Tuntuimad estofiilid (0)

Tuntumad estofiilid
Marit Koppel
Haapsalu Gümnaasium
2010
Sisukord
Sisukord 1 Sissejuhatus 2 August Wilhelm Hupel 3-4 Johann Wilhelm Ludwig von Luce 5 Friedrich Gustav Arvelius 6 Otto Wilhelm Masing 7 Johann Heinrich Rosenplänter 8 Kasutatud materjal 9
Sissejuhatus
1730 . aastatel hakkas Eesti aladel levima kirjaoskus , millest said kasu eelkõige koolmeistrid, kes hakkasid tegelema päevikute, kõnede, elulugude ja aruannete kirjutamisega ning nende trükkimise ja levitamisega. Kirjasõna levikuga kaasnes hulk inimesi, kes hakkasid huvi tundma eesti keelest, luulest ning kultuurist. Eriliselt näitasid huvi eestlaste vastu üles baltisakslased , peamiselt kirikuõpetajad, kelle meelest pidi ilmtingimata muutma talupoegade ja mõisnike omavahelist koostööd, ühiskonna seadustikku ning maailmapilti.
August Wilhelm Hupel
Hupel sündis Saksi-Weimari hertsogiriigis diakoni ja pastor Christian Friedrich Hupeli ning aadlipäritolu Barbara Christiana von Spankau vanima pojana .
Ta alustas õppetööd Weimari gümnaasiumis ning jätkas seda (aastatel 1754 –1757) Jena ülikoolis. Ehkki ta plaanis esialgu õppida arstiks, valis ta lõpuks isa soovitusel ikkagi teoloogia . Et Hupeli isa suri tema ülikooliõpingute ajal, pidi ta need kiiresti lõpetama ning asuma pere ülalpidamiseks soodsat teenistuskohta otsima .
Hupelile pakuti koduõpetaja tööd nii Sileesias kui ka Liivimaal. Kuna parajasti käis Seitsmeaastane sõda, valis ta viimase. Hupel saabus 1757. aasta sügisel Riiga , plaanides Liivimaal töötada vaid paar aastat. Tegelikkuses kodunes ta aga ruttu, jäädes sinna kogu oma ülejäänud eluks.
Hupel sai endale töökoha Äksil, paar aastat hiljem nimetati ta seal pastoriks. 1764. aastal õnnestus tal aga saada tunduvalt prestiižsema Põltsamaa kihelkonna pastoriks.
Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena , kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta.
Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4-köitelises teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" ja jätkväljaannetes "Nordische Miscellaneen" ning "Neue nordische Miscellaneen". Kõigil neil väljaannetel oli rohkelt kaastöölisi kõikjal üle Liivi- ja Eestimaa kubermangude. Tema põhjalikku tööd väärtustasid nii kaasaegsed kui ka järeltulevad põlved, eriti olulised on need aga toonaste olude tundmaõppimiseks ajaloolastele.
Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajakirja Lühhike öppetus (ta tõlkis Wilde saksakeelsed tekstid eesti keelde). Lisaks andis Hupel välja veel kaheköitelise põllumajandusõpetuse ning tegutses ka eesti keele uurija ning uuendajana. Lisaks oli Hupel ka mitmete teiste väljaannete kaastööline nii Baltikumis kui ka Saksamaal.
Tema töödes hakkavad ennekõike silma valgustusmeelsus ning küllaltki soosiv suhtumine talupoegadesse, eestlastesse ja lätlastesse. Siiski ei saa teda pidada estofiiliks, sest ta pidas senist valitsus- ja ühiskonnakorraldust igati sobivaks ning nõudis vaid majanduslikke ja talupoegade eluolu parandavaid muudatusi, mitte aga elukorralduse radikaalset muutmist . Hupeli ettevaatlik suhtumine ilmnes ka Prantsuse revolutsiooni ajal, millele ta oli algusest peale täielikult vastu.
1805. aastal asus Hupel elama Paidesse, kus ta jätkas aktiivset kaastööd teadusajakirjadele. Tema hauakoht on teadmata, kuid Reopalu kalmistule on püstitatud mälestuskivi.
Johann Wilhelm Ludwig von Luce
Luce juhtis esimesena tähelepanu Saaremaa floora omapärale. Ta uuris ravimtaimi ja andis taimedele kõnekeelseid termineid (jännesi munnad = käpalised; jänesekapsast, merikapsast ja oblikat teatakse siiani). Ta botaanilised uurimused õpetavad maarohtusid kasutama.
Ta avaldas Johann Willem Luddi Ludse nime all kaks osa "Sarema Jutto Ramatut" (1807- 1812 ) ja tegi Johann Heinrich Rosenplänteri "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprachele" kaastööd.
Luce asutas 1817. aastal Kuressaares esimese eesti küsimuste uurimise ühingu "Ehstnische Litterarische Gesellschafti" (Kuressaare Eesti Selts). See jäi aga asukoha ja väheste kaastööliste tõttu siiski känguma ja lõpetas tegevuse asutaja kadumisega. Ometi on seda peetud isegi 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Seltsi üheks eeskujuks.
Luce oli kümmekonna kodu- ja välismaise teadusseltsi liige.
Luce on maetud Kudjape kalmistule.
Friedrich Gustav Arvelius
Friedrich Gustav Arvelius sündis Soomest pärit ja 1741 aastast Viru-Nigulas pastoriks olnud Friedrich Immanuel Arveliuse (1716–1780) ja Augusta Johanna Frieselli ( 1731 –1806) pojana. Arveliuse lapsepõlv möödus Viru-Nigula kiriklas. Ta õppis Tallinna toomkoolis ( 1769 –71) ja seejärel Leipzigi Ülikoolis usuteadust ja filoloogiat. Kooli lõpetamisel siirdus tagasi Eestisse, olles Virumaal Kiikla mõisas koduõpetaja ning alates 1790. aastast Tallinna gümnaasiumi professor.
Tema peamiseks tööks on saksa keelest eesti keelde tõlgitud jutud ning luuletused, mis olid õpetlikud ja talurahvast manitsevad. Arvelius kirjutas ka saksakeelse näidendi " Elisa " ning mitmeid artikleid eesti keele arengu kohta.
Arvelius oli abielus Ohtu mõisast pärit Katharina Kurselliga. Nende tütar Katharina Wilhelmine Arvelius (1800–1869) abiellus 1823 Eestimaa maanõuniku, ohvitseri ja Palmse mõisniku Carl Magnus von der Pahleniga.
Tema noorem vend Martin Heinrich Arvelius (1760-1799) oli jurist , luuletaja ja näitekirjanik.
Otto Wilhelm Masing
Otto Wilhelm Masing oli esimesi valgustuskirjanikke Eestis. Ta omandas Euroopas mitmekülgse hariduse ning pühendus seejärel pastoriameti kõrvalt kultuuritööle. Masing saavutas väljapaistvaid tulemusi kolmel alal: eesti koolikirjanduse, ajakirjanduse ja keele arendamisel.
Masingu kõige töörikkam eluperiood (1815.aastast kuni surmani) möödus Tartu-lähedase Äksi kihelkonna pastorina. Juba varem oli temalt ilmunud "ABD ehk Luggemise Ramat Lastele" (1795). Nüüd lisandusid sellele liikuva aabitsa
põhimõttel koostatud "Luggemisse lehhed" (1823) ja "Arvamise-Ramat" (1823). Masingu aabitsad erinesid varasematest selle poolest, et neis oli kõrvuti käsuõpetusega ka ilmalikke jutukesi.
Masing ei mõelnud vaid laste õpetamisele, ta püüdis harida ka täiskasvanuid. "Marahwa Näddala-Leht", mida ta toimetas neli aastat ( 1821 -1823, 1825), sisaldas rohkesti õpetlikke kirjutisi põlluharimise, loomakasvatuse, tervishoiu ja kaubanduse alalt. Selleks, et meie "marahwas pühhapäewiti wähhemalt süüd teeks , möllaks,
kõrtsi paigus priiskleks, tapleks ja ennast ei raiskaks", kirjutas Masing teose "Pühhapäwa Wahhe-luggemissed" (1818). Sellega seadis ta endale eesmärgi anda talurahvale teadmisi maakera ei paigust (Aafrika, Gröönimaa jne.), jutustada kaugete maade loodusest, inimestest, nende tööst ja mõtteviisist. "Vahelugemisi" on nimetatud ka talurahva entsüklopeediaks, sest ta sisaldas palju huvitavaid andmeid.
Masing tõi uut eesti kalendrikirjandusse. Tema "Marahwa Kalender" (1823- 1826 ) on
varasematega võrreldes palju tuumakam ja laiahaardelisem. See sisaldas ilmaennustusi talurahvale, kirjutisi Euroopa maadest ja rahvastest, Eestist ja Venemaast, huntide hävitamisest, tulekahjude ärahoidmisest ja paljust muust , mida Masing pidas talupoegadele tarvilikuks.
Pastor Masing oli hea keeletundja. Ta valdas saksa, eesti, ladina, kreeka, prantsuse ja itaalia keelt ning sai aru veel 4-5 keelest. Masingu huvi eesti keele vastu väljendus võitluses põhjaeestilise kirjakeele eest ja püüus täiustada vana kirjaviisi. Ta tõi eesti tähestikku Õ-tähe.
Johann Heinrich Rosenplänter
Johann Heinrich Rosenplänter oli baltisaksa kirikuõpetaja ja kirjamees. Ta andis 1813 – 1832 oma kulul välja eesti keele uurimisele pühendatud ajakirja "Beiträge zur genaueren Kenntniss der estnischen Sprache" ("Lisandusi eesti keele lähemaks tundmiseks") ja kutsus üles koguma rahvapärimust.
Rosenplänter sündis Valmieras postijaamapidaja pojana. Lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna. Töötas kirikuõpetajana Toris ja 1809. aastast kuni surmani Pärnu Eliisabeti koguduses.
Rosenplänter hakkas koguma eestikeelseid ja eesti keelt käsitlevaid käsikirju. Tänu temale on säilinud Gustav Adolph Oldekopi ja Kristjan Jaak Petersoni luuletused ning Otto Wilhelm Masingu kirjad.
Ta pidas vajalikuks eesti keele õpetamist ka gümnaasiumides. Rosenplänter koostas kõigi seni ilmunud eesti raamatute üldnimestiku.
Kasutatud materjal
Eesti ajalugu. Õpik gümnaasiumile.
http://et.wikipedia.org/