Eesti Vabadussõda (0)

Rakvere Ametikool EV09
Eesti Vabadussõda Koostaja : Andri Aarik Juhendaja : Uno Trumm
Rakvere 2009
Sisukord:
2.Vabadussõja algusperiood: taandumine murdelahingud ja vastupealetung
3. Landeswheri sõda ja Tartu rahu sõlmimine
4. Kasutatud kirjandus
1
Vabadussõja algusperiood: taandumine, murdelahingud ja vastupealetung
1918. aasta sügisel murdusid sakslased ning sellega oli Esimene maailmasõda lõppenud. 13. novembril, samal aastal tühistas Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud Brest -Litovski rahu ning mõned päevad hiljem alustas Punaarmee laialdast pealetungi Soome lahest kuni Ukrainani.
28. novembril ründas Punaarmee 12 000- mehelise armeega Eestit ning sellega oli alganud Vabadussõda. Sõda algas eestlastele raskelt kuna sõjaväe organiseerimine oli alles alanud seega ei suudetud vaenlasele piisavalt vastupanu osutada ning oldi sunnitud taganema. Punaarmee vallutas esimesel sõjakuul Kirde-ja Kagu-Eesti sealhulgas Tartu. 1919. aasta jaanuari alguses oli Punaarmee jõudnud 40 km kaugusele Tallinnast-olukord rindel oli muutumas väga kriitiliseks kuna mobilisatsioon oli sisuliselt läbikukkunud. Rindel oli ülekaaluka vaenlase vastu võitlemas 1918. aasta lõpus kõigest mõni tuhat meest. Aasta lõpul nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks Johan Laidoner. Peale uut mobilisatsiooni oli 5. jaanuariks 1919 ülemjuhatajal kasutada rohkem kui 14 000 meest. 7. jaanuaril alustasid Eesti väed vastupealetungiga, vaenlane taganes erilist vastupanu osutamata ning Eesti väed liikusid päeva jooksul edasi 4-8 kilomeetrit. Kuni 10. jaanuarini edenes meie armee edukalt ning vaenlane taganes. Esimene tagasilöök tuligi 10. jaanuaril kui Punaarmee vallutas tagasi Taagepera.
Siiski taganes vaenlane endiselt ning 12. jaanuariks olid Eesti väed jõudnud Rakvere alla, mis ka samal päeval hõivati. 14. jaanuaril said eestlased veel ühe suure võidu, nimelt vallutasid Kuperjanovi pataljon koos kahe soomusrongiga Tartu. Mõned päevad hiljem hõivasid Eesti väed ka Elva, seega oli muutumas olukord Lõunarindel paremaks. Eesti vägede pealetung Narva suunas oli samuti jätkunud ning 16. jaanuaril vallutati Jõhvi.
18. jaanuari hommikul õnneustus Eesti vägedel maandada Utria all dessant ning vallutati Narva-Jõesuu ning sama päeva õhtuks ka Narva linna põhjaosa. 19. jaanuaris langes Narva ühes Jaanilinnaga täielikult Eesti vägede kätte ning 20. jaanuaril võeti enda alla kogu Narva jõe läänekallas Narva lahest kuni Peipsi järveni. Suurt rolli nii Narva vallutamise kui ka kogu rinde edenemise juures mängisid Soome vabatahtlikud, kes võitlesid mehiselt ning mõjusid ka meie meeste moraalile hästi, kuna tunti, et ei olda enam üksi.
Kokku võitles Eesti vägedega kõrvuti üle 4000 Soome vabatahtliku . Soomlaste kõrval toetasid Eesti vägesid ka rootlased ja taanlased kokku umbes poole tuhande mehega. Kindlasti ei saa alahinnata Vene valgete toetust, keda võitles sõjalõpuks koos eestlastega rohkem kui 50 000 meest Punaarmee vastu.
Kui Põhja-Eesti puhastati 19. jaanuariks Punaarmeest täielikult, siis Kagu-Eesti, Lõuna- Viljandimaa ning Valga olid endiselt Punaarmee käes. Valmistudes Lõuna-Eesti lõplikuks vabastamiseks, suunas ülemjuhatus lõunarindele lisajõude. 26. jaanuaril saadeti Tartusse juurde 2100 meest ja 10 suurtükki. 30. jaanuaril asusidki Eesti väed Lõunarindel üldpealetungile ning veebruari alguseks oldi vabastatud peaaegu terve varem vaenlasele kätte langenud Eesti ala. Punaarmee käes oli veel ainult väike osa Lõuna-Võrumaast. Mõni päev hiljem langes ka see ala Eesti vägede kätte ning 1919. aasta veebrari alguseks oli maa vaenlasest vabastatud. Lahingud siiski jätkusid piiri taga ning Punaarmee esialgu veel alla ei andud.
2
Landeswheri sõda ja Tartu rahu sõlmimine
Kui Eesti oli Punaarmeest vabastatud siis Lätis käisid 1919. aasta märtsis veel tõsised lahingud Punaarmee vastu. Kuna Eesti jaoks oli tähtis, et Punaarmee lüüakse Baltikumist välja siis aitasid Eesti väed Saksa-Läti vägedel Punaarmee vastu võidelda. Võideldi kül ühiselt punaste vastu kuid puudus usaldus teineteise vastu kuna sakslased tahtsid Punaarmeed vaid selleks Lätis välja tõrjuda, et seal hiljem võimule tulla. Landeswheri eesmärk oli luua Balti Hertsogiriik. Eestile oli tähtis, et Lätis tuleb võimule kindlasti nö lätimeelne ja rahvuslik valitsus, et hiljem Landeswher ka Baltikumist välja lüüa. Lätis saigi võimule rahvuslik valitsus eesotsas peaminister Karlis Ulmanisega, kes soovis samuti Landeswherist vabaneda ja Läti nii sakslastest kui ka Punaarmeest puhastada . Eesti väed aitasid lätltastel oma väeosad luua ning nagu oli ette arvata siis konflikt Ulmanise valitsuse vaenulikku Landeswheriga oli vältimatu. Mai alguseks oli Landeswheri armees 28000 meest kelle abil vallutati 22. mail Riia. Hävitavalt purustatud Punaarmee, keda ründas põhjast ka Eesti jättis seejärel kiiresti maha kogu Läti territooriumi.
Landeswher ründas 5. juunil Amata jõe sillal Eesti vägede soomusronge ja sellega oli sõjategevus Balti Landeswheri ja Eesti-Läti vägede vahel alanud. Sakslaste üldpealetung kogu rindel algas 21. juuni varahommikul ning nad saavutasid ka algul edu kuni Eesti väed alustasid vastupealetungiga järgmisel päeval ja 23 juunil saavutati tähtis võit Võnnu all ning peale seda sunniti Landeswhe ainult taganema. Hiljem vabastati ka Riia ja alustati vaherahu läbirääkimistega ning 3. juulil 1919 kell 3.30 sõlmiti vaherahu.
Sellega polnud siiski kogu sõda läbi kuna Punaarmee püüdis meeleheitlikult Eestit tagasi vallutada ning novembris ja detsembris 1919. aastal toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Vaatamata suurele ülekaalule rindel ei suutnud Punaarmee siiski Eesti vägesid murda ning nõustusid vaherahuga 1919. aasta lõpul.
2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping . Sellega loobus Venemaa igaveseks ajaks kõigist
pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus tasuma
sõja läbi tekitatud kahjud Eesti Vabariigile. Samuti määrati Eesti- Nõukogude Vene piir.
3
Kasutatud kirjandus
Reigo Rosenthal - Laidoner-Väejuht,Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundaja Eesti Vabadussõjas.
August Traksmaa - Lühike Vabadussõja ajalugu.
http://et.wikipedia.org/wiki/Vabadussõda
4