Ümberjutustus
„Kalevipoeg“
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Laul VIII
Teisel päeval ärkasid Kalevite pojad enne koitu. Kolm venda
jätkasid enda teekonda uurides häid liisuheitmise kohti. Olles
kõndinud päeva lõuna poole, märkasid nad pärnade vahel asuvad
talu. Nad astusid väravast sisse ning taluperenaine hõikas:
„ Astuge , mehed, õueje,
Tulge, peiud, me talusse,
Kosilased , kamberisse!
Teie kõrged kosilased,
Kallid kalevite pojad,
Meil on kõrged kositavad,
Targa taadi tütrekesed,
Hiiust ilmund neiukesed.“
Vanem vend kostis vastu:
„Ega me ole kosjaskäijad,
Peiu -teed ei tallamassa.
Oleme tühja teede käijad,
Oleme õnne-otsijad.“
Peremees aga ei uskunud neid ning oli ikka arvamusel, et mehed kosja
tulnud. Isa käskis tütardel toast välja tulla, et peiud neidusid
ka näeks. Samal ajal perenaine kiitis tütarde tublidust. Vennas aga soovisid edasi minna ning noorem segas naisele vahele:
„ Kuule , hella eidekene,
Kuule, tarka taadikene!
Kalevite kodukanad,
Needap alles kasvamata.
Ei, meist kolmest kosilasi
Teie talusse ei tõuse.
Meie lähme õnne otsima ,
Läheme pesa pärima.
Kalevite pojad jätkasid oma vaevalist teed liistuheitmispaika
otsides.
Lustlikult lõuna poole,
Käisid päeva, käisid kaksi,
Käisid tüki kolmat päeva,
Kuni neile kogemata
Järvekene vastu jõudis
Kena kõrge kallastega.
Leidnud sobiva koha, vanim vend lausus :
„Laskem, vennad, liisku lüüa:
Kes meist kolmest vendadesta
Kodumaal saad kuningaksi,
Isa riigi valitsejaks,
Kalli rahva kaitsejaksi?
Kes see kaugelt õnnekaupa
Võõral maal saab voli võtma,
Eluaset ehitama?“
Kolm venda leidsid endale sobivad kivid ning tassisid need veekogu
kaldale, et saaks hakata liisku heitma. Lepiti kokku, et võitjaks
saab see, kelle kivi kõige kaugemale lendab ning see pärib
kuningriigi. Teised kaks peavad aga riigist lahkuma . Vanim vend
lausus: „Mina olen teist mõlemast vanem, ma olen terve oma elu
teile tee ette tallanud ning nii juhtub ka seekord. Mina viskas esimesena.“ Ta kogus jõudu ning heitis kivi silmapiiri taha.
Kivi maha kukkumaie,
Langes loodis libamisi,
Sattus järve märga sängi,
Teise kalda ligidalle.
Kohisedes kerkis vesi
Vastu taevast vahutelles;
Kivi põrkas järve põhja,
Vete-vaiba katte alla,
Langes lainte sügavusse,
Kadus vaatajate silmast.
Teine vend lausus: „Vanim on jah tee meile ette rajanud, kuid mina
olen talle alati järgnenud. Nii juhtud ka seekord.“ Ning viskas
hakata elama uue rahvusena, kinnitades ennast tugevalt Maarjamaale. Ta innustab oma kõnega eestlasi seda tegema, sest ta teab, et see on raske, sest eestlased on üle elanud 7 rasket perioodi, seal hulgas nimetab ta hädaohu, orjakütke, sõja, nälja, viletsuse, katku ja Tautsi- tappe perioodi. Lõpetuseks ütleb autor, et on aeg hakata tunnistama seda vaba rahvust, kes omab seda kaunist kultuuri. Kümnes lugu. Kümnendas loos näeb Kalevipoeg kahte pahareti poega,kes kaklevad Kikerpära soo pärast ja paluvad Kalevipoega seda tüli lahendama. Kalevipoeg soovitab neil maad ära jagada ning seda tehakse Mustapalli küla juures, mis asub jõe ääres. Seda sama jõge tahab Alevipoeg kinni ajada ja satub seeläbi läbirääkimistesse vetevaimuga, kes pakub talle kulda, kui Alevipoeg jõge kinni ei aja. Vetevaim lubab kulda järgmiseks hommikuks, aga ta ei saa seda kokku ning Alevipoeg tahab jõe kinni ajada
Heldekene, seda võivad ainult need arvata, kes lapsi pole ilmale kandnud. Mis on juustest kiskumine selle kõrval – mitte kui midagi. Liiatigi kui kellelgi juuste asemel on ainult rotisaba peas. Nõnda tundis aidas riietudes Vargamäe Tagapere perenaine, nõnda tundsid paljud teisedki perenaised, sest kuidas muidu oleksid suutnud nad oma eluga leppida. Aga just parajasti sel silmapilgul, kui perenaine aidas särgiväel oli, hakkas väljamäelt vali vankrimürin ja suur laul kostma. Selle laulu ja vankrimüra tundis perenaine kohe ära: nõnda laulis ainult tema vanamees ja nõnda mürises ainult nende oma vanker, kui ta tuli kõrtsist ühes «kuraasis» peremehega. Perenaine teadis, mis oli tema kohus: ta oleks pidanud kas või palja särgiga õueväravasse jooksma ja selle mehe ees lahti tegema. Aga ta arvas, et jõuab vähemalt seeliku üle pea selga visata, kuna ta paelad puusadele jooksu peal sõlme seob
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Tom läkski ära, kuid tõotas selle poisiga veel arveid õiendada. Ta jõudis sel õhtul kaunis hilja koju, ja kui ta ettevaatlikult läbi akna sisse ronis, leidis ta eest varitseja oma tädi näol; ja kui tädi nägi, millises seisukorras olid Tomi riided, tegi ta vankumatu otsuse muuta poisi laupäevane puhkeaeg sunnitööga vangistuseks. 2 PEATÜKK Laupäeva hommik oli kätte jõudnud ja kogu suvine maailm oli särav, värske ja täis elurõõmu. Igas südames helises laul, ja kui süda oli noor, siis tungis hein huultele. Igas näos oli rõõmu jaigas sammus kergust. Akaatsiad õitsesid ja õite lõhn täitis õhku. Cardiffi küngas, künkatagune kõrgustik, haljendas tai- 16 mestikust ja oli küllalt kaugel, et paista igatsetud maana, unelev, rahuküllane, meelitav. Tom ilmus kõnniteele lubjaämbri ja pikavarrelise pintsliga. Ta silmitses planku, ja rõõm kadus loodusest ning sügav kurbus asus tema hinge. Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku!
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
ESIMENE LOENG Vana-Egiptuse tsivilisatsioon, nagu te teate, on üks vanimatest, kauakestvatest ja suurimatest tsivilisatsioonidest, mis sai alguse 5000 aastat tagasi. Nii vana oli ainult Sumeri tsivilisatsioon, aga tema kestvusaeg oli umbes 3 korda lühem. Ühest küljest, oma territooriumilt asus Vana Egiptus peamiselt Aafrikas, kuid Niiluse org, kus Egiptus asetses, oli muust Aafrikast eraldatud suurte Liibüa rohtlatega ja Sahara kõrbega, ja teisest küljest, kogu oma kultuuriga kaldub V-E rohkem Vahemeremaade poole. Idamaadest olid kõige tähtsamad need riigid, mis tekkisid Mesopotaamias, Tigrise ja Eufrati jõgede orus: Sumer ja Akkad (~ III aastatuhat eKr), hiljem Babüloonia ja Assüüria (II-I aastatuhanded). Nende vahetus naabruses olid ida pool Eelam (~III aa.-7/6ss.), Meedia (8-6ss.) ja Pärsia (~7-4ss.). Assüüriast põhja pool, Armeenia kõrgestikul, asetses aga Urartu riik (~10-6ss.). Väike-Aasia poolsaarel oli Hattide riik (~18-12ss.),
Jumalad aitavad palju sõdalasi. XXI laulus - troojalased taganevad korratult. Achilleus on surma äärel, kuid Hephaistos tuleb talle appi. Athena ja Ares lähevad tülli ning hakkavad avalikult kaklema. Aresele tuleb appi Aphrodite. Athena ründab ka Aphroditet. Lõpuks pöörduvad jumalad tagasi Olümposele. Troojalased põgenevad linna. XXII laulus - valmistub Hektor võitlema Achilleusega ning lõpuks tapab viimane Hektori.XXIII laul toob sündmustikku aeglustuse. Samuti kirjeldab Patroklose matuseid ja võistlusmänge tema auks. XXIV laulus- Achilleus loovutab Hektori surnukeha. Toimuvad Hektori matused. Sõda katkeb kaheteistkümneks päevaks. Achilleus sureb läbi Parise noole.Sõja lõpp on selline - öö pimeduses puuhobusest väljudes avavad kreeka sõdurid Trooja väravad oma seltsimeestele, kes linna põlema süütavad. See on Trooja lõpp ning nii lõpeb ka kangelaseepos. ,,Odüsseia"
Kõik kommentaarid