Ärkamisaeg Eestis (3)

"Rahvuslik ärkamine Eestis" 05-03-06
Rahvuslik liikumine Eestis, suunatud saksa ja vene rõhumise vastu, algas 19. sajandi teisel poolel. Selle eeldusteks olid talurahva vabanemine pärisorjusest, jõukate talunike majanduslik iseseisvumine (talude päriseksostmine) ja koolihariduse saamine. Liikumise peamised kandjad olid eesti haritlased, eriti kooliõpetajad ja taluperemehed. Neis tärkas huvi ja lugupidamine oma keele ja rahvuse ning selle mineviku vastu. Eesti väike haritlaskond püüdis pigem säilitada oma rahva kultuuri ja töötada rahvusliku eneseteadvuse kasvatamise nimel, selle asemel, et soodustada kiiret saksastumist ja venelaste rõhumist. Rahvuslikule liikumisele tulid kasuks ka keiser Aleksander II (1855-1881) vabameelsed vaated ja hõõrumised Vene keisrivõimu ja siinsete baltisakslaste vahel, kes tegid rahva poolehoiu pärast konkureerides senisest suuremaid järeleandmisi. 1866. aastal anti välja uus vallaseadus , mis vabastas talurahva omavalitsuse lõplikult mõisnike järelvalve alt. Osalemine omavalitsuses andis talupoegadele vajalikud oskused ja kogemused, et hiljem, iseseisvumise aegu, valitsemisega toime tulla. Vallal oli oma valitud vallavenem, eelarvet käsutas volikogu . Sellega hoiti korras teed ja hooned, palgad ja ühisvilja kasutus. Mõisteti ka kohut , ilma mõisniketa. Eesti rahvas oli tol ajal üldiselt haritud, reeglina oskasid kõik üle 10 aastased lapsed juba lugeda, kirjutada ja veidi arvutada. Eesti maarahvas võis raskusteta lugeda raamatuid ja ajalehti, see laiendas nende silmaringi ja rikastas maailmapilti. Koolisüsteemi kuulusid eestikeelne kolmeaastane kohustuslik vallakool ja kihelkonnakool , nendega enamike eestlaste haridustee piirdus. Edasi sai õppida vaid saksakeelsetes kreisikoolis, gümnaasiumis ja viimasena Tartu Ülikoolis, mis oli tol ajal ainus ülikool Baltimaades. Järjest kasvava arvuga üliõpilased rajasid 1870. aastal oma Eesti Üliõpilaste Seltsi, mille värvid sinine, must ja valge said peagi rahvusvärvideks ja on seda tänapäevalgi. Üliõpilased etendasid suurt rolli ka vabadussõjas vabatahtlikena. Rahvakooliõpetajaid valmistati ette seminarides. Neist tuntuim töötas Janis Cimze juhatusel Valgas , seal said ettevalmistuse nii Eesti kui ka Läti koolmestrid. Kahjuks suleti seminar peale Cimze surma. Rahvusliku liikumise algusaastatel etendas rahva elu edendamisel kehtiva korra raames suurt rolli Johann Voldemar Jannsen . Ta sündis 16.05.1819. aastal Vana-Vändras ja õppis köstri- ja kihelkonna algkoolis. Ta töötas kantrina, köstrina, koolmeistrina, vallakooli õpetajana ja hiljem ajakirjaniku ning nädalalehe " Perno Postimees " juhatajana. Selle ajalehe asutades pani ta aluse pidevale Eesti ajakirjandusele. Tänu oma oskusele lugejatega kontakti leida omasid ta ajalehed olulist rolli rahva silmaringi avardamises. 1863. aastal asus ta Tartu, kus toimetas ajalehte "Eesti Postimees" ja selle lisalehti. Oma ajakirjandusliku tegevusega , laulu- ja mänguseltsi " Vanemuine " asutamisega 1865. aastal, üldlaulupidude traditsiooni algatamisega 1869. aastal ja Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi rajamisega virgutas J. V. Jannsen eestlaste rahvustunnet ja kultuuritahet. Laulupeo korraldamisel sai Jannsen eeskuju paljudest Euroopa riikidest, kus korraldati neid aastast 1845. Kui algul toimusid nad iga aasta, siis nüüd toimuvad laulupeod iga nelja aasta tagant. Esimesel üritusel Tartus lõid kaasa ligi tuhat lauljat ja pillimeest ning paarkümmend tuhat pealtvaatajat kogu eestist. Oma tegevustel aitas Jannsenit kõvasti ka tema tütar Lydia Koidula, kes kirjutas ka isamaalisi luuletusi, mida loetakse ja hinnatakse ka tänapäeval. Märkimist väärib ka see, et Jannsen kirjutas Faelhmanni poolt viisiga Eesti hümnile sõnad. J.V. Jannsen suri 13. juulil 1890. a Tartus kümneaastase halvatuse tagajärjel. Peale esimest laulupidu jõudis rahvusliku liikumise eesotsa samuti rahumeelseid seisukohti pooldav folkrolist, keeleteadlane ja ühiskonnategelane Jakob Hurt . Ta sündis 22. 07. 1839. Vana- Koiolas. Kõrge hariduse poole püüeldes omandas ta Tartu ülikoolis teoloogiakraadi ja Helsingi ülikoolis filoloogia- doktorikraadi . Töötas üle Eesti nii kodu- kui ka gümnaasiumiõpetajana ja pastorina. Sai 1872. aastal loodud Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks, mis andis välja eestikeelset kirjandust ja kooliõpikuid. Väga suure töö tegi ta rahvaluule kogumisel ja avaldamisel, ta rajas ka eesti rahvaluule teadusliku publitseerimise. Suured teened on Hurdal ka emakeelse Alekandrikooli planeerimisel, selle nimi oli talurahva orjusest vabastanud Aleksander I auks. Koguti raha, et püstitada esimene eestikeelne kreisikool , kuid kahjuks aga see ei õnnestunud, sest venestamispoliitika rõhumisel tuli kool venekeelne . Hurt arendas palju eesti õigekirja ja andis välja mõningad sellealased uurimustööd, õpikud, laulu- ja luulekogumikud ning sõnaraamatud. Ta suri Peterburis, 13. 01 1907. aastal.
Hoopis teist seisukohta esindas samuti väga tähtis rahvusliku liikumise tegelane Carl Robert Jakobson . Sündinud 1841. aastal Tartus, õppis ta kuni gümnaasiumi lõpetamiseni ja töötas seejärel nii Vene- kui ka Eestimaal kodu- ja kooliõpetaja, pastori, köstri ja ajakirjanikuna. Liitunud Peterburi Patriahide ringiga sai temast radikaalne võitleja pärisorjuse igandite ja Balti erikorra vastu. Ta saatis oma kirjatöid ja üleskutseid eesti- ja venekeelsetele ajakirjadele , oma ajalehe asutamiseks ta esialgu luba ei saanud, seda pingeliste vastuolude pärast Balti aadli ja kirikuga. Siiski ta kirjutas palju kooliõpikuid, kõnesid, luule- ja noodikogusid ning artikleid. Ta lõi aktiivselt kaasa Eesti ajakirjade ja ajalehtede, Kirjameeste seltsi, Vanemuise ja Aleksandrikooli töös. Oma suure käremeelsuse ja esiletükkivuse tõttu sattus ta tõsisesse vastuollu oma esialgsete liitlaste, J. Hurda ja J.V.Jannseniga. Vaimse heaolu asemel rõhutas Jakobson materiaalset ebaõiglust ja peale lõpuks oma ajalehe "Sakala" väljaandmist leidis ta rahva hulgas suure poolehoiu. Esimesena esitas ta tsüklilise ajaloo kullu kohta kõne, kus tõi välja valguse, pimeduse ja koidu aja. Kui Hurt ja Jannsen olid usklikud ja lootsid eesti õnne saavutamisel baltisakslaste võimule, siis pani Jakobson suuri lootusi Vene valitsuse toetusele, uskudes, et riigivõim tühistab baltisakslaste privieegid ja taastab eestlaste õigused. Seega tekkis Eesti rahvuslikku liikumisse lõhe, kus leebemat osapoolt esindasid J. V. Jannsen ja J. Hurt, ulatuslike ümberkorraldusi pooldasid aga peale C.R. Jakobsoni veel J. Köler ja M. Veske . 1880 aastail rahvuslik liikumine nõrgenes, enamjaolt sellepärast, et süvenesid rikaste ja vaeste talupoegade vastuolud. 1882. aasta märtsis Vändras suri Carl Robert Jakobson kopsupõletikku, sokeerides sellega kogu eesti ühiskonda. 1881. aastal võimule tulnud Vene keiser Aleksander III alustas äärmuliku venestamispoliitikat, mis hõlmas osaliselt ka Balti kubermangu. Tänu rahvuslikule ärkamisajale Eestis, mis jäi küll veidi lõhenenuks, suutsid eestlased säilitada oma kultuuri, keele ja ühtsustunde. Suurt rolli mängisid tolle aja eelmainitud liikumise juhid, keda tänapäevalgi meeles peetakse.
Arvan, et peaksime rahvusliku ühtsustunnet igal võimalikul viisil säilitama, kuna meie, väike rahvas, oleme igati ja vältimatult avatud välisilma muutustele. Pole kindel, et me tulevik on roosiline on ning kui Jakobsoni kõnes pole valgusaja järgset pimedust mainitud , ei tähenda, et seda tulla ei pruugi. Kasutatud kirjandus: "ENE", " ENEKE ", " Uusaeg II osa"