizer
9c. klass
Eesti Vabadussõda
02.11.1918-02.02.1920
Vabadussõda pidasid noore Eesti Vabariigi väed Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede (Punaarmee) ja 1919. aastal Lätis Landeswehr 'ist ja nn. Rauddiviisist koosnenud Saksa väekoondise vastu.
11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Lääneliitlastele. 13. novembril 1918 tühistas Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksa keisririigiga sõlmitud Brest -Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani.
12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel. Peaminister Päts võttis 26. novembril enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati algul üks diviis , mille ülemaks nimetati kindral Tõnisson. 16. novembril kuulutati välja kutseliste sõjaväelaste kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon . 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri.29. novembril, päev pärast punaväe rünnakut Narvale, kuulutati kogu riigis välja sundmobilisatsioon .
Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. novembril avaldas Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi.
Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu.
12. detsembril saabus Tallinna reidile Suurbitannia sõjalaevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja „Cassandra“ ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga.
23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku ainult 14 000 meest.’
Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud Soome vabatahtlikud ning Eesti vabatahtlikest - koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstantin Weissi juhtimisel ja Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste Põhjakorpus.
Jaanuari alguseks 1919 tõi lahingutegevusega paralleelselt toimuv mobilisatsioon kokku 13 000 meest, veebruaris ületati 30 000 piir. See võimaldas algul eduka vastase peatada ja vaenuväed vabariigi esimeseks aastapäevaks, 24. veebruariks 1919 Eesti piiridest välja ajada. Otsustav osa oli siin ümberkorraldatud kõrgemal juhtimisel. 23. detsembril 1918 oli nimelt laiade võimupiiridega sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik Johan Laidoner, kelle tööorganina loodi 23. veebruaril 1919 Ülemjuhataja Staap eesotsas polkovnik Jaan Sootsiga. Rinde paindlikumaks juhtimiseks moodustas ülemjuhataja 24. detsembril 1918 Lõuna-Eestis 2. diviisi polkovnik Viktor Puskari juhtimisel. Manööversõjas kandvat osa etendanud soomusrongid koondati 20. veebruaril 1919 omaette divisjoniks, mis 23. augustil laiendati diviisiks kapten Karl Partsi juhtimisel. Eesti-Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. diviisi juhatusele eesotsas kindral Põdderiga. Tema asemel asus Kaitseliitu juhtima Eduard Alver .
12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva.
Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil, pärast Kārlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest. 1919. aasta suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest (Marienburg-Jakobstadti operatsioon 27. maist kuni 5. juuni).
Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil Landeswehri väed. See päev on (ametlikult alates 1935) Eesti Vabariigi Võidupüha. Järgnevate lahingute käigus jõudsid Eesti väed ning soomusrongid, koos Eestis formeeritud läti väeosadega Riiani ning taastasid Läti iseseisvuse.
Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa pinnal. Suuresti toimus see koostöös Judenitši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele. Novembris ja detsembris 1919 toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu 2 armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. aasta lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul .
Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Sõjavägi oli varustatud moodsa ja küllusliku käsirelvastusega, omas 2000 kuulipildujat, 300 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot ja tanki , 28 lennukit, 25 sõjalaeva ja paarkümmend abilaeva. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, millega Venemaa tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eestlase elu.
2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping . Sellega loobus Venemaa igaveseks ajaks kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus tasuma sõja läbi tekitatud kahjud Eesti Vabariigile. Samuti määrati kindlaks Eesti- Nõukogude Vene piir. Tartu rahulepingut on nimeta- tud Eesti riigi sünnitunnis- tuseks. See on õige. Tõepoolest, leping oli esimene de iure tunnustus noorele Eesti riigile, pealegi endise emamaa järglaselt – seega atestaat, millega Eesti astus rahvus- vahelisse riikide perre. Ent asjal on veel teine külg: Tartu rahuleping oli rahvusvaheline sünnitunnistus ka VSFNV-le. Nimelt oli VSFNV moodustis, mida keegi maailmas riigina ei tunnustanud ja mis oli igast küljest ümber piiratud. Tollane riigijuht Lenin on vaimus- tusega kirjeldanud “läbimurret kapitalistlikust piiramisrõn- gast”, mida VSFNV-le tähen- dasid lepinguga saadud Eesti-poolne de iure tunnustus ja vaba koridor Venemaa suht- lemiseks ja kaubavahetuseks muu maailmaga .
Kasutatud materjale:

http://www.hot.ee/vabadussoda/

http://www.wikipedia.ee/w/index.php?title=Eri%3AOtsimine&search=vabaduss%C3%B5da

http://www.google.ee/webhp?sourceid=navclient&ie=UTF-8#hl=et&source=hp&biw=1276&bih=791&q=vabaduss%C3%B5da&rlz=1R2SKPB_enEE393&aq=f&aqi=g2&aql=&oq=&gs_rfai=&fp=f4e0f83e19413422

http://www.google.ee/images?hl=et&q=vabaduss%C3%B5da&rlz=1R2SKPB_enEE393&um=1&ie=UTF-8&source=og&sa=N&tab=wi&biw=1259&bih=791

http://www.esm.ee/vs-fotonaitus/
10.08.2019