........................................................10 KASUTATUD KIRJANDUS............................................................................................... 11 2 SISSEJUHATUS Antud referaadi teemaks on valitud pihlakas. Kuna see on Eesti aladel võrdlemisi sagedane lehtpuu, siis tasub selle kohta kahtlemata ka mõningaid teadmisi omada. Referaat on jagatud kaheks suuremaks osaks. Esimene peatükk vaatleb erinevaid pihlakatüüpe. Käsitletakse nii harilikku, vahtralehelist kui ka tuhkpihlakat ning antakse nende omavaheline võrdlus. Viimases peatükis keskendutakse aga erilistele pihlakatele, mis tähendab, et ühest küljest vaadatakse pihlaka üldisi praktilisi rakendusi ning teisest küljest konkreetseid pihlakataimi, mis inimestele muljet on avaldanud. Kuigi pihlaka kohta ei ole eesti keeles eraldi teatmikku välja antud, saab selle kohta kõige
Toitumine Põder sööb puude ja põõsaste võrseid, lehti, okkaid ja koort. Leningradi oblastis läbi viidud uurimus näitas, et põder tarbib toiduks 30 puu- ja põõsaliiki ning 60–70 rohttaimeliiki. Põhitoiduks on neist vaid mõned liigid. Puudest-põõsastest mõned pajuliigid, haab, pihlakas, kadakas, saar, mänd, kuusk ja kask. Rohttaimedest pohl, mustikas, tarnad ning paljud soo- ja veetaimed. Suvel toitub põder lehtpuude ja -põõsaste lehtes võrsetest. Peamiselt eelistab kaske, pihlakat ja paakspuud. Suvel sööb ka rohttaimi, sealhulgas veetaimi. Veetaimi sööb eelkõige seepärast, et neis on kõrge naatriumisisaldus. Sügisel ja kevadel tarbib rohkem puhmarinde taimi ja puukoort. Talvel toitub põder peamiselt puuvõrsetest, eelistades paju, haaba, pihlakat, kadakat, paakspuud ja saart. Harvemini sööb kaske ning väga harva leppa. Põder võib tarbida 15–50 kg biomassi päevas. Suvel on täiskasvanud isendi toiduvajadus 20–30 kg ja talvel 15–20 kg
Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas. Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid
eest on rohurinne liigirikas erinevat liiki sõnajalad (nt harilik metssõnajalg, maarjasõnajalg, harilik naistesõnajalg), tarnad (tupp, lodu), harilik heinputk, samblad mätastel ning tüvedel. Angervaksa kasvukohatüübiks- põhjavee kõõikuv tase- üleujutused kuni perioodiline kuivus. Domineerivaks puuks on sanglepp + kuusk, kask, alusmetsas kasvab harilik saar. Põõsarindes kohtab harilikku vaarikat, toomingat, paakspuud, pihlakat. Puhmarinne puudub või võib esineda kidurat harilikku mustikat. Rohurindest kasvab seal harilik angervaks, siis näiteks veel villohakas ja maamõõl. Sinihelmika kasvukohatüübiks- sooniitude- ja puisniitude metsastumine. Domineerivateks puudeks on sookask ja harilik mänd, lisaks kasvab seal veel sanglepp, haab, kuusk. Põõsarindest esineb harilik paakspuu, pajud, kadakas ja lodjapuu. Puhmarinne kas üldse puuduv või võib esineda vaid mätastel
Puurinne Enamasti domineerib sookask, Kasvavad hõredalt üksikud harilikud harvem mänd, kuivendusest männid, sookased. Kuuske leidub rabas mõjutatud kohtades ka kuusk; harva. Rabas võib leiduda üksikute kidu- kaasliigina kasvab kohati sangleppa. rate isenditena veel kadakat, haaba, pihlakat, paakspuud ja paju. Põõsarinne Hõre või keskmiselt tihe, esinevad Esinevad pajud, vaevakased. pajud, paakspuu, madal kask, Lääne- Eestis porss. Rohurinne Suhteliselt liigivaene, rohkesti kasvab Ahtalehine põdrakanep, luht-kastevars, tarnu: niitjas tarn, pikk tarn, alpi jänesevill, tupp-villpea, ümaralehine pudeltarn, eristarn, mätastarn
Looniit 1) Looniidu rohttaimestik on üsna kidur, kuid väga liigirikas. Seal kasvab palju käpalisi ning muid haruldasi õistaimi, samuti samblaid ja samblikke. Looniit on rikas ka haruldaste putukate poolest. Loopealsetel kõige sagedamini esinev puittaim on kadakas, kuid seal leidub ka arukaske, mändi sarapuud, pihlakat, pooppuud, türnpuud, kibuvitsa, põõsasmaranit jt. Hiiumaal esineb ka väga haruldasi hõredaid lookaasikuid, kus kased on kõverad, jändrikud ja pitmetüvelised. Taimed: harilik nõiahammas, kaljupuju, nõmmekannike, harilik kuldkann, murulauk, mägiristik, angerpist, tui-tähtpea, mugultulikas, kassisaba, metsülane, kevadmaran, väike kivirik, harilik kivirik, põld-varsapõlv, kaljukress, madal unilook, arukäpp, hall käpp, harilik
Põlisele kultuspaigale viitavad neli I a.t. eKr. pärinevat väikeselohulist kultusekivi kabeli vahetus läheduses ning säilinud rahvapärimus sinna ohvriandide viimisest hilisemalgi ajal, kui kabel oli juba lagunenud. Praegune kabel on ehitatud tõenäoliselt samal ajal kui Pirita kloostergi, s.o. 15. saj. II veerandil. Ehitamise kohta on liikvel legend. Legendi kohaselt olevat kabeli ehitanud kolm kaupmeest, kes merehädas olles näinud kaugel rannas suurt pihlakat ja tõotanud pääsemise korral sinna kabeli ehitada, mida nad ka teinud. Oma ehitusliku iseloomu poolest on Saha kabel ja Pirita klooster väga sarnased - kabel oli justkui kloostri miniatuurvariant. Mitmed ehitusdetailid nagu näiteks kõrgel asetsevad aknad, nurgatorn, kõrge viilkatus, kahetraaveelise väikese hoone vööndkaared, konsoolid, pärinevad hilisest gooti- ja vara-renessanss stiilist ning näitavad, et kabelil oli teisigi funktsioone peale jumalakojaks olemise. Vajaduse
· Kuigi põllumajandussaaduste eksport on minimaalne, on Norra näiteks toornafta ja maagaas ekspordiga maailmas kõrgel kohal (40% Norra koguekspordist). 4. Metsasuse portsent · 38% Norrast on metsade all, mis teeb umbes 123 037 km , mis on omajagu hea tulemus. 5. Peamised metsa- ja puuliigid. · Laiades liustikeorgudes on valdavad paksud kuuse- ja männimetsad. Kõige järsematelgi nülvadel kasvab mitmekesiseid lehtpuid, sealhulgas kaske, saart, pihlakat ja haaba. Umbes 900-1200 m kõrgusel merepinnas on paju ja kääbuskase vöönd. 6. Metsade paiknemine · Lääne-Norras on okaspuid ja lehtpuid enam-vähem võrdselt. · Suurimad metsad on Rootsi piiri ja Glama jõe vahel. · Ostlandetist on umbes pool metsaga kaetud (umbes pool Norra metsavarudest). 7. Metsade kasutusala · Metsandus on Norras traditsiooniline tegevusala.
asetusele. Selles kogus mängib autor ka sõna mitmetähenduslikkuse ehk homonüümiaga. Leidub ka limerikke (inglise 5-realine nalja- ja nonsenssluuletus), harilikult lähtub mingi koha- või isikunime riimimisest. Laaban on koostanud ka ,,Rroosi Selaviste sõnastiku" Kalju Lepik 1920- 1999 Sündis Koerus. Lapsepõlvekodu juures kasvasid kaks suurt pihlakat- pihlamarjad on Lepiku luules sageli esinev motiiv. Haridustee: 1. Tartu Kaubanduskeskkool (alates 1935) 2. Tartu Ülikool (ajalugu & arheoloogia; jäi pooleli seoses mobilisat- siooniga sõjaväkke) 1940. aastast alates kuulus rühmitusse ,,Tuulisui". 1944. aastal põgenes Rootsi, kus alguses oli köögitööline, hiljem töötas raamatupidajana. Lepik oli Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees ja paljude pagulasorganisatsioonide liige.
uuringute põhjal punane sort. Veinid on osutus Itaalia tagasihoidliku happega, aga Primitivoks. tuliselt vürtsised ja suhteliselt kõrge alkoholisisaldusega. Maitsest võib leida punast sõstart, pihlakat ja ka tumedaid kirsse. Tammevaadis laagerdunud veinides muutub marjamaitse mõrkjamaks ja küpsemaks, samas võib hakata häirima tamme puidune park ja tanniinid.
rikkamatel lähtematerjalidel. Sekundaarsete leedemuldade produktiivsust tõstab nende varasem kasutamine põllumaana, mille tagajaärjel harimise käigus on ülemisi kihte omavahel segatud. See soodustab nii humifikatsiooni kui ka mineralisatsiooni. Loomulikult olid põldudeks valitud võimalikult vähem liigestatud reljeefiga alad. Mineraalselt rikkalikuma koostisega leedemuldadel esinevates IIIII boniteediga pohlamännikutes alusmets puudub või esineb hõredalt kadakat, pihlakat ja vaarikat. Alustaimestik on liigivaene. Puhmarinne on hästi välja kujunenud. Sambla-samblikurinne on aga pidev. Vaesema mineraalse koostisega liivadel kujunenud leedemuldadel kasvavad madalaboniteedilised männikud. Alusmets puudub või esinevad üksikud kadakad. Hõreda puhmarinde moodustavad kanarbik, pohl, leesikas jt. Üksikult kasvavatest rohttaimedest võib kohata palu-härgheina ja kassikäppa. Sambla-
ümbritsevad alad. 3 PUISTU KIRJELDUS ARUMETSAS 3.1 Puistu taimkate Puistu on hõre, puud on kohati kõveratüvelised ja okslikud. Võimalik on eristada kahte rinnet, seega on tegemist liitpuistuga. I rinne: Ks, Ku, Ma. II rinne: Lv, Va. Järelkasv on mitmekesine, kõige rohkem esineb hall-leppa, kaske, vahtrat, haaba, kuuske. Vähem saart ja tamme. Põõsarinne on kohati tihe ja liigirikas. Lausaliselt esineb põldmurakat ja toomingat. Laiguti esineb harilikku tuhkpuud, lodjapuud, pihlakat, magedat sõstart, paakspuud, türnpuud ja kadakat. Puhmarinne puudub. Rohurinne on kohati tihe. Lausaliselt esineb maikellukest ja sinilille. Laiguti esineb metsmaasikas, metskurereha, jänesesalat, ussilakk, külmamailane ja sookastik. Kohati esineb kinkkannike, hunditubakas ja ojamõõl. Samblarinne on varjulistes kohtades pidev. Kogu proovitüki ulatuses esineb lausaliselt metsakäharik. Laiguti esineb kähar salusammal ja kohati harilik meelik (kasvab lubjarikkal pinnal). 3
lihavõttesai, kevadpühade kohupiim. Tänapäeval on pühade toitumisharjumused muutunud, kuid söömise asemele on tulnud tänapäeva traditsiooniks munade värvimised ja koksimised. Karjalaskepäev ehk jüripäev- (karjalaskepäev 1. aprill ja jüripäev 23. aprill) Majja toodi karjavits, mis oli vanasti ülimalt oluline maagilise mõjuga ese. Karjavits pidi olema sirge (muidu jooksevad loomad laiali), see tuli valmistada eelmisel päeval ja oluline oli puu valik (pihlakat näiteks ei tohtinud kasutada, sest selle löök pani loomad kuivama). Esimene karjavits pandi pärast karja koju saabumist katuseräästasse, kus seda tuli säilitada karjatamisperioodi lõpuni. Kogu maal ei olnud selle päeva toiduks vaid sealiha. Sel päeval söödi: sealiha, seapead, odrakruubid, hernestega keedetud seapea jm. Ka selle tähtpäeva traditsioonid on tänapäeval kadunud, süüakse ikka tavapärast toitu ja ei peeta enam kinni rituaalidest, mis olid vanal-ajal.
Neist tuntuim on Lophelia pertusa. 4 7.Taimed Taimed: Pärismaiseid taimeliike on umbes 2000. Endeeme on vähe. Laiades liustikeorgudes kuni 850 m kõrgusel merepinnast Ida-Norras ja kuni 700 m kõrgusel Trondheimi piirkonnas on valdavad paksud kuuse- ja männimetsad. Ka kõige paksemates kuusemetsades on sammalt ja kanarbikku. Kõige järsematelgi mäenõlvadel kasvab mitmekesiseid lehtpuid, sealhulgas kaske, saart, pihlakat ja haaba. Kasevöönd on 900...1200 m kõrgusel merepinnast. Kõrgemal on paju ja kääbuskase vöönd. Lääne-Norras on okaspuid ja lehtpuid enam-vähem võrdselt. Suurimad metsad on Rootsi piiri ja Glåma jõe vahel Oslost idas. Østlandetist on umbes pool metsaga kaetud. Seal on umbes pool Norra metsavarudest ja pool Norra põllumaast. Trøndelagist on metsaga kaetud umbes kolmandik. Põhjapolaarjoonest põhja pool on kuuske vähe. Mänd kasvab peamiselt
PIHLAKAS Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranzikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad nad peale esimesi sügisesi öökülmi. Ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi kevadel mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õisi tolmeldamas. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast saab mitmeid tööriistu ja kauni punaka läikega mööblit. Sageli võib teda kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud tavaliselt veel erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlaka kahjurid ühtivad õunapuu omadega. See viimane on seetõttu, et
Pohla kasvukohatüüp kõrgematel osadel, muld nõrgalt või keskmiselt leetunud leedemuld, põhjavesi sügaval, muld happeline, domineerivad männikud, kuuske vähe, alusmets puudub või hõre, alustaimestikus pohl, mustikas. Lõuna-Eesti, Kagu-Eesti. Mustika kasvukohatüüp reljeefi madalamal osal, gleistunud leedemullad, happeline muld. Enamasti männikud, kuusikud, ka kuuse-männi segametsad, alusmets puudub või hõredalt paakspuud, pihlakat, alustaimestikus tihe samblarinne. Lõuna-Eesti. Jänesekapsa mustika alltüüp muld viljakam, metsakõdu õhuke või puudub, domineerivad kuusikud, kõrge tootlikkus. 1 1.4 Laanemetsad viljakad kasvukohad. Jänesekapsa kasvukohatüüp kõrgematel lainjatel tasandikel, muld värske, hea drenaaziga, leetunud või näivleetunud mullad
kuivatatud ploomile veel suits, lagritsat ja põlenud kummi Tempranillo hinnatud kõikjal Hispaanias; mari võib pakkuda sügavpunase värvi, küpsete maasikate ja pehme, suitsuse musta sõstra ning ploomi aroomiga pikaealisi punaveine, täiendab magus tammevaadi vanillinüanss koos suitsuse parkhappega Zinfandel California enim kasvatatud; veinid on tagasihoidliku happega, kuid tuliselt vürtsised ja suhteliselt kõrge alkoholisisaldusega, maitsest võib leida punast sõstart, pihlakat ja tumedaid kirsse Zweigelt Austria punaveinide kuningas; veinid on kontsentreeritud, suhteliselt täidlased, küpsete tumedate kirsside ja animaalse suitsuse aroomi ning pehme põldmarjase, mustikase ja meeldiva parkhappega Cuvee tähendab erinevate sortide seguveini Väävli lisatakse veinile maitse andmiseks EI - Vääveldioksiidi võidakse lisada käärimisel ajal, et tappa käärimisbakterid. Sellist meetodit on kasutatud käärimise peatamiseks magusate veinide puhul.
Seoses kaitse alla võtmisega on turba kaevandamine lõpetatud, kuid endiselt jätkub metsaraie seda küll pigem hooldus- ja sanitaarraiete näol ning eesmärgiga tagada metskonna hea seisukord. Otsesest metsaraiest või kõrvalkasutusest inimese majanduslike huvide eesmärgil rääkida ei saa. Looduslike ressursside alla kuuluvad loomulikult ka kõiksugused marjad, mis Piiumetsa maastikukaitsealal esinevad. Leida võib seal jõhvikat, pihlakat, murakat, aga ka musta sõstart ning vaarikat (Reier ja Kukk, 2000). Seire Piiumetsa maastikukaitsealal asub kuus seirejaama, kus seiratakse nitraaditundliku põhjavett. Kuna Piiumetsa on Natura 2000 ala, seiratakse seal ka Natura 2000 liikide liigirikkust (Keskkonnaregister). Piiumetsa raba seisundit hinnati 2007. aastal teistest seiratud rabadest (näiteks Väätsa ja Tellissaare raba) veidi paremaks ning looduskaitselist väärtust kõrgeks (Eluslooduse ja ...). Pärandkultuur
Arumetsade hulgas eristatakse soostunud metsi, kus turvast leidub laiguti või kuni 30 cm paksuse kihina. Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või pae murenemisel tekkinud rähal. Põua ajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinne on hõre, koosneb peamiselt männist, harvem kuuskedest ja kaskedest, põõsarindes enamasti tihedalt kadakat, vähem pihlakat jt. Rohustus kserofüütsed (kuivustaimed) ja kaltsifiilsed (lubjalembesed) liigid: leesikas, kassikäpp, hobumadar, longus helmikas, verev kurereha, varretu ohakas, metskastik, mägitarn, sulg-aruluste jt. Jaotatakse kolmeks kasvukohatüübiks: leesikaloo (kõige kuivemad), kastikuloo ja lubikaloo (kevadeti liigniisked, rohustus rohkesti lubikat ja vesihaljast tarna). Nõmmemetsad on hõredad aeglasekasvulised metsad kõige kuivematel ja
reeglina väga kvaliteetse puiduga. Mustika (ms) - esinevad palumetsades reljeefi madalamal osal. Mulla lähtekivim liiv või moreen. Põhjavesi toitainetevaene, seisev ja ulatub periooditi kõrgele. Esinevad gleistunud leede või -leetmullad, mullareaktsioon on happeline. Enamasti männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad. Boniteet II-III. Sageli kaasnevad koosseisus kask ja haab. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat. Alustaimestikus enamasti mustikas, tihe samblarinne. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon. 9.4 Laanemetsad
14 hotellitubapäevas, et kampaania oleks kasumlik võrreldes kampaaniaeelse perioodiga. Müügipakkumise koostamine Lisas 1 on toodud müügipakkumine. Kas see vastab eelnevas tekstis toodud soovitustele? Vastab üldiselt soovitustele, kuid pakkumises ei ole pöördumist. Muidu on tingimused ja lisavõimalused väga detailselt kirjeldatud. Te olete aednik. Üks klient tuleb Teie juurde hinnapakkumist küsima. Ta soovib osta 10 tamme, 5 pihlakat, 20 roosi ja 15 pärna. Vormistage talle korrektne hinnapakkumine. Hr Hans Jõhvikas OÜ Jõhvikas Võrumaa 22. 02. 2011 HINNAPAKKUMINE Käesolevaga teeb Reelika Truu registrikoodiga 36584557, asukohaga Võrumaa, Rõuge Vald(edaspidi: Pakkuja), mida esindab [Reelika Truu, ettevõtja] Teile hinnapakkumise alljärgnevate tingimustega: 1
Viimase liigirikkuse tõusuga käib kaasas mõningate inimpelglike pärismaiste liikide kadumine. Metsatüübid Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või pae murenemisel tekkinud rähal. Põua ajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinne on hõre, koosneb peamiselt männist, harvem kuuskedest ja kaskedest, põõsarindes enamasti tihedalt kadakat, vähem pihlakat jt. Rohustus kserofüütsed (kuivustaimed) ja kaltsifiilsed (lubjalembesed) liigid: leesikas, kassikäpp, hobumadar, longus helmikas, verev kurereha, varretu ohakas, metskastik, mägitarn, sulg-aruluste jt. Jaotatakse kolmeks kasvukohatüübiks: leesikaloo (kõige kuivemad), kastikuloo ja lubikaloo (kevadeti liigniisked, rohustus rohkesti lubikat ja vesihaljast tarna). Nõmmemetsad - hõredad aeglasekasvulised metsad kõige kuivematel ja toitainetevaesematel
neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustus euurijad. Metsatüüpide iseloomustus Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või paemurenemisel tekkinud rähal. Põuaajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinneon hõre, koosneb peamiselt männist, harvem kuuskedest jakaskedest, põõsarindes enamasti tihedalt kadakat, vähem pihlakat jt. Rohustus kserofüütsed(kuivustaimed) ja kaltsifiilsed (lubjalembesed) liigid: leesikas, kassikäpp, hobumadar, longushelmikas, verevkurereha, varretuohakas, metskastik, mägitarn, sulg-arulustejt. Jaotatakse kolmeks kasvukohatüübiks: leesikaloo(kõige kuivemad), kastikuloo ja lubikaloo (kevadeti liigniisked, rohustus rohkesti lubikat ja vesihaljast tarna). Nõmmemetsad on hõredad aeglase kasvulised metsad kõige kuivematel ja toitainete vaesematel liivmuldadel, madala boniteediga(IV-V)
Leningradi oblastis läbi viidud uurimus näitas, et põder tarbib toiduks 30 puu- ja põõsaliiki ning 60–70 rohttaimeliiki. Põhitoiduks on neist vaid mõned liigid. Puudest-põõsastest mõned pajuliigid, haab, pihlakas, kadakas, saar, mänd, kuusk ja kask. Rohttaimedest pohl, mustikas, tarnad ning paljud soo- ja veetaimed. Suvel toitub põder lehtpuude ja -põõsaste lehtes võrsetest. Peamiselt eelistab kaske, pihlakat ja paakspuud. Suvel sööb ka rohttaimi, sealhulgas veetaimi. Veetaimi sööb eelkõige seepärast, et neis on kõrge naatriumisisaldus. Sügisel ja kevadel tarbib rohkem puhmarinde taimi ja puukoort. Talvel toitub põder peamiselt puuvõrsetest, eelistades paju, haaba, pihlakat, kadakat, paakspuud ja saart. Harvemini sööb kaske ning väga harva leppa. Sigimine - Põdrad saavad suguküpseks mullikaeas. Jooksuaeg hakkab tavaliselt augustis ja lõpeb oktoobris. Augusti
Muld- lähtekivim liiv või karbonaadivaene moreen. Põhjavesi toitainevaene, seisev ja ulatub periooditi kõrgele. Puistud- en männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad; harvem sekundaarseid kaasikuid ja haavikuid; bon II-III; ehkki ka kuusikud mustika kkt-s on produktiivsed, tuleks peapuuliigina eelistada mändi; puistud hea tervisliku seisundiga; tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets- puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat, paju, kadakat. Alustaimestik- väga iseloomulik tihe samblarinne (palusammal, laanik), puhmad(mustikas, pohl); rohttaimedest leseleht, aplu-härghein, kattekold, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 6,5% metsadest. 1.4 Laanemetsad- viljakad kasvukohad Jänesekapsa kkt (jk) Esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld- värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval;
Esinevad gleistunud leede (LIIg-LIIIg) või huumuslikud leedemullad L(k)g, mullareaktsioon on happeline (2,5-3,5). Enamasti männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad, harvem sekundaarseid kaasikuid ja haavikuid, boniteet II-III. Ehkki ka kuusikud mustika kasvukohatüübis on produktiivsed, tuleks peapuuliigina eelistada mändi. Puistud hea tervisliku seisundiga. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat, kadakat, pajud. Alustaimestikus tihe samblarinne (palusammal, laanik), puhmad (mustikas, pohl) leseleht, palu- härghein, kattekold, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa – mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud
(Linkrus 1998) Klindi jalamile moodustunud paetükkidest rusunõlvadele, mida niisutavad lubjarikkad allikaveed, on omapärane laialeheline pangamets (Arold 2005). Paekaldal asuvate hõreda taimestikuga loopealsetega võrreldes on pangametsad väga lopsaka taimestikuga (Aaloe, Miidel 1967). Tegemist on haruldase lopsaka salumetsa kooslusega, kus leidub pärna, vahtrat, saart, jalakat, sangleppa, haaba, remmelgat, toomingat, pihlakat ning vahel ka kuuske ja tamme. Kallaku pinnal kasvavatele puudele on iseloomulikud omapärased tõusvad tüved ning lopsakas ja liigirohke alustaimestik, kus kasvab palju sõnajalgu (Linkrus 1998). Linkrus tõstab haruldasematest liikidest esile mets-kuukressi (Lunaria rediviva), täpilise iminõgese (Lamium maculatum), karulaugu (Allium ursinum), hammasjuure (Cardamine bulbifera) ja mets-jürilille (C. impatiens). Kõige esinduslikum on pangamets põhjaranniku kirdeosas
Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn "sabapeegel". Elupaigana eelistavad nad rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Hirve toiduks on peamiselt rohttaimed ja puhmad, lehtpuude ning -põõsaste võrsed, eelistab paakspuud, toomingat, pihlakat, kadakat, paju jt. Koorib ka kuuskede ja mändide tüvesid. Hirve toidulaud on mitmekesisem kui põdral ja metskitsel, see annab talle nende ees teatud eelised võimaldades kesise toidubaasi korral kauem vastu pidada. Kahjustab ka põllukultuure. Põdrakahjustuste vältimiseks kasutatakse peamiselt metsanduslikke võtteid, kaitseaedade rajamist ja peleteid ehk repellente, kusjuures metsanduslikud võtted on kõige lihtsamad ja tõhusamad ning enamasti ka odavamad.
Domineerivaks on männikud, kaaspuuliigiks kuusk. 1) Pohla kasvukohatüüp esineb reljeefi kõrgematel osadel, domineerivad männikud, kuuske võib leida teises rindes. Alusmets: puudub või on üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestik: pohl, mustikas, kanarbik. (Lõuna ja Kagu-Eesti). 2) Mustika kv - paiknevad reljeefi madalamal osal, esinevad gleistunud ja leedemullad. Põhiliselt männikud ja kuusikud. Alusmets: puudub, või on pihlakat, kadakat ja paju. Alustaimestik: samblad, mustikas, pohl, leseleht, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti lõuna-eestis. Jänesekapsa (mustika alltüüp) muld on viljakam, huumushorisont kuni 25 cm paks. Domineerivad kuusikud võib esineda ka kaasikuid ja haavikuid. Laanemetsad 1)Jänesekapsa kasvukohatüüp esinevad leetunud või näivleetunud mullad. Puistute keskmine kõrgus võib olla 35-40 m. Kõige levinumad on kuusikud, võib
Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas. Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida
Tõde ja Õigus V I Indrek tuleb vargamäele Ta leiab eest muutund vargamäe pole enam pedajaid vaid nende asemel on kivihunnik, pole enam pihlakat mis sai jussi kuuse asemele istutatud, saunast leiab ta isa kes on vanaks jäänud ja nad träägivad kuidas läinud on ja kas ajalehes olnud artikkel vastab tõele et Indrek on mõrtsukas selle peale läheb jutt lahti jumala teemal kas Jeesus oli jumala poeg või ta ainult pidas ennast selleks. Indrek ütleb isale et ta jääb vargameäle, mis teeb ise korraks rõõmsaks , kuid siis ütleb isa et vargamäe on nagu sunnitööpaik ja Inderk nõusutb sellega etsunnitöö on
taigataimestikuga, kasvasid varem soojematel perioodidel segametsad, ja vastupidi. Taimed Pärismaiseid taimeliike on umbes 2000. Endeeme on vähe. Laiades liustikuorgudes kuni 850 m kõrgusel merepinnast Ida-Norras ja kuni 700 m kõrgusel Trondheimi piirkonnas on valdavad paksud kuuse- ja männimetsad. Ka kõige paksemates kuusemetsades leidub sammalt jakanarbikku. Kõige järsematelgi mäenõlvadel kasvab mitmekesiseid lehtpuid, sealhulgas kaske, saart, pihlakat ja haaba. Kasevöönd on 900–1200 m kõrgusel merepinnast. Kõrgemal on paju ja kääbuskase vöönd. Lääne-Norras on okaspuid ja lehtpuid enam-vähem võrdselt. Suurimad metsad on Rootsi piiri ja Glåma jõe vahel Oslost idas. Østlandetist on umbes pool metsaga kaetud. Seal on umbes pool Norra metsavarudest ja pool Norra põllumaast. Trøndelagist on metsaga kaetud umbes kolmandik. Põhjapolaarjoonest põhja pool on kuuske vähe. Mänd kasvab
pikenevad, moodustades laka. Elujõulisel pullil moodustavad kael ja pea ühe terviku, niiet pea läheb üle rinnakuks ilma märgatava jõnksuta. Sarvede areng saavutab oma tipu alles 10.eluaastaks. Levik:. Pea kogu põhjapoolkera Arvukus Eestis: 1300 Toitumine: rohu- ja puhmarinde taimed. Erinevalt põdrast ja metskitsest hangib ta toitu ka mullast, nt kartulipõllul mugulaid välja kraapides. Meelsasti sööb puuvõrseid ja koort, eelistab samuti paju, pihlakat, haaba ja paakspuud. Koorib ka saart ja kuuske. Seevastu männinoorendikke ei kahjusta. Sigimine: jooksuaeg sept ja okt algul. Hirvepullide sarved puhastuvad nahast ning on kasvanud. Tiinus 8 kuud, vasiakid 1-2 sünnivad mai lõpul ja juuni algul. Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: Peibutus-, varitsus- ja hiilimisjaht 1-sept-30.sept ning peibutus-, varitsus-, hiilimis- ja ajujahina jahikoertega (v.a. hagijatega) lehmadele 1.okt- 30.nov, vasikatele ja pullidele 31.jaanuarini.
Puud halvasti laasunud, suure koondega. Kuivõrd puude juurestik asub õhukeses pinnases, on nad tormihellad (ka mänd). Boniteet V-Va. Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm. Õhukese mullakihi tõttu kannatavad puud niiskuse puuduse all. Madalamatel aladel, kus aluspõhjaks on murenemata paas, võib kevadeti esineda liigniiskust. Põhjavesi asub sügaval ja pole taimedele kättesaadav. Alusmetsas h. kadakas (Juniperus communis), vähem leidub h. pihlakat (Sorbus aucuparia), h. paakspuud (Rhamnus frangula) ja h. kuslapuud (Lonicera xylosteum). Alustaimestik hõre, kohati puudub täiesti. Sagedasemad liigid on verev kurereha (Geranium sanquineum), h. leesikas (Arctostaphylos uva-ursi), nõmm-liivatee (Thymus serpyllum), h. kassikäpp (Antennaria dioica), värv-varjulill (Asperula tinctoria), hobumadar (Galium verum), angerpist (Filipendula vulgaris), lillakas (Rubus saxatilis), h. sinilill (Hepatica nobilis) jt. liigid
seda isegi Jumalaema puuks ( 2002: 283). Kuusk on kõige enam kasutatav puu tänapäeva matmisrituaalides. Euroopas sümboliseerib kuusk igihalja puuna elu igavikku (Saare 2001: 254). Eesti kultuuriruumis on kuusk eelkõige teeristi puu, kuhu erinevate rituaalide kaudu matustel kinnistati surnu hing, et too koju tagasi ei naaseks. Selliste puude juures käidi söömas, süües öeldi: ,,sellest kohast edasi teie ei tule, kui teid ei kutsuta" (Heintalu 2006b: 141). Pihlakat kasutasid slaavlased peamiselt rahvameditsiinis. Selle kaudu suhtlesid posijad mustade jõududega. Pihlakast vits kaitses inimest kuradi eest. Novgorodskaja piirkonnas riputatu pihlaka vitsad leinamaja uksele, et koolnu koju tagasi ei tuleks. Samal ajal eksisteeris mõnedel aladel usk, et pihlakat ei saa maha raiuda, kuna seal sees võib elada ära neetud surnud naise hing ( 2002: 419). Eesti esivanemate uskumustes oli pihlakal omalaadne tõrje- ja alistamismaagia jõud
(Hansaplanti veebileht 2016). Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja õunapuu on lähedased sugulased ning nende kahjurid on samad, seetõttu ei istutata pihlakat õunaaeda. Taim on samuti külmakindel (Harilik pihlakas 2016). 11.2Kasutamine Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid. Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina,
valge pihlakas ja pooppuu. Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja õunapuu on lähedased sugulsed ning nende kahjurid on samad, seetõttu ei istutata pihlakat õunaaeda. Taim on samuti külmakindel. Kasutamine Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid. Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina, eelkõige vitamiiniteena
Need viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga, kaaluvad kuni 20 g ning on ilusad ja maitsvad. Seda liiki ei saa Eestis kasvatada, sest ta ei talu Eesti külma talve. Pihlakas on laialdase leviku ja viljade ebameeldiva maitse tõttu väheväärtuslik viljapuu. Siiski kasutatakse teda mitmeti. Teda kasvatatakse ilusate õite ja viljade tõttu ilupuuna, tema viljad kõlbavad ikkagi süüa ja on tervislikud, tema puit on raske, elastne ja tugev ning sobib seetõttu hästi tisleritöödeks. Pihlakat saab kasutada teiste roosilaadsete, näiteks pirnipuu ja hariliku küdoonia pookealusena. Poogitud oksad ja puud võivad vilja kanda 10 aastat. 6 Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, dzemmi, kisselli, marmelaadi ja zeleed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse. Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu,
Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas. Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid
Eesti rabades valitseb kõige halvemate omadustega samblaturvas (Valk 2005: 240). 21 Toitevaese mulla tõttu on rabas liigivaene ka puu- ja põõsarinne. Kõige levinumaks puuliigiks on harilik mänd. Rabapõlendikel, servades ja läbivoolulistes rabaosades, kus tingimused puude kasvuks on paremad, kasvab sookaske, haruharva ka kiratsevat kuuske (saavutab vaevalt poole meetri kõrguse) ja mõni kord kuni 1 m kõrgust haaba, pihlakat, paakspuud, kadakat, pajusid. Raba- ehk vaevakaske, mis moodustab kuni 4-5m läbimõõduga puhmaid, kasvab kohati läbivoolulistes kohtades. Kõiki rabal kasvavaid puid ja põõsaid võib leida Eestis ka teistel kasvukohtadel (Valk 2005: 238). See, et harilik mänd on meie rabades kõige enam levinud puuliik, seletub männi äärmiselt laia ökoloogilise amplituudiga. Mänd suudab kasvada nii kuival liival, kaljul, märgadel maadel, puude levikupiiril kaugel põhjas jne
See on vana jänesekapsakuusik, kus kõige vanemate kuuskede iga ületab 200 aasta piiri ning kõrgus 44 meetri (praegu (2007.a.) on kõrgeima puu kõrguseks mõõdetud 44,1 m, olles ühtlasi Eesti kõrgeim puu. Siinne kõrgeim kuusk 48 meetri kõrgune puuhiid murdus aga 1967. aasta oktoobritormis. Kuuskedest vaid mõned meetrid madalamal sirguvad põlised männid. Teises rindes kasvavad lisaks 20-30 m kõrgustele kuuskedele mõned pärnad, alusmetsas on aga rohkesti pihlakat. Eelmise sajandi keskpaigas kasvas Kilingi-Nõmme kandis ka 53 m kõrgune kuusk, mis langetati 1948. aastal, vrd. Euroopa kõrgeim puu 64,7 m kõrgune harilik kuusk kasvab Sudeedi mägedes Tsehhis. Meie jämedaima kuuse tiitlile pretendeerivad võrdselt ligi 4,3 m tüveümbermõõduga (1 m kõrguselt) Kuuskede kuningas Pärnumaal ja Tsuura kuusk Valgamaal. Kuuskede kuningas kasvab Surju vallas Lambakülas Raja talu põllu servas (Kilingi metskonna kvartalil nr. 63). 33,5
Kasvatamine Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja õunapuu on lähedased sugulsed ning nende kahjurid on samad, seetõttu ei istutata pihlakat õunaaeda. Taim on samuti külmakindel. Kasutamine Marjad on kasulikud inimestele eelkõige vitamiiniteena ja söögiks paljudele lindudele. Marju kasutatakse ravimina, soodustab neerude tegevust, aitab köha ja maokatarri ravimisel. Aitab ka teiste hingamisteede hädade puhul. Pihlaka marjade liigne söömine võib tekitada pea- ja kõhuvalu, seda eriti lastel. Puidust valmistatakse mööblit, tööriistavarsi jne., kuna see on kõva ja raske (Palmstierna 2006).
looduslikku leviala tänu tema külmakindlusele. Lisaks on pooppuu edukas ka linnakeskkonnas, ning ilmestab linna tänavate ääres (Loodusajakiri). Võra on ovaalne, ning puu kõrgus küündib 12 meetrini. Koor on halli värvi ja sile (Nurga puukool). Lehed on piklikud ja madalalt hõlmiselised ja teravsaagjad, meenutades tamme. Leht on tumeroheline ning pealt läikiv, alt viljas ning rohekashall (Loodusajakirja koduleht). Puu õitseb juuni alguses, peale pihlakat. 1cm kuni 1,2 cm suurused valged õied on lamedates õisikutes ja lõhnavad meeldivalt (Vaata joonis 16.). Viljad valmivad septembris-oktoobris, on sama suured kui õied, ning värvilt oranzikaspunased (Nurga puukool). Joonis 16. Pooppuu õied ja lehed. (Neeva aia koduleht) 4.15.2. Hooldus Parim aeg seemneid külvata on kohe peale valmimist. Kogutud ja hoiule pandud seemned peavad läbima stratifikatsiooni 2 nädalat soojas ja 14-16 nädalat külmas, ning
1.1 Loometsad (peamiselt põdrasamblikud, Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel, vähem islandi samblik), puhmasrindes kanarbik, pohl, Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, kui 30 cm. paksuse peeneselise mullakihiga pael, leesikas. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. pihlakat, kadakat, pajud. samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, Metsa looduslik uuenemine on puudulik, Alustaimestikus tihe samblarinne (palusammal, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase raiestikud uuenevad väga raskesti. laanik), puhmad (mustikas, pohl) leseleht, palu- kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Levinud Põhja- ja Loode-Eestis. härghein, kattekold, kilpjalg
Mustika (ms) - esinevad palumetsades reljeefi madalamal osal. Mulla lähtekivim liiv või moreen. Põhjavesi toitainetevaene, seisev ja ulatub periooditi kõrgele. Esinevad gleistunud leede või -leetmullad, mullareaktsioon on happeline. Enamasti männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad. Boniteet II-III. Sageli kaasnevad koosseisus kask ja haab. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat. Alustaimestikus enamasti mustikas, tihe samblarinne. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon. 9.4 Laanemetsad
annaabi.ee 
