, sest nad on olulised pesitsus ja varjupaigad paljudele põllumajandusmaastikel elavatele liikidele. Sageli on võimalik põllumajandusmaastike liigirikkust ja maastikulist mitmekesisust ise suurendada, rajades näiteks mitmeaastase taimestikuga põllupeenraid, põõsasribasid, märgalasid. Lisaks saab põllumees hoida ja aidata oma talu ümbruskonnas talvituvaid loomi ja linde talviste söögipaikade rajamise ja pesakastide valmistamisega (M. Semm 2003). Servaalad (põllupeenrad) Kahe koosluse vahele jääv servaala on oluline paljudele liikidele. Metsaservade väärtus elupaigana suureneb, kui metsaserv ei ole järsk ega avatud, vaid ääristatud põõsastikuga. Kuuskedega servavööndites elavad meelsasti arglikud põllul toituvad liigid. Rikkalikum on elustik põlluservades, kus kasvab ka õitsvaid taimi ning lehtpõõsaid ja -puid. Neid kasutavad rästad, talvike ja aedpõõsalind. Kadakad meelitavad pesitsema karmiinleevikese, punaselg-õgija ja rohevindi
[Mesilaste pidamine - E. Kilter; Mesiniku magus elu M. Vabar] Taimed tarude läheduses Mesila naabruses peaks kasvama häid meetaimi. Päris head efekti annab mesila paiknemine pajupõõsaste vahetus läheduses. Pajude positiivne mõju kevadarengule on suur. Ka kanarbikuvälja lähedus on hea, sest sealt saab väärtuslikku mett, lisaks kasvab kanarbikunektari ja õietolmu peal üles tugev põlvkond talvituvaid mesilasi. [Mesiniku magus elu M. Vabar] Korjemaa parandamine Põllupeenrad, metsaservad, kraavikaldad ja muud tava põllumajandusest eemale jäänud maalapid võivad anda tublisti mett. Kui neil aladel levitada just vajalikul ajal õitsevaid meetaimi, siis muutub mesilaste toimetulemine lihtsamaks. Jäätmemaadele võib igaüks ise külvata sobilike meetaimede seemneid või maasse torgata mõne pajukepi. Hilissuveks võib laiali puistada mesikaseemneid või istutada mõni paakspuu. [Mesiniku magus elu M. Vabar] Mesilased mesilasse
1 Uus rahvas kohanes Eestis, segunes kohalikega ja jäi paikseks. Sel ajal tekkisid ja suuremad ja paremini kaitstud asulad ning hakati rajama põlde. Eesti ja kogu Ida Euroopa vanimad põlispõllud paiknesid Tallinna lähedal Rebala küla väljadel. Põllud olid nelinurkse kujuga, umbes paarikümnemeetrise küljepikkusega maalapid, mis olid hoolikalt kividest puhtaks korjatud. Põldude ümber olid kivikoristusel tekkinud põllupeenrad. Kuna viljakas mullakiht Põhja eesti paesel pinnasel oli õhuke ja põllud kurnati kiiresti välja. Metsaalade põldude puhastamine oli ränkraske töö. Mets tuli kõigepealt maha raiuda ja lasta kuivada. See võttis paar aastat aega, siis põletati puud ning maa kattus tuhakihiga, sinna külvati seeme. Seda põldu nimetati alepõlluks. Põllu tegemisest võttis osa terve küla. Mehed juurisid kände, naised ja lapsed tassisid oksi ja väiksemaid puid tulle.
põllusüsteemidest ja asustusest üldse põhineb valdavalt Valter Langi töödel. Vanimaid põllusüsteeme iseloomustas tõenäoliselt ringlev alepõllundus. Põllusüsteemist annavad tunnistust madalad, 3-4 m laiused põllupeenrad. Tvauri õpikus on mainitud, nagu oleks põllupeenrad kujunenud juhuslikult. Samas seostatakse põllupeenarde ilmumist maksusüsteemi kujunemisega ning mõnel pool on suudetud välja arvutada isegi arvatavad maksustatava üksuse
Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg, ning hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Muutused toimusid ka matmisviisis- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi kivikalmeid. Rajati esimesed maakasutussüsteemid, mille jäänuseid - põllupeenrad ja -kivihunnikud on säilinud tänaseni. Vähem leide on kivikirstkalmetest (silmapaistev erand on Jõelähtme kalmistu); osade juhuslikult saadud esemete leiukontekst on ebaselge. Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga kivikirveid, pronksist õõskirveid, pronksnaaskleid, pronksist sirp, pronksist habemenuge ja pintsette, jahvekive ja -aluseid ning mitmesuguseid luu- ja sarvesemeid, millest märkimisväärsemad on sarvkoplad, linakammid ja -mõõgad ning suitsekangid
arheoloogilises ainetes taas hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Põhja-Eestis ja Saaremaal on esmakordselt esiajaloos hakatud asulakohti kindlustama. Muutused toimusid ka matmisviisis -- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi kivikalmeid. Rajati esimesed maakasutussüsteemid, mille jäänuseid -- põllupeenrad ja -kivihunnikud - on säilinud tänaseni. Seni teadaolevalt paiknevad vanimad muinaspõllud Saha-Lool, kus omakorda vanimaks on dateering, mis tõendab, et sealne põllusüsteem hakkas kujunema hiljemalt I at esimestel sajanditel eKr. Asustuse jätkumises ei ole põhjust kahelda, ka majanduses oli kesksel kohal maaviljelus ja karjakasvatus. Ühiskonna sotsiaalne ja kultuuriline areng kulges aga sisemaal teisiti kui rannikulähedases piirkonnas. See osutab muudatustele
mis oli saagikam ja turvalisem. Kolmeväljasüsteem tähendab ka regulaarset väetamist so sõnnikupõllunduse teket. Koos rukkikasvatusega muutub põhitoiduks hapendatud leib Loomakasvatus on otseses seoses põllumajandusega, sest vaja on veoloomi ja sõnnikut Hilisrauaaegseid muinaspõlde on uuritud mitmel pool Eestis (Tõugu Lääne-Virumaal, Kõmsi ja Kaseküla põllud Läänemaal). Põha-Eestis on leitud pikki ribapõlde (säilinud on põllupeenrad). Tekkisid uued linnused Enamik 11.sajandi linnuseid jäeti maha, teisi laiendati ja ehitati ümber. Uued linnused ei ole enam seotud kindla külaga. Leitud umbes 50 hilisrauaaegset linnust. Linnused on suuremad ja kaitserajatised tugevamad. Püsiasustusega linnused olid võimukeskused. Lääne-Eestis ja saartel võimsad ringvall-linnused. Tänapäeval nimetatakse neid kohti enamasti maalinnadeks (Valjala,Varbola). Mujal kasutati ära linnuse asukoha looduslikud eeldused.
ajaloolised muistendid. Koha tekkimisega, kohanime päritoluga seotud muistendid. 4) 19. sajandil hakkasid ilmuma trükised -> sealt said tuntuks paljud seni tundmata paigad (nt Eiseni muistendid). 2. Milliseid jälgi on jätnud Eesti maastikku: - pronksiaeg (esimesed asulakohad, linnused, noorema pronksiaja maapealsed kivikalmed); - rauaaeg (rauasulatuskohad; kivikalmed; muistsed põllujäänused - põllupeenrad ja põldudelt korjatud kivide hunnikud; rauaaegsed asulakohad; kultusepaigad; ordu vallutuste ja lahingutega seotud linnused); - Liivi orduriigi aeg (13.-16.saj) (kivilinnused; kindlustatud kloostrid, kihelkonna keskustesse ehitatud kivikirikud; keskaegsed linnad); - Rootsi aeg (rahuperiood kuni 17. saj teine pool) (mõisate asukohad, hävitatud külade asukohad; kirikud, kirikuaiad);
• Suuremate esemete ja kogumite loovutamis-põhjused tekitavad elavat arutelu Pärimuslikud • Paigad, mis praeguseni kasutusel, ei sobi kokku kristliku traditsiooniga • Ohverdamiskombe algusaeg ei ole selge • Oletatud muinasaja rahvausundi edasi-kestmist (sünkretism) • Materiaalseid jälgi ei pruugigi jääda • Uurimine läheb vastuollu paiga kasutajate maailmavaatega Muistsed põllud • Eestis teada alates keskmisest pronksiajast • Põllukivihunnikute väljad ja põllupeenrad • Oluline plaanistada põllusüsteemid • Keskajal ribapõllud Sooteed ja laevavrakid • Hulk erinevaid üksikobjekte, mis võimaldavad järeldusi transpordi, reisimise, kaubavahetuse jne kohta • Sõltuvalt leiuolukorrast võib muu kultuurkiht nimetatud rajatiste kõrval üldse puududa • Sageli raske eristada nt sadamakohta ja asulakohta, uurija tõlgendusel oluline roll . • Nii nagu muistised, on ka nende kultuurkiht väga eriilmeline
juhtudel 14. sajandini. ·Muinaspõllud- Muinaspõllud tekkisid koos adra kasutuselevõtuga. Maad hakati kündma alepõldudelt koristatud kivide hunnikute vahel. Kuna tolleaegne ader ei pööranud veel mulda ümber, tuli põldu künda kaks korda, ristuvate vagudega. Selleks tekkisid põllulappide ümber, kivihunnikute vahele alad, kus sai härgi ümber pöörata. Neile aladele koguti ka põllult koristatud kivid, mis koos endiste kivihunnikutega moodustasid põllupeenrad. Esimesed muinaspõllud rajati aladele, kus vähese metsakasvu tõttu ei olnud aletegemine pikemat aega järjest võimalik. Muinaspõlde hariti söödiviljelusega, mille korral jäeti väljakurnatud maalapp sööti ja kasutati karjamaana seni, kuni viljakus sõnniku abil taastus. Seega oli põlluharimine ja karjakasvatus lahutamatult seotud. 800-400 eKr või isegi varem. ·Kihelkond- oli Eesti ajalooline haldusüksus, mis mängis olulist rolli alates muinasajast
maastiku liikidele, avatud maastiku liikidele ja veeliikidele)? Metsaliigid (suletud maastiku liigid) liiguvad oma radu pidi metsamassiivides, liikumiskoridorideks on põõsastikud, metsaribad, veekogude rannikud ja kaldad, puiesteed, hekid ja põõsaribad avamaastikul. Takistusteks on liikumisteed tõkestavad rajatised. Avamaastiku liigid väldivad metsaga ja põõsastikuga kaetud alasid. Liikumisteedeks on põllupeenrad, põlluservad, heina- ja karjamaad. Avamaastiku liigid liiguvad piki rannikut, jõeorge ja järvekaldaid, aga ka inimese rajatud laiadel, metsast lagedana hoitavatel trassidel: õhuliinid, maasisesed liinid, maanteede ja raudteede servad. Vee-elustiku liikumisteedeks on veejuhtmed maastikul: jõed, ojad, ka kraavivõrgustik. Liikumist takistavad jõgedele rajatud paisud, leevendavaks võtteks on kalatrepid. 144
142. Kus on loomade (taimede) liikumisteed ja millised on takistused (suletud maastiku liikidele, avatud maastiku liikidele ja veeliikidele)? Metsaliigid (suletud maastiku liigid) liiguvad oma radu pidi metsamassiivides, liikumiskoridorideks on põõsastikud, metsaribad, veekogude rannikud ja kaldad, puiesteed, hekid ja põõsaribad avamaastikul. Takistusteks on liikumisteed tõkestavad rajatised. Avamaastiku liigid väldivad metsaga ja põõsastikuga kaetud alasid. Liikumisteedeks on põllupeenrad, põlluservad, heina- ja karjamaad. Avamaastiku liigid liiguvad piki rannikut, jõeorge ja järvekaldaid, aga ka inimese rajatud laiadel, metsast lagedana hoitavatel trassidel: õhuliinid, maasisesed liinid, maanteede ja raudteede servad. Vee-elustiku liikumisteedeks on veejuhtmed maastikul: jõed, ojad, ka kraavivõrgustik. Liikumist takistavad jõgedele rajatud paisud, leevendavaks võtteks on kalatrepid. 143
143. Kus on loomade (taimede) liikumisteed ja millised on takistused (suletud maastiku liikidele, avatud maastiku liikidele ja veeliikidele)? Metsaliigid (suletud maastiku liigid) liiguvad oma radu pidi metsamassiivides, liikumiskoridorideks on põõsastikud, metsaribad, veekogude rannikud ja kaldad, puiesteed, hekid ja põõsaribad avamaastikul. Takistusteks on liikumisteed tõkestavad rajatised. Avamaastiku liigid väldivad metsaga ja põõsastikuga kaetud alasid. Liikumisteedeks on põllupeenrad, põlluservad, heina- ja karjamaad. Avamaastiku liigid liiguvad piki rannikut, jõeorge ja järvekaldaid, aga ka inimese rajatud laiadel, metsast lagedana hoitavatel trassidel: õhuliinid, maasisesed liinid, maanteede ja raudteede servad. Vee-elustiku liikumisteedeks on veejuhtmed maastikul: jõed, ojad, ka kraavivõrgustik. Liikumist takistavad jõgedele rajatud paisud, leevendavaks võtteks on kalatrepid. 144
Linnud otsivad toitu, harvem pesitsevad. Kiviaiad koos ümbritseva elupaigatüübiga võivad olla rändekoridoriks. Niidulapid, põllu- ja teepeenrad Niidud on olulised õitsvatele taimeliikidele sellega seostub tolmeldajate mitmekesisus, mis võib hästi mõjuda ka põldude kultuurtaimedele. Taimeliigid ise kui ümberringi on põllud või metsad, siis kaitseb niiduliike. Intensiivselt majandatavate põldude ääres on põllupeenrad "umbrohtude" refuugiumiks. Väikeveekogud ja märgalad Kahepaiksete paljunemiskohad. Mitmete putukaliikide (tolmeldajad või röövtoidulised putukad) paljunemiskohad. Elustiku joogivee hankimise kohad. Ojades, pisikestes paistiikides võivad olla kalad, linnud tulevad toituma (putukad, kalad). Niiskuslembesed looduslikud taimeliigid, sh orhideed. Nahkhiired käivad öösiti toitumas. Järsakud, astangud
annaabi.ee 
