50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-09-29
Kuupäev, millal dokument üles laeti
220 laadimist
Kokku alla laetud
3 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
margareth90
Õppematerjali autor
Ta mõtles kuritöö hoolikalt läbi, kuid pärast vaevasid teda tohutud süümepiinad, hoolimata sellest, et ta oma sõnul tappis kasutu ja kahjuliku täi. Raskolnikov läheb veidi hulluks, sest teda haarab nii paljastamishirm kui kui meeletu soov end üles anda. Masendus süveneb veel rohkem pingeolukorras. Ta naaseb kuriteopaika, kaitub võltsilt ja kahtlaselt ning uurija mõistab teo tagamaid. Lõpuks ta pihib Sonjale, prostituudile. Mees saadetakse Siberisse sunnitööle ning Sonja järgneb talle. Romaani tegevus Peterburis ja näitab linna põhjakihtide elu. Kirjaniku enda sõnade järgi pole linn mitte tegevuspaik, vaid kaasosaline. Romaanis kajastuvad tolle aja ühiskonnale iseloomulikud probleemid: · Prostitutsioon · Vaesus · Liigkasuvõtmine · Alkoholism · Kuritööd · Haigused · Usu ja haigusega seotud probleemid
a. tülijumalanna Eris. Ta veeretas saali kuldõuna (tüliõuna) kirjaga „Kõige kaunimale“. Lõpuks jäi sõelale 3 jumalannat – Hera, Aphrodite ja Athena. Zeus käskis küsida nõu Trooja kuningapojalt Pariselt, kes pidi olema ilu asjatundja. Hera lubas, et kui tema võidab, siis saab Parisest Euroopa ja Aasia valitseja, Athena lubas, et aitab Parisel alistada kreeklased, Aphrodite lubas, et Paris saab omale maailma kõige ilusama naise, kelleks oli Helena. Paris valis Aphrodite. Helena mees oli Menelaos. Paris röövis Helena ning viis ta Troojasse. Helena endised kosilased moodustasid suure Kreeka väe, mille juhiks oli Agamemnon. Aga puudu oli 2 olulist sõjameest – Odysseus ja Achilleus. Odysseus oli Ithaka saare pea. Odysseus jättis endast hullumeelse mulje, kuna ta ei tahtnud sõtta minna. Ta kündis maad nagu hull ja külvas soola. Ühe lihtsa katsega (Odysseuse laps pandi adra ette) sai siiski selgeks, et ta ei olnud päriselt hull ja ta pidi ühinema Kreeka väega.
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrges mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.»
Minge aga julgesti sisse... Maurusele pole siit kaugel: pisut ümber nurga, ja oletegi seal. Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott." Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema. Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud
jõuaksid niisama kaugele kui tema.» Seejärel sidus isa d'Artagnan oma mõõga pojale vööle, suudles teda õrnalt mõlemale põsele ja andis talle- oma õnnistuse. Toast väljudes leidis noormees ema ootamas kuulsa retseptiga, mille sagedast kasutamist tõotasid äsja kuuldud nõuanded. Jumalagajätt emaga oli palju pikem ja õrnem kui isaga. Mitte sellepärast, et d'Artagnan ei oleks armastanud poega, oma ainsat järeltulijat, vaid sellepärast, et "tema oli mees ja tema meelest ei olnud mehe vääriline lasta ennast tunnetest kaasa kiskuda. Proua d'Artagnan seevastu oli naine ja pealegi ema. Ta nuttis ohtralt. Ent d'Artagnan-poja kiituseks olgu öeldud, et kuidas ta ennast ka ei pingutanud, et jääda kindlaks, nagu on sobiv tulevasele musketärile, sai loomus temast siiski võitu ja ta valas hulga pisaraid, millest suure vaevaga suutis pooli varjata. Noormees asus samal päeval teele, varustatuna isa kolme kingitusega, milleks olid,
* Enne kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama, kas püha Jean armastabki ladina salme provansi aktsendiga.» «Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela * missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?» «Hästi öeldud, söör * Gilles Lecornu 3, kuninglik köös-ner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast. Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga. «Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed. «Cornutus et hirsutus,» 4 hüüdis teine. 2 Jehan Veskilt (prants. k.). 3 Sarvekandja (prants. k.).
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid