Eesti ja Soome poliitilised valikud 1939-1944. (3)

Eesti ja Soome poliitilised valikud 1939-1944. Millega on võimalik seletada
lõpptulemuse erinevus?
Aastad 1939-1944 on Eesti ja Soome ajaloos määrava tähtsusega tänase ajaloo mõistmiseks. Just nendel aastatel langetatud otsused kasvatasid erinevust kahe vennasrahva riigi vahel: nüüdseks on Soomest saanud Põhjamaade heaoluriik , kuhu eestlased sooviksid elama ja töötama asuda , samal ajal aga on Eesti unistuseks saada nende rikaste heaoluriikide hulka Euroopa Liidus, kuhu Soome kuulus juba 2002.aastal. Miks kuulub Eesti Balti riikide ning Soome Põhjamaade hulka?
Põhjusi saab otsida just nendes viies aastas pool sajandit tagasi. Ja isegi nendel aastatel oli oma eelmäng alanud juba 1930.aastate keskpaigas.
Vähesed riigid Euroopas suutsid ülemaailmset majanduskriisist (a.1929-1934) välja tulla demokraatliku riigina. Üheks demokraatlikuks riigiks oli Soome. Soome oli noor vabariik, mille iseseisvus oli alanud viis kuud kestnud kodusõjaga (a.1918). Kuid president P.E.Svinhufvudi (valitses a. 1931 -1937) kindel soov oli olla demokraatliku riigi juht ja järgida seadusi, välistades riigi mittedemokraatliku jätkamise. Samal ajal Eestis, kus arengusuunad olid vägagi sarnased Soomele , toimus 1934.aastal riigipööre autoritaarse diktatuuri poole, mille juhiks sai K.Päts (presidendina a.1938-1940). Riigipööre oli sooritatud küll vabadussõjalaste võimuhaaramise vältimiseks, aga „võim hakkab pähe“ ning demokraatiat ei kehtestatud ka pärast vabadussõjalaste vangistamist ja kaitseseisukorra lõppu. Nii astus Eesti II maailmasõtta autoritaarse diktatuuri riigina ning Soome demokraatliku riigina.
Soome demokraatia tähendas opositsiooni olemasolu. Tõepoolest kritiseeriti valitsuse tegevust, kuid erimeelseid ei diskrimineeritud , nende kriitika pigem aitas Soomel paremaks riigiks areneda. Ainukese parteina oli kommunistlik partei (a. 1918-1944) ja kommunistide tegevus (a.1930-1944) keelatud, kuna nende tegevuses nähti ohtu Soome iseseisvusele. Samal ajal olid Eestis alates 1934.a. riigipöördest keelatud kõik parteid (al.1935) välja arvatud Isamaaliit, mis oli riiklikult heaks kiidetud ja allus võimule. Samuti valitses ajakirjanduses tsensuur , kuid opositsiooni ei suudetud täielikult allutada. Tartust, ülikoolilinnast sai opositsioonivaimu keskus J.Tõnissoni eestvedamisel. Kuid opositsioon ei olnud radikaalne, vaid nõudis demokraatliku korra taaskehtestamist ja erakondade keelu tühistamist. Kartust riigi tuleviku pärast, kui see jätkab autoritaarsel viisil, iseloomustab hästi 1936.a nelja endise riigivanema (sealhulgas J.Tõnissoni ja endise K.Pätsi Soome pagulaspõlve kaaslse J.Teemanti) avaldus peaministrile. Seal nad rõhutavad, et Isamaaliit „on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks ilma elava sidemeta rahvaga.“ See tähendas, et kuna Isamaaliidul ideed ja sihid puuduvad, siis ei tekitanud ta kodanikesse rahvuslikku ühistunnet ja üksmeelt. Väga läbinägelikult tõi see kiri välja probleemi, mis esines riigi juhtkonnas ja mida hiljem sai Nõukogude Liit 1939.aastal ära kasutada pannes kahtluse alla ütluse, et eestlased on valmis kaitsema oma iseseisvust. Nimelt kartsid neli endist riigivanemat, et „valitsuse aparaat, kauemat aega olles ilma otsekohese kontaktita rahvaga ja ilma rahvaesinduse kontrolli kaastööta, loob optimistlikuma pildi, kui asjaolud seda õigustavad.“ (kirjast „Härra peaministrile riigivanema ülesannetes“ 3.11.1936). Nii ei olnud Eesti riigijuhtidel õiget teadmist rahva meelsusest ja soovist kaitsta Eestit, kui seda valitsetakse autoritaarselt, samas Soome juhtkond sai arvestada rahva sooviga kaitsta demokraatikku ja iseseisvat Soomet.
Eesti on väikeriik suure naabri Venemaa kõrval.Sama saab öelda ka Soome kohta, kuigi soomlasi on eestlastest 3 korda rohkem. On paratamatu, et välis- ja julgeolekupoliitikas peavad väikeriigid arvestama „suurte“ poliitikaga. Paratamatus on tingitud seetõttu, et väikeriigid nagu nimigi ütleb, on väikesed nii rahva arvult kui ka suuruselt. 1940.aastate alguses oli selge, et kaks agressiivset suurriiki Saksamaa ja Venemaa , hakkasid ohustama väikeriike. Sel juhul seisid riikide liidrid raske olukorra ees: kas kaitsta riiklikku iseseisvust või mitte, sest kaitse võib päästa riigi ja samas kaitse võib olla kasutu ja tuua üleliigseid inimohvreid. Soome ja Eesti valisid kuldse kesktee : nad kuulutasid endid neutraalseteks riikideks (Soome varem, Eesti hiljem). Kuid ka neutraliteeti peab suutma kaista nagu näitas selgelt II maailmasõda.
Väikeriigi tahe end kaitsta, kas siis iseseisvust või neutraliteeti, võib ära nullida poliitilise juhtkonna ebaõnnestunud diplomaatia . Nii juhtus näiteks Eestis 1939.aastal. President K.Päts oli 1939.aasta suveks ja sügiseks juba vana ja põdur. Oli päris selge, et Eesti vajas tervet ja elujõulist juhti väga pingeliseks kujunenud rahvusvahelise olukorra tõttu. Kuid K.Päts välistas selle, kuna tundis oma missiooni „tohtri“ rollis eestlaste ees, keda ta nimetas „ haigeks “. Samal ajal sõjavägede ülemjuhataja J.Laidoner oli 1938.aastal kindel, et sõda ei tule enne kümmet aastat. Nii pandi rõhku sisepoliitikale, üritades kõrvale jääda suurte riikide ambitsioonidest. Eesti juhtkond lootis Rahvasteliidu edukusele rahvusvahelistes konfliktides .Nii müüdigi võimalusel vanad relvad ja muu sõjatehnika maha,millest saadi raha ehitustöödeks. Rahvasuus levis ütlus, et kui „mujal ehitatakse Maginot´liini, siis meil ehitatakse kasiinoliini.“
Soome juhtkond oli Eesti juhtkonnast ettenägelikum. 1935-1937 käivitus uus baasrelvastuse hankimise programm, kuid rahapuuduse tõttu seisis see kuni aastani 1938. Samuti nõustusid vabatahtlikud kaevama kaevikuid Karjala kannasele. Neid kaevikuid ei saanud võrrelda Maginot´ liiniga , kuid rahvasuus kõlas see uhkelt Mannerheimi liinina (C.G.E. Mannerheimi järgi). Selline ennatlik tegevus suurendas Soome kaitsevõimet ja vabatahtlike tegevus Kaitseliidus andis Soome juhtkonnale aluse uskuda soomlaste soovi kaista oma riiki, kui seda peaks ohustama agressiivne naaberriik.
23.08.1939 sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa mittekallaletungi pakti, mis sai tuntuks Molotov-Ribbentropi nime all. See sisaldas salajast lisaprotokolli, kus kaks agressorit jagasid Euroopa oma huvisfäärideks. Salajase lisaprotokolli sisust aga lekkisid kuulujutud Lääne-Euroopas juba enne selle jõustumist. Eesti sõjajuhtkonnale oli selle sisu teada kolm päeva pärast selle jõustumist, mil toimusid arutelud tuleviku üle, kuna salaprotokollis jäid Balti riigid NSV Liidu mõjusfääri, mis tähendas kardinaalset muutust Eesti ühiskonnas. Soome juhtkond aga ei tahtnud tükk aega lugeda end Balti riikide hulka, kuna nemad soovisid end näha pigem Põhjamaa osana . Nii juhtus, et Eesti juhtkonnas otsustati, et K. Päts ajab venelastega võimalikult kaua venitamispoliitikat, kuid Soome juhtkond ei pidanud vajalikuks nägema ohtu Nõukogude Liidu poolt.
1. septembril 1939.aastal algas II maailmasõda Saksmaa tungimisega Poolasse.18. septembril tegi sedasama Punaarmee, vallutades Ida-Poola. Selliste sündmuste taustal tegi Nõukogude Liit vastastikuse abistamise lepingu ettepaneku kõige esimesena Balti riikidest Eestile.Kuna Poola- sündmused olid kinnitanud veelkord Rahvasteliidu jõuetust ja Eestil ei olnud kindlaid vastastikuse abistamise lepinguid oma naabritega , otsustas Eesti kõrgeim juhtkond eesotsas J.Laidoneriga säästa oma rahvast uuest sõjast Nõukogude Liiduga ning nõustuda baaside lepinguga (28.09.1939). Eesti juhtkond pidas seda kõige õigemaks otsuseks ning nad olid kindlad, et teised riigid käituvad sama moodi. Oktoobris -novembris (a.1939) toimusid läbirääkimised Nõukogude Liidu ja Soome vahel, sest ka neile oli tehtud vastastikuse abistamise ettepanek. Kuid Soome läbirääkijad keeldusid vastu tulemast venelaste nõudmistele. Ka nemad valisid venitamise-taktik, kuid erinevalt Eestist ei kirjutanud alla vastastikuse abistamise lepingule. Tulemuseks oli Talvesõda.
Talvesõja (30.11.1939 – 13.03.1940) lootsid venelased võita kerge vaevaga. Kuid nad ei osanud arvata, et ühine vaenlane muutis soomlased üksmeelseks oma riigi kaitsmisel. Soome oli nii relvastuses kui ka meeste arvus Punaarmeest tunduvalt maas , kuid käre talv, paindlik taktika , oma maa tundmine ning suuskade kasutamine üksuste liikumisel andsid soomlastele Punaarmee ees edumaa. Punaarmee ei suutnud kaks kuud Mannerheimi liinist läbi murda. Kuid kui see toimus, kiirustasid soomlased sõlmima vaherahu . Moskva rahulepinguga (13.03.1940a.) jõustusid venelaste 1939.a hilissügisesed nõudmised. Samas soomlased olid näidanud oma tahet riiki vajadusel kaitsta ning olid jäänud iseseisvaks. Rahvastikukaotus Soomes oli kõigest 1,8 % , samal ajal kui Eestis , kus valitses „rahu“ toimusid sündmused,mida Eesti poliitiline juhtkond oli tahtnud venelastele vastutulemisega ära hoida.
Eestis 1939a. oktoobris marssisid baasidesse 25 000 punaarmee sõdurit. Esialgu hoidsid punaarmeelased ja eestlased distantsi , kuid rahu ei olnud pikaks ajaks. Pärast Soomega vaherahu sõlmimist ning kui toimus Prantsusmaa purustamine saksa vägede poolt, alustas Nõukogude Liit oma diplomaatia ajamist Eestiga . 16. Juunil 1940 esitas ta Eestile ja Lätile ultimaatumi, süüdistades kummagi valitsust vastastikuse abistamise pakti rikkumises ja nõudis luba tuua neisse riikidesse lisavägesid ja „uute pakti austavate valitsuste“ moodustamist. Sellele nõudmisele vastutulemist on K.Pätsile ja J.Laidonerile kui kõrgematele riigitegelastele ette heidetud tagantjärele mitmeid kordi .Ka K.Pätsi kaasaegne J.Tõnisson ütles välja piinliku asjaolu, et Eesti armee ei lasknud ühtegi „ pauku “ isamaa kaitseks. Selle asemel, et kuulutada välja mobilisatsioon , kirjutas J.Laidoner alla nn Narva diktaadile (17.06.1940), millega desarmeeris Eesti sõjaväe ning andis sellega vaba voli Punaarmeele. Mõned päevad hiljem, 21.juunil, toimus riigipööre, kus valitsuse eesotsa said nõukogude- meelsed inimesed. Järgnes poliitilise juhtkonna kõrvaldamine ning Eesti liitumine NSV Liiduga. 14.juunil 1941 toimus esimene massiküüditamine (ca. 10 000 inimest) Venemaale. Sellega rahvastikukaotused ei piirdunud, sõjad okupantidega ootasid eestlastel veel ees.
Soomes vaherahu ajal (13.03.40 – 25.06.1941) toimus riigikaitse tugevdamine. Samal ajal kasvas välispoliitiline isoliseeritus, sest Lääne-Euroopas toimus sakslaste edukas maadevallutamine, ja suurenes Nõukogude Liidu surve. Kuigi Soome oli kuulutanud end neutraalseks valitsevas sõjas, järgiti Rootsi eeskuju ja nõustuti saksa sõdurite läbisõiduõigusega (Põhja-Soomest Norrasse), saades vastutasuks hädavajalikku relvastust ning hiljem ka teravilja Saksamaalt. Nii algas Soome ja Saksamaa sõjaline koostöö, kui Hitler kuulutas sõja Nõukogude Liidule (22.06.1941).
Jätkusõda (25.06.1941 – 19.09.1944) nagu nimigi ütleb, oli Talvesõja jätk. Soome ei tahtnud alguses kuulutada end sõjas olevaks riigiks, kinnitades oma erapooletust, kuigi armee oli mobiliseeritud. Kuid kui toimusid pommirünnakud Soome linnadele, pidi parlament tõdema, et riik on taas sõjas Nõukogude Liiduga. Selle sõja eesmärgiks sai kaotatud Karjala alade tagasivallutamine, mis realiseerus mõne kuuga . Seejärel aga ületati vana piir ja vallutati Ida-Karjala (1941-1944). Nii sooviti saavutada „ pant “ rahuläbirääkimiste jaoks. Kindlasti oli sõja edukuse üheks põhjuseks sakslaste abi - saksa armee ülesandeks oli Lapimaa kaitse.
Rahulik kaevikusõda lõppes 9. Juunil 1944, kui algas Nõukogude Liidu suurrünnak Karjala kannasel.Kriitilises olukorras, kui Punaarmeel oli 20.kordne relvastuse ülekaal soomlaste ees, sõlmis tolleaegne Soome president R. Ryti 26.6.1944 iskliku vastutusega lepingu Saksamaaga. See tähendas, et kui R.Ryti loobub oma ametist, kaotab ka leping kehtivuse. Selline leping oli ettenägelik tulevaste sündmuste jaoks, kui Soome otsutas oma poolt vahetada. Pärast sakslastega lepingu sõlmimist oli paar edukat sõjakäiku Punaarmee vastu, kuid Saksamaa hakkas maailmasõjas oma positsioone kaotama.
Ryti loobuski presidendi ametist (4.8.1944) ja parlament valis uueks presidendiks C.G.Mannerheimi (1944-46). Relvarahu Nõukode Liiduga sõlmiti kuu aja pärast (4.09.1944).
Moskva vaherahuga (19.09.1944) näiliselt ei saavutatud midagi: jõustusid 1940.a territoriaalkaotused ja lisaks kaotati Petsamo, ning nad pidi reparatsioone maksma NL-le (300 milj dollarit) ning lisaks pidid karistama „sõjasüüdlasi“ (eriprotsessid 1945-1946) nimekirja põhjal, mida Nõukogude Liit ette kirjutas. Kuigi sõjad Nõukode Liidu vastu tundusid olevat olnud asjata vaev , võis Soome uhkelt öelda, et oli ainukese riigina suutnud välistada oma riigi okupeerimise Nõukoge Liidu poolt ja tõestanud end iseseisva riigina. Ka inimkaotused ei olnud sõdades olnud liiga suured: kahes sõjas kokku langes 85 000 inimest ning haavata sai 200 000. Sellise tõsiasja tõttu tunnevad eestlased piinlikkust oma saatuse pärast II maailmasõjas.
Kaks kuud pärast Jätkusõja algust vallutasid saksa väed Tallinna (28.august 1941). Eesti rahvas oli sissetungijate suhtes erimeelsed: osad nägid saksa vägede teenimises võimalust vastu astuda Punaarmeele, teised aga nägid nendes kui okupante ja kolmandad lootsid Vabadussõja (1918-1920) kordumist (et kahe suurriigi okupeerimise vaheaegadel on võimalus välja kuulutada iseseisev Eesti ja seda kaitsta edukalt vabatahtlike väega). Kuid ajalugu ei kordunud. Sakslased okupeerisid Eesti alad vaatamata eestlaste põrandaaluse valitsuse väljakuulutatud vabariigile (19.09.1941). Nende okupatsioon kestis kuni 1944.a. veebruarini, mil algas teistkordselt Punaarmee okupatsioon . K.Pätsi ja J. Laidoneri otsused hoida eestlasi sõja eest, olid olnud asjatud, sest eestlasi hukkus mõlemal rindel nii saksa vägede koosseisus kui ka Punaarmee koosseisus, samuti ka metsavendadena ning põgenedes Läände. Uus Nõukogude Liidu okupatsioon aga ei tähendanud eestlaste kannatuste lõppu, sest algas repressioonide aeg, kust ei puudunud ka küüditamine (märts 1949). Kokku kaotas Eesti II maailmasõjas nii surnute kui ka kadunute näol 180 000 inimest, mis oli 18 % rahvastikust. Lisaks kestis pool sajandit Nõukogude okupatsioon (1944-1991) ning iseseisvuse ja demokraatia ülesehitamine algas taas 20 aastat tagasi (1991).
1939-1944. aastate sündmused olid õppetundideks mõlemale riigile: Soome ja Eesti poliitilise juhtkonna tehtud otsused olid erinevad, üks valis iseseisvuse kaitsmise tee, teine aga järeleandmise taktika, mis viis okupatsioonini. Mõlemad riigid kandsid inimkaotusi . Soome valitud tee, kaitsta oma riiki võõrvõimu eest, oli suhteliselt edukas: sõdade tulemusena tagas ta endale koha Põhjamaade seas, arenedes edasi demokraatlikul viisil ja iseseisvalt.Samal ajal eestlased ebaõnnestunud diplomaatia tõttu kaotasid iseseisvuse ning alistusid võõrvõimule nagu seda tegid teised Balti riigid.
Kasutatud kirjandus:

Jakobson , M. „Talvesõja diplomaatia“ (Tänapäev ,2004)

Riim, T. „Eesti julgeolek:väikese riigi ellujäämine uues rahvusvahelises julgeolekupoliitilises oluorras“ Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna politoloogia osakonna bakalaureusetöö 1997

Turttola, M. „President Konstantin Päts. Eesti ja Soome teed“ (Tänapäev, 2002)

Turtola, M. Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-40 (Tänapäev, 2008)

„Eesti Vabadusvõitlejate pöördumine Riigikogu poole“ 06.07.2004 – Kultuur ja Elu 2/2004
7