XVIII sajandi kirjandus: LUULE (0)

XVIII sajandi kirjandus: LUULE
SATIIRILINE LUULE
18. sajandi algupoolel levis eeskätt satiiriline1 luule. Inglise luules esindab seda
suunda Alexander Pope. Seda viljelesid näiteks ka „Gulliveri reiside” autor J. Swift ja
prantsuse filosoof Voltaire, kes läks groteskses2 ja pilavas poeemis „Orléans’i neitsi”
Jeanne d’Arci ümber tekkinud ebausu oreooli kallale. Pühak annab Jeanne’ile kaks
käsku: päästa Prantsusmaa ja alles hoida oma neitsilikkus. Esimese ülesandega saab
neiu hakkama, aga teisega kauniste sõjameeste keskel mitte. (Nt Schiller püüdis oma
samanimelise draamaga Jeanne d’Arci taas ülendada.)
18. saj kunstis avaldunud rokokoo3 ilminguid leidus ka kirjanduses. Rokokoo on
väljenduslaad, kus teadlikult rõhutati kergemeelsust ja mängulisust, teosed olid
enamasti humoristlik-iroonilised4 või satiirilise kallakuga. Sageli loobuti kerguse
saavutamiseks klassikalistest luulevormidest.
Rokokoo hilise suuna esindajaks võib pidada rootsi luuletajat CARL MICHAEL
BELLMANi (1740–1795). Tema joomalaulud saavutasid suure populaarsuse. Tema
luuletused olid koomilis-grotesksed ja neis oli palju kontraste, neis kõlas üleskutse:
„Carpe diem!” See tähendab: naudi maiseid rõõme, kuni elupäevi antud. Huumorit ja
rämedaid kõrtsistseene varjundas lüüriline melanhoolia. Kuulsamad luuletsüklid on
„Fredmani epistlid” (1790) ja „Fredmani laulud” (1791), eesti keeles ilmunud
valikkogu Bellmani luulet kannab pealkirja „Fredmani epistlid ja laulud” (Kunst
1993).
TUNDELUULE
Kõrvuti satiirilise ja rokokooliku luulega algas ka tundeluule levik, see oli kooskõlas
18. iseloomuliku sentimentaalse proosa populaarsusega. Kujutati tundeelu, hingelisi,
sageli ka religioosseid elamusi. Tundeluule valmistas ette lüürika võidukäiku
romantismiajal.
Šotlane James Thomson (1700–1748) tõi oma loominguga luule vaatevälja looduse
(poeem „Aastaajad”). Thomsoni luuletusest „Valitse, Britannia” (1740) sai hiljem
Suurbritannia riigihümn.
Sentimentaalset suunda laiendas nn kalmistuluule, mille peateema oli mõtisklemine
elu kaduvuse üle, siinpoolse ja hauataguse vahekord, inimese hingelis-religioosne
kogemus (nt Edward Young, filosoofiline poeem „Öömõtteid”, Thomas Gray luuletus
„Külakalmistul kirjutatud eleegia”). Kalmistupoeedid kujutasid kannatusi,
surmaängistust, igatsust jumala järele, idealiseerisid puhast ja looduspärast maaelu.
18. saj 2. pool algas muistse rahvaluule taasavastamisega. Šotlase James
MACPHERSONile (1736–1796) tõi kuulsuse 1760. a ilmunud lüürilise proosa
1
satiiriline – pilkeline, isikute või ühiskonna pahesid naeruvääristav;
2
groteskne – veider, kentsakas, pentsik; kummaline, tõelisust naeruväärsuseni moonutav;
3
rokokoo – barokist arenenud elegantne ja toretsev stiil arhitektuuris, kunstis, muusikas; tekkis 18. saj, õitseaja
saavutas Prantsusmaal Louis XV õukonnas;
4
iroonia – peen varjatud pilge; väljendusviis, kus teesklevalt väidetakse vastupidist sellele, mida tegelikult
mõeldakse; ironiseerima – varjatult pilkama, tönkama, nöökama;
tsükkel „Ossiani laulud”. Vastupidiselt tema väitele polnud need ehtsate keldi
rahvalaulude tõlked, kuid igal juhul matkis ta meisterlikult vanade keldi saagade
tundmusrikast ja paatoslikku laadi; mehised kangelased, armastus ja võimsad kired
ürgse looduse taustal haarasid kogu Euroopa. Neid tõlgiti ja mugandati kõikjal.
Klassitsism oli sestpeale murtud.
Ka šotlase ROBERT BURNSi (1759–1796) looming oli mõjutatud rahvaluulest.
Burns oli kirjanike seas erandlik oma talupoegliku päritolu poolest, tema kuulsaimad
luuletused pärinevad ajast, mil autor maal talutööd tegi. Vaesusest ei pääsenud ta elu
lõpuni, ehkki ta luule sai äärmiselt populaarseks. Elumured kallutasid teda
alkoholismi. Burnsi luule räägib armastusest ja sõprusest, igapäevasest maaelust,
loodusest, luuletused on näiliselt lihtsad, kuid väga lüürilised. Ta lähtub alama rahva
vaatepunktist. Burns kirjutas nii šoti kui inglise keeles, põimides ka ingliskeelsesse
teksti murdekeelendeid. Tema luule oli üks viimaseid katseid šoti keelt hääbumisest
päästa. Tema pikemaist luuletustest on tuntuim „Lõbusad kerjused” (e.k 1959). Eesti
keeles on ilmunud Burnsi luule valimik „Mu arm on nagu ruske roos (2000).
Leedu rahvuskirjanduse rajaja KRISTIJONAS DONELAITISe looming (1714–
1780) sarnaneb Burnsiga oma talupoegliku päritolu ja rahvuslik realistliku laadi
poolest. Donelaitis pääses õppima Königsbergi ülikooli, hiljem töötas pastorina. Tema
eluajal moodustas Leedu ühtse riigi Poolaga, leedu pärisorjadest talupoegade elu oli
väga raske. Donelaitise kuulsaimas luuleteoses, 4-osalises poeemis „Aastaajad” oli
peategelaseks pärisorjast talupoeg, aastaaegade vaheldumine ja talupoja elurütm on
põimunud.
Johann Wolfgang GOETHE sai oma luuleloomingu algul mõjutusi nii rahvaluulest
kui ka Shakespeare’ilt. Mõlema poole suunas teda Herder. Goethe hakkas otsima uusi,
vabamaid rütme ja jõudis vabavärsini. Noore Goethe luule oli „tormi ja tungi”
perioodil rahvaluulelähedaselt tundmusrikas ja meloodiline. Nt „Nõmmeroosike” on
rahvalaulu töötlus Kuulus luuletus sellest perioodist on „Mailaul”, „Metsavaimu”
aluseks on taani rahvaballaad.
Noore Friedrich SCHILLERi oli Rousseau’ isiksus ja loodusfilosoofia. Oodis
„Rõõmule” (1785) näitab ta elujaatust ja õilsaid ideaale. Kõrged ideaalid saatsid kogu
Schilleri luuleloomingut. Eraldi äramärkimist väärib tema ballaadilooming – tugeva
humanistliku paatosega värssjutustused (nt „Kinnas”).
Goethe ja Schilleri lüürika võimsalt aluselt hakkas arenema kogu uuemate aegade
saksa poeesia.
Allikad:
J. Talvet „Maailmakirjandus 1”
„Võõrsõnade leksikon”