Referaat August Wilhelm Hupel (0)

Referaat
August Wilhelm Hupel
Mari Pihtjõe
MTT2

Contents

Sissejuhatus 3
August Wilhelm Hupeli sünd 4
August Wilhelm Hupel sündis Saksi-Weimari hertsogiriigis Buttelstedtis. Tema isa Christian Friedrich oli kohalik diakon ja Weideni pastor ning ema Barbara Christiana von Spankau oli erinevalt isast aadlipäritolu. Et Hupeli perekond oli Buttelstedtis austatud, näitab see, et Hupeli ristiisaks oli kohalik mõisahärra Ernst August Friedrich von Göschhausen, kes soosis oma ristipoega ka edaspidi. Esialgse hariduse sai Hupel kodus, kus teda lisaks isale õpetasid ka perekonnasõbrad, kapten von Spiessi naine ja tütar 4
Hupel õpib Weimari gümnaasiumis 4
11-aastaselt asus Hupel õppima Weimari gümnaasiumisse, kus ta veetis kuus aastat. Kool oli üptris halva kuulsusega, sest seal oli liiga palju õpilasi, kellest paljud õppimisest üldse ei hoolinud, ja selle õppemeetodid pärinesid 16. sajandist. Nõnda ei tehtud selles koolis midagi enamat tuimast tuupimisest, valgustusideed, kooli veel jõudnud polnud. Hupeli tegvusest selles koolis andmeid pole, kuid igal juhul sai ta seal piisavalt haridust, et pärast selle lõpetamist ülikooli astuda. 4
Hupel õpib Jena ülikoolis 5
Hupel saabub Liivimaale 5
Hupel saab Äksi kirikuõpetajaks 6
Hupel Põltsamaa kirikuõpetajana 6
Wilde ja Hupel annavad välja "Lühhikest öppetust" 7
Põltsamaal alustab tegevust lugemisselts 8
Algab Hupeli publitseerimistegevus 8
Ilmub Hupeli peateos, "Topographische Nachrichten" 9
Hupel annab välja ajakirju "Nordische Miscellaneen" ja "Neue Nordische Miscellaneen" 9
Hupelist saab Tartu Ülikooli audoktor 10
Hupel loobub kirikuõpetaja ametist 10
August Wilhelm Hupeli surm 10
August Wilhelm Hupel ja Paide 12
Kasutatud Kirjandus 13

Sissejuhatus

August Wilhelm Hupel(25. veebruar  1737  Buttelstedt, Saksi-Weimari hertsogiriik – 18. jaanuar 1819 Paide oli Äksi pastor aastail  1760 –1764, Põltsamaa pastor aastatel 1764–1804, kodu-uurija ja literaat.
Hupel sündis Saksi-Weimari hertsogiriigis diakoni ja pastor Christian Friedrich Hupeli ning aadlipäritolu Barbara Christiana von Spankau vanima pojana .Ta alustas õppetööd Weimari gümnaasiumis ning jätkas seda (aastatel  1754 –1757) Jena ülikoolis. Ehkki ta plaanis esialgu õppida arstiks, valis ta lõpuks isa soovitusel ikkagi teoloogia . Et Hupeli isa suri tema ülikooliõpingute ajal, pidi ta need kiiresti lõpetama ning asuma pere ülalpidamiseks soodsat teenistuskohta otsima.
Hupelile pakuti koduõpetaja tööd nii Sileesias kui ka Liivimaal. Kuna parajasti käis Seitsmeaastane sõda, valis ta viimase. Hupel saabus 1757. aasta sügisel Riiga, plaanides Liivimaal töötada vaid paar aastat. Tegelikkuses kodunes ta aga ruttu, jäädes sinna kogu oma ülejäänud eluks.Tõenäoliselt juba 1758. aastal sai Hupel endale töökoha Äksil, paar aastat hiljem nimetati ta seal pastoriks. 1764. aastal õnnestus tal aga saada tunduvalt prestiižsema Põltsamaa kihelkonna pastoriks, kus parajasti oli majandusbuum ja kirikuõpetaja amet oli majanduslikult enam kui rahuldavalt kindlustatud.
Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena , kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta (1760. aastate lõpust kuni 1799. aastani).
Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4-köitelises teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" (1772– 1785 ) ja jätkväljaannetes "Nordische Miscellaneen" ning "Neue nordische Miscellaneen". Kõigil neil väljaannetel oli rohkelt kaastöölisi kõikjal üle Liivi- ja Eestimaa kubermangude. Tema põhjalikku tööd väärtustasid nii kaasaegsed kui ka järeltulevad põlved, eriti olulised on need aga toonaste olude tundmaõppimiseks ajaloolastele.Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajakirja Lühhike öppetus (ta tõlkis Wilde saksakeelsed tekstid eesti keelde). Lisaks andis Hupel välja veel kaheköitelise põllumajandusõpetuse ning tegutses ka eesti keele uurija ning uuendajana. Lisaks oli Hupel ka mitmete teiste väljaannete kaastööline nii Baltikumis kui ka Saksamaal.Tema töödes hakkavad ennekõike silma valgustusmeelsus ning küllaltki soosiv suhtumine talupoegadesse, eestlastesse ja lätlastesse. Siiski ei saa teda pidada estofiiliks, sest ta pidas senist valitsus- ja ühiskonnakorraldust igati sobivaks ning nõudis vaid majanduslikke ja talupoegade eluolu parandavaid muudatusi, mitte aga elukorralduse radikaalset muutmist . Hupeli ettevaatlik suhtumine ilmnes ka Prantsuse revolutsiooniajal, millele ta oli algusest peale täielikult vastu.
1805. aastal asus Hupel elama Paidesse, kus ta jätkas aktiivset kaastööd teadusajakirjadele, samuti tegi ta koostööd silmapaistva eesti keele arendaja  Johann Heinrich Rosenplänteriga. August Wilhelm Hupel maeti Reopalu kalmistule. Tema hauakoht on teadmata, kuid kalmistule on püstitatud mälestuskivi.

August Wilhelm Hupeli sünd

August Wilhelm Hupel sündis Saksi-Weimari hertsogiriigis Buttelstedtis. Tema isa Christian Friedrich oli kohalik diakon ja Weideni pastor ning ema Barbara Christiana von Spankau oli erinevalt isast aadlipäritolu. Et Hupeli perekond oli Buttelstedtis austatud, näitab see, et Hupeli ristiisaks oli kohalik mõisahärra Ernst August Friedrich von Göschhausen, kes soosis oma ristipoega ka edaspidi. Esialgse hariduse sai Hupel kodus, kus teda lisaks isale õpetasid ka perekonnasõbrad, kapten von Spiessi naine ja tütar

Hupel õpib Weimari gümnaasiumis

11-aastaselt asus Hupel õppima Weimari gümnaasiumisse, kus ta veetis kuus aastat. Kool oli üptris halva kuulsusega, sest seal oli liiga palju õpilasi, kellest paljud õppimisest üldse ei hoolinud, ja selle õppemeetodid pärinesid 16. sajandist. Nõnda ei tehtud selles koolis midagi enamat tuimast tuupimisest, valgustusideed, kooli veel jõudnud polnud. Hupeli tegvusest selles koolis andmeid pole, kuid igal juhul sai ta seal piisavalt haridust, et pärast selle lõpetamist ülikooli astuda.

Hupel õpib Jena ülikoolis

1754
Kõigest 17-aastasena asus Hupel õppima Jena ülikooli, mis tema ajal oli sattunud küll mõõnaperioodi, ent ometi leidus seal mitmeid valgustusmeelseid professoreid; pealegi oli see ka odav. Hupel vaimustus esialgu arstiteadusest, matemaatikast ja loodusteadusest. Lõpuks sai temast siiski teoloog , sest isa surma järel ei saanud ta endale enam mitmekülgset haridust lubada. Teoloogiastuudiumi äbis ta kõigest kahe aastaga ning nõnda oli tal 20-aastasena ülikool lõpetatud. Teadmishimulise mehena täiendas ta end järgnevatel aastatel aga ulatuslikult, seda nii usuteaduse kui ka loodusteaduste vallas. Kool lõppemise järel oli tal valida, kas siirduda koduõpetajaks Sileesiasse või Liivimaale. Hupel valis viimase variandi , sest Sileesias möllas parajasti Seitsmeaastane sõda.

Hupel saabub Liivimaale

1757
Hupeli otsus Liivimaale saabuda polnud sugugi unikaalne otsus, mitmed toonased Saksamaal ülikooli lõpetanud teoloogid asusid Balti kubermangudesse esialgu koduõpetajateks, hiljem pastoriteks. Paljud neist plaanisid Baltikumi jääda vaid mõneks aastaks, kuid kodunesid seal kiiresti ja andsid olulise panuse kohalikku valgustustegevusse. Hupeli kõrval võib nimetada veel näiteks valgustusmeelset pastorit Johann Georg Eisenit, ajaloolast ja juristi Friedrich Konrad Gadebuschi ning arsti ja estofiili Johann Wilhelm Ludwig von Lucet .
Esialgu oli Hupel Riias, kuid siirdus hiljem koduõpetajaks ilmselt Eesti alale. Tõenäoliselt oli ta alates 1758. või 1759. aastal koduõpetajaks Äksis. 1759. aasta lõpus sai temast ka teoloogiakandidaat, misjärel sai ta asuda kirikuõpetaja kohale. Erinevalt enamikust väljastpoolt Liivimaad tulnuist, kes veetsid koduõpetajana 4-5 aastat, sai tema hakkama vaid 3-ga: juba 1760. aastal pühitseti 23-aastane Hupel Äksi kirikuõpetajaks

Hupel saab Äksi kirikuõpetajaks

13. jaanuar 1760
Pärast Äksi kirikuõpetajaks saamist abiellus Hupel eelmise pastori Dehni lesega, kes oli temast kümme aastat vanem. Tol ajal oli see tavaline, et uuele pastorikohale tulnud pidid üle võtma eelmise kirikuõpetaja perekonna ees hoolitsemine. Hupeli esimene abielu jäi küll väga lühikeseks, sest juba 1761. aasta aprillis ta naine suri. 1762. aastal suri ka nende üheaastane poeg.
Äksi pastorina saavutas Hupel ilmselt peagi hea kuulsuse, sest juba 1764. aastal kutsusti teda Võnnu ja Põltsamaa kogudueste juurde. Pärast lühikest kahtlemist otsustas Hupel valida Põltsamaa, kus tegutses aktiivne mõisnik Woldemar Johann von Lauw, kes ehitas Põltsamaale rokokoostiilis mõisa, rajas hulgaliselt manufaktuure ning oli ka väga hariduslembene. Põltsamaa jäi Hupeli tegutsemiskohaks neljakümneks aastaks

Hupel Põltsamaa kirikuõpetajana

12. mai 1764
Põltsamaale saabus Hupel selle majandusliku ja kultuurilise õitsengu kõrgperioodil: nii Vana-Põltsamaa mõisnik Lauw kui ka Uue-Põltsamaa omanik Lilienfeld rajasid teineteise võidu parke ja uusi mõisahooneid. Kiriku patrooniks oli Lauw, kes lasi sinna maalida rokokoostiilis altarimaale. Hupeli enda pastoraat asus Vana-Põltsamaa lossist ja sealsamas paiknevast kirikust poole kilomeetri kaugusel teiselpool Põltsamaa jõge. Põltsamaa kirikukihelkonnas asus toona seitse mõisat, Lilienfeld ja Lauw omasid mõlemad kahte ja olid ka teistest tunduvalt rikkamad . Lisaks elas Põltsamaal ka palju käsitöölisi, keda meelitasid sinna manufaktuurid . Nimelt rajas Lauw sinna vasekoja, tärklisevabriku, mitmeid nahaparkimistöökodasid, rohelise klaasi tootmise koja, portselanimanufaktuuri, aknaklaasikoja, millest hiljem sai peegelklaasikoda, ja Kammar-Oberpahleni klaasivabriku. Ka Hupel toetas esialgu oma kameralistlikest seisukohtadest lähtudes tööstuse ja vabrikute arendamist, millel ta arvas positiivse mõju olevat ka kohalikele talupoegadele, kuid alates 1770. aastatest, kui Põltsamaal ilmnesid tõsised majandusraskused, muutus ta palju skeptilisemaks. 1786. aastal, kui Lauw suri, algatati tema vara suhtes pankrotimenetlus ning see läks riigi kätte, mis selle Katariina II ebaseaduslikule pojale krahv Aleksei Bobrinskile loovutas.
Hupeli enda sissetulekud Põltsamaa pastorina olid soliidsed, teda võib lugeda üheks jõukaimaks Liivimaa literaadiks ja pastoriks. Tänu sellele võis ta oma vaba aja pühendada valgustustegevusele ega pidanud otsima lisaelatusallikaid. Kuid ka pastorina tegutses
Eriti kultuurilisest seisukohast oli oluline osa Põltsamaal tegutsenud trükikojal, mida juhatas Pommerist pärit arst Peter Ernst Wilde, kes tegutses Põltsamaal alates 1766 . aastast ja lootis Lauwi majandustegevust suunata ka rahvavalgustuslikele radadele . Lisaks arstipraksisele otsustas ta rajada ka maa- apteegi , harida arstiteaduse vallas kohalikke inimesi ja hakata trükikoja kaudu levitama ka rahvavalgustuslikku kirjandust. Samuti rajas ta Põltsamaale majandusliku seltsi, mille tegevusest võtsid osa mitmed baltisaksa aadlikud . Wilde 1766. aastal asutatud trükikoda jäi küll algusest peale kahjumisse, kuid tegutses siiski Põltsamaal kuni 1789. aastani, mil see Tartusse üle viidi.

Wilde ja Hupel annavad välja "Lühhikest öppetust"

1766
1766. aastal alustas Peter Ernst Wilde ka rahvavalgustusliku ajakirja väljaandmist, mis sai tuntuks pealkirja "Lühhike öppetus" all. Wilde saksakeelsed tekstid tõlkis eesti keelde Hupel, kellele see oli kirjanduslikuks debüüdiks. See tegi mõlemad mehed üle Liivimaa tuntuks rahvavalgustajatena. Ajakirja ilmumise algust loetakse ka eestikeelse ajakirjanduse alguseks. 1771 . aastal tõlkis Hupel eesti keelde veel teisegi Wilde käsikirja: "Arsti ramat nende juhhatamiseks kes tahtwas tööbed ärraarwada ning parrandada". Lisaks sellele töötas Hupel trükikojas ka korrektorina, vaadates läbi kõik eestikeelsed tekstid ja enamik saksakeelsetest.

Põltsamaal alustab tegevust lugemisselts

1771
Pastor Hupel, kel oli palju tegemist usuelu ja teadustegevuse korraldamisega, leidis aega aga ka kultiveeritud seltskonnaelu jaoks. Tema pool tegutses Põltsamaa Lugemisselts, mille liikmed vahetasid omavahel raamatuid ja korraldasid Hupeli pool vestlusõhtuid. Seal said kokku mitmed Eesti- ja Liivimaa haritlased, muuhulgas ka hilisem estofiil Johann Christoph Petri . Hupel suhtles tihedalt ka lähedal elava Rutikvere mõisniku Otto Friedrich von Pistohlkorsi ning Riia raamatukirjastaja Johann Friedrich Hartknachiga, kes olid tema lähemateks sõpradeks. Hartknochi juures lasi Hupel kirjastada ka kõik oma kirjatööd. Hartknoch vahendas ka Hupeli tutvusi mitme Saksamaa suurkuju, sealhulgas Johann Gottfried Herderiga.

Algab Hupeli publitseerimistegevus

1772
1772. aastal avaldas Hupel oma esimese pikema teose: "Eesti- ja Liivimaa publikule", kus ta esitas mitmeid ühiskondliku elu reformiprojekte ja kritiseeris Liivimaa elu puudusi. Lisaks hakkas ta alates 1773. aastast tegema ka kaastööd Berliini kirjastaja Friedrich Nicolai retsensiooniajakirjale "Allgemeine Deutsche Bibliothek". Tänu sellele levis tema kuulsus literaadina ka Saksamaal.

Ilmub Hupeli peateos, "Topographische Nachrichten"

1774
1774. aastal hakkas ilmuma Hupeli peateoseks peetav "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" ("Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt"), mida ilmus kokku neli köidet (järgmised köited nägid ilmavalgust aastatel 1777 , 1782 ja 1789). Selle teosega kirjutas Hupel ennast Balti kultuurilukku, sest see sisaldab ohtralt materjali Balti kubermangude ajaloo, looduse, geograafia, kartograafia , valitsemiskorralduse ja palju muu kohta. Tegemist oli tõeliselt entsüklopeedilise ja oma aja kohta väga põhjaliku teosega, millega Hupel sai hakkama tänu sellele, et tal oli väga tihe kaastööliste võrk, tõenäoliselt oli neid üle saja. Nendeks olid ärksad kihelkonnapastorid ja valgustusmeelsed aadlikud, aga ka linnakodanikud . Illustratsioone tegi Hupelile Johann Christoph Brotze, kaarte sai ta krahv Mellinilt, kes andis välja kuulsa atlase. Hupeli topograafiad välja andis aga tema sõber, kirjastaja Hartknoch Riias.

Hupel annab välja ajakirju "Nordische Miscellaneen" ja "Neue Nordische Miscellaneen"

1781
1781. aastal asus Hupel välja andma oma ajakirja "Nordische Miscellaneen", millel oli ka jätkväljaanne "Neue Nordische Miscellaneen", mis ilmus 1798 . aastani. Tegemist oli üldteadusliku ajakirjaga, mis sisuliselt jätkas "Topograpische Nachrichteniga" alustatut, pakkudes mitmesugust teavet Balti kubermangude kohta. Ajakirjale sai aga saatuslikuks Paul I tsensuuripoliitika, mistõttu ajakiri pidi ilmumise lõpetama.
Lisaks tegevusele entsüklopedistina oli Hupel ka aktiivne eesti keele uurija ja uuendaja, 1780. aastal avaldas ta teose "Eesti keeleõpetus", mis põhiosas tugineb küll Anton thor Helle töödele. Tänu oma mitmekülgsele teadustegevusele sai Hupel tuntuks kui mees, kellelt võib Balti kubermangude kohta kõike küsida ja nõnda kannatas ta alates 1780. aastatest pideva ajanappuse all, kuna pidi vastama Saksamaa õpetalaste küsimustele ja vahendama teaduskontakte.

Hupelist saab Tartu Ülikooli audoktor

12. detsember 1803
Tänu oma teadustegevusele sai Hupel ka mitmeid autasusid : 1792. aastal valis vastasutatud Liivimaa Üldkasulik Ökonoomiline Sotsieteet ta oma auliikmeks, 1815 valis Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Selts kohe pärast oma asutamist Hupeli liikmeks. Vahest kõige suurem au oli aga Hupeli nimetamine Tartu Ülikooli audoktoriks 1803. aasta detsembris. Siis sai ta ülikooli filosoofiadoktoriks, teoloogiadoktori tiitel omistati talle aga alles 1818 . aastal. Seega on ilmne, et ennekõike austati teda tema teadusliku tegevuse pärast.

Hupel loobub kirikuõpetaja ametist

30. detsember 1804
Oma viimastel pastoriaastatel tegeles Hupel aktiivselt teadustööga, seda ka siis, kui keiser Paul I oli igasuguste teadusseltside töö ametlikult keelanud. Hupelgi pidi oma lugemisseltsi sulgema ja "Neue Nordische Miscellaneeni" väljaandmise lõpetama, kuid jätkas tööd "Topograpische Nachrichteni" täiendamise kallal. Täiendköidet tal välja anda siiski ei õnnestunud, sest tema süber, kirjastaja Hartknoch oli surnud ja tema poeg viis kirjastuse tsensuuri eest Riiast Saksamaale.
1790. aastate lõpul pakuti Hupelile ka Liivimaa kõrgeima kirikuametniku, kindralsuperintendendi kohta, kuid ta otsustas sellest loobuda . 30. detsembril pani ta maha ka oma ameti Põltsamaa kirikuõpetajana ning otsustas oma vanaduspõlve veeta Paides , kuhu ta saabus 1805. aasta mais.

August Wilhelm Hupeli surm

26. jaanuar 1819
Paides jätkas Hupel tegevust teadus- ja rahvavalgustustööd. Ta oli kirjavahetuses ka mitmete noorema põlvkonna estofiilide, sealhulgas Johann Heinrich Rosenplänteriga.
Hupel säilitas oma aktiivsuse kuni viimaste eluaastateni. Et tal otseseid järeltulijaid ei olnud, siis jagas ta oma vara juba eluajal suures osas heategevuseks laiali, näiteks alustas tema finantseerimisel tegemist Paide tütarlastekool. Hupel suri 1819. aasta jaanuaris Paides ja maeti Reopalu kalmistule. Et tal lähemaid sugulasi aga polnud, siis langes tema haud paraku peagi unustuse hõlma.

August Wilhelm Hupel ja Paide

Paidesse asus ta elama 68. aastaselt,
1805. aasta maikuus, ostes Paide kreisiarstilt, nõunik (hofrath) Christph Rinnelt maja turuplatsi ääres. Sel ajal kandis maja krundinumbrit 30. Maja kuulub praegu AS-le Kalev, selles asub “Kalevite Kodu” ning selle praegune aadress on Vee 1.
Oma 1816. aastal koostatud testamendis avaldas Hupel, et soovib anda oma maja Paide linnale selles tütarlastekooli avamiseks. Ühtlasi annetas ta asutatava kooli heaks 1000 bankorubla.
Seda soovi kordas Hupel vahetult enne surma kirjas foogtikohtule 29. detsembril 1818:
“Ühtlasi kordan ma oma teadaannet, et minu ostetud, senine Rinne maja koos kõigega, mis selle juurde kuulub, kaasa arvatud valli taga asuv köögiviljaaed, on kokku lepitud ja määratud tütarlastekooli koolimajaks, nii et kohe pärast minu surma võiks tütarlastekooli õpetajanna selle koos kõige juurdekuuluvaga, nagu ka varuksolevate küttepuudega oma valdusse võtta ja kasutama hakata. Seni maksan ma, niikaua kuni Jumal mulle päevi annab, tütarlastekoolile igal aastal 40 bankorubla üüri, kui ma
just ei peaks otsustama kooli veel oma eluajal majja võtta ja sellele pool maja vabaks teha.”
Tütarlastekooli puudutavast kirjavahetusest ilmneb, et Hupel toetas tütarlastekooli rajamist ka rahaliselt rohkem kui juba nimetatud tuhande bankorublaga. Tänu tema sidemetele saadi
Eestimaa Krediidikassalt veel 1100 rubla , millele testamenditäiturid lisasid annetustest saadud 900 rubla. Kaupmees Seegeri annetusega kasvas tütarlastekooli rajamise kapital kokku 3200 rubla suuruseks. Selle kapitaliga oli linnal tõepoolest võimalik rajada uus kool, mida hakati õigusega kutsuma Hupeli tütarlastekooliks. 11. veebruaril 1818 avati kool pidulikult viie õpilasega, kelle hulgas oli ka testaatori sugulane Henriette Auguste Louise Hupel.
Tütarlastekoolis käis 1818. aastal 25 ja 1819. aastal juba 44 tüdrukut, kuni aastani 1856 sai seal algharidust 517 tüdrukut. Seal oli palgal üks õpetajanna, Auguste von Glehn , kes õpetas lastele lugemist, kirjutamist, arvutamist ja käsitööd; mõni aasta pärast kooli asutamist laiendati õppekava veel paari ainega, nagu maateadus , ajalugu ja vene keel. Õppetöö Paide tütarlastekoolis oli põhjalikum kui tavalistes algkoolides, kuid ei küündinud siiski Eesti- ja Liivimaa suuremate linnade tütarlastekoolide tasemeni. [I. Jürjo raamatust “Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel”]
Hupel suri Paides 6. jaanuaril 1819. aastal, olles siin elanud oma elu viimased 14 aastat.
Hupeli panus Paide linnale oli seega märkimisväärne. Paides korraldas ta oma raamatute
avaldamist, annetas linna ja selle vaeste jaoks märkimisväärselt raha ning asutas siin Paide ühe vanema kooli ja Eesti väikelinnade esimese tütarlastekooli. Mainida võib ka seda, et Paide perioodile eelnenud ajal, mil Hupel toimetas oma ajakirja “Nordische Miscellaneen”, ilmus selle 1790. aasta numbris 24 Hupeli artikkel ühes Liivi sõja ajal, 1564. aastal Tartus Rootsi ja Vene vahel sõlmitud rahulepingus mainitud kohanime “ Paida ” kohta. Artiklis põhjendab Hupel, et lepingus peeti silmas Weissensteini ehk Paide linna, mis näitab, et eestikeelne nimevorm Paide (isegi mitte Paede, mis võib olla paralleevorm ja
esineb hoopis hilisemates , 19. sajandi materjalides) oli kasutusel mitte üksnes 18. sajandi lõpulvaid juba 16. sajandi keskpaigas, seega kindlasti ka keskajal.

Kasutatud Kirjandus

• http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2417&layer=148&lang=est#2417
  

• http://www.weissenstein.ee/dokumendid/August%20Wilhelm%20Hupel%20ja%20Paide.pdf
  

• http://et.wikipedia.org/wiki/August_Wilhelm_Hupel
  

• http://www.poltsamaa.ee/index.php?main_id=72,1576,1724