Veekogud (0)

Üldist
Veekogusid jaotatakse nende keemilise koostise alusel soolasteks ja magedateks. Ookeanid, mered ja soolajärved on soolaseveelised. Mageveekogud on jõed, mageveejärved ja enamik allikaid . Lisaks neile eristatakse ka riimveekogusid. Enamasti on need alla 18 promillise soolasisaldusega mered või lahed , kus merevesi seguneb jõgedest tuleva mageveega. Vee liikumise alusel eristatakse seisu- ja vooluveekogusid . Vooluveekogudele on iseloomulik vee pidev ühesuunaline liikumine, seisuveekogudes liigub vesi vastavalt tuule suunale või Kuu mõjule (tõus ja mõõn). Tekke järgi eristatakse looduslikke ja tehisveekogusid.
Eestis leidub nii looduslikke (meri, järved, jõed, allikad) kui ka tehisveekogusid (veehoidlad, kanalid, kraavid , tiigid , karjäärid). Soolase veega on Läänemeri, mis tegelikult on riimveeline veekogu. Eestis on ligikaudu 1200 järve, millest umbes 1000 on looduslikud. Vooluveekogusid on Eesti territooriumil üle 7000, neist kümme on vähemalt 100 kilomeetri pikkused.
Kuidas kujunevad veekogud?
Veekogud võivad olla tekkinud looduslikult või inimtegevuse tagajärjel. Enamik Eesti järvedest ja jõgedest on moodustunud mandrijää liikumise tulemusena. Taganevad jäämassid viisid endaga kaasa pinnast ja uuristasid süvendid, kuhu kogunes jääsulamisvesi. Mereranniku läheduses leidub rannajärvi, mis on tekkinud merelahtedest maapinna tõusmise tõttu. Rabajärved võivad tekkida laugaste liitumisel. Järved võivad tekkida ka loogeliste jõgede vanadest jõesoppidest. Eesti kõige omapärasema tekkega järv on Kaali järv Saaremaal, mis on moodustunud meteoriidikraatrisse. Jõed on tekkinud eelkõige mitmesugustesse liustikujää taganemisel tekkinud orgudesse ja on hiljem muutnud oma voolusängi vastavalt pehmete kivimite olemasolule.
Mis tähtsus on veekogudel?
Suurem osa Maast on kaetud veekogudega. Vesi on aga suure soojusmahtuvusega ja seetõttu on veekogudel tähtis roll Maa kliima kujunemisel. Nii võime eristada merelist ja mandrilist kliimat. Veekogudelt aurustunud vesi koguneb pilvedesse, kust see sademetena jälle maapinnale jõuab. Sademetel on omakorda oluline roll kliima ja elutingimuste kujundamisel. Vesi on elukeskkonnaks bakteritele, seentele , taimedele ja loomadele ning tähtis komponent kõigi organismide rakkudes ja kudedes. Veeloomad ja -taimed on inimesele oluliseks toiduallikaks. Sanatooriumides kasutatakse veekogude raviomadustega muda (meredest või järvedest). Veekogud on ka head puhkuse veetmise paigad.
Üldist
Veekogusid jaotatakse:

soolasteks ja magedateks.

riimveekogusid.

seisu- ja vooluveekogusid.

looduslikke ja tehisveekogusid.
Suurem osa Maast on kaetud veekogudega.
Veekogud võivad olla tekkinud looduslikult või inimtegevuse tagajärjel.
Rabajärved võivad tekkida laugaste liitumisel. Järved võivad tekkida ka loogeliste jõgede vanadest jõesoppidest.
Eesti kõige omapärasema tekkega järv on Kaali järv Saaremaal, mis on moodustunud meteoriidikraatrisse.
Vesi on aga suure soojusmahtuvusega ja seetõttu on veekogudel tähtis roll Maa kliima kujunemisel.
Nii võime eristada merelist ja mandrilist kliimat. Veekogudelt aurustunud vesi koguneb pilvedesse, kust see sademetena jälle maapinnale jõuab.
Vesi on elukeskkonnaks bakteritele, seentele, taimedele ja loomadele ning tähtis komponent kõigi organismide rakkudes ja kudedes.
Taimede hulgas võime eristada magevee ja soolase vee taimi, vooluvee ja seisuvee taimi.
Hüdroloogia (hydōr 'vesi' ja logos 'mõiste, õpetus') on teadus, mis laias mõttes uurib Maa hüdrosfääri, sealkulgevaid protsesse ning hüdrosfääri ja seda ümbritseva keskkonna vastastikust mõju.
Hüdroloogia on teadus, mis uurib siseveekogusid, pinnase- ja põhjavett, tegeleb vee äravooluga, sademetega ja veevarude haldamisega. Järvi uurib aga limnoloogia .
Inimtegevus muudab veekogude looduslikku ilmet. Nii võib inimene kalapüügiga muuta järve loomastiku koosseisu või intensiivse majandamisega hävitada mõne taimeliigi .
Suurt kahju teevad veekogudele mitmesugused saasteained . Need satuvad veekogudesse peamiselt heitvetega või ebaõigete maaharimisvõtete tulemusena (väetised ja pestitsiidid ). Veekogude saastumine võib tuleneda ka saastunud õhust ( happevihmad ) või mitmesugustest õnnetustest (naftatankerite avariid).
Suureks probleemiks veekogudes on nende rikastumine toitainetega ( eutrofeerumine ) – see võib viia veekogude mudastumisele ja kinnikasvamisele.
Inimese kasuliku mõjuna veekogudele võib käsitleda nende kaitse alla võtmist ja kalamaimude kasvatamist ning viimist looduslikesse veekogudesse (enamasti inimese tarbeks).
Meri
Meri on maailmamere osa, mida ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral eraldavad mandrid , saared või põhjakõrgendikud ning mille hüdroloogiline režiim erineb ookeani omast.
Püsihoovused on meredes enamasti nõrgemad kui ookeanides . Sisemeredes on looded nõrgad.
Sisemeri on meri, mis on ühe või mitme väina kaudu ühenduses ookeani või mõne teise merega.
Ääremeri on ookeanilisel maakoorel asuv maailmamere osa, mis on avaookeanist eraldatud saarkaarega või teise tähenduse kohaselt on tegemist maailmamere osaga, mis külgneb mandriga.
Saartevaheline meri on maailmamere osa, mida ümbritsevad saarestikud , segades vaba veevahetust maailmamere ülejäänud osaga. Saartevaheliste merede suurim osa paikneb India ja Vaikse ookeani vahel Malai saarestikus.
Punane meri on meri India ookeani loodeosas.
Ta on Bab el Mandebi väina kaudu ühenduses Adeni lahega, Suessi kanali kaudu Vahemerega.
Meri on pikliku kujuga, loode–kagu-suunaline.
Mere pindala on 450 000 km², suurim sügavus 3040 meetrit. Punase mere pikkus ulatub 2250 kilomeetrini, keskmine laius on 300 km.
Merevesi on soolasem kui ookeanis, umbes 41‰, ja põhjani soe, mitte alla 22 °C. Selle erandliku nähtuse põhjuseks on asjaolu, et Bab el Mandebi väina madaluse tõttu ei pääse ookeani külm põhjavesi merre, aga merel endal pole kunagi ega kuskil piisavalt külma ilma. Hüdrotermaalsed lõhed avanevad kohati merepõhja ja seal on veel kuumema ja soolasema, metalle sisaldava vee kogumeid.
Mere keskosas on looded nõrgad, põhja- ja lõunaosas aga tugevamad, kuni 1,8 meetrit.
Merel valitseb kuum ja kuiv kliima.
Punane meri on sooja vee ja kõrge soolsuse tõttu hea kasvukoht korallidele.
Punase mere nimi tuleneb arvatavasti punakat tooni mägede peegeldumisest mereveelt
Järved
Järv on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus maailmamerega ning tavaliselt asub see merepinnast kõrgemal.
Järved tekivad maapinnal olevate nõgude täitumisel pinnaveega. Järvede vesi võib olla nii mage kui ka soolane .

• Baikali järv ehk Baikal on järv Aasias Ida-Siberi lõunaosas. Baikal asub Venemaal. Pindala 31 500 km²
  
• Maht 23 000 km³
  
• Suurim sügavus 1637 m
  
• Keskmine sügavus 758 m
  
• Kõrgus merepinnast 456 m
  
• Valgla pindala 560 000 km²
  
• Soolsus 0‰
  
• Kaldajoone pikkus 2000 km
  

Järve pikkus on 636 km ja laius kuni 80 km.
Baikal on maailma sügavaim ja suurima mahuga mageveejärv. Järves on viiendik maailma vedelast mageveest (üle nelja viiendiku Venemaa omast). Baikali vesi on väga selge.
Baikal asub mäeahelikevahelises tektoonilises nõos. Järves on 27 saart ; neist suurim on Olhon. Idaosas asuvad suuremad lahed (Barguzini, Tšivõrkui ja Provali laht) ja poolsaared
Soolajärved
Soolajärv ehk mineraaljärv on soolase veega siseveekogu, millel puudub ühendus maailmamerega.
Peamiseks soolajärvedes lahustunud soolaks on naatriumkloriid. Soolajärvedeks peetakse enamasti kõiki järvi, mille soolsus ületab tavaliste järvede ja jõgede soolsuse. Mõnikord aga peetakse soolajärveks veekogu, mille soolade sisaldus on üle 3000 mg liitris. Üldjuhul on soolajärvede soolsus suurem kui mereveel (keskmiselt 3,6 %).
Maailma neli suurimat soolajärve on Araali meri, Balkaši järv Kasahstanis, Suur Soolajärv (suurim läänepoolkeral), samuti loetakse siia kuuluvaks mõnikord ka väikeseks ookeaniks tituleeritud Kaspia merd .
Merepinnatasemest kõige kõrgemal asub Namtso järv ning kõige madalamal Surnumeri, mida nimetatakse ka maailma soolaseimaiks järveks.
Soolajärvede suur soolsus on põhjustatud äravoolu puudumisest. Meri ja soolajärved on soolased jõgede tõttu, mida peetakse mageda veega veekogudeks. Tegelikult sisaldab jõevesi alati erinevas koguses vees lahustunud kivimeid ehk sooli . Aja jooksul kuhjuvad soolad meredes või järvedes, millel pole äravoolu maailmamerre. Soolajärvede soolsus muutub järjest suuremaks , sest jõed toovad sooli pidevalt juurde, aurumise teel saab järvest lahkuda aga vaid mage vesi.
Järve pindala
600 km²
Suurim pikkus
67 km
Suurim laius
18 km
Suurim sügavus
316 m
Ruumala
128km³
Surnumeri on soolajärv Lähis-Idas. Surnumeri paikneb Araabia ning Aafrika laama nihkepiiril

• Maht 128 km³
  
• Suurim sügavus 316 m
  
• Kõrgus merepinnast -422 m[1]
  
• Valgla pindala 42 000 km²
  
• Soolsus 340‰
  
• Kaldajoone pikkus 135 km
  
• Pindala 600 km²
  

Järve voolab 29 jõge või oja, neist suurim on Jordani jõgi. Väljavoolu järvest loomulikult ei ole, sest tegemist on madalaima kohaga Maa pinnal.
Surnumeri on liiga soolane, et seal võiks elada kalad , kuid ta pole siiski päris surnud. Avastatud on ekstemofiilseid baktereid, vetikaid ja arhesid, mis on kohastunud eluks sedavõrd soolases keskkonnas. Sissevoolavate jõgede suudmeis kasvab ka taimi.
Allikad
Allikas on koht, kus põhjavesi voolab maapinnale.
Allikad võivad avaneda ka veekogude põhja ja olla mõnel juhul veekogu peamisteks veega toitjateks.
Allikad võivad voolata maapinnale rahulikult või surveliselt. Survelist allikavett nimetatakse arteesiaveeks. Allikaid võib klassifitseerida vastavalt vee temperatuurile. Enamasti on allikate vesi väga külm, kuid vulkaanilistes piirkondades võib olla geotermilise soojuse poolt kuumutatud, moodustades kuumaveeallikaid. Allikad tekivad sinna, kus põhjaveehorisont lõikub maapinnaga.
Põhjavees on tihti lahustunud palju mineraale, mis on dissotsieerunud ioonideks. Kui vesi väljub maapinnale, siis ta temperatuur tõuseb ja rõhk väheneb ning sellega seoses halveneb temas gaaside lahustuvus. Seetõttu eraldub pinnale jõudnud põhjaveest näiteks süsinikdioksiidi, mistõttu väheneb vee happesus . (See on seotud sellega, et süsinikdioksiid moodustab veega reageerides süsihappe, mis vees dissotsieerudes vabastab sinna hüdrooniumioone.) See viib omakorda näiteks kaltsiumkarbonaadi sadestumiseni, mis moodustab karbonaatse vee korral levinud allikatega seotud sette allikalubja.
Suure ioonidesisaldusega põhjavett võidakse kasutada ravi- või joogiveena .
Enamik Eesti allikaid avaneb Pandivere kõrgustiku jalamil, näiteks Endla looduskaitsealal . Seda põhjustab suur vee infiltratsioon õhukese pinnakatte ning lõhelise aluspõhjaga kõrgustikul, mis imbunud vee jalamil taas välja annab.
Aegviidu Siniallikad on tõusuveeallikate rühm, mis asub Harju maakonnas Tapa vallas, jäädes Kõrvemaa maastikukaitseala territooriumile.
Siniallikad toovad vee maapinnale oosidevahelises nõos, kus asub allikajärvik.
Suurvee ajal ulatub nende üldvooluhulk kuni 100 m/l, veevaesel ajal umbes 10 l/s.
Jõed
Jõgi on mööda maapinda kulgev looduslik mageda veega vooluveekogu. Jõgi kulgeb enamasti piki väljakujunenud jõesängi merre, järve või teise jõkke, aga mõni jõgi võib olla ka hooajaline, jäädes kuival aastaajal veeta või voolates täielikult või osaliselt maa all, näiteks Kuivajõgi Harjumaal .
Väikseid jõgesid nimetatakse ojadeks.
Eesti pikim jõgi on Võhandu jõgi, veerohkeim aga Narva jõgi.
Amazonas on maailma suurim jõgi. Amazonas on jõgi Lõuna-Ameerikas, maailma pikim ja veerohkeim jõgi. Ta algab kahe lähtejõena (Marañóni jõgi ja Ucayali jõgi) Peruu Andidest. Amazonase pikkus Marañóni lätteist 6400 km
Teadlaste kinnitusel on Amazonase pikkuseks 6800 kilomeetrit ja Niiluse pikkuseks  6695 kilomeetrit. Kuigi Niiluse jõge Aafrikas on aastaid peetud maailma pikimaks jõeks, väidavad mitmed teadlased, et maailma pikim jõgi on hoopis Amazonase jõgi Lõuna-Ameerikas.
Amazonase jõe juures pakub põnevust ka see, et ühes jões võid näha kahe erineva värvusega vee liikumist. Pool jõge on punane ja pool must. Must vesi kujutab endast peamiselt orgaanilist vett ning punane saastunud vett. Musta vee ääres olemine Amazonases olles on soovitav , kuna selles ei arene erinevalt punasest veest sääsed.
Laht
Laht on maismaasse ulatuv ookeani, mere või järve osa.
Mehhiko laht on laht Atlandi ookeani lääneosas Põhja-Ameerika kagus.
Laht piirneb põhjas ja läänes Põhja-Ameerikaga, idas Florida poolsaarega, lõunas Yucatáni poolsaarega ja kagus Kuubaga. Kagus on ta ühendatud Kariibi merega Yucatáni väina kaudu, idas Atlandi ookeaniga Florida väina kaudu.
Lahe pindala on 1 550 000 km². Suurim sügavus on 5203 meetrit.
Mere kaguosa läbib hoovus , mis siseneb Yucatáni väina kaudu ja väljub Florida väinast. Lahest väljudes kannab see Golfi hoovuse ehk lahehoovuse nime.
Looded on nõrgad, seejuures valdavalt ööpäevased. Lahel esineb orkaane, eriti idaosas.
Kosed, joad ja kärestikud
Kosk on väga suure languga vooluveekogu lõik.
Kose lang on suurem kui kärestikul. Vesi siiski voolab kosest alla, mitte ei lange. Seega erineb kosk langeva veega joast.
Kuna veevool on väga kiire on peenem settematerjal ära kantud ning kosk voolab mööda kivist põhja.
Kärestik on naaberlõikudega võrreldes suurema kaldega jõe pikiprofiili osa.
Kärestiku lang on väiksem kui kosel.
Kiirema veevoolu tõttu on peenem settematerjal ära kantud ning kärestik voolab mööda kivist põhja
Juga on langeva veega vooluveekogu lõik.
Juga erineb kosest selle poolest, et kose vesi ei lange, vaid voolab mööda jõesängi.
Eesti kolm kõrgeimat juga (joastikku) on Valaste juga 30,5 meetrit, Kivisilla juga 22,8 meetrise ja Karjaoru juga 15, 9 meetrise langusega. Kõrgeim looduslik juga Eestis on Jägala juga. Maailma kõrgeim juga on Angeli juga Venezuelas. Eesti ja Euroopa veerohkeim juga on Narva juga.
Victoria juga (kohalikus keeles Mosi-oa-Tunya, eesti keeles nimetatud ka Viktooria joaks) on juga, mis asub Lõuna-Aafrikas Zambezi jõel. Juga jääb Sambia ja Zimbabwe territooriumile.
Joa kõrgus on 108 meetrit ja keskmine voolukiirus 1088 m³/s.
Joa teeb omapäraseks ka ebaharilik kuju ja hõlpsasti vaadeldav elurikkus.
Yumbilla on kõrguselt kolmas juga maailmas. Juga asub Peruus Amazonase piirkonnas Bongará provintsis Cuispese ringkonnas.
Juga avastati 2007. aasta juunis. Joa kõrgus on 895,4 meetrit ning see koosneb neljast voolust .
Tehisveekogud
Tehisveekogu on veekogu, mis on tekkinud inimtegevuse tulemusena. Peamised tehisveekogud on kanalid, kraavid, tiigid ja veehoidlad.
Kanalid ja kraavid sarnanevad jõgedega. Nad kaevatakse maa niisutamiseks (Karakumi kanal ) või kuivendamiseks, kahe jõe ühendamiseks ( Volga - Doni kanal) jne. Mõned kanalid ühendavad maailmamere osi ja on sarnased väinadega ( Panama kanal, Suessi kanal, Kieli kanal).
Tiigid ja veehoidlad sarnanevad järvedega. Nende rajamisel ehitatakse jõgedele tammid , mille taha kogutakse vesi. Tihti nimetatakse tiikideks endiseid karjääre, mis on veega täitunud.
Panama kanal on kanal Kesk-Ameerikas, mis läbib Panama maakitsuse ühendades Vaikset ja Atlandi ookeani. Pikkus on 82 km. Tänu kanalile väldivad laevad 13 000 kilomeetrist ringi ümber Lõuna-Ameerika lõunatipu.
Kanalit hakkasid rajama 1880. aastal prantslased, kuid see ebaõnnestus tehniliste probleemide ja tööliste kõrge suremuse tõttu. 1904 . aastal ostsid Ameerika Ühendriigid prantslaste rajatised ja varustuse ning jätkasid ehitust. Kanal valmis 1914. aastal ja kuulus Ameerika Ühendriikidele koos seda ümbritseva Panama kanali tsooniga. Panama kanali haldamine läks üle Panamale 31. detsembril 1999.
Panama kanal koosneb lüüside ja tehisjärvede süsteemist. Tänu paarislüüsidele kulgeb laevaliiklus mõlemas suunas samaaegselt.
Igal aastal läbib kanali umbes 14 000 laeva.