Leedemullad (1)

Leedemullad
Leedemullad on liivalõimisega metsamullad, mille pealmiseks kihiks on metsakõdu. Metsakõdu all huumushorisont kas puudub või tema tüsedus on alla 5 cm, kusjuures tüsedamate huumushorisontide korral on ta huumusvaene. Orgaanilise aine akumulatsioonihorisontide all on leedemuldadel kas selgesti väljakujunenud leethorisont või esineb nõrku leetumise tunnuseid või nad on tugevasti happelised . Leethorisondi all on neil tavaliselt mitmekihiline raud- (või huumus ) illuviaalne sisseuhtehorisont. Leedemullad on veerežiimilt põuakartlikud või parasniisked. Gleistumistunnuste vähesel esinemisel profiili alumises osas on tegemist gleistumistunnustega leedemuldadega, rohkel esinemisel gleistunud leedemuldadega.
Leedemuldade lähtematerjaliks olevad liivad võivad olla väga mitmesuguse päritolu ja keemilis - mineraalse koostisega ning moodustada erineva pinnamoega alasid või reljeefi üksikelemente. Luidete ja liivikute kvartsliivadele on kujunenud madalaboniteedilised sambliku-nõmmemännikud. Huumuslikud leedemullad on levinud valdavalt mineraalselt rikkamatel lähtematerjalidel. Sekundaarsete leedemuldade produktiivsust tõstab nende varasem kasutamine põllumaana, mille tagajaärjel harimise käigus on ülemisi kihte omavahel segatud . See soodustab nii humifikatsiooni kui ka mineralisatsiooni. Loomulikult olid põldudeks valitud võimalikult vähem liigestatud reljeefiga alad. Mineraalselt rikkalikuma koostisega leedemuldadel esinevates II–III boniteediga pohlamännikutes alusmets puudub või esineb hõredalt kadakat, pihlakat ja vaarikat. Alustaimestik on liigivaene. Puhmarinne on hästi välja kujunenud. Sambla - samblikurinne on aga pidev. Vaesema mineraalse koostisega liivadel kujunenud leedemuldadel kasvavad madalaboniteedilised männikud. Alusmets puudub või esinevad üksikud kadakad . Hõreda puhmarinde moodustavad kanarbik , pohl, leesikas jt. Üksikult kasvavatest rohttaimedest võib kohata palu-härgheina ja kassikäppa. Sambla-samblikurindes, mis on pidev, esinevad palusammal , kaksikhambad, põdlasamblikud, islandi samblik jt. Kuivi nõmmerohumaid esineb piiratud ulatuses vaid huumuslikel leedemuldadel. Leedemuldade tekkel on iseloomulikuks jooneks kumardumisprotsessi puudumine või selle nõrk väljendumine. Leedemullad on valdavalt kujunenud liivadele metsataimestiku varisest moodustunud metsakõdu mõjul. Neil kujunenud huumuskate on selgelt eksogeense iseloomuga ning valdav osa mulla orgaanilisest alusest paikneb selgelt kihistunud huumuskatte kujul. Teiseks leedemuldade tekke oluliseks küljeks on leetumine, mis seisneb mulla mineraalse osa keemilises murenemises happeliste orgaanilise aine laguproduktide mõjul ja tekkinud laguproduktide mullaprofiilist eemaldumises või ümberpaiknemises leethorisondi alla. Väiksemas ulatuses võib leedemuldi olla ka saviliivadel, kuid üsna sageli võib kohata variante , kus lähtekivimi alumised kihid on kas raskema lõimisega või nad sisaldavad savikamaid vahekihte.
(Tüüpiliste) leedemuldade huumuskate on moor -tüüpi (koosneb erinevatest metsakõduhorisontidest ja sellele järgneb vahetult väljauhte- ehk täpsemine leethorisont. Selgelt kolmekihiline metsakõdukiht kujuneb välja keskmiselt ja tugevasti leetunud leedemuldadel, kusjuures tüseduse kasv toimub keskmiselt lagunenud viltja ehitusega fermentatiivse kihi arvel.
Huumuslikele leedemuldadele on iseloomulik moder -moor huumusprofiil, mis on niiskusoludelt tavaliselt värske, kuid kohati ka kuiv. Huumuslike leedemuldade huumuskattes võib eristada ketsakõdu kihtide all huumushorisondi , mis aga ei ole sellise selgusega välja kujunenud, et võiks eristada leetunud mulla.
Sekundaarsete leedemuldade huumuskatte kujunemisel asendub rohurinne surnud katte ehk metsavarise kihiga , millest moodustub 2-3 kihiline metsakõdu. Rohurinde asemele võib hiljem koos võrastike liituse suurenemisega areneda samblarinne või hoopiski alustaimestikuta ala. Kõik see tingib kõdukihi all asuva mineraalse kihi pindmise osa leetumise ja teisese leethorisondi kujunemise metsakõdukihi alla.
Leedemuldade puhul ei ole otstarbekas kasutada üldlevinud mulda iseloomustavat parameetrit – mulla huumusesisalduse protsenti. Leedemuldade orgaanilise aine sisaldus hajub sügavuse suunas ja horisondi keskmist proovi on seetõttu raske võtta. Iseloomustamiseks oleks parem kasutada nii orgaanilise aine kui ka selle koosseisus oleva huumuse varusid, arvutatuna pinna- ja ajaühiku kohta. Erandi moodustab siinjuures sekundaarsete leedemuldade nn. reliktne huumushorisont, mille huumusesisalduse määramine annaks olulist teavet nimetatud mulla huumusseisundi kohta.
Leedemuldade elustikus domineerivad lülijalgsed ning vihmausside tegevus praktiliselt puudub. Lagunemine on seenelise iseloomuga, mida näitab viltja fermentatiivse kõduhorisondi olemasolu. Leedemuldadel kujunenud metsavaris on kaltsiumi-, magneesiumi-, kaaliumi - ja lämmastikuvaene, kuid võib sisaldada rohkesti rauda, alumiiniumi ja räni.
Leedemuldade lõimiseks on enamasti koresevaba liiv, kruusakas liiv või mõnel halval juhul ka kruus, millel puudub praktiliselt sidusus ning seega ei ole moodustunud ka struktuuriagregaate. Leedemuldade profiili alumises osas võib ühtedes või teistes tingimustes esineda savi- või vilkuderikkamaid kihte, mis õhukestena ei mõjuta mullaliigi määratlemist, küll aga muudavad mulla produktiivsemaks.
Leedeliivmuldade eksogeenne metsa all asuv huumuskate on väga tugevasti happeline (
Mineraalsetes horisontides, liikudes pinnalt lähtekivimi suunas, happesus väheneb. Kui p on leethorisondis 3,5-3,7 ja sisseuhtehorisondis 4,5-4,7, siis lähtekivimis võib ta tõusta kuni 5,0 või rohkemgi .
Leedemuldade metsakõdu kaitseb mulla pealmist kihti tihenemise eest, mistõttu see on kobe ja hästi õhustatud. Kõige selle tõttu on vee infiltratsioon mulda soodustatud ning isegi järskudel kallakutel ei teki märgatavat erosiooni. Hea veeakumulatsioonivõimega on kõdu alumine hästilagunenud kiht, kuid tema maht on liiga tagasihoidlik , et ta suudaks mõjutada leede -liivamulla üldist veerežiimi. Vähese veesidumisvõime tõttu on leedemuldade produktiivvee varud enamikul aastatel mittepiisavad korralikuks metsa juurdekasvuks.
Leedemullad moodustavad Eesti muldkattest 1,6%, kusjuures nende osatähtsus on suurem metsaaladel. Leedemuldade peamised esinemisalad on Palumaa , Võru-Petseri orund , Hargla nõgu, Karula kõrgustiku edelanõlv ja Väike-Emajõe orund Kagu-Eestis; Põhja-Eesti rannikumadalik ja Põhja-Kõrvemaa; rannikuluited Loode-Eestis ning Lääne-Eestis. Hiiumaal on leedemuldi rohkem Tahkuna ja Kõpu poolsaarel, Saaremaal peamiselt ainult Lääne-Saaremaa kõrgustikul. Muldkattes kaasnevad leedemuldadega gleistunud leedemullad, leede- gleimullad ja turvastunud leedemullad. Haritavate maade esinemisel kaasnevad nendega leetunud ja gleistunud leetunud mullad . Põhja-Eestis, kus karbonaatsed kivimid on maapinnale lähemal, võivad nendega rohkemal määral kaasneda ka gleistunud leetjad ja leetjad gleimullad.