Nimed marmortahvlil retsensioon (0)

„Nimed marmortahvlil “
„Nimed marmortahvlil“ on Eesti sõjafilm, mis valmis 2002 aastal. Film põhineb Albert Kivikase romaani ainetel „Nimed marmortahvlil“. Antud film loob kaasakiskuva pildi ajast, kus paljud koolipoisid otse koolist oma riigi iseseisvuse eest võtlema asusid.
Film on tehtud Vabadussõja alusel. Vabadussõda oli aastatel 1918-1920.
Filmi lavastajaks on Elmo Nüganen.
Filmi keskmes on tavalised Tartu Kommertskooli õpilased, kellest enamus tahab oma riigi iseseisvuse eest võitlusse minna. Filmi peategelane on Henn Ahas , kes alguses kahtleb aga lõpuks otsustab ta siiski koos klassivendadega riiki aidata. Esimene lahing selles sõjas tuli nendele ootamatult, vaenlast nähes jooksid kõik metsa laiali. Esimse lahingu võitsid eestlased ja tähistasid võitu Sangla lossis. Marta onu soovitas Hennul minna Martale külla, kes ei elanud sealt kaugel. Hommikul tagasi jõudes, olid lossi vallutanud punaarmeelased. Marta onu ja osa klassikaaslased olid tapetud . Ta teeskles, et on ka punaarmeest, et pääseda eluga ja hakata teisi otsima . Henn nägi, et Marta on punaarmeelase ülema käes ja päästis Marta, tappes ülema ja nii pääsesid nad põgenema. Nad põgenesid üle lageda põllu ja leidsid omad. Võtluses hukkusid Miljan ja Mugur. Eestlastele tulid appi soome vabatahtlikud ja lahing võideti. Teistele koolipoistele anti vapruse eest nn. aumärgid. Neile tuli järele soomusrong . Vahepeatust tehes, läksid nad rondist välja ja neid ründas taas punaarmee. Hukkusid kõik peale Hennu . Nüüd sai ka Henn teada, et tema vend võitles punaarmee ridades. Koolipoiste endises klassiruumis olid kirjutatud vaprate sõdurite nimed klassitahvlile.
Filmi vaadates jäi kõigepealt meelde nn. aja seisma panemine ja vaenlase lipu vahetamine sini-must-valge lipu vastu. See tundus sellise ajaloolise ja põneva hetkena, et mis nüüd küll edasi saab.
Koolipoiste esimene lahing, kus kõik metsa laiali tormasid. Enne võitlusse minekut peaks siiski paika panema mingisuguse tegevusplaani- praegu jäi mulje, et vaenlast nähes pane aga ruttu plagama.
Olles lahingus, kaotab Kohlapuu enesevalitsemise ja marsib üksinda punaarmee vastu. Taoline tegu pani teda ennast ohtu-sai haavata ja tekitab ka kaaslastes pingeid.
Mulle jättis film hea mulje, seda enam, et tegu on Eesti oma filmiga, mis tõi kinodesse rekordkoguse vaatajaid , osatäitjad on tuntud eesti näitlejad, kes mängisid oma filmirolle suurepäraselt. Film oli kohati väga kaasahaarav- mis nüüd edasi saab, kes surma saab. Ilusti oli edasi antud ümbritsev ajalooline taust. Rahul ei olnud sellega, et poistel ei olnud mitte mingisugust sõjalist õpet, selle tõttu oli palju siginat-saginat ja paanikat. Meeldis see, et niigi pingelisel ajal oldi üksteisele moraalseks toeks . Ei halvustatud kedagi, kes ei olnud nii julge, kui mõni teine, vaid astuti nõrgema kaitseks välja.