Postmodernism (4)

POSTMODERNISM
Postmodernismi iseloomustus:
Piiri tõmbamine modernismi ja postmodernismi vahele pole kerge ülesanne, sisaldab ju postmodernismi mõistegi eelnenud kultuurietapi nimetust . Tegu on modernismi edasiarendusega. Osa kirjandusteadlasi peab esimeseks postmodernistlikuks romaaniks juba James Joyce ’i teost „Finnegans Wake“ (1939). 20.sajandi viimastel aastakümnetel sugenenud postmodernismi põhitunnuseid on erinevuste esiletõstmine. Lähtutakse seisukohast , et kellelgi ei saa olla universaalset teadmist. Maailm on muutunud ja me peame sellega leppima, mõistmaks, mis meie ümber toimub. Filosoof Jean- Francois Lyotard on öelnud: „ Postmodernne kunstnik ja kirjanik on filosoofi olukorras: tekst, mida ta kirjutab, ja teos, mida ta loob, ei järgi kehtestatud reegleid põhimõtteliselt ja nende kohta ei saa langetada hinnangut määrava otsustuse alusel, rakendades tuntud kategooriaid. See, mida teos või tekst otsib, ongi need reeglid ja kategooriad ise.“
Üheks postmodernismi võtmesõnaks on peetud mängu. Parimaid postmodernistlikke kirjanikke aga liidab kõigile erinevustele vaatamata just veendumus, et kirjutamine on midagi enamat kui lihtsalt mäng.
Ehkki massikultuur kujunes omaette nähtuseks 20. sajandil, peamiselt pärast Teist maailmasõda, võis juba sajandi lõpu poole märgata elitaarse ja massikultuuri vahelise barjääri õhenemist, erinevuste ähmastumist. Postmodernism otsib võimalusi suuremaks eluläheduseks, akadeemiline ja tõsifilosoofiline kunst annab teed kergemale kujutamislaadile. Sellest tuleneb, et postmodernismi ajal võib tõsine muusika esineda koos performance’iga, traditsiooniline maalinäitus videoinstallatsiooniga, klassikaline ballett moderntantsuga. Kõrvuti käivad globaalne ja subkultuur , punk - ja rahvakultuur ; konkreetselt kirjanduses saavad kokku ilukirjandus ja „kolekirjandus“. Moes on ka ulmekirjandus kui nüüdisaegne müüt, mis kannab tänapäeva inimkonna kartusi ja lootusi.
Postmodernismi sünniajaks peetakse 20.sajandi 60.-70.aastaid, moeterminiks kujunes see 1980ndatel. Kõige üldisema definitsiooni kohaselt aga võib postmodernistliku kirjanduse hulka arvata kogu Teise maailmasõja järgse uuendusliku kirjanduse. Postmodernismi ainuomaste tunnuste suhtes pole välja kujunenud üksmeelt. Valdavalt on kirjandusteoreetikud seisukohal, et postmodernismi iseloomustavad info pinnapealsus, tinglikkus, seniste väärtuste ning hoiakute, aga ka käibetõdede eiramine ; eklektilisus (postmodernism kasutab eelnenud stiilide ja voolude kogemusi), aja ja ruumi ning vaatepunktide segamine, intertekstuaalsus (uue teksti loomiseks kombineeritakse vanu uuel viisil), teemade ja jutustuse katkendlikkus ; nihestatus ning sihipärane väljamõeldis; üleilmastumine (kaovad erinevused eri kultuurides loodu vahel), orienteeritus suurlinnale, tehnoloogilisus (tekivad ka uued tehnoloogilised subkultuurid), võõrandumine, absurd , keha täielik vabastamine piiranguist, eksperimentaalsus, kõigelubatavus.
Postmodernismi tehnika on seotud tsiteerimise, viitamise, iroonia , paroodiaga, popkultuuri võtetega. Tavaliselt pole postmodernistlik kirjandusteos üheselt mõistetav, vaid avatud tekst, mis kutsub lugejat otsima kujunditele uusi tähendusi ja seoseid , looma „oma teost“.
Postmodernism laiemas tähenduses hõlmab kogu tänapäevast elustiili, arvuti- ja mobiiliajastu inimeste argielu, kõiki inimtegevuse valdkondi.
Eesti kirjandusse ilmusid postmodernistlikud tekstid 1960ndatel, domineerivaks sai postmodernism 1990.aastail.
20.sajandi keskpaigast äratas tähelepanu omanäoline ladinaameerika kirjandus, mille poeetikast hoovad ürgset loodus- ja maalähedust. Enne Jorge Luis Borgest Ladina-Ameerikat kirjandust õieti maailmakaardil polnudki, Borgesest aga sai hinnatuimaid ja tõlgitumaid maailmakirjanikke. Teda võib pidada üheks postmodernistliku kirjanudse ning maagilise realismi teerajajaks.
Jorge Luis Borges (1899-1986)
Argentina kirjanik Jorge Luis Borges sündis Buenos Aireses kodanlaseperekonnas. Tema enda sõnutsi kasvas ta üles aias ja inglise raamatute piiramatu valikuga raamatukogus. Borges alustas luuletajana avangardismi vaimus , eemaldudes senises hispaaniakeelses poeesias väljakujunenud retoorikast ning stampidest ja tuues selle väljendusvahenditesse mõndagi uut. Tema esimene jutukogu „Universaalne nurjatuse ajalugu“ (1935) esitab lugejale reaalsete ja väljamõeldud kurjategijate elulugusid, tegemata vahet faktidel ja fantaasial. Ka hilisemas loomingus on Borgese teemadeks tegelikkuse ja väljamõeldise suhted, maailm kui illusioon .
Borgese tuntumad novellikogud on „Fiktsioonid“ (1944), „ Aleph “ (1949), „Surm ja kompass“ (1951), „Labürindid“ (1953). Viimati nimetatu labürindilaadses novellimaailmas väljendab Borges oma ideid mitmesuguste tähendamissõnade ja sümbolite kaudu, kusjuures kirjaniku stiil on erakordselt kujunirikas ja mänglev. Näiteks on „Paabeli raamatukogu“ pealtnäha nagu teaduslik aruanne maailmast kui lõputust raamatukogust, milles raamatukoguhoidjate põövkonnad püüavad selgust saada. Borgese laialdased kirjandus- ja filosoofialased teadmised võimaldasid tal luua täiesti uudse kirjutamisviisi, mida võib pidada ka mõtlemise eripäraks.
Borges oli seisukohal, et kirjanik ei tohi kunagi oma kaasajaga kaasa minna – kirjutama peab enesekeskselt, mitte nii, nagu on häälestatud kogu ajastu. Ta ei usaldanud koolkondi ega manifeste, kirjandusuuenduse mõte polnud tema arvates rünnak korrastatuse vastu, vaid uue seaduspärasuse otsing. Enda kohta on ta öelnud: „Korrastatus ja uuendused (---). Mulle meeldivad need mõlemad suundumused , kui neil on läbivad kangelased.“ Borgese loomingus sarnaneb inimene laekaga, kus on lugematul hulgal väiksemaid sahtleid ja panipaiku. Ta annab inimesele õiguse mõelda ja tunda unenäolisi mõtteid ja tundeid, uskuda usklikkuseta; valikuvabadus Borgese moel on eelkõige vabadus jätta valimata.
Vestluses kirjandusteadlase Richard Burginiga on Borges muu hulgas arutlenud järgmiselt: „Aastate vältel asustab inimene ruumi provintside, kuningriikide, mägede, lahtede, laevade, saarte, kalade, tubade, tööriistade, tähtede, hobuste ja inimestega. Veidi aega enne oma surma avastab ta, et see joonte kannatlik labürint järgib tema enda näojooni.“
Niinimetatud maagilises realismis põimub ajalooline tegelikkus üleloomulikkusega: sündmused kulgevad reaalsuse ja irreaalsuse piirimail, fantastilisi olukordi esitatakse kui tavalisi. Maagilise realismi tuntuim esindaja on kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez ; ühtlasi nimetavad kriitikud teda nagu Borgestki postmodernismi alusepanijate hulgas.
Gabriel Garcia Marquez (sünd. 1928)
Kolumbias Aracatacas sündinud Gabriel Garcia Marquex käis Bogotas jesuiitide koolis. Ülikoolis õppis ta õigusteadust ja ajakirjandust ning seejärel töötas mõnda aega ajakirjanikuna kodumaal ja mitmes teises Ladina-Ameerika riigis, aga ka Pariisis ning Roomas, kus ta oli filmikunsti õppimas. 1961.aastast elas Garcia Marquez Mehhikos , 1967.aastast Hispaanias, viimasel ajal nii Mehhikos kui ka kodumaal. 1982. aastal pärjati ta Nobeli kirjandusauhinnaga.
Kirjanikuna alustas Garcia Marquez oma stiili otsides mitut eri laadi teostega – näiteks võib osa novellide ja esikromaani „Kõdulehed“ (1955) puhul täheldada William Faulkneri mõjusid. Selle romaani tegevus toimub väljamõeldud paikkonnas ja linnas Macondos, mille „prototüübiks“ on kirjaniku kodukoht , aga ka üldse Ladina-Ameerika.
Tunnustuse , ja sealjuures ülemaailmse, leidis Garcia Marquez romaaniga „Sada aastat üksildust“ (1967). Fantastika , imepärased nähtused, seikluslikkus ja rohke sümboolika tegid sellest romaanist maagilise realismi tähtteose. Raamatus jutustatakse Macondo asutanud Buendia perekonna lugu läbi seitsme sugupõlve. Kirjanik on loonud terve plejaadi värvikaid tegelasi, kes tunduvad üheskoos võetuna sõnbloiseerivat kogu inimkonda oma mineviku ja igatsustega. Samas saab seda vaadata kui ühe linna ajalugu. Müüdi ja ajaloo seoste esiletoomine on Garcia Marquezi loomingus olulisel kohal.
Üleloomulikke nähtusi, nagu vestlusi surnutega või inimeste lendamist, kujutatakse romaanis otsekui igapäevaseid sündmusi. Garcia Marquez on rääkinud, et tõuke kirjanikuks hakata sai ta noorukina Kafka jutustusest „Metamorfoos“. Selle lugemisel oli talle meenunud vanaema, kes jutustas alati kõige pöörasemaid asju täiesti tavalise hääletooniga. Kõnealuse romaani kirjutamise ajendite kohta on autor öelnud muu hulgas järgmist: „Ma tahtsin ainult enda poeetilise tunnistuse oma lapsepõlvemaailmast, mille veetsin suures kurvas majas õega, kes sõi mulda, vanaemaga, kes tulevikku ennustas, ja arvukate samaeesnimeliste sugulastega , kes ei teinud suurt vahet õnnejoovastuse ning hullumeelsuse vahel.“ Ka vaikne linnake Aracataca, kus ta lapsepõlv möödus, andis ainet romaani pentsikute tegelaste ja müstiliste seikade jaoks.
Nagu viitab ka pealkiri „Sada aastat üksinduses“, on romaani keskne tegelasrühm Buendiad määratud elama üksinduses sada aastat. See on nende sugvõsale peale pandud needusega. Vaarvaarema sõnul „sündimisest saadik hullusid“ Buendiasid iseloomustavad vägivaldsus, kaalutlemata käitumine ja mõtlematud teod; verepilastus on neil tavaline, maagia ja nõidumine kuuluvad igapäevaelu juurde. Lõpuks Buendiade dünastia hävib, nagu ka Macondo linn.
Umberto Eco (sünd. 1932)
Postmodernismi seostatakse ka itaalia kirjaniku, Bologna ülikooli semiootikaprofessori Umberto Ecoga, kelle esikromaanil „ Roosi nimi“ (1980) oli tänu selle filmiversioonile (1986) tähtis roll postmodernistlike ideede võidukäigus. Romaani tegevus on viidud keskaega , mida iseloomustasid konfliktid paavstide ja keisrite, kohalike vürstide ning piiskoppide vahel. Eco romaani võib lugeda kui põnevikku, kus on esindatud kõik kriminaalromaani elemendid, aga ka kui teaduslikku uurimust selle salapärase ajastu kohta. Teos on täis vihjeid, pilte, mõistatuslikke märke, kahemõttelisusi. „Roosi nimi“ sai kogu maailmas menuraamatuks, kuid kutsus esile ka teravat kriitikat. Leiti, et romaan ei paku midagi uut, vaid ainult tsiteerib, varieerib ja segab kokku juba olemasolevat. Eco lisas siis teosele „Järelkirja“, milles selgitab põhjalikult romaani ja selle tegelaste tagapõhja ning kirjutamise eeltöid. Ta tervitab iseenast kui postmodernisti, kelle kirjanduslik strateegia olevat olnud „iroonia, metakeelne mäng ja maskeraad ruudus.“ „Ma tahtsin lugeja meelt lahutada, teda lõbustada, vähemalt niisama palju, kui mul endal sellega rõõmu oli“. Eco elegantne intellektuaalne põnevik lahutab tõesti suurepäraselt meelt.
Umberto Eco on kirjutanud veel romaanid „Foucault’ pendel “ (1988), „ Eilse päeva saar“ (1994), „Baudolino“ (2000), „Kuninganna Loana müstiline leek“ (2004) ning esseid. Ta on valitud paljude ülikoolide, ka Tartu Ülikooli audoktoriks.
Tom Stoppard (sünd. 1937)
Ühe kuulsama nüüdisaegse inglise näitekirjaniku Tom Stoppardi lavateostega seostub originaalne, ärapidiselt inglaslik elukäsitlus: siin on oma kindel koht intellektuaalsel mõistatusmängudel, mustal huumoril, metafüüsikal, vihjetel ja tsitaatidel.
Tom Stoppard sündis Zlinis Tšehhi juudi perekonnas, ta on elanud Singapuris, Indias ja 1946.aastast Inglismaal. 17aastaselt kolledžist lahkunud, tegutses ta ajakirjaniku ja teatrikriitikuna.
Tuntuse teatriringkondades võitis Stoppard absurdimaigulise värssparoodiaga „Rosencranz ja Guildenstern on surnud“ (1966). Samuti esimesse loominguperioodi kuuluv „Hüppajad“ on autori mõistatuslikumad näidendid, mida nimetatakse mõnikord ka filosoofiliseks mõrvamüsteeriumiks a´la Umberto Eco. „ Travestiad “ on irooniline spekulatsioon Vladimir Lenini, James Joyce’i ja Tristan Tzara kohtumisest.
1977.aastal külastas Stoppard esmaordselt Venemaad ja sellest ajast peale huvitavad teda inimõiguste probleemid, mis on muu hulgas leidnud väljundi triloogias „ Utoopia rannik “ (2002: „Reis“, „ Laevahukk “ ja „Päästmine“). Selle tegevus toimub Venemaal, Pariisis ja Londonis, läbivaks teemaks on ideaalse ühiskonna otsingud, mis lõpevad paratamatult läbikukkumisega. Utoopia ei ole kahjuks midagi muud kui vaid upooia, kinnitab nii ühiskonnakorralduse kui ka inimloomuse ehituse suhtes skeptiline Stoppard. Talle iseloomulikult esineb triloogiaski verbaalseid arusaamatusi ja humoristlikke nöökamisi, mis on seotud mitmesuguste manifestide, pamflettide ja poliitiliste platvormidega. Tšehhovi austajana oli Stoppard juba ammu plaaninud tšehhovlikku „vene näidendit“, milles ei toimuks näiliselt midagi, kuid kõik oleks siiski pingeline ja dramaatiline.
Stoppardilt on lavale jõudnud veel näidendid „Midagi tõelist“ (1982), „Hea õnn“ (1988); vahepealsetel aastatel elas ta üle loomingulise madalseisu, kuid naasis võimsalt „Arkaadiaga“ (1993), millele järgnes „Armastuse leiutajad “ (1997). Ühtekokku on Tom Stoppard kirjutanud paarkümmend näidendit, tele- ja filmistsenaariume, kuuldemänge, lühijutte ja noorpõlves ka ühe romaani. Filmi „Armunud Shakespeare “ stsenaariumi eest pälvis ta 1998. aastal kaks mainekat auhinda – Oscari
Stoppardi näidendites esineb tihtipeale arutlusi väga keerulistel teemadel , kvantmehaanikast kuni moraalifilosoofiani. Temalt on küsitud, kas vaatajatel peaks olema mingi esmane teadmine ainest, et nad suudaksid etendusel kaasa mõelda. Tom Stoppard on vastanud: „Näitemäng ise peab sisaldama teadmisi, mis on vajalikud selle sõistmiseks. Mul pole vähimatki tahtmist jätta kellelegi muljet, et ta millenigi ei küüni. Ma teen asja nii lihtsaks, kui oskan. Mina kui teatrivaataja ei mõtle teartisse minnes, kas mul on sealt midagi õppida, kas ma saaksin selle kaudu oma silmaringi avardada. Ei, teater on minu meelest kas hea või ei ole ta seda mitte. Kui asjal on tõde sees, pole vähimatki tähtsust, kas teksti on kirjutanud näiteks Shakespeare või keegi teine“.
Milan Kundera (sünd. 1929)
Kunagi kirjutas Arthur Rimbaud : „Kindlasti peab olema modernne “.
Milan Kundera on arutlenud, et lõppenud aastaajal (20. sajandi) jooksul saigi kõigi sooviks olla modernne, ent see mõttelaad, nagu ka usk progressi , viibib tegelikult kriisis, mille tõttu on tänapäeval ainus modernismi vorm, mis väärib seda nime, antimodernnne modernism.
Tšehhi-prantsuse kirjanik Milan Kundera on sündinud Brnos ning õppinud Prahas Karli ülikoolis muusikateadust, kirjandust ja esteetikat, hiljem filmikoolis ka režiid ja stenaristikat. Ta alustas tõlkimise, luuletuste ja näidendite kirjutamisega, mängis teatrilaval ja džässbändis. Peagi sai tema teoste üheks põhiteemaks sõjajärgne Ida-Euroopa suletud poliitilises süsteemis toimuv; astudes vastu ideoloogiselt mõjutatud kirjanduse üksluisele realismile, naeruvääristas ta kommunistlikku režiimi absurdsust ja inimvaenulikkust. Kundera mänglev ja samas tõsine proosa on sageli sürrealistliku varjundiga, oma poliitiliste ideede edasiandmiseks kasutab kirjanik muu hulgas erootilisi fantaasiaid.
Esimene rahvusvahelise tuntuse saavutanud romaan „Nali“ (1967) tõi Kunderale pahandusi võimudega ning varsti pandi tema teosed neid ilmnevate „individualistlike tendentside“ pärast Tšehhoslovakkias keelu alla. 1975. aastal oli Kundera sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta asus elama Prantsusmaale.
Milan Kundera imlselt tuntuim raamat on romaan „Olemise talumatu kergus“ (1984). See räägib armastusest ja kodumaatusest, aga ka Vene okupatsioonist, Lääne naivismist, ühtumaise kultuuri allakäigust. Näiliselt juhuslikest kildudest on siin loodud väga täpne ajastupilt.
Romaan „ Teadmatus “ (2000) käsitleb tunnetega seotud valusat teemat – inimese soovimatust teada ja aru saada. Kodumaale jäänud ei taha teada paguluses elanute kogemustest ja vastupidi ning vääritimõistmised on paratamatud. Tegevuse keskpunkti asetab autor taas tšehhi pagulased , kes naasnevad pärast pikka eemlaolekut kodumaale. Elu eksiilis pole olnud kerge, põgenikud on kaotanud sideme oma sugulastega ja koju tagasitulek osutub mitmeti problemaatiliseks. Ühtlasi on „Teadmatus“ lugu inimestevahelistest suhetest, kahest luhtunud abielust ja ühest juhuslikust kohtumisest.
Peaaegu kõigis romaanides on Kundera iroonik, tema enda sõnutsi aga eelistab ta oma teoste kirjeldamisel kasutada pigem sõna „ humoorikas “ kui „irooniline“. Eelkõige on tegu musta huumoriga, mis sisaldab nii irooniat kui ka pessimismi, sest teisiti ta tänapäeva inimesi kirjeldada ei oskavat. Kui Kunderalt kord küsiti, mis võiks olla tema romaanide juhtmõte, vastas ta: „See on protest unustuse vastu, ajaloolise unustuse vastu. Et ei unustataks kultuuri ega põlvnemist. Kuigi selline protest on praegusel ajastul mõttetu, sest inimesed ei loe. Siit ka minu suhtumine inimesse kui tühja ja väärtusetusse olendisse. Kuinagi peab praegune ajastu ja suhtumine lõppema ning miski peab asemele tulema .“