Egiptuse ja mesopotaamia kultuuride võrdlus (0)

Andrea Ainjärv
Jakob Westholmi Gümnaasium
10A klass
27.10.2012
Egiptuse ja Mesopotaamia kultuuride võrdlus
Arutlus
Egiptus ulatus Niiluse esimesest kärestikust jõe suudmeni. Egiptus jagunes Alam- ja Ülem-Egiptuseks. Alam-Egiptus moodustas Niiluse kolmnurkse deltaala ja Ülem-Egiptus jäi ülesvooludelta ja esimese kärestiku vahele. Egiptusest lõunasse jäi Nuubia, põhja Vahemeri , idast ja läänest piiravad Egiptust kõrbed ja poolkõrbed. Mesopotaamia aga asus jõgede vahelisel alal, täpsemalt Pärsia lahte suubuvate Eufrati ja Tigrise jõe kesk- ja alamjooksul. Põhjast ja kirdest piirnes Mesopotaamia Iraani kiltmaa ääremäestikega. Lõunast ja edelast ulatus Mesopotaamia Araabia kõrbeni.
Egiptuses valitses kunningas ehk vaarao. Vaarao oli seadusandja, sõjaväe ülemjuhataja ja kõrgeima preestrina ainus täisvoliline vahendaja inimeste ja jumala vahel, kellel oli piiramatu võim. Teda peeti jumalikuls ja peaaegu kogu tema elu oli korraldatud rituaalidega, mis tõstis ta teistest inimestest, ka ülikutest kõrgemale jumalate tasemele . Samuti osales ta riigi kõige olulisematel religioonsetel pidustustel. Kui kuningas oli nõrk, siis tõusis preesterkond võimule. Valitsemine pidi tagama loomuliku korra riigis. Sumeri linnriiki valitses samuti kuningas. Tema peamine ülesanne oli juhtida sõjaväge ja mõista kohut, loomulikult kuulusid talle ka suured maavaldused, sest ta oli kõrgem seaduseandja. Kuningas osales usurituste korraldamisel. Kui kuninga võim tugevnes, langesid templid ja preesterkond tema võimu alla. Kuningavõim oli jumalate kaitse all ja valitseja ise oli riigi ülempreester, teda peeti jumalate esindajaks oma rahva ees, kuid üldjuhul mitte jumalaks endaks . Mesopotaamias pidi kuningas kuulama ülikute seisukohti. Ülikud toetasid tugevat kuningat, kelle vallutused tõid sõjasaaki ja uusi maid. Edutut kuningat ähvardas ülikute vandenõu ja võimmult kõrvaldamine.
Egiptuse ühiskond oli rangelt hierarhiline. Kõige tipus oli kuningas, talle järgnesid kõrgemad riigiametnikud ja preestrid , kellele järgnesid sõdurid, kirjutajad ja käsitöölised, kes olid osalt eraettevõtjad, osalt aga riigi kontrollile alluvad sõltlased. Peale ned tulid talupojad, keda oli kõige rohkem ja kõige madalamal olid teisejärgilised orjad . Mesopotaamias oli kõrgeimal kohal samuti kuningas, kellele järgnes üreesterkond, kelle prestiiž ühiskonnas oli väga kõrge. Neile järgnes kodanikkond , madalaimal kohal olid rentnikud ja orjad. Orjade tasakaal oli suurem kui Egiptuses. Neid kasutati eeskätt teenijana koduses majapidamises .
Vana riigi alal sai Egiptuses hakkama ilma alalise sõjaväeta. Uue riigi ajal oli hästi treenitud alaline armee . Füüsiliselt head noored mehed võeti eluaegsesse väeteenistusse. Egiptuse sõjavägi oli riigi hiilgeajal tugevaim. Põhijõu moodustas kilpide ja odadega relvastatud jalavägi, eliitvägi ja hobukaarikud. Ka vaarao ja väepealikud võitlesid. Armee koosseisu kuulusid ka võõramaa palgasõdurite üksused. Mesopotaamia sõjavägi koosnes tüüpiliselt kuninga või ülikute kaarikutel või ratsa võitlevatest kaaskondadest ning vabadest talupoegadest ja linnaelanikest moodustunud jalaväest. Assüüria ajal moodustati elukutseline armee, mis oleks käepärast. Peamisteks väeliikideks olid kaarikud, soomustatud raskeratsavägi ja jalavägi. Jalavägi jagunes kiivrit, turvist, kilpi ja oda kandvateks jalaväeks ning vibude ja lingudega varustatud jalaväeks.
Egiptuses olid seadused kirjutatud raidkirjas savi- ja kivitahvlitele. Karistuse määras vaarao. Mesopotaamias järgiti Babüloonia kuninga Hammurapi koostatud seadustekogu . Karistuse määrasid seadused. Seal kehtis põhimõte „silm silma ja hammas hamba vastu“.
Egiptuse tüüpiline perekond oli paarperekond , mis koosnes mehest, naisest ja lastest. Perekonnas oli võrdsus, lapsest võidi lahti öelda kui too ei teinud seda, mida vanemad soovisid . Mesopotaamias oli perekond patriarhaalne. Isal oli suur võim kodakondsete üle. Abielu sõlmiti peiu ja äia vahel lepinguga. Mehel võis olla mitu naist, naisel mitte ühtegi suhet rohkem. Sealsetes perekondades otsustas mees kõike. Vanemad leppisid kokku, kellega laps abiellub.
Egiptuses olid kasutusel hieroglüüfid, selles oli umbes 1000 märki. Hieroglüüfid meenutavad välimuselt piltkirja , nendega kirjutati poliitilisi ja religioosse sisuga raidkirju. Kiri jagunes kaheks: hieraatiline kiri ja demootne kiri. Hieraatiline kiri ehk papüüruse kiri maaliti püntsliga, sellega kirjutati üles maksud ja vilja saagid. Demootne kiri ehk lihtsustatud hieroglüüfkiri oli rahvakiri. Mesopotaamias kasutati kiilkirja, mis sisaldas umbes 1500 märki. Märgid vajutati pulgaga (millel oli kiilikujuline ots) pehmele savitahvlile. Kiilkiri arenes välja piltkirjast. Üks märk tähendas nii sõna kui ka silpi , märkide osa aja jooksul suurenes.
Hariduse andmisega tegelesid Egiptuses preestrid ja templid. Kirjaoskus oli seal privileeg. Enamus õpilasi pärines rikastest ja suursugustest peredest, kuid oli ka lihtrahva lapsi. Mesopotaamia haridus toimub preesterkonna hoole all. Koolid rajati templite juurde. Õpilased pärinesid enamasti ülemkihist, kuid vahel said ka madalama päritoluga poisid õppida. Kirjaoskus levis laiemalt kui Egiptuses.
Egiptuse ellusuhtumine oli sügavalt religioosne. Jumalaid kujutati pool looma, pool inimese või pool linnuna. Jumalatele rajati templid, millest kuulsamad on Karanaki ja Luxori templid. Mesopotaamias kujutati jumalaid inimese sarnasena, kuid jumalad olid surematud. Ka neile püstitati templeid ehk maiseid kodasid. Need olid astmikstemplid ehk tsikuraadid.