Eesti naise roll 19. ja 21. sajandil ning selle võrdlev kujutamine Lydia Koidula näidendites (3)

Põlva Ühisgümnaasium
Aviva Vigel
10 B klass
EESTI NAISE ROLL ÜHISKONNAS XIX JA XXI SAJANDIL NING SELLE VÕRDLEV KUJUTAMINE LYDIA KOIDULA NÄIDENDITES
Uurimistöö
Juhendaja: õp. M. Punak
Põlva 2008
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. NAISED 19. SAJANDIL 3
1.1. Eesti naine 19. sajandil 4
1.1.1. Naise roll ühiskonnas 4
4
1.1.2. Naine ja mees 4
1.1.3. Naine ja lapsed 5
1.1.4. Naine ja töö 7
2. LYDIA KOIDULA ELUKÄIK 8
2.1. Lydia Koidula näidendid 11
2.1.1. Saaremaa onupoeg 12
2.1.2. Maret ja Miina ehk kosjakased 13
Vastupidiselt Maretile saab Miinat pidada täiesti eeskujulikuks tegelaseks. Kõrtsinaine Liisu iseloomustas teda nii: „Kõige armsam , kaunim ja tasasem laps kõiges Suti külas, ent vaene nagu hiirepojuke ja sellepärast pool-teed Mareti ori.’’ (Sõgel 1957: 236). Oma vaesusest hoolimata pidas aga Miina tähtsaimaks jääda iseendaks. Siiski ei arvanud ta end Hansu vääriline olevat just nimelt oma seisuse pärast ning Mareti üleolek suurendas neiu alandlikkust veelgi. Samas teadis ta, et rikas suurtalu omaniku tütar pole tast sugugi parem, lihtsalt eneseväärikus ei lubanud tal seda kõvasti välja öelda. Ka ei olnud Miinal kombeks teisi laimata ja seda Hans naiste puhul väga hindas ning pani imeks. Peale selle paistis neiu silma oma armsuse, tagasihoidlikkuse, õigluse, aususe, virkuse ja töökusega. 14
Kolmas naistegelane selles näidendis oli Tõkkesilma Liisu, küla kõrtsinaine. Hans iseloomustas teda kui ,,kärme keelega’’ vanakest, aga seda heas mõttes. Kuigi talle meeldis kuulujutte levitada, ei rääkinud ta Miinast ja Hansust kunagi halba, sest soovis neile ainult parimat . Ent Mareti puhul ta end tagasi ei hoidnud. Liisu oleks võinud ka olla üks ematüüpidest, kes jagas oma elutarkust ja andis noortele nõu. Tema arvamus oli, et olgu mees kes teab kui hea, teda ikka tüki paremaks teeb naine ja seda rääkis ta oma kogemuste põhjal. 14
2.1.3 Säärane mulk ehk sada vakku tangusoola 14
Peretütar Maie on kaunis, haritud, pisut edev ja tundetuhinaline neiu. Nii kindel oma armastuses, et enne hüppaks jõkke, kui läheb vastumeelsele mehele. Aga seekordki on õnne üle otsustajaks isa, kes algul tütre heaolust teps mitte ei hooli. Minu arvates on tema olukord väga sarnane ,,Saaremaa onupojas’’ oleva Miinaga, kes pidi ka abielluma vastumeelse mehekandidaadiga ja enesel polnud selles mingit sõnaõigust, samas oma tulevasele julgesid mõlemad oma vastakaid tundeid tunnistada. Maiel oli rohkem vedanud, sest tal oli ema, kellele võis alati loota . Kuna neiu ei julgenud isale vastu hakata, paluski ta ema abi, sest teadis, et isa alati tema tahtmist teeb. Nagu õige tütar ikka, oli ka Maie tubli ja töökas ning aitas ja kuulas alati oma vanemaid. 15
On ka sõnakas pereema, kes oma rumalavõitu meest ohjas hoiab ja kelle sõna ikka peale jääb. Anne ise ütleb: ,,seni kui tarkust sõimab, seni ma ikka veel saan temast jagu, aga kui ta ise ka targaks hakkab, siis ei ole aru ega otsa enam“ (Sõgel 1957: 299). Ta tunneb oma meest läbi ja lõhki ning armastab teda koos oma vigadega. Toetas tütart ja tema valikuid , isegi kui abikaasa erimeelt oli. Maie võis alati kindlal meelel oma ema poole pöörduda: ,,Sa tead ju ikka nõu ja isa teeb alati sinu tahtmist, eks sa aja nüüd asjad õigeks!“ (Sõgel 1957: 305). Ja kahtlemata oli Anne väga agar koduperenaine, kes kunagi midagi sinnapaika ei jätnud, olgugi, et töö kasvas ülepea. Seega oli ta igati usaldusväärne ja kindlasti pere tugi. 15
2.1.4. Kosjaviinad ehk kuidas Tapiku pere laulupidule sai 16
2.1.5 Naise prototüübid Lydia Koidula näidendites 17
3. NAINE PRAEGU, 21. SAJANDIL 20
3.1. Eesti naine 21. sajandil 20
3.1.1. Naise roll tänapäeva ühiskonnas 20
3.1.2. Naine ja mees 21
Joonis 10. Men Versus Women Tug of War. 21
Autor: Steve Chenn. 21
(pro.corbis.WWW) 21
3.1.3. Naine ja lapsed 21
19. sajandil võttis naine lapse põllule või heinamaale kaasa, sest polnud teda kuhugi jätta. Tänapäeval on emade elu lihtsamaks tehtud. On loodud lasteaiad, kus kõigele lisaks tagatakse ka mudilaste turvalisus ja omavanuste seltskond . Naine võib rahulikult tööl käia, ilma et peaks südant valutama sellepärast, kas lapsega on ikka kõik korras. 22
3.1.4. Naine ja töö 22
(pro.corbis.WWW) 23
KOKKUVÕTE 24
Kas see on, mida Lydia Koidula oleks soovinud? Ta oleks ilmselt rõõmus ja rahul, et probleemid, mille pärast tema südant valutas, on tänapäeva neidude-naiste jaoks muigamapanev minevik . Kuigi mõnes mõttes ei ole majanduslik sundolukord ja võimukad mehed ka tänapäeval oma aktuaalsust kaotanud, nii et Koidulal ei napiks ainest ka uute näidendite jaoks. 25
KASUTATUD ALLIKAD 26
Aaver, E., Laanekask, H., Olesk , S. 1994. Lydia Koidula 1843- 1886 . Tallinn: Ilmamaa. 26
Hansson, M. 2001. Naine, perekond ja töö. Tallinn: TPÜ kirjastus. 26
Junkkari, K. M. 1997. Naine, nagu sa oled. Tallinn: Valgus. 26
Kala, A. suuline vestlus . (09.01.2008) 26
Mihkla, K. 1965. Lydia Koidula elu ja looming. Tallinn: Eesti Raamat. 26
Mäelo, H. 1999. Eesti naine läbi aegade. Tallinn: Varrak. 26
Niiberg, T. Ivari , I. 2000. Abielu eesti moodi. Tallinn: Maalehe Raamat. 26
Peterson , A. 2006. Eesti maarahva elust 19. sajandil. Tartu: Atlex . 26
Salu, M. 2008. Eurostati uuring ütleb, et Eesti naine on terve Euroopa töökaim. - Ärileht, 8. märts, lk 4. 26
Sõgel, E. 1957. Lydia Koidula jutud ja näidendid. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus. 26
Kosjaviinad. Lavastused . Sa Kuressaare teater. http://www.skt.ee/page.asp?p=51 (15.03.1008) 26
Lydia Koidula. www.et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula (03.01.2008) 26
Lydia Koidula. Kirjandus. Referaadid. E-lehed. Miksike. http://miksike.com/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m (28.12.2007) 26
Põhiseadus. Süstemaatiline jaotus. Elektrooniline riigi teataja . https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12846827 (10.04.2008) 26
Rüütel, I. kõne „Naised otsustavad“. http://vp2001-2006.vpk.ee/et/president/proua_k6ned.php?gid=24376 (13.04.2008) 26
Teatrielu areng aastatel 1918-1940. Ajalugu. Eesti teatri agentuur . 26
http://www.teater.ee/index.html?action=artmitu&id=5 (15.03.2008) 26
SISSEJUHATUS
Valisin selle teema, sest tahtsin teada saada, kuidas kirjanduses ja ühiskonnas Lydia Koidula eluajal naisi kujutati ja mida neist arvati. Mind on alati huvitanud teiste maailmanägemus, seda on huvitav lugeda, sest nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka isesuguseid arvamusi. Tänapäeval on see lihtne, sest pole enam piiranguid. Elame ju demokraatlikus riigis ja vabal maal, kus inimesed võivad oma arvamust avaldada kõige ja kõigi suhtes. Aga sajandeid tagasi ei olnud lubatud kirjutada kõigest, millest taheti, ning oma mõtteid ei tohtinud igal pool välja öelda. Isegi kirjanikud pidid jälgima enda sõnakasutust, et mitte eirata moraalinorme ja tihtipeale tuli mõte sõnastada hoopis “ümber nurga“ öelduna. Päris keeruline on jõuda inimese mõttemaailmani, kellest on meile maha jäänud ainult mõtted paberil . Võtsin seda kui väljakutset ning seadsin endale eesmärgiks leida vastused küsimustele: milline oli naise roll 19. sajandil ja missugune on see praegu? Kas Lydia Koidula näidendites ja tema enda elus võib leida sarnasusi? Mis kasu võis olla 19. sajandi naisele neist näidenditest?
Kuna kirjandus oli suure kontrolli all ja näitemängud ammugi, pakkus mulle huvi uurida, kuidas Koidula selle olukorra lahendas ja teatud keeldude kiuste naist enda ideaalide järgi kujutas. Reeglina kirjeldati õrnema soo esindajat kui tagasihoidlikku koduperenaist, kelle sõna midagi ei maksnud. Lydia Koidula oli ise selle vastu ning tahtis saavutada neile suuremat vabadust. Ta ihkas naistele sõnaõigust, et ei oleks ebavõrdset kohtlemist. Teema iseenesest ei ole tänapäeval aktuaalne, sest noortele ei paku üldjuhul huvi teatrialane literatuur .
Töö koosneb kolmest osast. Esiteks on vaadeldud naise positsiooni ja rolle 19. sajandi Eesti ühiskonnas, teiseks antud ülevaade naiskirjaniku enda elust, millele järgneb naistegelaste analüüs L. Koidula näidendite põhjal. Töö viimases osas on võrreldud tänapäeva, 21. sajandi ja 19. sajandi naise olukorda siinses ühiskonnas.
Uurimistöö tegin L. Koidula nelja näidendi põhjal: ,,Saaremaa onupoeg“, ,,Kosjakased“, ,,Säärane mulk“ ja ,,Kosjaviinad“. L. Koidula isikuloo kirjutamiseks kasutasin Karl Mihkla teost „Lydia Koidula elu ja looming“.
1. NAISED 19. SAJANDIL
Naised olid sel ajal kogu tsiviliseeritud maailmas nii ühiskondlikul kui pere tasandil allasurutud. Tänapäeval tähendaks see nende põhiõiguste – õigus vabale eneseteostusele, haridusele, sõna- ja mõttevabadusele (EV põhiseadus, 2. ptk.) piiramist. Väga raske oli ja palju kavalust ning tarkust nõudis naistelt sellele vastuseismine nii isiklikus elus kui ühiskondlikul tasandil, sest lihtne oli sattuda ühiskonnaheidiku staatusesse ehk siis pere ja/või ühiskonna poolt tõrjutuna tänavale heidetud saada – sama olukorda oli sattunud näiteks Tiina August Kitzbergi tragöödias „Libahunt“.
1.1. Eesti naine 19. sajandil
19. sajandil ei võetud naisi tõsiselt. Nad olid mähitud ühte käitumisnormistikku, mis seisnes selles, et neil ei ole õigust mehest rohkem nõuda. Näiteks toidu jaotamine käis nii, et suurema portsjoni pidi alati saama pereisa, sest tema ju oli suure töö tegija- naine aga leppis poolega sellest (Peterson 2006: 64).
Levinud arusaam oli, et naise koht on kodus laste kõrval ja tema kohus on kuuletuda oma mehele. Ainult töö oli see, mida arvati, et õrnem sugu teha oskab. Naine ja haridus olid pikka aega mõisted, mis omavahel kokku ei sobinud. Aga oli ka erandeid , näiteks Lydia Koidula, kellel õnnestus teadmisi lausa ülikoolini omandada ja sealt saada kodukooliõpetaja haridus (diplom) (Mihkla 1965: 74).
1.1.1. Naise roll ühiskonnas
19. saj. keskpaiku oli naise ühiskondlik roll praktiliselt olematu. Juhtival positsioonil kõigis ühiskonnavaldkondades olid enamjaolt mehed. Oli kujuteldamatu tänapäeval nii endastmõistetav olukord, et naistearsti, õpetaja või pastorina astuks üles naine, rääkimata osalusest poliitikas või valitsusorganites. Seda on ilmekalt kirjeldanud oma kogemuste põhjal Kaija Maria Junkkri, teoses ,,Naine, nagu sa oled’’ (1997: 40).
1.1.2. Naine ja mees
Naise ja mehe suhteid iseloomustamaks sobiks lause : naine on kael , mis keerab mehe pead. See tähendas seda, et otsustusõigus kuulus vääramatult mehele ning naisel oli õigus vaid püüda neid otsuseid mõjutada ning nõu anda.
Elluastumisel ei olnud tavaks, et vanemad otsustavad alati poja eest, kelle ta naiseks peab võtma – poeg oli täisealiseks saades küllaltki iseseisev ja teinekord võttis enesele õiguse otsustada vanemategi edasise käekäigu üle. Samas peeti endastmõistetavaks, et tütre mehelemineku üle otsustasid vanemad ja noorikul oli ses asjas vähe sõnaõigust. Muuseas , väljendid „mehele minema“ ja „tema omaks saama“ näitavad kujukalt ära naise allutatuse. Mees aga „võttis“ OMALE naise. Ja kunagi ei öeldud vastupidi – naine ei võtnud meest ja mees ei läinud naisele. See on meie keeles säilinud tänapäevani, kuigi nüüdisajal võtavad ja jätavad nii naised kui mehed õiguslikult samaväärsetel alustel (EV põhiseadus, 2. ptk. §27).
(suuline vestlus psühholoog Aija Kalaga . 09.01.2008)
19. sajandil oli muuseas väga oluline, kellega lähemalt suheldi. Kui sulane ja teenijatüdruk omavahel abielu sõlmisid, see oli küll raske vaesuse tõttu, kuid siiski, ühiskonna silmis neid hukka ei mõistetud ning olid nii-öelda paras paar. Aga mis puutub talupere poegade ja tütarde abiellumist teenijatega, seda peeti häbiasjaks. See näitab veel kord, et taluteenijate seisust peeti alamaks. (Peterson 2006: 9)
1.1.3. Naine ja lapsed
Naise ja lapse omavahelisest suhtest ei saa üle ega ümber. Teada on, et pereema kohustuste hulka kuulus ennekõike laste kasvatamine ning mehe ülesanded jäid majast väljapoole. Isegi kõige vaesemasse peresse sündis kogu aeg võsukesi juurde.
(joonis 1)
Vanasti, kui laps ilmavalgust nägi, ei soovitud õnne, ning küsimus, kas sündis poiss või tüdruk, sõnastati hoopis nii : ,,kas on peremees või minia?“ ja teise variandina: ,, Kas väetist saab isa või ema abi?“ (Peterson 2006: 61).
See näitab väga selgelt, et lapse tulevik oli juba enne sündi kindlalt paigas, ainult sugu määras ära, mis roll hakkab tal olema peres ja väljaspool seda.
Joonis 1. ema lastega. Eesti rahva muuseumi kogu.
(Peterson 2006: 61)
Pärast sünnitust oli kuuenädalane periood, kus äsja maha saanud naine rahulikult voodis puhkama pidi. Seda kutsuti ka tite-ema ajaks. Siis oli talle rangelt keelatud külas ja kirikus käigud ning isegi perelauas söömine polnud lubatud. Ta võis ka raskematest töödest eemale jääda, sest peale sünnitust arvati naise elu ohus olevat. Arvati, et kolm kuud on tite-emal haud lahti (Peterson 2006: 61).
Vanasti öeldi, et laps on vaese rahva rõõm. Siiski olid pojad soovitumad, sest tütardele tuli kaasavara anda, ning ei usutud, et neist head vanemate toitjat saab. Sellest ka lause: ,,Parem poja jalutsis kui tütre peatsis“. (Peterson 2006: 60)
Võiks öelda, et naise väärtus kasvas sellest, mitu last ta ilmale jõudis kanda. Pisike pere oli tollel ajal väga oluliseks abiliseks talutöödes. Tütred aitasid ema majapidamises ja poja kohus oli isa vaeva vähendada raskemates ülesannetes. Ühesõnaga, kõik, keda võimalik oli kasutada, rakendati tööle. Juba maast madalast püüti lastele sisse harjutada hoolsus ja töökus ehk tööhool, milleks kõige paremini õhutas kiitus – näiteks ema kiitis lapse kärmust. Kindlasti pidi talu pärima vanem poeg – tema kattis ning mattis ka vanemad (Niiberg, Ivari 2000: 39).
Muuseas, suhetes lastega on üks väga omapärane nüanss. Vanasti, kui mees-naine mingil põhjusel üldse lahku läksid, jäid lapsed endastmõistetavalt isale kui talu omanikule ja perest lahkus ema. Tänapäeval on olukord ebavõrdseks kujunenud pigem vastupidises suunas: enamasti jäävad lapsed lahutuse tagajärjel ema kasvatada. Seda teemat käsitles ka Maire Aunaste saade ,,Meie“ (ETV 2005), kus rääkisid üksikisad. (suuline vestlus psühholoog Aija Kalaga. 09.01.2008)
1.1.4. Naine ja töö
19. sajandi naine oli puhtalt koduperenaine. Ei olnud mõeldav, et tolleaegne põllekandja läheb linna karjääri tegema. Siis olid tööd traditsiooniliselt jaotatud: naine pidi toitma ja kasvatama trobikonda lapsi, vaaritama köögis, aitama meest põllutöödel, talitama loomad ja pimedatel talveõhtutel tegelema käsitööga. Kuna talupidamises olid käed-jalad kogu aeg tööd täis, ei saanud juttugi olla vabast ajast. Kergem oli nendes taludes , kus abiks võeti teenijatüdrukud, sest peremees- ja naine andsid mustemad ning raskemad tööd enamasti neile teha, näiteks loomadele söögi etteandmised ja veekandmised, ja nii päevast päeva (Peterson 2006: 27). Seega oli naise elu teenijana väga kurnav ja arvan, et see amet oli pigem neile, kel tõesti muud valikut äraelamiseks polnud.
19. saj teisel poolel alanud linnastumine tõi kaasa uue peremudeli (Niiberg, Ivari 2000: 39). Kuna linnakorteris oli lapsi kasvatada pigem keerukas kui tulus , oli võsukesi linnaperedes vähem kui talus . Tänu sellele jäi naisel rohkem aega ka enda jaoks.
Eesti linnanaine pidi lastekasvatamisele lisaks ka leiba teenima mõnda ametit pidades (nt. majateenijatena, vabrikutöölistena või talus päevalisena) (Peterson 2006: 8).
Mõistagi polnud tasu töö eest teab mis suur, sest palka maksti ju soo järgi. Linnanaistel olid paremad võimalused hariduse saamiseks. Tihtipeale tegidki vaesemad suviti taludes kõvasti tööd, et talvel kooliskäimise eest maksta (Peterson 2006: 8).
2. LYDIA KOIDULA ELUKÄIK
Lydia Koidula (kirjanikunimi), sünninimega Lydia Emilie Florentine Jannsen, sündis 24. detsembril 1846. aastal Vana-Vändras. Koidula lapsepõlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille alla kuulusid ka saun, laudad ja ait – maja ja selle ümbrus oli väga ilus. Vaheldusrikas loodus, mis oli väljaspool kodu, oli tulevase luuletaja eelkooliea mängumaaks ja sügavate mõtete allikaks. Lydial oli õde ja neli venda ning ta oli Jannsenite pere vanim järeltulija (joonis 2). Kui ema haigeks jäi, langesid paljud töökohustused tema õlgadele, sealhulgas ka õdede- vendade järele vaatamine. Kuna Lydia ema oli sakslanna, siis suheldi kodus saksa keeles, kuid tänu isale õppis Lydia ka eesti keelt soravalt rääkima. 10. aprillil 1850, kui Lydia oli alles 6aastane, otsustas pere ümber asuda Pärnusse Supellinna.
Joonis 2. Jannsenite perekond. Autor: R. Sachkeri.
(Mihkla 1965: 128)
Noorele eale vaatamata võttis ta Vändrast kaasa sügavad muljed lapsepõlvekodust, sealsest ilust ja seal kuuldud rahvajuttudest ja lauludest, mis olid hiljem inspiratsiooniks paljudele tema luuletustele, milleks on näiteks “Meil aiaäärne tänavas” (Lydia Koidula. WWW).
Esimesed kolm aastat Pärnus ei õppinud Lydia teps mitte koolis, vaid alghariduse sai ta hoopiski isalt, Johann Voldemar Jannsenilt (ka see toimus saksa keeles). 1854. aasta sügisel astus Koidula Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkoolile (Lydia Koidula. WWW).
Sealses koolis omandas L. Koidula lisaks juba suus olnud saksa- ja eesti keelele veel prantsuse- ja vene keele. Kirjanduslikke teadmisi laiendas inglise, - saksa- ja vene klassikute teoseid lugedes nagu näiteks Goethe ja Schiller. Kaheksast ettenähtust kooliaastast ajas Lydia läbi seitsme ja poolega , lõpetades kursuse ikkagi parimate hinnetega. Head tulemused aitasid tal saada kodukooliõpetaja eksamile Tartu Ülikoolis (Lydia Koidula. WWW).
Kuigi ülikooli lõpetas Lydia "punase diplomiga" , ei rakendanud ta seda pedagoogilisel alal rohkem kui teinekord Pärnu Ülejõe alg-koolis isa asendades. Hiljem, 1860. aastal, andis Koidula samas koolis ka eratunde. See oli tol ajal tõeline erand , sest haridusele vastavat tööd oli naisel väga raske saada. (Mihkla 1965: 75)
Isa eeskuju järgides alustas L. Koidula kirjandusega tegelemist juba õige varakult, kusjuures esimesed suleproovid kirjutas ta saksa keeles. 17aastaselt hakkas tütarlastekooli kasvandik juba oma isa “Pärnu Postimehe“ toimetamise töös aitama ning kui papa Jannseni parem käsi haigeks jäi, oli vanem tütar Lydia see, kes tema etteütlemise järgi artikleid üles kirjutas. (Mihkla 1965: 69)
Lisanime "Koidula" sai ta ärkamisaja tegelaselt Carl Robert Jakobsonilt, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi - see tähistas “koidu“ aega (Lydia Koidula. WWW).
1861. aastal kirjutaski ta oma esimese eestikeelse teose, jutukese “Kivirist” , mis ilmus sama aasta augustikuus “Pärnu Postimehe” veergudel.
1863. aastal otsustas Jannsenite pere jälle kolida , ja seekord Tartusse . Elama asusid nad Tiigi tänavale. Ta jätkas isa abistamist ajalehe toimetamisel, milleks nüüd oli “Eesti Postimees” (joonis 3).
Joonis 3. Lydia Koidula rahvariideis.
Autor: J. Behse.
(Mihkla 1965: 112)
Lydia Koidula enamik teosed sündisidki just siin linnas. Oma viljakaimal loomingujärgul, mis kestis kaheksa aastat (1864-1872), kirjutas ta ulatuslikuma ja parima osa oma toodangust – umbes 200 luuletust, üle 50 proosateose ja kolm näidendit (Mihkla 1965: 203).
Tartus kohtas lembelaulik ka oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kes oli rahvuselt lätlane ja pärit Lõuna-Eestist, ent see ei olnud "armastus esimesest silmapilgust", sest Koidulal olid tunded ka soome rahvusest Antti Almbergi vastu. Aga kuna mees soovis Lydiaga hoida tugevat sõprust, otsustas naine abielluda E. Michelsoniga (19.veebruar 1873).
Viimast korda kolis Lydia Koidula 1873. aastal, kui ta asus koos mehega Kroonlinna elama. Need aastad olid Lydiale kõige sündmusrikkamad – nii heas kui halvas mõttes.
Kroonlinnas sündisid tema lapsed. Esimene poeg, Hans-Voldemar nägi ilmavalgust 1874. aastal , kuid haigestus 4-aastasena leetritesse ning suri. 1876. aastal sündis tütar Hedwig-Hedda ja 1878 aastal ja 1878 aastal noorim tütar Anna (joonis 4). Lydia Koidula viimane laps sündis aastal 1884 ja nimeks sai Max, aga kahjuks suri pojake samal aastal. Kuigi Koidulal jäi aega vähemaks, ei jätnud ta “Eesti Postimehele” artiklite kirjutamist. 1880. aastal kirjutab kirjanik oma viimase näidendi ,,Kosjaviinad“. Koidula viimastel aastatel kuhjub aina rohkem kurbi sündmusi: esmalt jäi Papa Jannsen töövõimetuks, 1882 haigestus ta vähki, kuid sai sellest võitu osava kirurgi abiga.
Joonis 4 . L. Koidula tütred Hedvig ja Anna.
Autor: Theodor John.
(Aaver, Laanekask, Olesk 1994: 269)
Mõni aasta hiljem suri sama ihuhäda kätte tema õde Eugenie. Koidulaga juhtub järjekordne trauma, kui ta õnnetult kukub ning alles opereeritud haav õmblustest lahti rebeneb . 1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal. Seal olles hakkas tal parem ja võis tagasi koju suunduda. Kahjuks ei kestnud rahulolu kaua, sest rinnavähi sündroomid esinesid jälle. Lydia Koidula viimaseks sooviks oli leida oma lastele hea kasvataja, kes pärast tema surma tütrekeste eest hoolt kannaks ning see täitus.
Kirjanik suri 30. juulil 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. (Lydia Koidula. WWW)
2.1. Lydia Koidula näidendid
L. Koidula jõudis oma eluajal kirjutada neli näidendit: ,,Saaremaa onupoeg’’(1870) , ,,Maret ja Miina ehk kosjakased’’(1870) , ,,Säärane mulk’’(1871) ja ,,Kosjaviinad ehk kuidas Tapiku pere laulupidule sai’’(1880). Need komejandid panid aluse eesti teatrile.
Koidula kajastab näitemängudes erinevaid külaprobleeme ning püüab rahvale läbi nalja mõista anda, mis oli tema meelest ühiskonnas valesti. Kõige rohkem puudutab kirjanik haridusteemat ning kindlasti ei puudunud näidenditest armastusliin kahe noore vahel. Ta kajastab ka tolle aja rahva tõekspidamisi, mis väljenduvad suhtumises peresse, rahasse, naistesse abikaasa ja tütrena ning loomulikult ühiskonna eri kihtidesse. Väga tunnuslik L. Koidula näidenditele oli ka tegelaste vastandamine: hea/paha, tark/rumal, rikas/vaene, tööka/laisk, kus lugu lõppeb hästi positiivsele tegelasele. Kontrast tegelaste vahel oli eriti silmatorkav kolmes viimases näidendis (,,Kosjakased’’, ,,Säärane mulk’’, ,,Kosjaviinad’’).
Huvitav on seegi, et tegelaste osi mängisid L. Koidula näidendites ainult mehed, sest selleaegsete väikekodanlike eelarvamuste järgi ei olnud naistel sünnis laval esineda (Mihkla 1965:172) (joonis 5).
Eelarvamuste kiuste soovis kirjaneitsi, et tema näidendites mängiksid naisosatäitjaid naised – kahjuks oma eluajal ta seda ei näinud.
Joonis 5. H. Rosenthal ja H. Jannsen
näidendi ,,Maret ja Miina ehk kosjakased’’
nimiosades. Autor: J. Behse.
(Aaver, Laanekask, Olesk 1994: 149)
Meeleolu edasiandmiseks kasutati lavateostes ka luulet, mida Koidula kirjutas ja millele viisi lõi ning saatis klaveril lava taga (Mihkla 1965: 174).
2.1.1. Saaremaa onupoeg
Tegevus etendub talurentnik Muru Miku , tema tütre Miina ja noore talupoja Hansu vahel. Miku on nõuks võtnud oma tütar anda mehele onupojale, kes peab Saaremaal kooliõpetaja ametit, ega luba Miinat noorele talupojale Hansule, keda viimane armastab. Sestap otsustab Hans Miina endale saada kavalust kasutades (maskeerib end onupojaks). Sama teeb ka Miku, et oma tütre tunnete tõsidust kontrollida. Nii satuvad omavahel kokku kaks "kavalat" ning peavad teineteist ehtsateks. Keerdu läinud olukorra lahendab Miina, kes esimesena avastab onupoja mitteehtsuse. Näidend lõppeb sellega, et Miku annab loa noortele abiellumiseks (joonis 6).
Joonis 6. "Saaremaa onupoeg", Estonia teatris, 1925, allikas: TMM
(Teater.WWW)
Noor ja kena peretütar Miina on unistaja tüüp, millele võib kinnitust leida ka tema arutluses: ,,Kas ma, endine vallatu piiga , pole nagu hoopis teiseks ja võõraks läinud sestsaadik – teiste ja veel enam iseenesegi silmis? Siin ma istun voki ees, tunnikaupa mõnikord vait, ei raatsi sõna lausuda ega sõrme liigutada, – ja siis korraga ajab ratas kihutades ringi, ruttu ja ruttu, nagu tuleks äraviidetud aeg takka kinni püüda!’’ (Sõgel 1957: 207). Armunud neiu nõrgaks omaduseks on argus või nii-öelda “tuvi tasadus“, mis väljendub tema tegevusetuses oma eluõnne taotlemisel. Kindlasti mängib siinkohal ka suurt rolli see, et isa oli juba tema eest ära otsustanud, kes oleks tütrele ainuõige tulevane . Olgugi, et väljavalitud peigmees on tütrest kolm korda vanem, ei söandanud Miina sellele vastu hakata, ning lausub: ,,Isa sõna pean ma kuulama ja õpetaja on mulle ju seletanud, et isa ja ema peab austama, ta on ka muidu nii hea minu vastu ning kannab minu eest muret, et opmani tütrel mitte paremaid päevi ei ole ja mu süda ei kannata mitte vägisi tema vastu panna – ta on ju mu isa!’’ (Sõgel 1957: 225). Kuid siiski hoiatab Miina onupoega, et kui ta sellele mehele läheb, siis õnnelikuks ei saa neist kumbki. Kohati tundus, nagu Miina oleks olnud isa teenija , kuna pidi tegema ning tegigi kõike, mis tal teha kästi.
Selles näidendis polnud ema tegelaskuju, kes oleks võinud oma tütre kaitseks välja astuda – koha täitis minu arvates osaliselt Miina väljavalitu Hans, kes oli igati julgustav ja toetav ning uskus nende kahe ühisesse õnne. Ta püüdis mõistliku vestluse teel Miku otsust mõjutada ning poolehoidu võita, kasutades ära oma tarkust, ent hiljem ka kavalust.
2.1.2. Maret ja Miina ehk kosjakased
Süžee jutustab, kuidas linnas ratassepaks õppinud Tõlla-Hans naaseb oma kodukülla, kus ta surnud sugulaselt suure varanduse pärib. Nääri talu tütar Maret himustab meest endale, et tema varaga talu võlgadest päästa, ja hülgab senise austaja Luige Siimu. Hans aga armub vaesesse, kuid see-eest sümpaatsesse Suli Miinasse. Tema akna alla istutab ta jaaniööl ka kosjakase. Näitemängu lõpuks lahenevad vahekorrad nii, et Hans kosib Miina ja Siim ei taha enam Maretit oma tulevaseks. Ka tema arvamus Hansust muutub (joonis 7).
Joonis 7. ,, Kosjakased’’ ,,Vanemuises’’. Autor: K. Lotamõis.
(Aaver, Laanekask, Olesk 1994: 291)
Näidendis on kaks täiesti vastanduvat naistegelast – aus saunaneiu Suli Miina ja õel suurtalu peretütar Nääri Maret. Ainuke, mis neid kahte ühendab, on mees. Isegi tüdrukute huvi tema vastu on erinev: üks armastas , teine ihaldas (raha).
Maret oli Koidula poolt kujutatud üdini negatiivsete joontega tegelasena: tige, edev, varaahne, enesekiitleja, truudusetu, korratu, laisk ja pahatahtlik . Ta arvas, et kõik peavad tema tahtmist mööda tegema, sest on kõige varakam neiu terves külas (vähemalt teised teadsid nii olevat) ja hoidku oma nahk selle eest, kes ta uhkust julges riivata. Isegi Hansu pidas enda omaks, kuigi too neiu vastu suurt huvi ei tundnud . Ta muutus koheselt armukadedaks, kui Miina noormehele silmagi julges vaadata, rääkimata jutuajamisest. Ent kui tüdruk seda siiski teha söandas, hakkas ta sõnu valimata Miinat maha tegema ja vaesust nina alla hõõruma. Kui aga omad kasud olid mängus, lipitses ta Miina ees ja poetas sekka isegi paar lahkemat sõna, et kavatsus tõesem välja paistaks. Võiks isegi öelda, et Maret säras Miina aupaistel, kui oli vaja Hansule head muljet jätta. Ja moraalselt häid omadusi tal ka ei olnud.
Vastupidiselt Maretile saab Miinat pidada täiesti eeskujulikuks tegelaseks. Kõrtsinaine Liisu iseloomustas teda nii: „Kõige armsam, kaunim ja tasasem laps kõiges Suti külas, ent vaene nagu hiirepojuke ja sellepärast pool-teed Mareti ori.’’ (Sõgel 1957: 236). Oma vaesusest hoolimata pidas aga Miina tähtsaimaks jääda iseendaks. Siiski ei arvanud ta end Hansu vääriline olevat just nimelt oma seisuse pärast ning Mareti üleolek suurendas neiu alandlikkust veelgi. Samas teadis ta, et rikas suurtalu omaniku tütar pole tast sugugi parem, lihtsalt eneseväärikus ei lubanud tal seda kõvasti välja öelda. Ka ei olnud Miinal kombeks teisi laimata ja seda Hans naiste puhul väga hindas ning pani imeks. Peale selle paistis neiu silma oma armsuse, tagasihoidlikkuse, õigluse, aususe, virkuse ja töökusega.
Kolmas naistegelane selles näidendis oli Tõkkesilma Liisu, küla kõrtsinaine. Hans iseloomustas teda kui ,,kärme keelega’’ vanakest, aga seda heas mõttes. Kuigi talle meeldis kuulujutte levitada, ei rääkinud ta Miinast ja Hansust kunagi halba, sest soovis neile ainult parimat. Ent Mareti puhul ta end tagasi ei hoidnud. Liisu oleks võinud ka olla üks ematüüpidest, kes jagas oma elutarkust ja andis noortele nõu. Tema arvamus oli, et olgu mees kes teab kui hea, teda ikka tüki paremaks teeb naine ja seda rääkis ta oma kogemuste põhjal.
2.1.3 Säärane mulk ehk sada vakku tangusoola
Näidendis on positiivse tegelase rollis edasipüüdlev ja kultuurisõbralik noor Mulgimaalt pärit talupoeg Männiku Märt. Vastandiks on talle Peeter Pint, kes “ iseenese tarkusele“ toetudes tahab oma tütart petisele ( Erastu Ennule) naiseks anda ja kerges kasulootuses ning ajalehe kuulutusest valesti aru saades laseb odrad tangudeks jahvatada. kuid tema ettevõtmised kukuvad läbi. Haridusele püüdlev ja ettevõtlik noorsugu võidab põikpäise ja vanameelse mentaliteedi. Sündmused lahenevad nii: Märt teatab soovist tangu osta ja annab sellega Peetrile kindlust astuda Ennu vastu, Erastu Enn vangistatakse kroonust kõrvalehoidmise pärast, Peeter lubab nüüd Maie Märdile ja Märt teatab Aluste talu ostust. Mäeotsa Peeter rõõmustab ja kiidab mulkide tarkust. Peeter saab aru, et tarkus tuleb vaid kooliharidusest ja lubab perepoja Jütsi edasi kooli jätta (joonis 8).
Joonis 8. ,,Vanemuise’’ teatri sajandat aastapäeva
tähistanud ,,Säärase mulgi ’’ etendus ,,Vanemuises’’ 1970
(Aaver, Laanekask, Olesk 1994: 291)
Peretütar Maie on kaunis, haritud, pisut edev ja tundetuhinaline neiu. Nii kindel oma armastuses, et enne hüppaks jõkke, kui läheb vastumeelsele mehele. Aga seekordki on õnne üle otsustajaks isa, kes algul tütre heaolust teps mitte ei hooli. Minu arvates on tema olukord väga sarnane ,,Saaremaa onupojas’’ oleva Miinaga, kes pidi ka abielluma vastumeelse mehekandidaadiga ja enesel polnud selles mingit sõnaõigust, samas oma tulevasele julgesid mõlemad oma vastakaid tundeid tunnistada. Maiel oli rohkem vedanud, sest tal oli ema, kellele võis alati loota. Kuna neiu ei julgenud isale vastu hakata, paluski ta ema abi, sest teadis, et isa alati tema tahtmist teeb. Nagu õige tütar ikka, oli ka Maie tubli ja töökas ning aitas ja kuulas alati oma vanemaid.
On ka sõnakas pereema, kes oma rumalavõitu meest ohjas hoiab ja kelle sõna ikka peale jääb. Anne ise ütleb: ,,seni kui tarkust sõimab, seni ma ikka veel saan temast jagu, aga kui ta ise ka targaks hakkab, siis ei ole aru ega otsa enam“ (Sõgel 1957: 299). Ta tunneb oma meest läbi ja lõhki ning armastab teda koos oma vigadega. Toetas tütart ja tema valikuid, isegi kui abikaasa erimeelt oli. Maie võis alati kindlal meelel oma ema poole pöörduda: ,,Sa tead ju ikka nõu ja isa teeb alati sinu tahtmist, eks sa aja nüüd asjad õigeks!“ (Sõgel 1957: 305). Ja kahtlemata oli Anne väga agar koduperenaine, kes kunagi midagi sinnapaika ei jätnud, olgugi, et töö kasvas ülepea. Seega oli ta igati usaldusväärne ja kindlasti pere tugi.
2.1.4. Kosjaviinad ehk kuidas Tapiku pere laulupidule sai
Süžeeks on vallasvanema, Tapiku Tooma- tähtsa tegelase ja teise bassipuhuja, aga oma naise tuhvlialuse halekoomiline võitlus laulupeole pääsemiseks. Teda toetavad tagakiusajate vastu tütar Eeva ja pasunakoorijuht Kristjan Kelk. Sündmustikku lisab põnevust veel tütre võitlus oma südameõiguste eest , lisaks veel teenijatüdruku jantlik kosimine end vaga usumehe kuues varjava Rummu-Jüri poolt ning farslik kosjaviinade äravahetamine. Näidend lõppeb optimistlikult laulupeole sõiduga (joonis 9).
Joonis 9. Lavastus ,,Kosjaviinad“ L.Koidula nim.
Pärnu Draamateatris, 1970. TMM
(SKT.WWW)
Selle näidendis on ka range pereema, kes langeb vagadust simuleeriva röövli meelituste lõksu. Selle all peavad kannatama tütar Eeva ja pereisa Toomas. Tema põhiline lause oli: ,,mina olen ükskord tasane ja pehme naine.“ Kui eelmises näidendis oli just ema see, kellele võsuke loota võis, siis siin näidendis hoiavad kokku pigem isa ja tütar. Oli aru saada, et naine kahetses oma valikut mehe suhtes, millele annab kinnitust tema sõnad: ,,Kui mul oleks noores põlves seda õnne olnud mis sinul, siis ma väeti poleks nüüd ka jäänud kõige maailma tallata oma nõdra ihuga. Minu laps saagu paremad päevad!“ (Sõgel 1957: 356). Mall sundis peale oma tahtmist: mees ei tohtinud minna laulupeole ja tütar pidi abielluma vastumeelse mehega, kes oli pealekauba veel petis . Siiski võib süü salakavala Jüri kaela veeretada, kes pereema ümber sõrme keeras ja lasi tal uskuda , et on ainuvõimalik mehekandidaat tema kallile lapsele. Tegelikult Mall armastas oma tütart ja loomulikult soovis talle parimat. Õnneks laabusid ka peresuhted kui tõde ilmsiks tuli.
Eeva oli väga tubli ja tragi peretütar. Vastupidiselt emale, nägi tema kohe Pritsu läbi ja andis selgelt mõista, et ei soovi temaga mingit tegemist teha. Eeva hoidis isaga ühte mesti ja ta ei pannud pahaks, et see koguaeg pilli harjutas ja natuke viinalembene oli. Hoolimata ema püüdlustest oma tütar tema meelest ideaalsele mehele sokutada, ei lasknud Eeva sellest oma tundeid mõjutada. Pigem, nähes vastikut meest kogu aeg enda ümber jõlkumas, suurenes vastumeel tema suhtes veelgi ja armastus Kristjani vastu kasvas. Ta soovis väga oma armsamat näha laulupeol mängimas.
Tapiku pere teenija Triinu on väga paheline ja tolle aja kohta juba vanemas eas naisterahvas (üle 30ne). Peale selle kuulub ta alamklassi. Neist teguritest tingituna ei ole ta „ menu “ seal külas just eriti märkimisväärne. Otse vastupidi, kõik on võtnud õiguse teda kohelda nii nagu tuju parasjagu tuleb ja olukord nõuab. Vanatüdruk, lakevasikas, tüdruku- roni olid igapäevased sõimusõnad tema kohta. Triinu oli liiga kergeusklik, sest võttis tõena kõiki Pritsi (Jüri) lubadusi. See olematu vastuarmastus andiski talle julguse teistega end võrdseks pidada ja kummutada ümber jutud, nagu temasuguste peale mehed ei vaataks. Aga nii see paraku just oli ning Triinu selles näidendis jäigi üksikuks naiseks ja pidi armastuses pettuma.
2.1.5 Naise prototüübid Lydia Koidula näidendites
L. Koidula näidendites on naistegelastest esindatud kaks põlvkonda (va. Saaremaa onupojas): lapsevanem (ema/abikaasa) ja laps (tütar/ pruut ). Mõlemale prototüübile võib omistada näidendite põhjal kaht vastandlikku maailmavaadet – armastust väärtustav ja majanduslikult mõtlev.
Pereemasid on kujutatud arukate, töökate, kuulekate, kuid samas ka enesekehtestajatena. Nad on oma meestest alati targemad ja sisimas vastaspool teab seda, kuid uhkus ei luba välja näidata. Emad on ka väga mõistvad kõiges, mis puudutab tütre valikuid, ja püüavad oma nutikust appi võttes lapsele nõu ja jõuga olla.
Tütreid sobiks kõige paremini iseloomustama kolm sõnapaari: ilusad, targad ja osavad, kuid loomu poolest on nad ikkagi vagurad ja mis puutub suheteid isaga, siis seal jääb loomulikult peale viimase sõna. Ja ega tütar, ara südamega, nagu ta on, teab isegi, et kui isa annab käsu, siis see on täitmiseks mõeldud ning läbirääkimisele ei kuulu. Teiseks põhjuseks on see, et ta austab liialt oma vanemaid, et protesteerida.
Lydia Koidula näidenditest võib välja tuua ka minu arvates kolm erandlikku naistegelast. Üks on Maret ,,Kosjakaskedest“, kes on absoluutne vastand eelnevalt iseloomustatud peretütre tegelaskujule – tema all pidasingi silmas majanduslikult mõtlevat tüüpi. ,,Kosjaviinades“ paistis silma eelnevate näidenditega võrreldes juba kaks erandit : esiteks võimukas pereema, kes tundus mulle ka kõige mahlakam tegelaskuju sealt, teiseks Tapiku pere teenija Triinu. Viimane on kirjaneitsi poolt päris äärmuslikuks kujutatud – kõik pahed ja halvad omadused, mis naise tol ajal eemaletõukavaks muutsid, olid Triinul olemas: varatus, joomalembus, alamklassi seisus ja juba fakt, et ta on kolmekümnendates eluaastates ja ikka veel vanatüdruk, said naisele saatuslikuks.
Näidendis oli tütre tegelaskuju ühtlasi ka pruut. Nimetaksin seda ülemineku perioodiks , mis jäi kahe kuuluvuse vahele – ta polnud enam nii-öelda isa laps ega ka mitte veel mehe naine. Ta võis nautida aega, kus teda otseselt keegi ei omanud. Lõpuks pidi ta aga ikkagi valima , kas usaldada isa ja minna mehele tema poolt soovitatud noormehele või teha seda, mida süda ütleb. Muuseas, see isa valik võis olla lähtunud ka ambitsioonidest saada omale rikas, tark või töökas väimees. Igal juhul oli kõnealuse ajastu naistel läbi elu saatjaks mees – olgu siis isa või abikaasa näol.
Koidula rõhutab oma näidendites, kuidas naispeategelased kannatasid traditsiooniliste “pereväärtuste“ – kuuleks ema ja tütar, otsustav isa, jõukas kaaslane jmt. – all. Kui võrrelda neid naisi Lydia Koidula endaga, siis äratundmisrõõmu väga polnudki , sest ta ise oli juba tollases ühiskonnas suur erand, kes hindas kõrgelt vaimseid väärtusi ja julges neid järgida, vastupidiselt näidendi naistegelastele. Ainuke sarnasus nendega kirjaneitsi enda elust oli see, et temagi pidid valima kahe mehe vahel, kellest ühe vastu olid tunded ehtsamad – siingi läks paremini näidendi naistegelastel, sest said, keda olid soovinud.
Üldiselt võib Koidula kujutatud naistegelaste ja 19. sajandi naise vahele tõmmata võrdusmärgi – nende olukord oli sama (allasurutud, enamasti harimata ja meestest sõltuvad). Üllatusega avastasin, et ei suuda leida ajalooallikaid, mis räägiks, mida naised sel ajal väärtustasid, tundsid või mõtlesid, võin ainult oletada.
Lydia Koidula ilmselt polegi püüdnud kõrvutada end nende tegelastega. Pigem oli tema näidendite eesmärgiks avada naiste silmad ühiskonnas toimuva suhtes, tuues pereema näol neile hoiatava näite, mis juhtub, kui minna mehele kehvikule, kelle valisid välja vanemad. Samas julgustas Koidula positiivsete lahenduste kaudu neide, et tuleb võidelda oma südameõiguste eest, nagu tegid näidendites tütred ja said seeläbi õnnelikuks.
3. NAINE PRAEGU, 21. SAJANDIL
Tänaseks on naine oma õigused kätte suutnud võidelda ja teda ei võeta enam kui valjuhääldisse karjuvat sipelgat. Tal on oma hääl, mis ühiskonnas loeb samavõrd kui meeste oma. Kui varem polnud naisel muud, kui pühendada end täielikult kodusele majapidamisele ja lastekasvatamisele, siis nüüd on valikuvõimalusi kolm: töötada täiskohaga, olla täiskohaga ema või nende kahe kombinatsioon (Niiberg, Ivari 2000: 32).
3.1. Eesti naine 21. sajandil
Võrreldes 19. sajandi naist tänapäeva naisega, on selgemast selgem, et toimunud on suur areng paremuse suunas. Praeguse aja naisele pole lubatud vähem kui meestele. Ta võib vabalt elada nii nagu tahab, ilma, et ühiskondlik arvamus tema valikuid tauniks. Näiteks haridust võib saada kõrghariduseni välja, mis isegi 20. saj alguses veel meestes vaenu tekitas (Mäelo1957: 94).
Uuringud kinnitavad isegi, et tänapäeval on Eesti naised kõrgemalt haritud ja töökamad kui mehed (Salu 2008).
Neiu, kes 19. sajandil juba meheleminekueas oli, sooviks praegu pigem maailma näha ja karjääri teha. Osad neist proovivadki läbi lüüa ühiskonnaelus, äri- või poliitikamaailmas – ja on seal vägagi edukad
3.1.1. Naise roll tänapäeva ühiskonnas
On juba kord nii, et naisel on ühiskonnas elu kandev roll. Seda fakti ei saa keegi ümber lükata. Juba ainuüksi sellepärast on niinimetatud nõrgem sugu asendamatu. Olla lastele hea ema on olnud naise kohustus sajandist sajandisse ning enamasti teebki ta seda suure pühendumuse ja rõõmuga. Teiseks peab naine olema hea abikaasa – tänapäeval ei eelda see aga sugugi seda, et kõik kodused tööd on tema pärusmaa.
Ideaalne naine näib olevat tänapäeva mõistes see, kes suudab olla korraga hea lapsevanem, supernaine oma mehele, haritud, asjatundlik oma erialal, aktiivne kodanikuühiskonnas ja lisaks sellele ka heas vormis. Võrreldes 19. sajandiga on üks põnevamaid muutusi toimunud riigijuhi naise rolliga. Kui Koidula ajastul oli mõeldamatu, et kuninga või tsaari abikaasa esineks kõnega kogu riigi naistele, kutsudes neid üles suuremale ühiskondlikule aktiivsusele ja muutuste algatamisele, siis tänapäeval on see loomulik. Riigijuhi naist mitte ainult ei kutsuta „esimeseks leediks”, vaid temalt oodatakse lisaks ülalkirjeldatud ideaalse naise omadustele ka teatud mõttes juhtivat rolli ühiskonnaelus. Seda peegeldab hästi näiteks pr. Ingrid Rüütli kõne (Proua Ingrid Rüütel foorumil. 12.10.2002). Erinevalt Lydia Koidulast ei pea ärksa vaimuga ja ühiskonnaelus probleeme nägevad naised neid enam väljendama kavalalt ja kaudsel moel (nagu näidendid) vaid võivad oma mõtteid väljendada otse ja avalikult, halvakspanu kartmata.
3.1.2. Naine ja mees
Täna võib öelda, et mehe-naise vahelistes suhetes pole enam ilmtingimata domineerivaks osapooleks mees, nagu oli paar sajandit tagasi. Kaks väga olulist traditsiooni on muutunud võrreldes vanaajaga : abiellumine ja laste saamine. Need olulised sammud ei olene tänapäeval enam eelkõige paari vanematest ja mõistagi toimub see mõlema osapoole kindlal soovil (joonis 10).
Joonis 10. Men Versus Women Tug of War.
Autor: Steve Chenn.
(pro.corbis.WWW)
3.1.3. Naine ja lapsed
Kui 19. sajandi naise kohus oli tuua lapsi ilmale ja neist korralikud abilised majapidamisse kasvatada, siis tänapäeval ei kiirustata liialt laste saamisega – see otsus tehakse läbimõeldult. Pigem lükatakse sellised plaanid tuleviku peale, kui naine on kindel, et kõik vajalik endale ja tulevasele ilmakodanikule on tagatud (Hansson 2001: 19).
Perekonnamudel kujunebki vastavalt sellele, mis naise väärtustes esimesel kohal asetseb, kas karjäär või perekond. Esimest väärtustav naine ei saa endale tavaliselt lapsi „lubada“ või piirdub ainult ühega, sest tal pole kiires ajagraafikus võimalust nende kasvatamisele pühenduda või tahab tööalaselt väga professionaalne olla. Kodu ja pere ehk kodukeskne naine tunneb rõõmu igast lapsest ning teeb kõik, et nendega võimalikult palju koos aega veeta. Samas sõltub selle naiste grupi puhul laste arv suurel määral nende perekonna majandusliku kindlustatuse astmest (Hansson 2001: 17).
19. sajandil võttis naine lapse põllule või heinamaale kaasa, sest polnud teda kuhugi jätta. Tänapäeval on emade elu lihtsamaks tehtud. On loodud lasteaiad, kus kõigele lisaks tagatakse ka mudilaste turvalisus ja omavanuste seltskond. Naine võib rahulikult tööl käia, ilma et peaks südant valutama sellepärast, kas lapsega on ikka kõik korras.
3.1.4. Naine ja töö
Tänaseks päevaks on 19. sajandi kodukana tiitlit kandnud naised kolinud mehe kõrvale karjääri tegema (joonis 11). Ümber hakkab saama õrna, kaitset vajava ja ärimaailma koha pealt võhikuliku naise aeg. Seepärast võimegi edasipürgivaid ja enesekindlaid naisi leida isegi meestest kõrgematelt kohtadelt.
Joonis 11. Rase naine tööl.
Autor: Holger Winkler
(pro.corbis.WWW)
Käesoleval ajal saame tõdeda, et naisliikumine Eestis 1980. lõpus, mis propageeris naisi koju tagasi pöörduma ja taastama üksnes mehe sissetulekul põhineva perekonna mudeli, oma eesmärki ei saavutanud. Jäikade soorollide pooldamine ning “naistele naistetööd ja meestele meestetööd“ – ideoloogia on nõrgenenud pea kõigis arenenud maades – kaasa arvatud ka Eestis. (Hansson 2001: 18)
KOKKUVÕTE
Töö lõpuks avardus minu kujutluspilt nii 19. sajandi naise olemusest kui ka üldisemalt korraldusest sealses ühiskonnas. Mis puutub tänapäeva, sain oma senistele teadmistele hulgaliselt täiendust. Jõudsin järeldusele, kui tähtis on tegelikult teada, kus oli naissugu enne ja kuhu on jõudnud praeguseks ajaks – see on aukartustäratav ja peab tunnistama, et selleks on paljuski kaasa aidanud Lydia Koidula, kelle elu ja loomingut uurisin.
Minu eesmärgiks oli leida vastus küsimusele, milline oli naise roll 19. sajandil ja missugune on see praegu. Nagu ma ette kujutasin, on nende kahe sajandi jooksul palju muutunud, alustades võrdõiguslikkusest ja lõpetades tööde jaotusega.
19. sajandil naised olid mähitud käitumisnormistikku, mis rikkus ka nende põhiõigusi (nt. õigus haridusele ja eneseteostusele). Ühiskonnas oli levinud arusaam, et naise koht on kodus laste kõrval ja tema kohus on kuuletuda oma mehele. Ainult töö oli see, mida arvati, et õrnem sugu teha oskab. Samas tänapäeval juba tavaliseks saanud karjäärinaise mõiste oli tollel ajal täiesti tundmatu. Mehed olid need, kes käisid tööl ja teenisid leiba, ning koju jõudes lootsid eest leida köögis askeldava abikaasa. Tänapäeval pole naine enam kellegi omand. Tal on olemas kõik võimalused eneseteostuseks. Nüüd on naine kui ka mees pere elatajad ja täisväärtuslikud lapsevanemad.
Kui alguses arvasin, et Lydia Koidula näidendite tegelaste just sellistena kujutamise taga on ta enda eluloolised põhjused, siis päris nii see polnud. Aga kindlasti võib võrdusmärgi tõmmata naistegelaste ja tolle aja naiste vahel, sest mõlemad kannatasid teatud ühiskonna mallide all, mida tuli järgida. Oma näidenditega julgustas Koidula naisi neist mallidest üle olema ja kordki mitte lasta end oma mehel valitseda. Eks ta ise oli ka suureks eeskujuks.
Ma arvan, et näidenditest oli väga palju kasu nii naistele kui meestele, sest need panid üksteist ja üleüldse enda ümber toimuvat nägema teise pilguga. Tihtipeale on ju nii, et kui tahta asju õiges valguses näha, peab keegi teine suunama. Nii oli ka näidenditega – meestele avanes uus vaatenurk – nad said näha oma naisi ja tütreid nüüd hoopis uue pilguga. Naisedki ehk julgesid oma elule ja võimalustele nüüd hoopis uudselt ja avaramalt vaadata.
Kas see on, mida Lydia Koidula oleks soovinud? Ta oleks ilmselt rõõmus ja rahul, et probleemid, mille pärast tema südant valutas, on tänapäeva neidude-naiste jaoks muigamapanev minevik. Kuigi mõnes mõttes ei ole majanduslik sundolukord ja võimukad mehed ka tänapäeval oma aktuaalsust kaotanud, nii et Koidulal ei napiks ainest ka uute näidendite jaoks.
KASUTATUD ALLIKAD
Aaver, E., Laanekask, H., Olesk, S. 1994. Lydia Koidula 1843-1886. Tallinn: Ilmamaa.
Hansson, M. 2001. Naine, perekond ja töö. Tallinn: TPÜ kirjastus.
Junkkari, K. M. 1997. Naine, nagu sa oled. Tallinn: Valgus.
Kala, A. suuline vestlus. (09.01.2008)
Mihkla, K. 1965. Lydia Koidula elu ja looming. Tallinn: Eesti Raamat.
Mäelo, H. 1999. Eesti naine läbi aegade. Tallinn: Varrak.
Niiberg, T. Ivari, I. 2000. Abielu eesti moodi. Tallinn: Maalehe Raamat.
Peterson, A. 2006. Eesti maarahva elust 19. sajandil. Tartu: Atlex.
Salu, M. 2008. Eurostati uuring ütleb, et Eesti naine on terve Euroopa töökaim. - Ärileht, 8. märts, lk 4.
Sõgel, E. 1957. Lydia Koidula jutud ja näidendid. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus.
Kosjaviinad. Lavastused. Sa Kuressaare teater. http://www.skt.ee/page.asp?p=51 (15.03.1008)
Lydia Koidula. www.et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula (03.01.2008)
Lydia Koidula. Kirjandus. Referaadid. E-lehed. Miksike. http://miksike.com/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m (28.12.2007)
Põhiseadus. Süstemaatiline jaotus. Elektrooniline riigi teataja. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12846827 (10.04.2008)
Rüütel, I. kõne „Naised otsustavad“. http://vp2001-2006.vpk.ee/et/president/proua_k6ned.php?gid=24376 (13.04.2008)
Teatrielu areng aastatel 1918-1940. Ajalugu. Eesti teatri agentuur.
http://www.teater.ee/index.html?action=artmitu&id=5 (15.03.2008)
26