Rahvuskalendri tähtpäevade toidud (0)

Ave Kiiber
Rahvakalendri tähtpäevadetoidud, mida söödi?
Tõnisepäev- (17. jaanuar) tõnisepäev on vanarahval olnud talve keskpaiga näitaja. Tõnisepäevast arvati pool talve möödas olevat ja eks see tuletas meelde ka toiduvarude kulutamist, manitses ühtlasi kokkuhoiule. Pool inimese- ja pool loomatoitu pidi veel alles olema. Tõnisepäeval söödi: Erinevaid seakõrvu (hapukapsastega, küüslaauguga, herneste või põldubadega); lisaks söödi sel päeval nisutanguputru ning kõrvitsat soolasilkudega. Tänapäeval, aga ei tähtsusta väga palju enam Tõnisepäeva, süüakse tavalisi igapäevatoite- ei pruugi selline päev isegi meeles olla.
Küünlapäev- (12. veebruar) küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust- külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetati sea selgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Küpsetati saia. Küünlapäev oli naiste püha. Joodi küünlapuna- kõrvetatud suhkruga punaseks värvitud viina. Söödi ära viimased jõulutoidud. Kõige olulistemaks toitudeks oli aga: hapukapsasupp seapeaga, hapukapsasupp põldubadega, ahjuliha, keedetud seakülg, searibi küpsetatud kartulipudruga, odratangupuder ning kruubipuder sealihaga. Ka see tähtpäev on jäänud „kaugeks“ ning ei peeta kinni vana-aja traditsioonilistest söökidest.
Vastlapäev- (liikuv püha, vastlapäev on noorkuu teisipäev ajavahemikus 3. veebruarist 9. märtsini) söömisega ei võidud vastlakommete järgi pimeda peale jääda. Enne õhtusööki mindi kindlasti sauna. Traditsiooniliseks vastlapäeva toiduks olid seajalad herne-, oa- või läätseleemega. Loodeti, et seajalgade söömine teeb sööjad järgmisel aastal käbedaks. Vastlapäeva põhiroogadeks, mida tehti, olid: läätsesupp, hernesupp seajalgadega, oasupp seapeaga, keedetud seajalad herneste või põldubadega, seajalad hapukapsastega, seajalad tarrendis, vastlapuder, tatratangupuder, sõmer tatratangupuder, kartuli- tangupuder seentega, vastlapannkoogid, panni- ehk rasvaleib, vastlakuklid. Tänapäevaga ei ole see traditsioon väga muutunud, tehakse vastlakukleid ja kõige enam ka hernesuppi seajalgadega. Lähemalt uurides sain palju teada, et on veel väga mitmeid erinevaid toite, mida sel päeval söödi.
Tuhkapäev- (liikuv püha, 40 päeva enne ülestõusmispüha) tuhkapäeval pidi ahjule ikka labidat näitama, s.t pidi midagi küpsetama. Siis ei läinud leib suvel hallitama. Küpsetati mitmesuguseid kakukesi: odrakaraskit, odrajahust kukleid. Küpsetati ka sepikut pärmiga. Tehti odrapulli – tuhkapulli, mis küpsetati koldes tuha sees, hoiti alles kuni karja väljalaskmiseni ja söödeti siis loomadele. Populaarseteks toitudeks olid: räimesupp, silgusupp tangudega, keedetud värsked räimed, hautatud räimed hapukoorekastmes, odrajahupuder , odrajahukäkid, odraleib , kanepitemp odra - või nisujahuga, silgupannkoogid, võipiima pannkoogid . Ka selle päeva traditsioonid on kaduma hakanud, meie kodus ikka küpsetatakse odrakaraskit ja koolides olen kuulnud , et on alles tuhkapoisi „viskamine,“ kuid tuhkapäeva traditsioonilised toidud hakkavad vaibuma.
Madisepäev- (24. veebruar) rahvuskalendris üks tuntumaid tähtpäevi, mille kommetes tuleb kevade lähenemine selgelt esile. Toitudest olid madisepäeval mitmed keelatud, nagu kartulid , kapsad, piim. Kardeti kartulite ja kapsaste ussitamist, piima riknemist jne. Sel päeval söödi: praetud sealiha , seapead kaalikalohkude ja porganditega, kartulitega keedetud soolakala, notti, silgukastet, odrajahukörti kartulitega. Tänapäeval ei tunta enam hirmu kartuli ja piima söömise ees, et see võiks riknema minna. Samuti ei sööda tänapäeval enam otseselt sellele päevale omaseid toite.
Lihavõttepühad- (liikuvad pühad) kevadpühad olid rõõmupühad. Pärast paastuaega võidi jälle liha süüa. Sellest on pühade nimetuski „lihavõtted“. Mõnes kohas toodi suur tükk liha lauale, teisel keedeti Suure Laupäeva õhtul vasikalihasülti, küpsetati vasikalihapraadi. Pühadelauale kuulusid varakevadel kättesaadavamad toidud, nagu kohupiim , magus kohupiim munaga ( pasha ), kohupiimapirukas, sai, praetud kala, silk sibulaga, piim, kohv, mitmesugused munatoidud. Traditsioonilisteks lihavõtetepühade toitudeks on: vasikalihasült, silgud muna ja võiga, hautatud vasikaliha, praetud kala, kalasült, munapuder, munavõi kartuliga, munakook suitsuräimega, lihavõttesai, kevadpühade kohupiim. Tänapäeval on pühade toitumisharjumused muutunud, kuid söömise asemele on tulnud tänapäeva traditsiooniks munade värvimised ja koksimised.
Karjalaskepäev ehk jüripäev- (karjalaskepäev 1. aprill ja jüripäev 23. aprill) Majja toodi karjavits, mis oli vanasti ülimalt oluline maagilise mõjuga ese. Karjavits pidi olema sirge (muidu jooksevad loomad laiali), see tuli valmistada eelmisel päeval ja oluline oli puu valik (pihlakat näiteks ei tohtinud kasutada, sest selle löök pani loomad kuivama). Esimene karjavits pandi pärast karja koju saabumist katuseräästasse, kus seda tuli säilitada karjatamisperioodi lõpuni. Kogu maal ei olnud selle päeva toiduks vaid sealiha. Sel päeval söödi: sealiha, seapead, odrakruubid, hernestega keedetud seapea jm. Ka selle tähtpäeva traditsioonid on tänapäeval kadunud, süüakse ikka tavapärast toitu ja ei peeta enam kinni rituaalidest, mis olid vanal-ajal.
Suvistepüha- (liikuvad pühad, seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid, 10. mai...14. juuni) tüdrukud ehtisid end kiigele minnes kullerkuppudest pärgadega. Kiigel jagati ka kaselehtedega värvitud mune. Tuppa toodi sel päeval kase- ja toomingaoksi ning kevadlilli. Kaseokste sissetoomisele eelnes suurkorrastus nii majas kui selle ümbruses. Pühade laupäeval käidi saunas . Toitude poolest sarnanes karjalaskepäev kevadpühadega. Valmistatavad toidud sel päeval olid: piima-tangusupp, piima-riisisupp, piima-mannaklimbisupp, kamakäkid, kamakört, kohupiimakotletid, kohupiima-rukkileivatoit, kohupiimajuust, sepik, kaerakile , karbid. Tänapäeval tundub, et on ka see kalendri tähtpäev unarusse jäänud. Tean tuttavaid, kes on aga kindlaks jäänud kaseokste tuppa toomisele.
Jaanipäev- (24. juuni) suviste tähtpäevade hulgas oli eriline koht jaanipäeval ehk suvepühal. Jaanipäeval püüti tule puhastava toime abil vabaneda kõigest halvast ja mittesoovitavast. Tehtavateks toitudeks jaanipäeval olid: piimasupp odrajahuklimpidega, sõir, mulgi korbid , lambaliha sibula - koorekastmes, keedetud suitsusink, keedetud suitsu-lambaliha, singiviilul praetud muna, kohupiimavõileivad, muna-singisalat, kõrutis, pannkoogid täidisega. Tänapäeval on jaanipäeval panustatud simmanitele ja alkoholile, ei tea, et keegi paneks rõhku vana-aja traditsioonilistele roogadele, mida sel päeval valmistada.
Lauritsapäev- (10. august) lehmade piimaand pidi lauritsapäevast veelgi vähenema, Sel päeval oli viimane päev sikku tappa, pärast pidi liha haisema hakkama. Selle päeva toidud olid sageli sikulihast. Selle päeva teeb eriliseks- tulega seotud uskumused. Sel augustikuu päeval oli parem hoiduda igasugusest tuletegemisest: ei tohtinud kütta rehaahju ega süüdata küünaldki. See võis kaasa tuua tulekahju. Ka selle tähtpäeva traditsioonid on tänapäevaks kahjuks kadunud.
Rukkimaarjapäev- (15. august) Rukkimaarjapäev on seotud muutusega looduses. Augustiööd on juba sumedalt sametised, tähistaevas helkivam. Maarahval pidi selleks ajaks olema lõppenud heinategu, mõnel pool ka rukkilõikus. Maarahval oli rukkimaarjapäev tööpüha, toidulauale toodi paremad palad ning nauditi puhkusepäeva. Mõnel pool kaeti rukkimaarjapäeva toidulaud sauna.- lootuses, et lahkunute hinged võtavad ka söömingust- joomingust osa. Maakonniti olid peolaual toidud erinevad. Näiteks Hanilas oli selle päeva toiduks tangupuder, Tarvastus küpsetati uudseviljast rukkileiba ja keedeti kitseliha, paljudes valdades söödi praetud sealiha ja pannkooke, peale rüübati punaseks värvitud viina. Tänapäeval on aga ka see tähtpäev „kadunud,“ ei sööda ei jooda just sel pühal neid toite ja jooke , mida vanal-ajal.
Mihklipäev- (29. september) tänuks saadud saagi eest ja tulevase saagi õnnestumiseks tähistati mihklipäeval sügiseste põllutööde lõppu. Päeva pühitsemise oluline näitaja oli rikkalik toidulaud sügise andidega. Tehtavad toidud sel päeval olid: külasupp, lambalihasupp odrajahuklimpidega, ühepajatoit köögiviljadega, lambaliha kadakamarjadega, kiisasupp, lambaliha köömnekastmega, röstitud räimed, hautatud tursk, soolaseened, ahjukaalikad, riivikarask, õunasupp, õunakook, kapsaleib jpm. Tänapäeval on samuti, nii nagu ka paljudel eelnevatel tähtpäevadel tänapäeval traditsioonid kadunud.
Hingedepäev- (2. november) tähtsaim sel päeval oli hingede söötmine. Hingedele köeti sauna ja kaeti laud, kuhu peremees esivanemaid ükshaaval nimepidi sööma kutsus. Arvati, et “õhk on hingekesi täis” ja tõepoolest, sel aastaajal on ilm tavaliselt udune või sompus. On tehtud isegi hingesanti - käidi talust tallu, lauldi, paluti ande. Erinevalt mardi - ja kadrisandist kandsid hingesandid surnutele viitavaid valgeid linu. Selline komme on tuntud teistelegi Euroopa rahvastele. Tänapäeval, ei kasutata enam neid traditsioone sel päeval, alles on jäänud küünalde põletamine hinede auks.
Kadripäev- (25. november) kadripäeval ei tohtinud teha villast tööd lammaste õnne eduks . Söödi mardipäevaga sarnaseid toite. Paiguti eelistati kadripäeval käkkide söömist (mardipäeval mardimauk). Kadripäevaks tapeti kana või kukk. Toitudeks mida kadri ja mardipäeval söödi: värskekapsasupp, kartuli- sibulasupp , sealiha hernepudruga, hapukurgid, praetud verikäkid, kiluvõi, verikäkid, mulgikapsad . Tänapäeval on meie peres mõningad traditsioonid olemas, nt. verikäki ja mulgikapsaste söömine, muidu aga võib ka selle tähtpäeva kohta öelda, et kombed ja tavad hakkavad kaduma.
3