Brockmann, Fleming (0)

Reiner Brockmann (1609 – 1647)
Juhuluuletaja ning tõlkija
Sünnikoht: Schwan-Gränzdorf
Sünniaeg (ukj/vkj): 28.04.1609 / 18.04.1609
Surmakoht: Tallinn (Eestimaa)
Surmaaeg (ukj/vkj): 09.12.1647 / 29.11.1647
Eluloolist
Reiner Brockmann sündis 28. aprillil 1609 Saksamaal Mecklenburgi hertsogiriigis Schwaani linnakeses kirikuõpetaja pojana. Alghariduse sai ta isa kõrval kodus, seejärel õppis Rostocki linnakoolis, Wismari ja Hamburgi gümnaasiumeis ning alates 1630. aastast Rostocki ülikoolis. Rostockis pühendus R. Brockmann eelkõige teoloogiaõpinguile. Juba gümnaasiumipäevil surid Brockmanni vanemad: ema 1625. ja isa 1626. aastal. Viimase mälestuseks kirjutas ta oma esimese kreekakeelse juhuluuletuse, mida senini pole leitud.
1633 sai R. Brockmann kutse tulla Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professoriks. Kuna Brockmann oli vanemate kaotuse järel kindla toeta, Saksamaa olud Kolmekümneaastase sõja tõttu keerulised ning Tallinnas ootas ees Rostocki linnakoolist tuttav H. Vulpius, saabuski R. Brockmann 1634. aasta kevadel Tallinnasse. Juunis 1634 asus ta pidulikult uuele ametikohale.
20. aprillil 1635 abiellus R. Brockmann endise Niguliste kirikuõpetaja J. Temme tütre Dorotheaga. Abielust sündis kolm tütart ja poeg, samuti Reiner, kes jätkas isa tööd alates 1666. aastast Laiuse (Lais) pastorina, 1678. aastast Tartumaa praostina ning piiblitõlke ja lauluraamatu väljaandmise eestvedajana.
R. Brockmanni osalemine Tallinna kirjanduselus
R. Brockmann võttis tollasest Tallinna kirjanduselust kohe saabumise järel aktiivselt osa. Ühelt poolt kuulus ta gümnaasiumiprofessorite kirjanduslembesesse seltskonda, mis aastatel 1635–36 ning 1639 puutus tihedalt kokku Holstein - Gottorpi hertsogi Friedrich III saatkonnaga nende Idamaa -reisi vahepeatusel Tallinnas. Kirjanduslikult ambitsioonikate saatkonnaliikmete (Paul Flemingi, Adam Oleariuse jt) ning gümnaasiumiõpetajate kokkupuude , nagu ka Tallinna trükikoja avamine 1634 ja Gustav Adolfi leinaaja lõppemine, muutis Tallinna kultuurielu avatuks ilmaliku juhuluule viljelemisele eri žanres. Nii on R. Brockmannilt teada 66 juhuluuletust: 31 pulmadeks, 11 lahkunute mälestuseks, 11 reisiluuletust, neist 5 teelesaatmiseks ja 6 reisilt tulijate tervituseks, ning ülejäänud pühenduse või õnnitlusena muudeks puhkudeks. Võrreldes teiste gümnaasiumiprofessoritega jäi R. Brockmann produktiivsuselt alla vaid poeesiaprofessor  Timotheus Polusele. Nagu tollal kombeks, avaldas ka R. Brockmann valdava osa oma juhuluulest mitmete autorite koondkogumikes, dedikatsioonid adressaatteoste järel. Alles hilisemal Kadrina (St. Katharinen) perioodil ilmus R. Brockmannil 4 iseseisvat õnnitlustrükist.
R. Brockmanni ilmalikus juhuluules on esindatud nii ladina (24 luuletust) ja kreeka keel (üllatavalt vähe gretsistikaprofessori kohta, vaid 4 luuletust) kui ka vastavalt kõige aktuaalsematele kirjanduspüüdlustele saksa keel (33 luuletust). Luulevormidest on ladina- ja kreekakeelsetes luuletustes kasutust leidnud eleegia , epigramm, paroodia ja anakreontiline luuletus ; saksakeelses luules sonett, aleksandriin, mitmed trohheilised ja jambilised värsivormid.
R. Brockmanni eestikeelne juhuluule
R. Brockmanni eripäraks teiste gümnaasiumiprofessorite seas on eesti keele võimaluste järeleproovimine õpetatud luules. Senini oli eesti keelt kasutatud vaid religioossete tekstide vahendamiseks, sellest tulenevalt ei olnud R. Brockmannil mingeid eeskujusid ega traditsiooni, millega haakuda. 1637 Hans von Hövelni pulmadeks kirjutatud „ Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poëticas compositum“ („Opitzi poeetikareeglite järgi kirjutatud eestikeelne aleksandriinides luuletus “) ja sellele lisatud saksakeelne  „Lectori Carminis Esthonici“ („Eestikeelse luuletuse lugejale“) näitavad, et R. Brockmann sidus eesti keeles luuletamise korraga kahte taustsüsteemi: saateluuletuse horatiuslik ülesehitus (vrd Horatiuse programmiline ood 1.1) põhimõttel „igaühele on oma tegevus armas“ kuulutab eesti keeles luuletamise humanistlikule õpetlasele vääriliseks tegevuseks; teose pealkiri aga kinnitab Opitzi poolt saksakeelsele luulele kehtestatud reeglite järgimist. Eestikeelset luulet kirjutas R. Brockmann siiski ainult pulmadeks, muud puhud leidsid eesti keeles ülistamist alles Brockmannile järgnenud autorite poolt.
Kadrina-periood
Kuigi R. Brockmann oli üksikuid juhuluuletusi kirjutanud juba enne Tallinna tulekut, poleks ta ilmselt ilma P. Flemingi otsese eeskuju ja sõpruseta aastail 1635–1639 olnud ilmaliku juhuluule viljelejana nii produktiivne ja oleks pühendunud tõenäoliselt juba varem intensiivsemalt oma teoloogikutsumusele. Hoolimata tihedast sidemest Tallinna ja Eestimaa kirikutegelastega (Pühavaimu kiriku estofiilist õpetaja Simon Blankenhageni, eestikeelse kirikukirjanduse rajaja ja Kadrina pastori Heinrich Stahli, Eestimaa piiskopi Joachim Jheringi ja teistega ) ning esimestest katsetest kirikulaulude eestindamisel 1636 , lükkas Brockmann siiski kuni 1638. aastani kõik pakkumised pastori ametikohale tagasi. Alles 1639 loobus Brockmann gretsistikaprofessuurist ja võttis H. Stahli järglasena vastu Kadrina pastori koha. Tallinnast lahkumisel pidas ta 1639. a. veebruaris gümnaasiumis ladinakeelse humanistlikus traditsioonis hüvastijätukõne „Discursus Valedictorius /.../ de natura et constitutione historiae“(„Lahkumisarutlus ajaloo loomusest ja avaldumisvormidest“). Kadrina-perioodil lisandus R. Brockmannile järjest uusi kirikuameteid: 1642 sai ta Eestimaa konsistooriumi assessoriks, 1643 Virumaa praostiks, 1645 Uue Testamendi tõlkekomisjoni liikmeks. Sellest tulenevalt muutus tema loodud kirjavaras ilmalik juhuluule ilmselt teisejärguliseks, kuigi ka Kadrina-aja juhuluuletustes jätkus temale juba varasemast omane kristlik-teoloogiline argumentatsioonitehnika. Kadrinas olles ilmus R. Brockmannilt 4 iseseisvat ilmalikku juhuluuletrükist: „Oda Esthonica trochaica, ad Melodiam; Einsmahls alß ich lust bekam“ („Trohheiline eestikeelne ood viisil Einsmahls alß ich lust bekam“ Gunnar Germundi ja Brigitta Jheringi pulmadeks 1639); „Letzte Ehre dem /…/ Herrn M. Eberhardo von Rentelen“ („Viimne austus härra magister Eberhard von Rentelile“ 1642); „Klag- vnd Trost -Schrifft“ („Kaebe- ja lohutusluuletus“ Margaretha Medtstaken- Wrangelli surma puhul 1643) ning „Hymenaeus Tetraglossos Ad Nuptias“ („Kolmekeelne pulmahüüe pulmadeks“ David Cunitiusele ja Katharina Vulpiusele 1643).
Intensiivse ilmaliku juhuluule harrastamise asemele asus Kadrina-perioodil vaimulik kirjasõna, millest trükivalgust nägi 24 kirikulaulu tõlget 1656 ilmunud lauluraamatus ning 1641 . aastal H. Stahli eesistumisel Stockholmis koos Jonas Nicolai ning Martin Zareniusega kaitstud sinodaaldisputatsioon „Praecognita catechetica“ („Katehheetilised eelteadmised“). Aastaist 1639–1646 on lisaks teada 29 R. Brockmanni kirja, mis seonduvad enamasti kirikueluga.
R. Brockmann suri 29. novembril 1647 Kadrinas, 14. jaanuaril 1648 maeti ta Tallinna Oleviste kiriku Maarja kabelisse.
Fleming , Paul
1609 - 1640
Paul Fleming (1609-40), saksa poeet
Sattunud laevaõnnetuse tõttu 1635. a. suvel Kunda randa , tuli Moskva kaudu Pärsiasse suunduval Holsteini saatkonnal tervelt aastaks ajaks Tallinna peatuma jääda. Sellesse Adam Oleariuse juhitud reisiseltskonda kuulus ka tuntud saksa poeet Paul Fleming, kes aastatel 1635-36 ja 1639 elas kaupmees Niehuseni perekonnas, majas Lühike jalg 9. Tallinnas kirjutas luuletaja mitmeid otseselt Tallinnaga seotud luuletusi. Tähelepandavad olid ka tema enese otsesed mõjud siinse luule arengule. Eriti ilmnes see ilmlike pühendusluuletuste harrastuse juurdumises. Mitmed noored haritlased tollal alles tegevust alustanud Tallinna gümnaasiumi õppejõudude hulgast liitusid P. Flemingi lähimaks tutvuskonnaks. Moodustanud nn. lamburite ühingu, sidus neid Flemingi eeskujul luuleharrastus. Neist eesti kirjanduse ajalukku jäänutest võiks mainida näiteks Reiner Brockmanni, Timotheos Polust, Georg ja Joachim Salemanni. Eriti tugevad olid sidemed Niehusenite perekonnaga, kuigi ta esmaarmastatu Elize süda oli vahepeal muutunud "jäigemaks kui Lasnamäe paas". Uut vastuarmastust leidnud nooremas ões, kavatses poeet 1640. a. Saksamaalt Tallinna pöörduda, et siin arstina tegutseda. Tema kavatsuse lõpetas teel siia Hamburgis saabunud surm.
Paul Fleming ja Reiner Brockmann 400
Kaja Tiisel , 10/2009 
KAKS JUUBELIT EUROOPA JA EESTI KIRJANDUSLOOST: 2009. aastal on meil haruldane võimalus tähistada korraga kahe 17. sajandi literaadi ja poeedi 400. juubelit, kes mõlemad mängisid tähtsat rolli Tallinna ja Eesti kirjanduselus. Flemingist ja Brockmannist kirjutab Kaja Tiisel.
Umbes kolm ja kolmveerand sajandit tagasi viibis kahel korral Tallinnas tuntud saksa luuletaja Paul Fleming (1609–1640). Siia sattus ta Pärsiasse suunduva Holstein-Gottorpi hertsogi saatkonna koosseisus ning veetis Tallinnas kokku umbes poolteist aastat. Tallinnas elades võttis Fleming innukalt osa kohalikust seltskonnaelust. Eriti lähedased suhted kujunesid tal gümnaasiumi luulelembeste professoritega, kellele Fleming tutvustas saksa luuleteoreetiku Martin Opitzi uusi poeetikapõhimõtteid, mõjutades nii ka tärkavat eestikeelset juhuluulet. 
Niehuseni elu Eestis
Koos kohalike literaatidega ja sõpradega saatkonna liikmete hulgast asutas Paul Fleming Tallinnas kirjandusliku lamburiühingu, nagu need tollal Saksamaal moes olid. Tallinna-aastaist pärinevad mitmed Flemingi haruldased luuleväljaanded: üks neist on pühendatud Tallinna gümnaasiumile ja teine sõber Reiner Brockmannile tema pulmade puhul.
Tallinnas armus Paul Fleming Hamburgist 1633. aastal Tallinna asunud kaupmehe Heinrich Niehuseni keskmisesse tütresse Elsabesse, kes aga luuletaja kiindumusele samal määral ei vastanud. 1636. aasta märtsis Pärsiasse suunduva saatkonnaga uuesti Moskva poole teele asudes uskus Fleming siiski, et on neiu südame võitnud. Kui ta aga 1639. aastal Tallinna tagasi tuli, selgus, et Elsabe oli vahepeal abiellunud oma teise austajaga. Flemingi pettumust leevendas nüüd uus armastus Elsabe noorema õe Anna vastu, kes vahepeal oli tütarlapsest neiuks sirgunud. 8. juulil 1639 kihluski Paul Fleming Anna Niehuseniga ja otsustas jääda Tallinna, kus talle oli lubatud linnafüüsiku, s.o linnaarsti ametikoht . Fleming oli nimelt õppinud Leipzigi ülikoolis arstiteadust, kuid sooritanud magistrieksami siiski vabade kunstide alal. 
Meditsiinidoktori diplomi taotlemiseks reisis ta 1639. aasta sügisel Saksamaale ning promoveeriti jaanuaris 1640 Leydeni ülikoolis doktoriks . Tagasiteel Tallinna ta haigestus ja suri Hamburgis ning on maetud sealsesse Katariina kirikusse Niehusenite hauakambrisse.
Brockmanni tähenduslik roll eestikeelses loomingus
25-aastane Reiner Brockmann (1609–1647) saabus Saksamaalt Tallinna 1634. aastal, et asuda gümnaasiumi kreeka keele professori kohale. Ta oli õppinud Rostocki ülikoolis teoloogiat ja enne seda saanud kreeka keele koolituse Wismaris. Mitmeti võimekas Brockmann töötas aastail 1634–1639 professorina Tallinna gümnaasiumis, 1639–1643 Kadrinas pastorina ja seejärel kuni surmani Virumaa praostina. Brockmann liitus Tallinnas kultuurihuviliste ringkonnaga, kuhu kuulus ka teisi gümnaasiumi õppejõude. 1635. aastal kohtus ta saksa luuletaja ja luuleteoreetiku Paul Flemingiga ning sellest peale algas nende sõprus. Koos liitusid nad lamburiseltsiga, kuhu kuulusid ka teised gümnaasiumi õppejõud. 
Lamburiseltsi liikmed korraldasid väljasõite loodusesse (Piritale, Kopli randa, Lasnamäele), pidasid pidusid, musitseerisid ning muidugi luuletasid. 1635. aasta kevadel abiellus Brockmann Niguliste kirikuõpetaja tütre Dorothea Temmega. Brockmann oli juba varem kirjutanud juhuluulet ning nüüdne Flemingi mõttekaaslus innustas teda veelgi. Brockmann omandas kolme aastaga eesti keele niivõrd, et usaldas seda kasutada värsivormis. Tema eestikeelne looming ei ole küll ulatuslik, see-eest aga tähenduslik – juhuluuletusega “Carmen Alexandrinum ad leges Opitij poëticas compositum”, mis ilmus 1637. aastal, algab eesti kunstiline luulesõna.
17. sajandi kultuurielu
Seoses nende kahe kultuurielus tähtsat rolli mänginud mehe juubeliga oli avatud näitus “ Kirjanduselu Tallinnas 17. sajandil”, mis andis väikese ülevaate nimetatud kahe poeedi, samuti nende sõprade ja kolleegide elust ja loomingust: 17. sajandi juhutrükiseid, näiteks 1635. aastal trükitud “P. Flemingi Gymnasium revaliense”, kui ka käsitlusi selle perioodi kirjandusest.
Reiner Brockmanni teostest on eksponeeritud mitmeid pulma- ja leinalaulude originaalväljaandeid ning koopiaid , samuti 1634. aastal trükitud Tallinna gümnaasiumi professorite tervitus Eestimaa kindralkubernerile Philipp Scheidinghile tema naasmise puhul rahuläbirääkimistelt “Acclamationes votivae...”, mis on esimene Tallinna trükis ning mis sisaldab ka Brockmanni värsse. Samuti on võimalik näha Reiner Brockmanni matuselehte, mis sisaldab peale nekroloogi ka matusejutlust ning kahte Brockmannile pühendatud luuletust. Kõige huvitavam osa lehest on nekroloog “Vita defuncti” (Kadunu elu), kus leidub Brockmanni eluloo kohta olulisi lisaandmeid. Selle on kirjutanud Oleviste kiriku abiõpetaja Andreas Sandhagen, kes pidas 14. jaanuaril 1648. aastal matusetalitusel jutluse.
* * *
Mainimist väärivad köited Tallinnas
Eraldi väärivad mainimist köited, mis on kuulunud Paul Flemingile ning mida säilitatakse tänaseni Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu baltika osakonnas . Eksponeeritud on viis köidet, mis sisaldavad 16 teost. Paul Flemingist Tallinna Niehusenite majja mahajäänud pärandit on peetud jäljetult kadunuks ning võimalike käsikirjade osas peab see arvamus ilmselt paika. Õnneks on aga säilinud mõned raamatud, mis on TLÜAR baltika osakonda sattunud kunagise Oleviste kiriku juures asunud raamatukogu koosseisus, kuhu need annetas Elisabeth Niehusen, Flemingi kihlatu Anna vanem õde.
Reiner Brockmann oli uusladina luule Eesti esindaja, juhuluuletaja, kelle looming kuulub Euroopa kultuurikonteksti. Paul Fleming saksa luuletaja ja luuleteoreetikuna on aga oluliselt mõjutanud 17. sajandi Eesti luule arengut.