keeleteadlane , vaimulik ning ühiskonna teadlane. Ta suri 13. jaanuaril 1907. Haridus Jakob Hurt õppis Himmaste küla ja Põlva kihelkonnakoolis. 18531855 Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis ning 18591864 usuteadust Tartu Ülikoolis. 1886 sai Helsingi ülikoolis doktorikraadi. Töökohad 18651866 Hellenurmes von Middendorffi perekonna koduõpetajana. 18681872 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetajana. 18721880 Otepääl pastorina. 18801901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastorina. Tähtsamad tööd "Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi" "Eesti sõnadest line lõpuga" "Pildid isamaa sündinud asjust" "Kõned ja kirjad" Rahvaluule kogumine Tähtsus Eestile Edendas Eesti kultuurilugu. Oli ärkamis ajal üks silmapaistvamaid tegelasi. eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine
19.saj keskel hakati rahvaluulet kirja panema. Rahvaluulet käisid kogumas Faehlmann ja Kreutzwald. Õpetatud Eesti Selts ( moodustati 1938) ja Eesti Kirjameeste Selts(1872) õhutasid rahvaluulet kirja panema. Kogumistöö üldjuhiks oli Jakob Hurt (1839-1907). Sündis Põlva kihelkonnas Himmaste külas. Õppis Põlva kihelkonnakoolis, Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis, Tartu Ülikoolis usuteadust, täiendas end Helsingi Ülikoolis. Töötas kofuõpetajana, gümnaasiumiõpetajana, pastorina Otepääl ja Peterburis Eesti koguduses. Hurt rajas kogujate võrgu, kuhu kuulus 960 kogujat. Jakob Hurt koostas kogumiku "Setokeste laulud". Setomaal käis laule üles kirjutamas A.O. Väisanen. Teda peetakse seto lauluema Anne Vabarna avastajaks. Anne Vabarna laulis ette Peko eepose. Lauluema ei osanud lugeda ega kirjutada. Laulud ja lood kirjutas üles vanem poeg. Räpina kandist pärit folkloristi Paulopriit Voolaisega koostöös sündis Peko. Rahvaluule koguja oli ka Paul Hagu.
Jakob Hurt (18391907) Jakob Hurt oli Eesti rahvaluule- ja keeleteadlane ja ühiskonnategelane. Ta sündis 22. VII 1839 Himmastes. Ta õppis Himmaste külakoolis ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853-1858 Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis. 1859-1864 õppis Hurt Tartu ülikoolis usuteadust, 1865 sai ta teoloogiakandidaadi kraadi. Hurt töötas gümnaasiumiõpetaja ja pastorina ning tegutses mitme tähtsa Eesti rahvusliku seltsi juhina. Ta oli üks Eesti Aleksandrikooli asutajaid ja 1880-1883 selle peakomitee president. 1872-1881 oli Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi president. Hurt korraldas eesti kirjakeelt ja propageeris uut kirjaviisi, avaldas mitmeid uurimusi eesti kirjakeele kohta. Ta abistas ka Ferdinand Johann Wiedemanni ,,Saksa-Eesti sõnaraamatu" koostamisel. Eesti rahva ajalugu tutvustas ,,Pildid isamaa sündinud asjust" (1872), kus ta
Postimees" . rahvaluulest. Hurt samuti oli Jakobson Jannsen lõi koos töötas ,,Eesti Pärnu ning Viljandi perega 1865. aastal Postimehe" lisalehe põllumeesteseltside laulu- ja toimetajana ja president. 1878. mänguseltsi hiljem Otepää aastal asutas oma ,,Vanemuine". kiriku pastorina. ajalehe ,,Sakala" Jannsen oli esimese Hurt oli Eesti üldlaulupeo Aleksandrikooli peakorraldaja. komitee president. Samuti oli Jakob Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi esimene president.
a. Eesti alal lõppenud Põhjasõda ja sellega kaasnenud katk olid kihelkonnale toonud erakordseid kannatusi. Tallinna piiramine Vene vägede poolt oli nii Jüri kihelkonnale kui kogu Tallinna lähimale ümbrusele tekitanud korvamatuid kaotusi. Riisudes ja hävitades käisid kihelkonnas ringi sõjaröövlid, kes võtsid rahvalt viimase varanduse, mõisad olid enamasti maha põletatud või muul viisil hävitatud. Anton Thor Helle suureks teeneks tuleb pidada köstrikooli asutamist 1721.a. Pastorina töötades ja hea eesti keele tundjana asus ta eesti keelt õpetama ka teistele. Tema tegevuse viljaks on eesti keele grammatika ja senisest ulatuslikum sõnaraamat, mis sisaldab ka 525 eesti vanasõna ja 135 mõistatust. eriti suure kultuuriloolise tähtsusega on A.Thor Helle juhtiv osavõtt põhjaeestikeelse piibli tõlkimisest aastatel 1728-1738 ja selle väljaandmisest 1739.a. Tallinnas. Tõenäoliselt on A.Thor Helle sulest ilmunud ka "Viis head jutto ühhe öppetaja ja usklikko Tallopoja
Hupel saabus 1757. aasta sügisel Riiga, plaanides Liivimaal töötada vaid paar aastat. Tegelikkuses kodunes ta aga ruttu, jäädes sinna kogu oma ülejäänud eluks.Tõenäoliselt juba 1758. aastal sai Hupel endale töökoha Äksil, paar aastat hiljem nimetati ta seal pastoriks. 1764. aastal õnnestus tal aga saada tunduvalt prestiizsema Põltsamaa kihelkonna pastoriks, kus parajasti oli majandusbuum ja kirikuõpetaja amet oli majanduslikult enam kui rahuldavalt kindlustatud. Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta (1760. aastate lõpust kuni 1799. aastani).
Hupelile pakuti koduõpetaja tööd nii Sileesias kui ka Liivimaal. Kuna parajasti käis Seitsmeaastane sõda, valis ta viimase. Hupel saabus 1757. aasta sügisel Riiga, plaanides Liivimaal töötada vaid paar aastat. Tegelikkuses kodunes ta aga ruttu, jäädes sinna kogu oma ülejäänud eluks. Hupel sai endale töökoha Äksil, paar aastat hiljem nimetati ta seal pastoriks. 1764. aastal õnnestus tal aga saada tunduvalt prestiizsema Põltsamaa kihelkonna pastoriks. Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta. Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi
sõltuvusest vabastada Garlieb Merkel (1769-1850) - teravaim Liivimaa pärisorjuse kriitik Aleksander I tema teostega väga kursis merkel kritiseerib ka ajalugu, mõistab eesti alade vallutamist tervalt hukka Kaupo oli tema meelest isamaa sõgedaim reetur valitsev olukord teeb talupojad passiivseks A.W.Hupeli mõõdukam lahendus: Talupoja ja isanda patriarhaalne suhe tegutseb põltsamaal kirikuõpetajana, pastorina, Lühhike öppetus (esimene eestikeelne ajakiri) 18. sajand on valgustussajand ja üritab oma õpetusega eestit ja talurahvast valgustada lühhike öppetus kahe mehe koostöö, Peeter Ernst Vilde tegi tekstid saksa keeles valmis Merkeli kriitika Aleksandrile tuttav talupoegade olukorrast kirjutati päris mitmeid raamatuid kirjameeste tähelepanekuid 18. saj eestlased on väga kavalad, õedad, allaheitlikkusele tuleb neid karmusega sundida
1728. aastal juhtis Helle Piibli tõlkimist ja hiljem 1739. aastal selle väljaandmist. Piibli tõlge avaldas olulist mõju eesti kirjakeelele ning mõjutas nii vaimuliku kui ka ilmaliku kirjanduse keelt. Helle tõlge oli kasutusel rohkem kui 200 aastat. Keeletarvituses tugines Helle Harjumaa murrakule ja tõi kirjakeelde Põhja-Eesti läänepoolsete murrete segu. August Wilhelm Hupel Hupel pühitseti 1764. aastal Põltsamaa pastoriks. Pastorina hoolitses Hupel innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt pooldas Hupel ratsionalistlikkust ning rahvavalgustust, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta. Hupel oli ka literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest
Ka temagi oli õpinguid omandanud Tartu Ülikoolis. 1867. aasta lõpuks selgus, et pastorikohta ei ole tal Mandri-Eestis võimalik saada. Luhtus ka lootus hankida stipendium edasisteks õpinguteks keeleteaduse alal, samuti ebaõnnestus katse hakata välja andma ajakirja või ajalehte "Eesti Koit". Paremate äraelamisvõimaluste puudumisel võttis J. Hurt 1868-1872 aastail vastu gümnaasiumiõpetaja koha Kuressaares ning 18721880 Otepääl ja 18801901 teenis Peterburis eesti Jaani koguduse pastorina. Lapsepõlv: Valjust kasvatamisest hoolimata polnud Jakob Hurda elu lapsepõlves ja vanemate majas sugugi rõõmutu. Küla- ja koolielu pakkus poisi jaoks lõbu. Ta võttis osa teiste laste keskel mängudest, jooksmistest, lauludest ja muust ajaviitest. Et isa oli tal koolmeister, sulasid Jakob Hurdale kool ja kodu koguni ühte, ei olnud seal mingit vahet. Perekond: Hurda isa Jaan ja vanaisa Jakob olid talurentnikud ja külakoolmeistrid. Isa oli noorpõlvest
EKL-1 B.G Forselius Bengt Gottfried Forselius elas 17. sajandi II poolel, umbes aastatel 1660 kuni 1688. Ta elas kesk- ja uusaja piirimail. Kodus räägiti põhiliselt rootsi keelt. Bengt Gottfriedi isa Johann Forselius lõpetas magistri Academia Gustaviana ning asus tööle Tallinna toomkooli. Hiljem asus tööle pastorina. Jutlusi pidas saksa ja eesti keeles, sellepärast sai ka Bengt Gottfriedile juba lapseeas selgeks eesti keel. Noore Forseliuse sidemeid talurahvaga aitas kujundada tema isa, kes tundis suuresti huvi maarahva heaolu vastu. Algteadmised koolihariduses sai ta arvatavasti kodust. Noormehe koolitee algas Tallinnas, Baltimaade ainukeses gümnaasiumis, kus ta valmistus ette Saksamaal ülikooli astumisks. Ülikoolis õppis Forselius õigusteadust.
Jakob Hurt oli juba üliõpilasena ühiskondlikus elus väga aktiivne, ta võttis osa ka "Vanemuise" seltsi üritustest. 1872 sai temast Eesti Kirjameeste Seltsi (ÕES-i järglane) president. Seda ametit kasutas ta ära rahvaluule kogumise forsseerimiseks. Lisaks rahvaluule kogumisele tegeles ta ka eesti keele ning kultuuri uurimisega. Lõpuks Otepääl pastoriks saanud, lahkus Hurt tüli pärast Jakobsoniga Eestist ning töötas 1901. aastani Peterburis Eesti Jaani koguduse pastorina. Neil aastatel pühendas ta oma elu teadusele. Jakob Hurda elutee jõudis lõpule 13. jaanuaril 1907 Peterburis. Kasutatud kirjandus 1. http://haldjas.folklore.ee/rl/inste/era/ajal.htm 2. http://et.wikipedia.org/wiki/Jakob_Hurt 3. http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen
aastat Äksi pastor. 1818. aastast sai temast Liivimaa ülemkonsistooriumi assessor ning 1821. aastast Tartu pastor. Tänu Euroopas omandatud mitmekülgsele haridusele pühendus ta pastoriameti kõrvalt ka kultuuritööle. Masing oli esimesi valgustuskirjanikke Eestis, saavutades väljapaistvaid tulemusi kolmel alal: eesti koolikirjanduse, ajakirjanduse ja keele arendamisel. Masingu kõige töörikkam eluperiood (1815.aastast kuni surmani) möödus Tartu-lähedase Äksi kihelkonna pastorina. Juba varem oli temalt ilmunud "ABD ehk Luggemise Ramat Lastele" (1795). Nüüd lisandusid sellele liikuva aabitsa põhimõttel koostatud "Luggemisse lehhed" (1823) ja "Arvamise-Ramat" (1823). Masingu aabitsad erinesid varasematest selle poolest, et neis oli kõrvuti käsuõpetusega ka ilmalikke jutukesi. Masing ei mõelnud vaid laste õpetamisele, ta püüdis harida ka täiskasvanuid. "Marahwa Näddala-
Nüüd kõnnin mina oma teed ja teie oma teed. Nii kaua kui need teed üte ja sama eesmärgi meie rahva ja kodumaa õnne poole viivad, saame selles töös sõbrad olema. Kes on need kirjad kirjutanud? C.R. Jakobson ja Jakob Hurt Mis nime kandis ajaleht, millest kirjades on kirjutatud? 'Sakala' Kirjad kirjutati 1878.a. suvel. Mis sai autoritest viie aasta pärast? 1880 Jakob Hurt lahkub Eestist ning suundub tööle Peterburi Jaani kirikusse pastorina, C.R. Jakobson suri 1882 2.Lugege läbi järgnev katkend ja vastake küsimustele. Pimedus ja valgus ning nendega ühes pimeduse ja valguse teod, need on nii kaua üksteisega võitlemas, kuni maailm seisab...Olime kaotanud oma priiuse, oma isamaa, oma inimõigused, ühe sõnaga oma paradiisi... Aga pimedus ei kesta igavesti ja tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust. Meie keisrihärra arm on see koit, mille ees pimeduse tegudel enam pidamist ei ole.
Kuna Brockmann oli vanemate kaotuse järel kindla toeta, Saksamaa olud Kolmekümneaastase sõja tõttu keerulised ning Tallinnas ootas ees Rostocki linnakoolist tuttav H. Vulpius, saabuski R. Brockmann 1634. aasta kevadel Tallinnasse. Juunis 1634 asus ta pidulikult uuele ametikohale. 20. aprillil 1635 abiellus R. Brockmann endise Niguliste kirikuõpetaja J. Temme tütre Dorotheaga. Abielust sündis kolm tütart ja poeg, samuti Reiner, kes jätkas isa tööd alates 1666. aastast Laiuse (Lais) pastorina, 1678. aastast Tartumaa praostina ning piiblitõlke ja lauluraamatu väljaandmise eestvedajana. R. Brockmanni osalemine Tallinna kirjanduselus R. Brockmann võttis tollasest Tallinna kirjanduselust kohe saabumise järel aktiivselt osa. Ühelt poolt kuulus ta gümnaasiumiprofessorite kirjanduslembesesse seltskonda, mis aastatel 163536 ning 1639 puutus tihedalt kokku Holstein-Gottorpi hertsogi Friedrich III saatkonnaga nende Idamaa-reisi vahepeatusel Tallinnas. Kirjanduslikult
uurimisega. Sama kümnendi lõpul tekkisid Hurdale vastuolud C. R. Jakobsoniga. Vastuoludel arvatakse olevat mitu põhjust. Esiteks arvas Hurt, et Jakobson alahindab kiriku osa kultuurrahva kujunemisel ning suurt osa mängis ka see, et Hurt oli siiski suhteliselt sakslaste sõbralik, aga Jakobson oli oluliselt radikaalsem. Kuigi Hurt oli lõpuks siiski Otepääl pastoriks saanud lahkus ta tüli pärast Jakobsoniga Eestist ning töötas 1901. aastani Peterburis eesti Jaani koguduse pastorina. Neil aastatel pühendas ta oma elu teadusele. Kuna ta oli ka andekas kirjamees propageeris ta uut kirjaviisi (1864 andis välja teose "Lühike õpetus kirjutamisest parandatud viisil."). Eesti kirjakeele parandamise osas saatis teda edu, ta avaldas uurimused "Die estnische Nomina auf ne purum" ja "Eesti sõnadest line lõpuga". Lisaks avaldas ta hulgaliselt artikleid ste lõpulistest kohanimedest, partiklitest ehk ja või ja muust sarnasest. Ta oli tegev ja F. J. Wiedemanni
teksti murdekeelendeid. Tema luule oli üks viimaseid katseid šoti keelt hääbumisest päästa. Tema pikemaist luuletustest on tuntuim „Lõbusad kerjused” (e.k 1959). Eesti keeles on ilmunud Burnsi luule valimik „Mu arm on nagu ruske roos (2000). Leedu rahvuskirjanduse rajaja KRISTIJONAS DONELAITISe looming (1714– 1780) sarnaneb Burnsiga oma talupoegliku päritolu ja rahvuslik realistliku laadi poolest. Donelaitis pääses õppima Königsbergi ülikooli, hiljem töötas pastorina. Tema eluajal moodustas Leedu ühtse riigi Poolaga, leedu pärisorjadest talupoegade elu oli väga raske. Donelaitise kuulsaimas luuleteoses, 4-osalises poeemis „Aastaajad” oli peategelaseks pärisorjast talupoeg, aastaaegade vaheldumine ja talupoja elurütm on põimunud. Johann Wolfgang GOETHE sai oma luuleloomingu algul mõjutusi nii rahvaluulest kui ka Shakespeare’ilt. Mõlema poole suunas teda Herder. Goethe hakkas otsima uusi, vabamaid rütme ja jõudis vabavärsini
Forselius hukkus novembris 1688 tormisel Läänemerel, olles tagasiteel oma õpilaste kirjaoskust demonstreerivalt visiidilt Rootsi kuninga juurde. BROCKMANN 1609-1647 Kreeka keele professor 1634 tuli meie kooli. Ta oli siis 25-aastane. Õppinud oli Rostocki ülikoolis teoloogiat ja enne seda saanud kreeka keele koolituse Wismaris. Mitmeti võimekas töötas professor töötas 1634-1639 Tallinna gümnaasiumis. 169 1639-1643 töötas Kadrinas pastorina ja siis kuni surmani Virumaa pastorina. Alati tegeles põhitöö kõrvalt eesti keelega. Brockmann liitus Tallinnas kultuurihuviliste ringkonnaga, kuhu tuli ka teisi gümnaasiumi õppejõude. 1635 aastal kohtus ta Holstein-Gottorpi hertsogi saatkonna koosseisus Tallinna saabunud reisikirjanik Adam Oleariusega ning saksa luuletaja Paul Flemingiga, siis algas nende suur sõprus. Brockmann kirjutas varem vaid juhuluulet kuid nüüd Fleming innustas teda veelgi enam. Nad liitusid lamburiseltsiga, kuhu kuulusid paljud õppejõud. Nad
1559-62 Stetteni akadeemias. Balthasar sai 1563 aastal Tallinna pastoriks, seejärel oli ta Pühavaimu Eesti koguduse abiõpetaja ja aastast 1566 seal pastor. Esimene ja väga oluline kirjandusteos, mis meile Tallinna olusid tutvustab on Balthasar Russowi "Liivimaa kroonika" mis ilmus 1578 aastal ja mida täiendati 1584 aastal. Tema Rostockis ilmunud teos kuulub alamsaksakeelse kirjanduse klassikasse. See kujutab Liivimaa ajalugu 12. sajandist 1583. aastani. Pühavaimu kiriku pastorina oli tema maailmavaade üsna rahvalähedane ja sügavalt luterlik. Kui ta hakkas aga kõnelema elust vanas Tallinnas, siis võtab moraalne pahameel tema üle võimust. Näiteks olevat olnud Russowi-aegses Tallinnas lugupeetud kodanike seas oma majapidajannadega kokku elada. See olevat olnud lausa elunormiks. Russow ise oli öelnud: "Kui mõne piiskopi sohinaine oli vananenud või talle kauemini ei sobinud, siis andis ta selle vabatalupojale naiseks, annetades
Postimees" . rahvaluulest. Hurt samuti oli Jakobson Jannsen lõi koos töötas ,,Eesti Pärnu ning Viljandi perega 1865. aastal Postimehe" lisalehe põllumeesteseltside laulu- ja toimetajana ja president. 1878. mänguseltsi hiljem Otepää aastal asutas oma ,,Vanemuine". kiriku pastorina. ajalehe ,,Sakala" Jannsen oli esimese Hurt oli Eesti üldlaulupeo Aleksandrikooli peakorraldaja. komitee president. Samuti oli Jakob Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi esimene president. Veel kogus Hurt
loodi Tartus laul-ja mänguselts "Vanemuine" ja Tartu Eesti Põllumeeste Selts. Ta oli 1869.a. toimunud üldlaulupeo, Eesti Aleksandrikooli ja EKS eestvedaja. Ta oli sügavalt usklik, kutsus rahvast üles kirikus käima. Pooldas sakslasi ja ootas neilt mõistvat suhtumist, kutsus üles saksa kultuuri omaks võtma. Jakob Hurt-eesti rahvusliku liikumise juht, rahvaluule-ja keeleteadlane. Oli lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna, töötas Otepääl ja hiljem Peterburis pastorina. Seisis Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja EKS eesotsas. Organiseeris ülemaalise rahvaluule ja vanavara kogumise. Pooldas uut kirjaviisi ja uuris ning edendas eesti keelt ja kultuuri. Toetas kirikut. Oli sakslaste vastane. F.R.Kreutzwald- eesti kirjanik ja arst. Lõpetanud Tartu ülikooli. Kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas "Maarahva kasulist kalendrit". Tema peateoseks on rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos "Kalevipoeg". Seisis Eesti Aleksandrikooli peakomitee eesotsas.
Hurt tegi kaastööd Jannseni ,,Eesti postimehele" ning Jakobsoni ,,Sakalale", puutudes viimase näol kokku rahvusliku liikumise radikaalse suuna esindajaga, kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus. Kuid nende vahel tekkisid tõsised lahkehelid ja 1880. aastal suundus Hurt elama Peterburgi. Seal ta organiseeris Peterburi eestlaste kooli- ja seltsitegevust, et tõsta rahva haridustaset ja arendada kokkukuuluvustunnet. Hurt töötas Peterburis 1901. aastani eesti Jaani koguduse pastorina. Neil aastatel pühendas ta oma elu teadusele. Teadlasena keskendus ta eesti vanavara, s.o rahvaluule ja keeleainese kogumisele. Kuna ta oli ka andekas kirjamees propageeris ta uut kirjaviisi. Eesti kirjakeele parandamise osas saatis teda edu, ta avaldas palju erinevaid uurimusi ning lisaks sellele ka hulgaliselt artikleid. Hurt oli tegev F. J. Wiedemanni "Eesti-Saksa Sõnaraamatu" koostamisel ning andis ka välja selle parandatud trüki
J.V. Jannsen suri 13. juulil 1890. a Tartus kümneaastase halvatuse tagajärjel. Peale esimest laulupidu jõudis rahvusliku liikumise eesotsa samuti rahumeelseid seisukohti pooldav folkrolist, keeleteadlane ja ühiskonnategelane Jakob Hurt. Ta sündis 22. 07. 1839. Vana- Koiolas. Kõrge hariduse poole püüeldes omandas ta Tartu ülikoolis teoloogiakraadi ja Helsingi ülikoolis filoloogia-doktorikraadi. Töötas üle Eesti nii kodu- kui ka gümnaasiumiõpetajana ja pastorina. Sai 1872. aastal loodud Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks, mis andis välja eestikeelset kirjandust ja kooliõpikuid. Väga suure töö tegi ta rahvaluule kogumisel ja avaldamisel, ta rajas ka eesti rahvaluule teadusliku publitseerimise. Suured teened on Hurdal ka emakeelse Alekandrikooli planeerimisel, selle nimi oli talurahva orjusest vabastanud Aleksander I auks. Koguti raha, et püstitada esimene eestikeelne kreisikool, kuid kahjuks aga see ei
docstxt/.txt
PIIBEL ristiusu õpetuste aluseks olev pühade tekstide kogu. Kes? (elulugu + tähtsus meie kirjandusloos) O. W. MASING (17631832) Äksi pastor, eestlasest köstri poeg, eesti aimekirjandusele aluse panija, esimese järjepidevama eesti ajalehe välja andmine, aabitsate, aritmeetikaraamatu, kooliraamatute kirjutaja, eesti kirjakeele uuendaja, tõi Õ tähe eesti keelde, H. STHAL (16001657) Tallinna Suurgildi oldermanni poeg, õppis Tallinnas ja Saksamaal, hiljem töötas pastorina, oli Eestimaa konsistooriumi assessor. Suri katku. Pani aluse eesti keele vanale ortograafiale, mis põhines saksa keele reeglitel, nelja-osaline protestantlik kiriku-käsiraamat saksa ja eesti keeles. Põhjaeestikeelse kirikukirjanduse rajaja. A. TH. HELLE (1683 1748) saksa kaupmehe poeg, vaimulik, keele- ja kirjamees. Eestimaa konsistooriumi assessor. Ida-Harju praostkonna praost. Esimese eesti keelse piibli tõlkija. B. G
o Usa tuumamonopoli kaotamine 1949 o Korea sõda (1950-53) o Kommunistide võimulepääs hiinas 1949 o Ida-Euroopa venestamine Makartism – Hüsteeriline antikommunism Rassiline diskrimineerimine . 1954 keelati rassiline diskrimineerimine sõjaväes, föderaalastusustes, haridusasutustes. Segregatsioon – rassieralduspoliitika Neegriliikumise juhiks kujunes Martin Luther King (1929-1968). Töötas pastorina aastatel 1950-1960. Neegriliikumised said jõu sisse sloganiga „Black Power“; liikumise „Black Muslims“ ja „Black Panther“ (1966-1982). Valgete vastus sellele oli Ku Klux Klan. Kes tapeti? Kus tapeti? Kes tappis? Kuupäev John F. Kennedy, Dallases (Texases) Lee Harvey Oswald 22. november 1963 USA president Robert Kennedy, Los Angeleses Sirhan Sirhan 1968 eelvalimiste (Californias)
kirjakeelele. Oma keeletarvituses on A.T.Helle toetunud Harjumaa murrakutele. Panus eesti keele arendamisse: Thor Helle suureks teeneks tuleb pidada köstrikooli asutamist 1721.a. Pastorina töötades ja hea eesti keele tundjana asus ta eesti keelt õpetama ka teistele. Tema tegevuse viljaks on eesti keele grammatika ja senisest ulatuslikum sõnaraamat, mis sisaldab ka 525 eesti vanasõna ja 135 mõistatust. eriti suure kultuuriloolise tähtsusega on A.Thor Helle juhtiv osavõtt põhjaeestikeelse piibli tõlkimisest aastatel 1728-1738 ja selle väljaandmisest 1739.a. Tallinnas. Tõenäoliselt on A.Thor Helle sulest ilmunud ka "Viis head jutto ühhe öppetaja ja
laul) püsimine (proosa) närbumine (filosoofia); kutsus üles koguma rahvaluulet kui riismeid kultuuri esimesest etapist; "Rahvaste hääled lauludes" sisaldab seitset eesti rahvalaulu Baltimaade valgustus: A.W. Hupel ja G. Merkel; August Wilhelm Hupel, kes kuulus Baltimaade valgustuse nn vanemasse põlvkonda, töötas pärast õpinguid Jena ülikoolis esmalt koduõpetana Põhja-Liivimaal, hiljem pastorina Põltsamaal Äksi kihelkonnas. Kirjamehena sai ta tuntuks ajakirja "Lühhike öppetus" saksakeelse käsikirja tõlkimisega eesti keelde, tema peamiseks uurimisvaldkonnaks kujunes kohalik balti temaatika, peateoseks ,,Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" (,,Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt"), milles kirjeldatakse Liivi- ja Eestimaa loodust, haldust ja seisuslikku struktuuri ning eesti ja läti talupoegade elu. 1781. aastal hakkas Hupel
aastal ka usuõpetuses bakalaureuse kraadi. Määratud stipendium võimaldas tal astuda Bostoni ülikooli aspirantuuri, kus ta kaitses 1955.aastal väitekirja ja sai filosoofiadoktoriks. 4 1953.aastal abiellus Martin Luther King üliõpilase Coretta Scottiga, neil sündis kaks poega ja kaks tütart. Aastatel 1954-1960 teenis King Alabama osariigis Montgomerys baptisti koguduse pastorina. Montgomerys kogus King raha Rahvusliku Assotsiatsiooni jaoks ja kuulus ka ise selle ühenduse kohalikku komiteesse. Pärast vahejuhtumit Rosa Parksiga, kes keeldus loovutamast bussis istekohta valgele reisijale ning kes seetõttu arreteeriti, loodi 1955.aasta detsembris nn Täiustumise Assotsiatsioon, mis pani värvilisele elanikkonnale ette boikoteerida Montgomery bussitransporti. Algul King kahtles boikoti otstarbekuses. Ta kõhkles ka assotsiatsiooni presidendi kohta vastu võttes,
Tema ideeks oli isamaalisuse rõhutamine eestlastes ning ühiskonnaolu parandamine üldiselt. Jakob Hurt (1839-1907) pärit Põvamaalt Himmastest. Õppis Põlva kihelkonnakoolis, Tartu kreisikoolis, Tartu Gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Ainelist abi pakkus talle O. Oetell. Hurt lõi kaasa"Vanemuise" seltsi töös, pidas loenguid Eesti ajaloost, rahvaluulest. Ta töötas ka Eesti Postimehe lisalehe toimetajana ning hiljem Otepää kiriku pastorina. Lisaks oli ta Aleksandrikooli komitee president. Jakob Hurt oli esimene president Eesti Kirjameeste seltsis ning ta kogus hoogsalt ka rahvaluulet. Hurda peamine idee oli eestlaste vaimuelu õhutamine ning ajaloo ja rahvaluule kirjapanemine. 14. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel Uuele suunale eesti grammatikakirjelduses pani oma keelekäsitlusega aluse Eduard Ahrens. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis
Hupel saabus 1757. aasta sügisel Riiga, plaanides Liivimaal töötada vaid paar aastat. Tegelikkuses kodunes ta aga ruttu, jäädes sinna kogu oma ülejäänud eluks. Tõenäoliselt juba 1758. aastal sai Hupel endale töökoha Äksil, paar aastat hiljem nimetati ta seal pastoriks. 1764. aastal õnnestus tal aga saada tunduvalt prestiizsema Põltsamaa kihelkonna pastoriks, kus parajasti oli majandusbuum ja kirikuõpetaja amet oli majanduslikult enam kui rahuldavalt kindlustatud. Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta (1760. aastate lõpust kuni 1799. aastani).
.." ülistab eesti keelt ja leiab, et eesti keeles tuleb samuti laulda. Kirjanduslikult tagasihoidlikumad on juhuluule hulka kuuluvad vähesed matuse-, leina- ja pühendusluuletused. Esimene eesti soost luuletaja oli Puhja köster Käsu Hans, kelle lõunaeestikeelne kaebelaul "Oh! ma waene Tardo liin" jutustab Põhjasõjas palju kannatada saanud Tartu linna saatusloo. 5.Bengt Gottfried Forselius (1660? 1688) Pärit Soomest, Johann Forseliuse poeg, kes töötas Harju-Madise ja Risti pastorina ning on rahvauskumuste kogujana tuntud ka eesti kultuuriloos. B. G. Forseliuse kooliteest on teada kasinalt. Vastupidi üldisele tavale ei õppinud ta teoloogiat, arvatavasti oli õigusteaduskonna üliõpilane. Tõenäoliselt rakendus juba üliõpilasene koolitöösse. 1684. a asutas Bengt Gottfried Forselius Rootsi riigi toel Tartusse kooliõpetajate seminari, esimese rahvakooliõpetajate kooli kogu Põhja-Euroopas. Seminar sai
Tartu saatust. Laul algab ja lõpeb Tartu linna kurtmisega oma raske saatuse üle. OTTO WILHELM MASING 1763-1832 Otto Wilhelm Masing oli esimesi valgustuskirjanikke Eestis. Ta omandas Euroopas mitmekülgse hariduse ning pühendus seejärel pastoriameti kõrvalt kultuuritööle. Masing saavutas väljapaistvaid tulemusi kolmel alal: eesti koolikirjanduse, ajakirjanduse ja keele arendamisel. Masingu kõige töörikkam eluperiood möödus Tartu-lähedase Äksi kihelkonna pastorina. Juba varem oli temalt ilmunud ,,ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele" (1795). Nüüd lisandusid sellele liikuva aabitsa põhimõttel koostatud ,,Luggemisse lehhed" ja ,,Arvamise-Ramat". Masingu aabitsad erinesid varasematest selle poolest, et neis oli kõrvuti käsuõpetusega ka ilmalikke jutukesi. Masing ei mõelnud vaid laste õpetamisele, ta püüdis harida ka täiskasvanuid. ,,Marahwa Näddala-Leht" sisaldas rohkesti õpetlikke karjutisi põlluharimise, loomakasvatuse, tervishoiu ja
Kodus räägiti peamiselt küll rootsi keelesm kuid natuke kõneldi ka saksa ja eesti keeles. Bengt Gottfried õppis juba lapseeas rääkima eesti keeles. Tema sidemeid talurahvaga aitas kujundada Tema isa huvi maarahva eluolu, kommete ja kultuuri vastu. Forseliuse pere kindel suurus pole teada. Vanem vend Andreas sündis 1637. a., õppis esmalt Tallinna gümnaasiumis, seejärel Greifswaldija Rostocki ülikoolis, immatrikuleeriti Academia Gustavianasse 29. juulil 1652, elas ja töötas pastorina Põltsamaal kuni surmani (1661-1678). Kaks õde abiellusid akadeemilise hariduse saanud meestega. Sophia 1666. a. Laiuse pastori Reiner Broocmanniga. Teine õde aga rootslasest kirikuõpetaja Gabriel Herliniga, kes peale Johann Forseliuse surma võttis üle tema ameti Harju-Madisel ja Ristil. Oma esimese hariduse sai B. G. arvatavasti oma koduõpetajalt, kes õpetas lugemist Komensky meetodil. "Orbis sensualism pictus" võis olla ta esimene õpperaamat. Regulaarne koolitee hakkas
18781882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning astus seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonda.1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees.1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduste kandidaadina ning asus 1889. aastal tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, alates 1890. aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest
Lugemiseks pakutakse peamiselt piiblilugusid. 18 sajandil olid kalendrid talurahva kõige loetum kirjavara. Hupel Valgustusaja esindaja, keeleteadlane, topograafilis-statistilise ja ajaloolis- etnograafilise uurimissuuna esindaja, paljude teoste autor, koostaja, tõlkija ja toimetaja (üle 60 väljaande) August Wilhelm Hupel sündis 1737 aastal Saksi-Weimaris, tuli pärast ülikoolis õppimist Riiga, töötas alguses koduõpetajana, hiljem pastorina Äksis ja Põltsamaal. Tunnustusena tema teoste eest valis Tartu ülikool ta kaks korda audoktoriks: filosoofia ja teoloogia alal. Ühiskondlik-poliitilistes vaadetes konservatiiv, toetas Katariina II valgustusaegse uuenduslikku poliitikat. Roseni deklaratsioon Dokument, mille esitas 1739 aastal Vene justiitskolleegiumile maanõunik Rosen seoses Vohnja möldri protsessiga oma mõisniku vastu ja see võeti kohtuotsuse tegemisel aluseks (Vohnja Jaan saadeti asumisele Venemaale). See polnud
hingerevisjonide pidamine. Sageli tuli olla vahekohtunikuku rollis talupoegade tüliasjades. Hupel pidas ka oluliseks pühendumine vaimsele enesetäiendamisele ja teadusekirjanduse lugemisele. Eesti oli küll usuleige, kuid armulaual käimine oli kohustuslik. Kes jumalateenistusest kõrvale hoidsid, maeti pühitsemata mulda. Pastor kirikupolitsei rollis Liivimaa vaimulike kohustuste hulka kuulus ka järelevalve koguduseliikmete eluviiside ja kommete üle. Valgustusasjastu pastorina ei ole Hupel moraalivalvurina erilist agarust ilmutanud. Nii näiteks kostis ta ülemkonsistooriumis noorte armunute eest, kes soovisid varem abielluda, kui kirikuseadus seda neile võimaldanuks. Järelevalve koolide üle Pastori tähtsaim ülesanne oli järelevalve oma kihelkonna koolide üle. Kooliõpetus oli seotud usuõpetusega. Lugema õppimiseks kasutati vaimulikku kirjandust. Põltsamaal oli kõrge lugemisoskus-74%
Tema huvi aritmeetika õpetamise metoodika vastu ei rauge ka usuteaduse üliõpilasena. Ta kirjutas sel ajal Elementaarse arvutamisõpetuse metoodika saksa keeles, mis 1884. a pälvis üliõpilastööde konkursil kuldauraha. Näiteks soovitab ta selles töös õpetada arvutamist kolmes kontsentris: arvud 1-10, siis 1-100, lõpuks 1- 1000 ja kaugemalegi. Antakse konkreetseid soovitusi iga kontsentri osas. Oma edaspidistel aastatel töötas Kallas pastorina Valgas, Rõuges ja Peterburis. Ta õnnistas sisse ka EÜS sini-must-valge lipu Otepää kirikus 1884.a. R. Kallas on maetud Tartusse Raadi kalmistule. 1878. a ilmus ka esimene eestikeelne geomeetriaraamat Geomeetria kihelkonnakoolidele ja iseõpetuseks, mille autoriks oli Joosep Kapp. Ka tema oli aktiivne EKS liige. Raamat algab kuubi ja silindri vaatlemisega, sealt jõutakse pinna, joone ja punkti mõisteni. Geomeetriaõpetuses peab ta tähtsaks
klassivõitluse vastu suunatud paladega jutud, mis puudutavad võimsate ahnust ja rumalust, edevust, tühja loba. Samuti kuuluvad jutukirjanduse alguse ja arnegu perioodi kalendris sisalduvad lood. 10. Eestikeelne värsilooming 18. sajandi keskpaigas ja teisel poolel (J. G. Schwabe jt). Eestikeelseid ilmalikke värsikatsetusi antud perioodist vähe, originaalsus küsitav. Arenguprotsessis kerkivad esile Joachim Gottlieb Schwabe kalendrivärsid. Pärit Harjumaalt, pastorina Põhja-Eestis, 1796. aastast ,,Eesti-Ma Rahwa Kalendri" lisa koostaja. 1797. aasta kalendris ,,Lapse uinutamise Laul" on varaseimaid hällilaule ning ,,Kewwade laulda" (1798) esimesi loodusluueltusi. Lüürika arenguprotsessis tähtis koht tundmatuks jäänud luuletaja värssidel ,,Tomas ja Liso", varaseim armastusluule. Sentimentaalse leinalaulu autor Harjumaa mõisnik Bernd Heinrich von Tiesenhausen ,,Tio tassane ja helde" (1784)
Orel on ka Vennaste koguduse poolt toodud pill Eestisse. Eestlased hakkasid viljast piiritust ajama, oli vaja ellu jääda. Eesti talupoeg hakkas jooma. Tekkis kõrtside võrk. Iga kolme versta peale oli kõrts ja see oli mõisale suurim tuluallikas. Kõrts oli eestlaste klubi, kus sõlmiti lepinguid, arutati seadusi, küsiti nõu, otsiti tüdrukuid ja sulaseid. 6. Estofiilide-sakslaste mõju eesti talupoja haridustasemele. (A. W. Hupel, O. W. Masing jt.) Pastorina paistis August Wilhelm Hupel (1737 1819) silma äärmiselt tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta. Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi
18781882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning astus seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Reiman oli üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees. 1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduse ning asus tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni. 1890
Aga oli ka erandeid, näiteks Lydia Koidula, kellel õnnestus teadmisi lausa ülikoolini omandada ja sealt saada kodukooliõpetaja haridus (diplom) (Mihkla 1965: 74). 1.1.1. Naise roll ühiskonnas 19. saj. keskpaiku oli naise ühiskondlik roll praktiliselt olematu. Juhtival positsioonil kõigis ühiskonnavaldkondades olid enamjaolt mehed. Oli kujuteldamatu tänapäeval nii endastmõistetav olukord, et naistearsti, õpetaja või pastorina astuks üles naine, rääkimata osalusest poliitikas või valitsusorganites. Seda on ilmekalt kirjeldanud oma kogemuste põhjal Kaija Maria Junkkri, teoses ,,Naine, nagu sa oled'' (1997: 40). 6 1.1.2. Naine ja mees Naise ja mehe suhteid iseloomustamaks sobiks lause : naine on kael, mis keerab mehe pead. See tähendas seda, et otsustusõigus kuulus vääramatult mehele ning naisel oli õigus vaid
muutus tavaliseks. Majanduse areng ergutas talupoegi iseõppimisele, mille tagajärjel tõusis lugemisoskus. ·Lühhike öppetus...- oli esimene eesti keeles ilmunud perioodiline väljaanne. See ilmus aastatel 17661767 Põltsamaal Peter Ernst Wilde väljandmisel. Lühhikeses öppetuses kirjeldati lihtsaid meditsiinilisi abinõusid, mida ka talupojad võisid kasutada. ·August Wilhelm Hupel- 1737-1819. Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest.
Kirjutas romantilisi isamaaluuletusi. Lavastas ja kirjutas näidendeid ning pani aluse eesti teatrile. (Tema kirjutatud on eesti esimene näitemäng-"Saaremaa onupoeg") "Vanemuine"-1865.a. asutatud laulu-ja mänguselts Tartus. Loodi Jannsenite perekonna algatusel. Sai eeskujuks samalaadsetele seltsidele teistes Eesti linnades. Jakob Hurt-eesti rahvusliku liikumise juht, rahvaluule-ja keeleteadlane. Oli lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna, töötas Otepääl ja hiljem Peterburis pastorina. Seisis Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja EKS eesotsas. Organiseeris ülemaalise rahvaluule ja vanavara kogumise. Pooldas uut kirjaviisi ja uuris ning edendas eesti keelt ja kultuuri. Toetas kirikut. Oli sakslaste vastane. F.R.Kreutzwald- eesti kirjanik ja arst. Lõpetanud Tartu ülikooli. Kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas "Maarahva kasulist kalendrit". Tema peateoseks on rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos "Kalevipoeg". Seisis Eesti Aleksandrikooli peakomitee eesotsas.
1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees. 1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduste kandidaadina ning asus 1889. aastal tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, alates 1890. aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni. 1890
laste erilisest suhtumisest loodusesse. Loodussuhte iseloomu alusel seostati eestlasi teiste soome-ugri rah- vastega ning vastandati neid nii indo-euroopaliku kultuuri kandjatele kui slaavisugu rahvastele. Oma aja kontekstis oli sellel tugev identiteedi- 1 Oluline mõju läti ja eesti rahvakultuuri uurimisele oli saksa kõrgharitlase Johann Gottfried von Herderi (1744–1803) tegevusel, kes töötas aastatel 1764–1769 Riias pastorina. Pärast naasmist Saksamaale avaldas Herder kaheköitelise antoloogia "Volkslieder", mis muuhulgas sisaldas ka eesti rahvalaulude tõlkeid saksa keelde. Herder oli kirjavahetuses August Wilhelm Hupeli jt kohalikke olusid hästi tundva- te baltisaksa haritlastega. 2 Looduskujundite kasutamist baltisaksa haritlaste teostes vaatleb Maie Kalda artik- kel "Holtzi, Mannteuffeli ja Jannseni loomad" (2004: 31–43).
Villem Reiman sündis 25. veebr 1861 Viljandimaal Suure- Kõpu vallas rentniku pojana. Viljandi saksakeelse algkooli ja kreiskooli järel lõpetas Pärnu gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli, kus õppis teoloogiat ja kujunes rahvuslikult meelestatud noorte vaimseks juhiks. Lõpetas Tartu Ülikooli 1887 kandidaadi kraadiga. Prooviaja vaimulikuna sooritas J. Hurda juures Peterburis, kus oli ka abipastoriks. Aastast 1890 kuni surmani 12. mail 1917 töötas Reiman pastorina Kolga-Jaanis. Reimann on maetud Kolga-Jaani kalmistule. Reiman paistis silma venevastase ja rahvusliku hoiakuga. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) ja Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaid ja juhte, Eesti Rahva muuseumi rajamise eestseisjaid, "Postimehe" ringkonna juhtivaid tegelasi ja aktiivne karskusliikumise eestvõitleja. Reiman algatas EÜS-i albumite ja kalendri "Sirvialauad" väljaandmise ja oli nende toimetajaks, võttis aktiivselt osa Õpetatud Eesti Seltsi tegevusest ja
käsikirjad (jutlused, kirikulaulud) Lõuna-Eestist, Saaremaalt jne. Kultuurilooliselt huvipakkuvad on mõned jesuiitide käsikirjad ning trükis avaldatud katoliiklik kirikutalituse käsiraamat "Agenda Parva", milles koguduse arusaamist eeldavad palve- jm tekstid on läti, eesti, poola ja saksa keeles. Kirikukirjanduse põhiliseks rajajaks sai Tallinnast pärit Heinrich Stahl (u 1600-1657), õppis pärast Tallinna triviaalkooli Saksamaal teoloogiat ning töötas pastorina Järva- ja Virumaal. Stahlil oli Rootsi võimude toetus ja teatud eelis ametivendade ees, kellelt ta kogus käsikirjalisi tõlketekste oma raamatute jaoks. H. Stahli esimene eestikeelne raamat ristiusu põhiõpetuse kohta pole säilinud. Tema põhiteoseks on neljaosaline saksa- eestikeelne "Hand und Hauszbuch...". Esimese ja nii mahuka eestikeelse "käsi- ja koduraamatuna" sisaldab see Lutheri väikese katekismuse, kirikulaulude kogu, evangeeliumid
1235 alustas Püha Jüri kirikukool, mis allus Riiale. 1630 gümnaasium Riias. Kõikides kihelkondades tuli luua talurahva õpetamiseks kool. Lätikeelne trükisõna 1585, 1586. Teine oli Luteri katekismus, mis anti välja Kuramaa hertsogi korraldusel. Lätikeelne kirjasõna puudutab ennekõike Liivimaad ja Rootsi aega. Georg Mancelius (1593-1654). Pärit Kuramaalt, pastori perest, Rostockis haritud. Pärast seda pöördus kodumaale tagasi, teenis mõnda aega Kuramaa hertsogi juures pastorina, oli surmani Tartuga seotud. Esialgu Tartu Jaani kiriku pastor, siis õppejõud, lõpuks ka TÜ teoloogiaprofessor. Kuidas ja miks ta läti keele omandas ja miks vaimustus, ei oska keegi ära seletada. Igal juhul oli läti keelest vaimustuses ja kuritarvitas oma ametipositsioone TÜ teoloogiaprofessorina – nõudis, et kõik üliõpilased õpiksid läti keele selgeks. Lasi trükkida, koostada esimese läti (vana kirjakeel) ortograafia, nt. Andis välja lätikeelse jutluste raamatu
Balti provintsided valgustusliikumine levis esialgu laiemalt vaimulikkonna kaudu, teoloogiline ratsionalism – usuliikumine, mis mõjutatud valgustusest. Saksa valgustuse eripäraks see, et sai läbi kirikuga, erinevalt Prantsuse valgustusest, mis oli kiriku vastane. Baltisaksa valgustusaja vaimuelu seostatakse mitmete nimedega. Johann Gottfried Herder, kellest kujunes saksa valgustuse juhtivamaid kujusid. Noorpõlves elas mõnda aega Riias, tegutses kooliõpetaja ja pastorina. Kuulsaks sai pärast Riiast lahkumist. Kirjutas teedrajavaid teoseid, on seotud rahvuslusega. Riias puutus ta kokku kohalike põlisrahvastega, nende impulside najal kirjutas teosed inimpõlve kultuurilisest mitmekesisusest. August Wilhelm Hupel, kes tõlkis eesti keelde esimese eestikeelse ajakirja. Pastor Põltsamaa kihelkonnas. Väga viljakas kirjamees, kes lähtus valgustuse vaimust. On kirjutanud palju erinevatel teemadel
annaabi.ee 
