Eesti Vabadussõda (1)

Eesti Vabadussõda
Vabadussõda oli sõda, mida Eesti Vabariigi väed pidasid Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede ja 1919. aastal Lätis Landeswehr 'ist ja nn. Rauddiviisist koosnenud Saksa väekoondise vastu.
11. novembril 1918 alistus Saksamaa Lääneliitlastele. 13. novembril 1918 tühistas Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud Brest-Litovski rahu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri.[1]
Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.
23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon , mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud . Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a. jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu 80 000 võitlejat. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75.000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil ja Riia 22. mail.
12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva .
Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. Suurbritannia saatis 12. detsembril 1918 oma laevastikueskaadri Tallinna. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima vabatahtlike hulga lähetas Soome, kokku 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli ka Taanist ja Rootsist.
Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil. 1919. a. suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest. Juunis 1919 viis see kokkupõrkele
Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil vaenlase. See päev on (ametlikult alates 1935) Eesti Vabariigi Võidupüha.
Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa pinnal. Suuresti toimus see koostöös Judenitši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele. Novembris ja detsembris 1919 toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu 2 armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a. lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul .
Tartu rahu allkirjad
2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping . Sellega loobus Venemaa igaveseks ajaks kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus tasuma sõja läbi tekitatud kahjud Eesti Vabariigile. Samuti määrati Eesti- Nõukogude Vene piir.
Vabadussõjas langes 5000 Eesti sõdurit.