Must meri (0)

Must meri
Tartu 2012
SISUKORD
Paiknemine 3
Nime andmine 3
Rannajoon 5
Geoloogia 5
Kliima 6
Sissevool 6
Vee omadused 7
Hoovused 7
Elustik 8
Majandus 9
Sadamed 9
Turism 10
Ajalugu 10
SISSEJUHATUS
Referaadi teemaks on Musta mere tutvustamine ning kirjeldamine. Antud töös kirjutan Musta mere paiknemisest, selle vee omadustest ning vee elustikust. Teemaks valisin Musta mere, sest mulle pakub huvi selle uurimine , kuna ma sain oma eelnevaid teadmisi kinnistada ning sain ka omandada palju uusi ning huvitavaid fakte ja aspekte antud mere kohta. Kindlasti oleks üheks põhjuseks - soov oma saadud teadmisi tutvustada kaasüliõpilastele.

Paiknemine

Must meri (vene keeles Черное море, ukraina keeles Чорне море, bulgaaria keeles Черно море, vene keeles rumeenia keeles Marea Neagră, türgi keeles Karadeniz, gruusia keeles შავი ზღვა [šavi zgva]) on Atlandi ookeani ja Vahemere basseini kuuluv Kagu-Euroopa ja Väike- Aasia vahele jääv sisemeri . Merest lõunas on Väike Aasia vahele jääv sisemeri. Merest lõunas on Väike-Aasia, idas Kaukaasia , põhjas Ida-Euroopa lauskmaa ja läänes Balkani poolsaar. [4]
Egeuse mere ja Vahemerega ühendavad seda Bosporuse väin, Marmara meri ja Dardanellid ning Aasovi merega Kertši väin. Mõnikord arvatakse ka Aasovi meri Musta mere koosseisu.
Must meri asub järskude äärtega nõos. Selle loodeosa, mille sügavus on 30-60 m, asetseb mandrilaval. Musta mere pindala on 422 000 km2 (teistel andmetel 436 400 km2 ). [1]
Musta mere ja Aasovi mere pindala on kokku 461 000 km2, mis moodustab kuuendiku Vahemere pindalast. Keskmine sügavus on 1315 m, maksimaalne sügavus 2210 m. Pikkus ida-lääne suunas 1150 km, laius põhja-lõuna suunas kuni 580 km. [2]

Nime andmine

Kõige vanemates iraani tekstides nimetati merd axšaina see tähendab tume, mitteläbipaistev, must. Varasemad kreeka meresõitjad panid merele nimeks Pontos Axenos (külalislahkuseta meri). Arvatakse, et tegemist võib olla iraani nime ümbertõlgendamisega, sest Vana-Kreekas kasutati nime ka Pontos Melas (Must meri). Straboni „Geograafias“ oletatakse, et külalislahkusetuks nimetati merd navigeerimisega seotud raskistele ja selle mere rannikul elanud vaenulike põlishõimudele viidates. [4]
Kui kreeka kolonistid olid mere edukalt vallutanud, nimetati see 7.sajandil eKr ümber ladina keeles Pontos Euxinus (külalislahke meri). Nii nimetavad teda nii Herodotos kui ka Ptolemaios oma kaardil.10-16.sajandil vanavene kroonikates nimetati merd Vene (Russi) mereks, mõnikord ka Sküüdi mereks. Samuti kasutasid seda nime araabia geograafid - al-Mas‘ūdī (10. sajand) ja al-Idrīsī (12.sajand). [4]
Keskajal nimetati Musta ning Aasovi merd ja Kasaari mereks, Marco Polo (13.sajand) nimetas Musta merd Suureks mereks ning Aasia kirjamehed nimetasid seda Sudaki mereks- Sudaki linna järgi. 15.sajandil nimetas Vene kaupmees Afanassi Nikitin Musta merd Stambuli mereks (Istanbuli järgi). Joonis 1. Näeme keskajal ilmunud Musta mere kaarti . [4]
Joonis 1. Keskaegne Musta mere kaart
On kasutatud ka teisi nimesid : Kimmeri meri, Tauria meri, Krimmi meri, Slaavi meri, Kreeka meri, Gruusia meri ja isegi Armeenia meri. [2]
Kõige varasemad keskaegsed allikad, kus kasutatakse sellise tähendusega nime, pärinevad 13.sajandist. On arvatud, et selline nimi on kandunud edasi Vana- Kreekast ning ka türklased on selle eurooplastelt üle võtnud. [4]
Nime tekkimise põhjuste kohta on mitu versiooni:

• Ägedate tormide ja tiheda udu tõttu on Mustal merel sageli ohtlik. Sõna „must“ võib tähendada ähvardavat või ohtlikku. Seda seostatakse ka Noa laeva aegse veeuputusega.
  
• Pilvise ilmaga päeval või tormi ajal muutub merepind mustade pilvede all tumedaks. Arvatakse, et Kesk-Aasiast pärit türgi nomaadid nimetasid merd sellepärast Mustaks mereks.
  
• Mikrovetikad muudavad vee tumedaks ja väheläbipaistvaks.
  
• Türklased, kes püüdsid Musta mere äärseid rahvaid valllutada, kohtasid raevukat vastupanu tšerkesside, adõgeede ja teiste rahvaste poolt, mistõttu anti merele nimeks Must meri, külalislahkuste meri.
  
• Raud-, vask-, hõbe- ja pliiesemed (näiteks ankrud), mis jäävad Mustas meres pikemaks ajaks üle 150 meetri sügavusele, kattuvad väävelvesiniku toimel sulfidogeenste bakterite kaasabil musta katuga, mis koosneb musta värvi sulfiididest (raud (II) sulfiid , hõbesulfiid, pliisulfiid , vasksulfiid).
  
• Rüdiger Schmitti oletuse järgi tähendab Must meri ilmakaarte sümboolika järgi Põhjameri (lõuna on punane, nii et ka Punase mere nimetus saab seletuse ).
  
• Türgi legendi järgi lebab Musta mere põhjas vägilasemõõk, mis visati sinna sureva võluri Ali palvel . Seetõttu meri lainetab ja püüab mõõka kladale visata ning vee värvus muutub mustaks. [4]
  

Rannajoon

Rannajoon on vähe liigendatud, ainult põhjakallas on käänulisem. Seal on rida väikesi lahti (suurim nendest on Karkiniti laht, sellest lääne poole jäävad Džarõlgatši laht, Tendrovi laht, Jagorlõtski laht, Bakali laht, Jarõlgatši laht, Ak-Metšeti laht ja Odessa laht, ida poole Kalamõti laht, Jevpatorija laht, Hersonessi laht, Sevastopoli laht, Feodessija laht) ja jõgede poolt moodustatud laimaane (suurimad nendest on Dnestri laht ja Dnepri- Bugi laht Musta mere looderannikul). Mere idarannikul on mitu limaani (Tsoluri laht, Kiziltaši laht, Bugazi laht ja Vitjazevo laht) ja väikesed lahed (Tsemessi laht, Gelendžiki laht). Lõunarannikul asuvad Samsuni laht, Sinopi laht, Eregli laht ja Igneada laht, läänerannikul Varna laht ja Burgasi laht. [4]
Suurim poolsaar Krimmi poolsaar ulatub põhja poolt sügavale Musta mere sisse. Saari on vähe, tähtsaim on Zmiinõi. Rannikuala on läänes ja põhjas tasane, idas ja lõunas ning Krimmi poolsaarel mägine. Kirde- ja idarannik on järski. Põhjaosa rannik on laugjas ja liivane ning raskesti ligipääsetavad, välja arvatud Krimmis. [4]

Geoloogia

Must meri on geoloogiliselt noor moodustis, mis on jäänuk suurest Sarmaatia merest. Kui Väike-Aasia kerkimise tõttu Kaspia mere bassein Vahemerest eraldus , siis Must meri isoleerus järk-järgult. [4]
Suur hulk orgaanilist ainet jõuab merepõhja ning kuhjub setetesse kuni 20-protsendilises kontsebtratsioonis. Selliseid setteid nimetatakse sapropeeliks. Mere edelaosas on naftamaardlad. [4]

Kliima

Kliima on üldiselt pehme, suved on jahedad, sügised soojad , talved lühikesed ja kevaded pikad. Kõige paremad tingimused on Krimmi lõunaosas ja kagukallastel mägede varjus . Kõige tugevamad tuuled puhuvad talvel, kui piirkonda jõuavad külmad õhumassid Siberist . Suvel soojendab piirkonda niiske õhk Vahemerelt. Kõige madalamad õhutemperatuurid ulatuvad −30 kraadini talvekülmade ajal kirdes. Joonis 2. Näeme Odessa digrammi, kust saame välja lugeda erinevad kuude keskmised õhutemperatuurid ning sademed. Kõige kõrgemad õhutemperatuurid on suvel Krimmis: kuni 37 °C. [4]
Joonis 2. Odessa kliimadiagramm

Sissevool

Jõed toovad aastas 320 km3 magevett. Seetõttu on mere pinnakihi soolsus madalam. Tähtsaim Musta merre suubuv jõgi on Doonau . Teised suuremad jõed on Ukrainas Dnestr , Lõuna-Bulgaaria Dnepr, Gruusias Rioni ja Türgis Kizilirmak, Sakarya, Yesilimak ja Coruh. Viimase suue on Gruusias Bathumi lähedal. Musta merd toidavad ka Aasovi merre suubuvad Don ning Kuban. [4]
Osa magevett voolab pinnahoovusena Bosporuse poole, süvaveehoovus aga toob Vahemerest soolast vett. Bosporuse väina kaudu voolab Musta merre aastas 200 km3 merevett aastas. Viimase suue on Gruusias Bathumi lähedal. Musta merd toidavad ka Aasovi merre suubuvad Don ja Kuban. [4]

Vee omadused

Avameres on veetemperatuur talvel +6...+8°C, mere loodes ka Kertši väina pool langeb kuni +0,5°C. Suvel on veetemperatuur üle +25°C. Sügavusel üle 50-100 m on veetemperatuur aastaringselt +8..+9°C. Jääkate tekib talvel loode- ja kirdeosa lahtedes. [4]
Soolsus on pinna lähedal 17-21 (keskmiselt 18,3) ‰, jüesuu lähedal 3-9‰. Sügavusel üle 50-100 m kasvab aeglaselt kuni 30‰ Marmara mere suunas. Soolsus moodustab umbes poole maailmamere soolsusest. Musta mere vesi on puhas ja selge, seda saab näha ka Joonis 3. Mikrovetikate tõttu on nähtavus vees umbes 5m (võrdluseks Vahemeres 35m). [4]
Joonis 3. Musta mere vesi
Must meri on suurim anoksliline ehk vees lahustunud hapnikust vaba meresüsteem. Anoksilisuse põhjuseks on mere suur sügavus ning jõgedest ja Vahemerest sellesse voolava vee suhteliselt madal soolsus ja seetõttu väike tihedus. Magevesi ja merevesi segunevad üksnes ülemises 100- 150m paksuses kihis. Seleest lävest (püknokliinist) sügavamale jääv vesi vahetub kord tuhnde aasta jooksul. Seetõttu puudub märkimisväärne gaasivahetus pinnaga ning settiv orgaaniline aine tarbib kogu hapmńiku. Nendes anoksilistes tingimustes suudavad mõned ekstremofiilsed mikroorganismid kasutada orgaanilise aine oksüdeerimiseks sulfaatioone ( SO42 –), tootes vesiniksulfiidi H2S ja süsinikdioksiidi. See segu on väga mürgine (ühest kopsutäiest jätkuks inimese tapmiseks), mistõttu peaaegu kogu elu selles meres toimub ülemises kihis, mille paksus on umbes 180 m. [4]

Hoovused

Hoovused on kahesugused. Ühtesid põhjustab veevahetus Marmara merega, teised on triivhoovused, mida põhjustab tuulte tsüklonaalne iseloom. [4]

Elustik

Mustas meres elab umbes 185 liiki kalu, ent kalapüük on nõrgalt arenenud. Aastas püütakse umbes 100 000 tonni kalu, peamiselt anšoovist, stauriidi ja makrelli (ehk skumbriat) samuti beluugat, sevrjuugat, atlandi tuura, tülkat ja teisi kalu. On olemas kalade hooajaline ränne, eriti läbi Bosporuse. Agaroidi tootmiseks kogutakse punavetikat. Viimaste kümnendite jooksul on Must meri tugevalt saastunud. Joonis 4., Joonis 5., Joonis 6., Joonis 7. näeme Musta merd iseloomustavaid organisme. [4]
Joonis 4. Meriroos
Joonis 5. Astelrai
Joonis 6. Meduus
Joonis 7. Merihobu

Majandus

Musta mere äärsed riigid on Türgi lõunas, Bulgaaria ja Rumeenia läänes, Ukraina põhjas ning Venemaa ja Gruusia idas. Need kuus riiki asutasid koos veel viie riigiga 1992. aastal piirkonna arendamiseks Musta Mere Majanduskoostöö Organisatsiooni. [4]
Suuremad Musta mere äärsed linnad on İstanbul, Trabzon, Samsun ja Zonguldak (Türgi), Burgas, Varna (Bulgaaria), Constanța, Tulcea (Rumeenia), Jalta, Odessa, Sevastopol (Ukraina), Novorossiisk, Tuapse (Venemaa), Bathumi, Phothi (Gruusia). [4]

Sadamed

Kõige parem looduslik meresadam on Sevastopol, endine NSVL mereväebaas Krimmi poolsaarel. Must meri on tähtis aastaringne transpordisoon, mis ühendab Ida-Euroopa riike maailmaturuga. Tähtsamad Musta mere sadamad on Odessa, Mõkolaiv ja Herson Ukrainas, Bathumi ja Phothi Gruusias, Novorossiisk Venemaal, Trabzon ja Samsun Türgis, Burgas ja Varna Bulgaarias ning Constanța Rumeenias . [4]

Turism

Musta mere rannikul on turism arenenud. Seal paiknevad rahvusvahelise tähtsusega kuurordid ja supelrannad: Krimmi lõunarannik (Jevpatorija, Alupka, Jalta, Gurzuf, Alušta, Feodossija), Kaukasuse Musta mere äärne rannik (Anapa, Gelendžik, Sotši, Pitsunda, Suhhumi, Batumi),
Zlatni pjasǎci ja Slǎnčev brjag Bulgaarias, Mamaja Rumeenias jm. [4]

Ajalugu

Musta mere piirkonda peavad mõned teadlased indoeurooplaste algkoduks, kus kõneldi indoeuroopa algkeelt. Teiste arvates on see kaugemal idas Kaspia mere lähedal. [4]
Aastal 1997 avaldasid William Ryan ja Walter Pitman Columbia ülikoolist tõendid selle kohta, et umbes 5600 eKr põhjustas Bosporuse kohal olnud kaljudest läbi murdnud ja sealtkaudu sisse voolanud vesi suure üleujutuse. Jääliustike sulamisveed olid muutnud Musta mere ja Kaspia mere suurteks mageveejärvedeks, mille pind oli maailmamere pinnast kõrgemal. Kui liustikud taganesid, vähenes jõgedest saabuva vee hulk ning veetase langes. Kui 5600. aasta paiku eKr merevee tase tõusis, hakkas Vahemere vesi sisse tungima . Iga päev voolas Musta merre üle 25 km³ vett, 200 korda rohkem kui voolab alla Niagara joast. Mere täitumine kestis vähemalt 300 päeva. Üle ujutati 155 000 km² maad. Must meri laienes oluliselt põhja ja ida suunas. Mere tase tõusis sadu meetreid ning see muutus mageveejärvest ookeaniga ühenduses olevaks soolaseks mereks. Joonis 7. näeme Musta mere kontuure praegu ja enne umbes 5600. aastat eKr (tumedama sinisega). [4]
Joonis 7. Mere kontuuride võrdlus
Varajaste põlluharijate ümberasumine oli seotud põlluharimise kiire levikuga põhja ja lääne poole Euroopasse. On arvatud, et see üleujutus võis olla aluseks Piibli jutustusele veeuputusest Noa ajal 1. Moosese raamatus (vaata ka Noa laev ja Ararat). Piibli jutustuse detaile on siiski raske nende sündmustega kokku sobitada. Noa lugu võis olla seotud ka sarnase mere sissetungiga, mis Tigrise ja Eufrati alamjooksu orgudest kujundas Pärsia lahe. Allveearheoloog Robert Ballard on hiljem leidnud vana rannajoont, mageveetigude karpe, vee alla jäänud jõgede orge ning töödeldud puitu 100 m kaugusel praeguse Türgi rannikust . [4]
Praegu on Must meri ühendusteena oluline peamiselt teda ümbritsevatele riikidele, kuid vanaajal läbisid seda mitmed kaubateed, muuhulgas toodi sealtkaudu Läänemere äärest merevaiku. Musta mere tähtsus peegeldub ka vanakreeka mütoloogias, näiteks müüdis argonautide retkest kuldvillaku järele kuskile Musta mere kirdenurka ja müüdis amatsoonidest, kes olevat samuti elanud kuskil sealkandis. [4]
14. ja 15. sajandil oli ka Leedu suurvürstiriigil väljapääs Mustale merele, kuid selle sulgesid türklased. Kui türklased 1453 vallutasid Konstantinoopoli (praeguse İstanbuli), sulgesid nad tee kõigile laevadele peale enda omade. [4]
Venelased said hiljem oma laevadele läbipääsuõiguse. Nende jaoks on Must meri tähtis transporditee, mille kaudu nad pääsevad Vahemerele. See on neile ka tähtis puhkuste veetmise piirkond. Mustal merel on olnud Venemaa välispoliitikas tähtis roll. [4]
Huviatavaid fakte
Kui enamjaolt mööduvad talved Musta mere ääres lumevabalt, siis selle aasta veebruaris Ida-Euroopat vallanud külmalaine tekitatas Rumeenia Mamaia kuurordiümbruses merele jääkaane. Joonis 8. näeme jäätunud Musta merd. [4]
Joonis 8. Mere kontuuride võrdlus
Kokkuvõte
Must meri kuulub koos Aadria , Aasovi, Läänemere, Kariibi . Marmara, Põhjamere, Vahemere ja Egeuse merega Atlandi ookeani merede hulka. Pindalaliselt on ta neist kolmandal kohal (422 tuh.km2) Kariibi (2777tuh.km2), Vahemere (2505 tuh.km2) ja Põhjamere järel (565tuh.km2). Soolsuse edetabelis on ta vähemuselt kolmandal kohal Läänemere ning Aasovi mere järel.
Must meri omab tähtsat rolli turisminduses. Sealsed puhkekuurordid on inimeste seas populaarsed . Samuti on sealne vee elustik väga liigirohke ning põnev.
KASUTATUD KIRJANDUS

„ Black Sea Geography “ http://www.ceoe.udel.edu/blacksea/geography/index.html University of Delaware College of Marine Studies (22.10.2012)

„Black Sea“ http://www.britannica.com/EBchecked/topic/68234/Black-Sea Britannia Online Encyclopedia (22.10.2012)

„Jääs Must meri“ http://www.postimees.ee/?g=7338#275864 Postimees (01.11.2012)

„Must meri“ http://et.wikipedia.org/wiki/Must_mer i (22.10.2012)