Jakob Hurt (0)

Jakob Hurt – mees, keda peab teadma!
Jakob Hurt sündis 22. juulil 1839 Põlva lähedal. Tema isa oli vaene koolmeister. Lapsena valitses tema elus vaesus ja alati oli millestki puudus, aga raskele majanduslikule olukorrale vaatamata sai ta hea hariduse. Haridustee algas Himmaste külakoolis, millele järgnes Põlva kihelkonnakool . 1853 asus õppima Tartu kreiskooli ja gümnaasiumisse, mille ta lõpetas 1858. 1857. aastal hakkas õppima Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas . 1863 lõpetas ta Tartu Ülikooli teoloogina. Ülikooli lõpetamisega tema haridustee ei lõppenud. 1886 jõudis ta Helsingi Ülikoolis doktori kraadini.
Ta laiendas kümnest käsust neljanda mõistet, mis tema järgi ütleb: austada oma vanemaid kohustusega austada ka oma vanemate rahvust. See oli otsene ärgitus rahvuslikule liikumisele. 1864 kohtus Jakob Hurt Õpetatud Eesti Seltsis kohalike Viljandimaa talupoegadega ning tõusis seejärel ÕES-i etteotsa . Hurt püüdis leida tööd kirikuõpetajana, kuid selle luhtasid kohalikud baltisakslased. Peale ebaedu kirikuõpetaja kohale kandideerimisel asus ta tööle Kuressaare koolmeistrina, hiljem sai ta gümnaasiumiõpetaja koha Tartus. Eesti esimesel üldlaulupeol (1869. a.) pidas ta oma kuulsa kõne. Selle kõne sisu sai järgneva aastakümne rahvusliku liikumise programmiks ja Jakob Hurt saavutas üle-eestilise tuntuse. Järgnevatel aastatel pani Hurt paika rahvusliku liikumise alused ning kuulutas: "Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!" Tema eesmärgiks oli eestikeelse kultuuri ja rahvahariduse viimine kõrgele tasemele . Jakob Hurt oli juba üliõpilasena ühiskondlikus elus väga aktiivne, ta võttis osa ka "Vanemuise" seltsi üritustest. 1872 sai temast Eesti Kirjameeste Seltsi (ÕES-i järglane) president . Seda ametit kasutas ta ära rahvaluule kogumise forsseerimiseks. Lisaks rahvaluule kogumisele tegeles ta ka eesti keele ning kultuuri uurimisega.
Sama kümnendi lõpul tekkisid Hurdale vastuolud C. R. Jakobsoniga. Vastuoludel arvatakse olevat mitu põhjust. Esiteks arvas Hurt, et Jakobson alahindab kiriku osa kultuurrahva kujunemisel ning suurt osa mängis ka see, et Hurt oli siiski suhteliselt sakslaste sõbralik, aga Jakobson oli oluliselt radikaalsem. Kuigi Hurt oli lõpuks siiski Otepääl pastoriks saanud lahkus ta tüli pärast Jakobsoniga Eestist ning töötas 1901. aastani Peterburis eesti Jaani koguduse pastorina. Neil aastatel pühendas ta oma elu teadusele. Kuna ta oli ka andekas kirjamees propageeris ta uut kirjaviisi (1864 andis välja teose "Lühike õpetus kirjutamisest parandatud viisil."). Eesti kirjakeele parandamise osas saatis teda edu, ta avaldas uurimused "Die estnische Nomina auf –ne purum" ja "Eesti sõnadest –line lõpuga". Lisaks avaldas ta hulgaliselt artikleid –ste lõpulistest kohanimedest, partiklitest ehk ja või ja muust sarnasest. Ta oli tegev ja F. J. Wiedemanni "Eesti-Saksa Sõnaraamatu" koostamisel ning andis ka 1893. aastal välja selle parandatud trüki. Tema peamiseks teeneks peetakse siiski rahvaluule kogumist ja selle publitseerimist. Kogumisega alustas ta juba 1860. aastal saades eeskuju "Kalevipojast" ja kodukoha pärandist. Pika eemal viibimise tagajärjena kaotas Jakob Hurt oma koha rahvusliku liikumise juhtpositsioonilt. Sellest hoolimata ei loobunud Hurt rahvusliku liikumisega tegelemisest. Tal oli suur mõju Eesti Üliõpilaste Seltsis ja 1884. aastal pühitses ta Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks sinimustvalge , millest sai 1924 Eesti ametlik riigilipp.
1888. aastal algatas J. Hurt suure tervet Eestis hõlmava rahvaluule kogumise. Rahvaluule kogumise paremaks korraldamiseks avaldas ta teose "Paar palvid Eesti ärksamatele poegadele ja tütardele", kus ta selgitab rahvaluule zanreid ja kogumise tehnikat . Ta avaldas tolleaegsetes lehtedes tervelt 11 üleskutset rahvaluule kogumiseks. Jakob Hurdal oli kokku umbes 1400 kaastöölist, kes töötasid peamiselt Eestis, aga ka Venemaal asundustes. Kogutud materjalidest pandi kokku suur ja esinduslik rahvaluulekogu, mida on hiljem mitmed teadlased uurinud. See kogu koosnes 261 589 erinevast rahvaluule osast (esindatud olid kõik zanrid ), mida oli kokku 122 317 lk., peale selle veel murdeaineid. Nendest materjalidest avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimesena ilmus raamat muistenditest, mis oli küll algselt saksa keeles ("Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberliefungen"). Ta kavatses välja ande terve sarja rahvaluule väljaandeid. Neist ilmusid "Vana Kannel ", "Setukeste laulud" ja "Monumenta Estoniae antiquae". On arvatud ka seda, et rahvaluulekogumine oli mõeldud protestiks venestamise vastu, mis neil aastatel eesti kultuuri lämmatada püüdis.
Jakob Hurda elutee jõudis lõpule 13. jaanuaril 1907 Peterburis.1992. aastast antakse Jakob Hurda nimelist rahvuskultuuriauhinda. 1989 püstitati talle Põlvasse mälestusmärk (A. Rimm , arhitekt A. Mänd). J. Hurda mälestusmärk on ka Tartus, mis püstitati 1994, autor on J. Soans.

Jakob Hurda mälestusmärk Tartus

Jakob Hurt (kümnekroonisel)
Kasutatud kirjandus:
EE 14. köide "Eesti elulood ", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2000