Põld kui elukooslus (2)

 
 
PÕLD KUI ELUKOOSLUS
 
Sissejuhatus 
Eesti rahvas on läbi ajaloo väärtustanud põllumajandust kui elulaadi, mis on aidanud säilitada ja kaitsta meie ajaloolist ja kultuuriloolist pärandit. Traditsioonilise talukultuuri üheks osaks on liigirikkad pool-looduslikud kooslused , mis on kujunenud ja säilinud just säästliku maakasutuse tulemusel. Põllumehe töö on eelduseks paljude looduslike liikide säilimisele, kes kasutavad põllumajandusmaastikke toitumis - või pesitsuspaigana.  
Põllumajandusmaastikul on palju detaile, mis elustavad maastikku ja mitmekesistavad loodust. Rohumaad, põllud ja põldude vahelised loodusliku taimkattega servaalad moodustavad terviku. Paljud liigid kasutavad põldude vahelisi ribasid puhke- ja peidupaikadena ning põldusid toidu hankimiseks. Eri koosluste (mets ja põld, veekogu ja põld) vahelised servaalad suurendavad liigilist mitmekesisust veelgi. Kõik loodusliku taimkattega ribad on samal ajal ka nn. “rohelised koridorid”, mis aitavad loomadel ohutult liikuda . Põllul paiknevad puud, metsasaared, kivihunnikud ja muud maastikuelemendid on olulised pesitsus -, toitumis- ja peidupaigad paljudele põllumajandusmaastikel elavatele liikidele ning samas ilmestavad lagedaid maastikke.
Põllumajandustegevust saab arendada loodusega kooskõlas, kui talunik oma igapäevastel põllutöödel arvestab ka sealse elustikuga. Põllumajandustootmise intensiivistumine vähendab põllumajandusmaastiku mosaiiksust ja looduslikele liikidele sobivaid elupaigatüüpe (M. Semm 2003). 
 
Põldude liigirikkus  
Liigirikkuse seisukohalt  tuleks oma talu maadel säilitada vanad taluasemed, kivivaredega või kännuhunnikutega jäätmaasiilud, metsatukad jms., sest nad on olulised pesitsus ja varjupaigad  paljudele põllumajandusmaastikel elavatele liikidele. 
Sageli on võimalik põllumajandusmaastike liigirikkust ja maastikulist mitmekesisust ise suurendada, rajades näiteks mitmeaastase taimestikuga põllupeenraid, põõsasribasid, märgalasid. Lisaks saab põllumees hoida ja aidata oma talu ümbruskonnas talvituvaid loomi ja linde talviste söögipaikade rajamise ja pesakastide valmistamisega (M. Semm 2003). 
Servaalad (põllupeenrad)
Kahe koosluse vahele jääv servaala on oluline paljudele liikidele. Metsaservade väärtus elupaigana suureneb, kui metsaserv ei ole järsk ega avatud, vaid ääristatud põõsastikuga. Kuuskedega servavööndites elavad meelsasti arglikud põllul toituvad liigid. Rikkalikum on elustik põlluservades, kus kasvab ka õitsvaid taimi ning lehtpõõsaid ja -puid. Neid kasutavad rästad, talvike ja aedpõõsalind. Kadakad meelitavad pesitsema karmiinleevikese, punaselg-õgija ja rohevindi. Põldude vahelistest loodusliku taimkattega servadest sõltuvad paljud putuka- ja taimeliigid ning neist toituvad linnud ja pisiimetajad. Hooldamiseks piisab nende hilissuvisest niitmisest, et takistada kõrgema kasvuga taimede domineerimist. Väetised ja pestitsiidid ei tohi neile ribadele sattuda (M. Semm 2003).
Põllupeenrad on ka olulised talvitumispaigad põllukahjurite looduslikele vaenlastele. Põhilised kahjurite arvukust reguleerivad putukad on jooksiklased, kõrvahargid, lepatriinud, kiilassilmad ja sirelased. Kevadel tulevad nad sealt uuesti põllu peale tagasi ja hakkavad kahjureid hävitama. Põlluservad puhverdavad tõrjeainete mõju ümbritsevatele aladele, vähendavad väetiste ja taimekaitsemürkide äravoolu põllult ning takistavad muldade erosiooni (M. Semm 2003).
Üks suur jooksiklane jookseb põllu servast kuni 150 meetri kaugusele välja. Talvituda tahab ta aga põllu äärealal ja seepärast ongi põldude puhul väga oluline, et meil oleksid põllupeenrad, nagu vanasti olid põldudel. Seal siis saavad