Põld kui elukooslus (2)

 
 
PÕLD KUI ELUKOOSLUS
 
Sissejuhatus 
Eesti rahvas on läbi ajaloo väärtustanud põllumajandust kui elulaadi, mis on aidanud säilitada ja kaitsta meie ajaloolist ja kultuuriloolist pärandit. Traditsioonilise talukultuuri üheks osaks on liigirikkad pool-looduslikud kooslused , mis on kujunenud ja säilinud just säästliku maakasutuse tulemusel. Põllumehe töö on eelduseks paljude looduslike liikide säilimisele, kes kasutavad põllumajandusmaastikke toitumis - või pesitsuspaigana.  
Põllumajandusmaastikul on palju detaile, mis elustavad maastikku ja mitmekesistavad loodust. Rohumaad, põllud ja põldude vahelised loodusliku taimkattega servaalad moodustavad terviku. Paljud liigid kasutavad põldude vahelisi ribasid puhke- ja peidupaikadena ning põldusid toidu hankimiseks. Eri koosluste (mets ja põld, veekogu ja põld) vahelised servaalad suurendavad liigilist mitmekesisust veelgi. Kõik loodusliku taimkattega ribad on samal ajal ka nn. “rohelised koridorid”, mis aitavad loomadel ohutult liikuda . Põllul paiknevad puud, metsasaared, kivihunnikud ja muud maastikuelemendid on olulised pesitsus -, toitumis- ja peidupaigad paljudele põllumajandusmaastikel elavatele liikidele ning samas ilmestavad lagedaid maastikke.
Põllumajandustegevust saab arendada loodusega kooskõlas, kui talunik oma igapäevastel põllutöödel arvestab ka sealse elustikuga. Põllumajandustootmise intensiivistumine vähendab põllumajandusmaastiku mosaiiksust ja looduslikele liikidele sobivaid elupaigatüüpe (M. Semm 2003). 
 
Põldude liigirikkus  
Liigirikkuse seisukohalt  tuleks oma talu maadel säilitada vanad taluasemed, kivivaredega või kännuhunnikutega jäätmaasiilud, metsatukad jms., sest nad on olulised pesitsus ja varjupaigad  paljudele põllumajandusmaastikel elavatele liikidele. 
Sageli on võimalik põllumajandusmaastike liigirikkust ja maastikulist mitmekesisust ise suurendada, rajades näiteks mitmeaastase taimestikuga põllupeenraid, põõsasribasid, märgalasid. Lisaks saab põllumees hoida ja aidata oma talu ümbruskonnas talvituvaid loomi ja linde talviste söögipaikade rajamise ja pesakastide valmistamisega (M. Semm 2003). 
Servaalad (põllupeenrad)
Kahe koosluse vahele jääv servaala on oluline paljudele liikidele. Metsaservade väärtus elupaigana suureneb, kui metsaserv ei ole järsk ega avatud, vaid ääristatud põõsastikuga. Kuuskedega servavööndites elavad meelsasti arglikud põllul toituvad liigid. Rikkalikum on elustik põlluservades, kus kasvab ka õitsvaid taimi ning lehtpõõsaid ja -puid. Neid kasutavad rästad, talvike ja aedpõõsalind. Kadakad meelitavad pesitsema karmiinleevikese, punaselg-õgija ja rohevindi. Põldude vahelistest loodusliku taimkattega servadest sõltuvad paljud putuka- ja taimeliigid ning neist toituvad linnud ja pisiimetajad. Hooldamiseks piisab nende hilissuvisest niitmisest, et takistada kõrgema kasvuga taimede domineerimist. Väetised ja pestitsiidid ei tohi neile ribadele sattuda (M. Semm 2003).
Põllupeenrad on ka olulised talvitumispaigad põllukahjurite looduslikele vaenlastele. Põhilised kahjurite arvukust reguleerivad putukad on jooksiklased, kõrvahargid, lepatriinud, kiilassilmad ja sirelased. Kevadel tulevad nad sealt uuesti põllu peale tagasi ja hakkavad kahjureid hävitama. Põlluservad puhverdavad tõrjeainete mõju ümbritsevatele aladele, vähendavad väetiste ja taimekaitsemürkide äravoolu põllult ning takistavad muldade erosiooni (M. Semm 2003).
Üks suur jooksiklane jookseb põllu servast kuni 150 meetri kaugusele välja. Talvituda tahab ta aga põllu äärealal ja seepärast ongi põldude puhul väga oluline, et meil oleksid põllupeenrad, nagu vanasti olid põldudel. Seal siis saavad talve mööda saata jooksiklased, ämblikud, lühitiiblased - kõik, kes taimekahjureid söövad ja nende arvukust reguleerivad (A. Luik 2004). 
Veekogude kaldavööndid
Kui põllumajandusmaal leidub tootmiseks vähesobivaid niiskeid kohti, kuhu ei ole kujunenud liigirikast kooslust, võiks sinna kujundada tiigi või märgala. Eelkõige sobib see suurte põllumassiivide mitmekesistamiseks. Tiik või märgala pakub lagedatel aladel vaheldust ja on väärtuslik elupaik. Veesilma kavandamisel oma talu maale tuleks arvestada, et sopiline kaldajoon, saared ning veesügavuse ja taimestiku vaheldumine annavad loodule ka loomuliku ilme (M. Semm 2003). 
Põllusaared
Puude ja põõsastega põllusaared mitmekesistavad suuri lagedaid välju ning sealt leiavad toitu ja elupaiku mitmesugused linnuliigid . Endistel talukohtadel, tuulikute või muude rajatiste jäänustel on tihti ka ajalooline väärtus. Loodussaarte ümbrust võiks võimaluse korral juuli lõpus niita, vajadusel võsa harvendada, eelistades söödavate viljadega või meetaimedena väärtuslikke liike (näiteks raagremmelgas , pärn, viirpuu, sarapuu). Maaparandusmasinatega kokkukuhjatud kivihunnikud, millele sageli on kujunenud madal taimestik , on samuti loomade, lindude ja putukate elupaigad. Liigirikkuse seisukohalt ei ole soovitatav kasutada loodussaarekesi ümbritsevas puhvertsoonis pestitsiide ja väetisi (M. Semm 2003). 
Põlispuud
Suured üksikpuud on enamasti mälestised hävinud talukohtadest, lisaks kaunistavad nad lagedat maastikku. Vanu põlispuid tuleks kindlasti säilitada ning keset põldu kasvavatele puudele tuleks jätta piisav kaitsetsoon, mida ei künta, väetata ega pritsita taimekaitsevahenditega. Puude õõnsusi kasutavad pesapaigana paljud linnud, näiteks kuldnokk, must-kärbsenäpp ja mitmed tihased (M. Semm 2003). 
Põllu suurus
Põlde kiputakse liiga suureks tegema. Mahepõld ei tohiks olla laiem, kui 300 meetrit, siis saaksid põllu peale head-kasulikud olevused kohale ilmuda ja suruda. Uurimused on ka näidanud seda, et kui see põld on juba suurem, siis põllu keskel on nende taimekahjustajate looduslike vaenlaste tasakaalustav toime juba mitmeid kordi väiksem. Näiteks üks suur jooksiklane jookseb põllu servast kuni 150 meetri kaugusele välja, talvituda tahab ta aga põllu äärealal (A. Luik 2004). 
Taimekaitsevahendid 
Euroopa arenenud maades kasutatakse taimekaitsevahendeid ohtralt. Nii tuleb Hollandis ja Belgias haritava maa hektari kohta üle 10 kg (preparaadina) pestitsiide. Pisut vähem kasutatakse neid Hispaanias, Inglismaal ja Prantsusmaal. Euroopa riikide edetabeli lõpuosas on Taani, Rootsi ja Soome, kus kasutatakse taimekaitsevahendeid alla kahe kilogrammi haritava maa hektari kohta. Eestis kasutatakse pestitsiide veelgi vähem – toimeaines tuleb meil haritava maa hektari kohta ca 200 grammi pestitsiide (A. Luik 2002). 
Suurema osa Eestis kasutatavatest pestitsiididest moodustavad herbitsiidid ja seda just teraviljakasvatuses, kus 80% kasutatavatest taimekaitsevahenditest moodustavad herbitsiidid. Herbitsiide kasutatakse suhteliselt palju ka köögiviljanduses, vähendamaks vaheltharimise kordi ja käsitsi kõplamist (A. Luik 2002). 
Pestitsiidid, sealhulgas ka herbitsiidid, on kallid ja nende kasutamine toob paratamatult kaasa keskkonnakaitselisi probleeme. Seetõttu tuleks herbitsiidide kasutamist piirata. Üks võimalus vähendada pestitsiidide koormust keskkonnale, on kasutada soovitatust väiksemaid kulunorme. Taoline katse viidi läbi 2000. aastal, kus selgus, et peedil võib umbrohutõrjeks kasutada nii Betanali kui Goltixit vähemalt ¼ võrra  vähendatud kogustes . Herbitsiidide kulunormi on aga võimalik veelgi vähendada    kasutades paagisegusid kus preparaatide mõju umbrohtudele on tugevam. Kasutades väiksemaid kulunorme paagisegudes väheneks pestitsiidide koormus keskkonnale ja oleks ka majanduslikult tasuvam kuna jääb ära mitmekordne töötlemine erinevate preparaatidega (Anne Luik 2002). 
 
 
Ja kui kasvatame talivilja, siis taliviljas võivad nad rahumeeles talvituda ka põllu peal, nii et väga oluline on külvikord, mis järjekorras me kultuure kasvatame, ka talikultuure tuleks külvikorda võtta (Anne Luik 2004). 
Mahepõllundus 
Mahe- e. Ökoloogilisele viljelusele üleminek võib vähendada toitainetega varustust ning kultuurtaimed jätavad umbrohtudele rohkem pinda ja valgust. Ühtlasi muutub kultuurtaimede ja umbrohtude, samuti umbrohuliikide endi konkurentsisuhe ning umbrohtude surve suureneb. Seega on vaja tõhusat umbrohutõrjet. Meetmena tulevad kõne alla sobiv külvikord, mullaharimine ja väetamine orgaaniliste väetistega. Praktikas tekkib küsimus, kuidas planeeritud külvikord umbrohtumist mõjutab ja kuidas umbrohutõrje efektiivistada (E. Lauringson 2004). 
Tavaliselt on nii, et ökoloogilises viljeluses rikastub umbrohtude liigiline kooseis harvem esinevate umbrohtudega ning teatud aja jooksul kujuneb välja mahepõllundusele omane taimekooslus . 
Uurimised on näidanud, et umbrohtude liigiline koosseis muutub veel ka kolmandal- neljandal aastal pärast üleminekut ökoviljelusele. Uute umbrohuliikide lisanduses ei vähene selliste umbrohtude arvukus, valge hanemalts, roomav madar, vesihein . Kui need liigid olid tavaharimisepuhul olemas, siis nende elutingimused ökoloogilises viljeluses tavaliselt paranevad. Juurde tuleb ökoviljelusele omaseid umbrohuliike, nagu hiirehernes , põldohakas. Umbrohuliikide omavahelises konkurentsis mõnede liikide mõnede liikide domineerimine suureneb (nt hiireherned), teiste arvukus väheneb (nt harilik orashein ). Siiski mitte kõik lisanduvbad liigid ei saa koosluses domineerivaks (nt rukkilill ). 
Pikemaajalised uuringud on näidanud, et umbrohtude liigilise kooseisu muutused on seotud eelkõige külvikorra rakendamisega (E. Lauringson 2004). 
Umbrohud näitavad, kui hästi või halvasti me oleme mulda harinud. Nii mõnigi tüütu umbrohi kaob varsti ise, kui me mõistame, millest on tema kohalolek tingitud. Tarvitseb vaid tingimusi muuta ja umbrohi ei tunne ennast enam hästi. Nimelt reageerivad umbrohud tundlikult majandamisviisile. Eriti reageerivad nad niiskuse puudumisele või üleküllusele, toitainete vaesusele või rohkusele, pH väärtusele, huumusesisaldusele, mulla tihenemisele (E. Lauringson 2004). 
Mulladiagnoosi ei saa umbrohtude järgi alati eksimatult panna, sest teatud umbrohu esinemine võib olla tingitud mitmest põhjusest. Nii näiteks viitab roomav tulikas liigniiskusele, mida põhjustab kas ülevesi tihenenud mullas, suur sademete hulk, halb vee ärajuhtimine rasketel muldadel või siis väike huumuse sisaldus. Roomav tulikas võib osutada ka kõrgele põhjavee seisule. 
Et tegelikku põhjust teada sada, peab maakasutaja labida mulda lööma. Nii nagu üks pääsuke ei too veel suve, ei näita ka üks umbrohutaim mulla seisundit . Kogu taimekooslus peab tüüpiline olema. Õigeid otsuseid võimaldab teha taimekoosluse analüüs. Kui roomava tulika esinevad veel põldosi, paiseleht ja hanijalg , vajavad mulla alumised kihid kobestust kas sügavkobestiga või sügava juurestikuga kultuurtaimede ( lutsern , mesikas, raps jne) abi. Esinevad aga veel ka valge karikas , väike oblikas ja nälghein, siis võib olla tegemist happeliste muldadega. Kui mulla analüüs seda kinnitab, siis tuleks lubjata (E. Lauringson 2004). 
Umbrohu kasulikkust või kahjulikkust põllul ei saa hinnata kindla skaala järgi. Nii umbrohtude kui ka kultuurliikide bioloogilised erinevused on suured ja reageerimine keskkonnatingimuste muutusele sageli erinev. Eri umbrohuliikide ja eri kultuurliikide konkurentsisuhted on samuti küllaltki erinevad. Põllu koosluse keskkonnatingimusi võib ka harimisvõtetega väga mitmeti mõjutada. 
Ei saa täielikult nõustuda väitega, et kultuurtaimed toimivad agroökosüsteemis orgaanilise aine vähendajatena ja umbrohud varude tasakaalustajana. Kui umbrohutaimed jäävad alarindesse (nt rukki puhul) siis ei vähenda nad oluliselt saaki ning toimivad toitainete siduja ja mulla orgaanilise aine rikastajana. Sel juhul seisneb umbrohtude ja koristusjäätmete roll agrosüsteemis mulla orgaanilise aine varude täiendamises süsteemi siseselt. Seega toimivad umbrohud koos koristusjäätmetega mulla bioloogilise aktiivsuse säilitajatena. Kui orgaanilise aine varud mullas pidevalt ei täiene, siis väheneb mikroobide mass ja mulla üldine aktiivsus. Kui aga tugevasti umbrohtunud põldudel kasvavad umbrohud kesk ja ülarindes (sageli odra ja nisu kasvatamisel ), siis omastavad nad suure hulga toitaineid ning moodustunud orgaaniline aine ei jää põllule, vaid eemaldatakse koos põhuga. Seega orgaaniline aine võib küll hiljem ringiga põllule tagasijõuda, kuid arvestades kultuurtaimede paremat toitainete omastamist ja väiksemat transpiratsioonikoefitsienti, peaksime mulla orgaanilise aine moodustumise mõttes eelistama kultuurtaimi ( ristik , lutsern, mesikas, kitsehernes) (E. Lauringson 2004). 
Kultuurtaimede normaalse tiheduse ja arengu korral jääb umbrohtude jaoks suhteliselt vähe kasvuruumi. Ökoloogilise viljeluse korral on seega olulisel kohal taimede kasvutihedus. Kui tavaviljeluses on üldiselt tendents külvisenormide vähendamise suunas, siis ökoloogilises viljeluses on vastupidi vajalik suurendada külvisenorme ~10% võrra. Kui kevadel on vajalik enne külvi umbrohtude ennetavaks tõrjeks täiendavalt mulda harida ja külv viibib, on soovitatav veel täiendavalt külvisenormi suurendada (E. Ilumäe 2004). 
Optimaalsele külvisügavusele külvatud seemned tärkavad kiiremini ja ühtlasemalt ning kiire algarengu tõttu jaksavad paremini konkureerida umbrohu tõusmetega. Ka viimane külvieelne mullaharimine ei tohiks olla liialt sügav, et vältida alumistes kihtides paiknevate umbrohuseemnete pinnale toomist . Mahepõllunduses kasutatakse ka Teraviljakülvide juures ristiku või ristiku ja kõrreliste segu allkülvi. Allakülv on tõhus viis umbrohtumuse vähendamiseks (E. Ilumäe 2004). 
Õige kultuuride järjestusega külvikorras jätab eelkultuuri kasvatamine mulda järgnevatele paremini kättesaadavaid toitaineid ja võib suurendada ka mulla huumusesisaldust ning parandada mulla struktuuri. Sel viisil saadud optimaalsete toitumistingimuste ja hea struktuuriga mullas areneb ka kultuurtaimede juurestik paremini ja taim kasvab kiiremini. Lopsakama ja jõulisema kasvuga kultuurtaim surub umbrohud alarindesse ning need ei suuda konkureerida kultuuridega kasvuruumi ja toitainete osas (E. Ilumäe 2004). 
Mõned näited umbrohtude kontrolli all hoidmise kohta Saksamaa ökotalust: ( muld : rähkne)

• Külvikorras kasvatatakse ristiku segu koos teiste heintaimedega, millega muld on kogu künnikihi ulatuses taimejuurtega täielikult läbi kasvanud;
  
• Kaera ei külvata puhaskülvis, vaid segus valge, roosa vm ristikuga, mis kindlustab mulla korraliku läbi kasvanud juurtemassiga ja väldib umbrohtude kasvu;
  
• Taliviljad külvatakse koos ristiku seguga . Lisatakse veel ka kiirekasvuliste liblikõieliste seemneid, mille jäänused kevadel, kasvu algul, kindlustavad teravilju lämmastikuga;
  
• Talinisu ja – rukis külvatakse paarisridadena: ridade paaride vahe on 20 cm ja ridade vahe 6 cm. Peenseemnete jaoks kasutatakse kahe seemnekastiga külvikut, need külvatakse laialt külvina ja äestatakse sisse;
  
• Positiivseid tulemusi on saadud odra, suvinisu , kaera ja herne segus kasvatamisel koos õlitudraga (Camelina sativa ) (E. Ilumäe 2004).
  

 
Umbrohud sõpradena 
Mõne taimeliigi tituleerimine umbrohuks on saanud teoks inimese enda soosiva tegevuse läbi. Põlluharimise algusega said mõned taimed endale sobivamad tingimused eluks ja arenguks. Inimese vahelesegamise lõppemisega asendub ka umbrohtude floora aegamisi uue kooslusega. Sageli võib neis põlatud aia- või põllutaimedes olla ka midagi kasulikku ( Anon ANNO Anon).
HIIREKÕRV.Keskajast alates on hiirekõrv tuntud kui ravimtaim . Hiirekõrv meenutab maitselt kress -salatit, tema lehti võib kasutada võileiva kattena, salatites ja suppides.Kuigi teda peetakse umbrohuks on vähenõudlikku hiirekõrva lihtne ka peenral tarbeks kasvatada (Anon ANNO Anon). 
VESIHEIN Keskajast alates on vesiheina tarvitatud inimtoiduks, nii toorelt salatina kui keedetult suppides nagu spinatit. Mõned uurijad ei soovita siiski vesiheina sageli tarvitada taime rohke saponniinisisalduse tõttu. Meditsiin omistab vesiheinale rahustava toime (Anon ANNO Anon). 
 
Kokkuvõte 
Põldude majandamisel tehtud otsused mõjutavad ka põllumajandusmaastiku elustikku, kuna põllukultuuride valik ja tootmise intensiivsus mõjutavad liikide arvukust. Monokultuursed põllumassiivid ei suuda pakkuda lindudele, pisiimetajatele ja muule elustikule piisavalt mitmekesiseid toitumis- ja pesitsuspaiku. Lisaks põllukultuuride ja liikide rohkusele soodustavad elustiku liigirikkust ja ilmestavad maastikupilti põllupeenrad, metsatukad ja üksikud puud, veekogude kaitseribad, põõsastikud, hekid , kiviaiad, kivihunnikud, vanad taluhooned jm. Keemiline tõrje on vaid üks võimalus, mida tuleks kasutada ainult põhjendatud vajadusel. Oskusliku kultuuride järjestuse ning õige kasvatustehnoloogia valikuga on võimalik paljusid taimekaitseprobleeme ennetada.