Eesti pulmakombed (1)

Eesti pulmakombed
Pulm on abielusõlmimispidustus. Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu . Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. Eesti pulmad kestsid vanasti 3 päeva. Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid , kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi ). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine ( veimed on pruudi kingitused peigmehe lähisugulastele ja pulmategelastele). Kõike seda saatis kaasitajate e pulmalaulikute laul. Meelelahutuseks tehti nalja , tantsiti ja mängiti mänge.Pulma kutsuti peamiselt sugulasi. Kutsumata külalisi nimetati lapulisteks. Mõningaid pulmakombeid on üritatud nüüdisajal elustada.
Kosjad
Kosjad eelnesid pulmadele. Kosjakombestik kujunes välja 19.sajandi alguseks. Pärast noormehe jõudmist abieluikka peeti perekonnaringis nõu, keda poeg peaks kosima. Otsiti tugevat ja tervet , töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse mõrsja jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Üsna tihti tehti otsus vanemate poolt. Vanematele vasturääkimist ei tulnud tavaliselt mõttessegi.
Kui sobivaim mõrsja oli leitud, siis mindi kosjaviinadega tütarlapse juurde. Kui viin oli vastu võetud ja äragi proovitud, siis kutsuti kosilased neiu perekonna juurde õhtust sööma ja juttu puhuma. Kui kosjad võeti vastu, siis sai koduteele asuv peigmees tagasi tühja vöötatud pudeli . Mõne päeva pärast tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes. Tavaliselt järgnesid pulmad paari nädala pärast. Kosjade ja pulmade vahel pidi aga tütarlaps mõned päevad oma tulevases kodus töötama, et peigmees ja tema perekond ikka veenduks tema virkuses, töökuses ja osavuses.
Pulmapidu
Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru.
1. päeval: Pidulised ratsutasid müra ning kära ja kellade helide saatel peokohale. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, kihutas peiupoiss saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Pärast seda algas peokohale sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Pärast seda istuti lauda, juhul kui oli tegu suure suguvõsaga, tutvuti inimestega, luldi, joodi jne.
Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust . Mõrsja viidi alati pimedas .
2. päeval : Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. Sellega seostunud tavad on samasugused nagu saajarongi saabumisel mõrsjakoju. Söömise ajal,või pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine . Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks.
3. päeval : Kolmanda pulmapäeva töhtsaim sündmus oli veimevaka jagamine, mille algatas saajarahvas. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Enamasti lõpetati pulmad traditsioonilise lõputoiduga, enamasti oli selleks kapsad või kapsasupp.