Pihlakas (0)

PIHLAKAS
Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranzikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Ilu ei kõlba aga alati patta panna. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab, millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad need pärast esimesi sügisesi öökülmi. Kes aga ei ole kevadisi puukaunistajaid nuusutanud, see tehku seda. Need muidu nii ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õitel askeldamas.
Pihlaka leht koosneb paljudest väikestest lehekestest. Lehekesed on erinevalt saarepuu omadest peene saagja servaga ning alt veidi karvased. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel.
Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks.
Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga pihlakale palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba ammustest aegadest. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Isegi nõrkushood peletatakse pihlakamarjadega minema. Samadel eesmärkidel on tehtud teed pihlaka kreemikatest õitest, kuid see on veidi nõrgema toimega. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine , pea- ja kõhuvalu . Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlasid, veine , likööre.