J. Hurt (0)

Jakob Hurt
Jakob Hurt sündis 22. juulil 1839 Põlva lähedal, Himmaste külas. Hurda isa, Jaan Hurt, oli vaene koolmeister ja talurentnik. Kuna ta oli halva tervisega , siis suri ta juba 44 aastaselt. Marie, Jakob Hurda ema, oli aga hea tervisega, ta elas 80 ja oli terves külas üks tublimaid perenaisi.
Hurdal oli 2 õde, Eeva ja Ann ning vend Otto, kes suri juba 16 päeva vanuselt. Nende perekonnas valitses vaesus ja alati oli millestki puudus, aga raskele majanduslikule olukorrale vaatamata sai Hurt hea hariduse.
Kuna ta sündis heinavõtu ajal, siis võeti ta heinamaale kaasa ning selletõttu jäi ta kauaks ajaks nõrgaks ja hakkas alles nelja aastaselt käima. Kuid vanaduses oli ta väga töökas ja tubli mees. Kuigi ta pere oli vaene, oli tal rõõmus lapsepõlv. Ta võttis osa teiste laste keskel mängudest, jooksmistest, lauludest ja muust ajaviitest.
Haridustee algas Himmaste külakoolis, kuhu isa ta juba varajases nooruses kaasa võttis. 10 aastaselt viis isa ta Põlva kihelkonna kooli, kus ta õppis küll eesti keeles, kuid seal õpetati ka saksa keelt. 1853a asus ta õppima Tartu kreiskooli ja gümnaasiumisse, sest vanemad arvasid, et kihelkonnakoolist ei piisa, et saada koolmeistriks . 1857. aastal hakkas õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kus teda pilgati tema maameheliku riietuse pärast. 1863 lõpetas ta Tartu Ülikooli teoloogina(usuteadlasena). Peale seda saavutas ta Helsingi Ülikoolis doktori kraadi. Tal oli harjumus energiliselt töötada, ta ei sallinud venitamist.
1864a kohtus Jakob Hurt Õpetatud Eesti Seltsis kohalike Viljandimaa talupoegadega ning tõusis seejärel ÕES-i etteotsa . Hurt püüdis leida tööd kirikuõpetajana, kuid selle luhtasid kohalikud baltisakslased . Peale ebaedu kirikuõpetaja kohale kandideerimisel asus ta tööle Kuressaare koolmeistrina, hiljem sai ta gümnaasiumiõpetaja koha Tartus.
Jakob Hurt astus Eesti avalikkuse ette 30aastaselt avakõnega esimesel eesti üldlaulupeol Tartus 1869. Selle kõne sisu sai järgneva aastakümne rahvusliku liikumise programmiks ja Jakob Hurt saavutas üle-eestilise tuntuse. Kiiresti kujunes ta autoriteetseks rahvajuhiks ja jäi selleks elu lõpuni.
Järgnevatel aastatel pani Hurt paika rahvusliku liikumise alused ning kuulutas: "Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!" Tema eesmärgiks oli eestikeelse kultuuri ja rahvahariduse viimine kõrgele tasemele . Ta laiendas kümnest käsust neljanda (Sina pead austama oma ema ja isa.) mõistet, mis tema järgi ütleb: austada oma vanemaid kohustusega austada ka oma vanemate rahvust. See oli otsene ärgitus rahvuslikule liikumisele.
Jakob Hurt oli juba üliõpilasena ühiskondlikus elus väga aktiivne. 1872 sai temast Eesti Kirjameeste Seltsi (ÕES-i järglane) president . Seda ametit kasutas ta ära rahvaluule kogumise forsseerimiseks (kiirendamiseks). Lisaks rahvaluule kogumisele tegeles ta ka eesti keele ning kultuuri uurimisega.
Hurt tegi kaastööd Jannseni „Eesti postimehele“ ning Jakobsoni „Sakalale“, puutudes viimase näol kokku rahvusliku liikumise radikaalse suuna esindajaga, kellega tekkis kohe tihe koostöö ja sõprus. Kuid nende vahel tekkisid tõsised lahkehelid ja 1880. aastal suundus Hurt elama Peterburgi. Seal ta organiseeris Peterburi eestlaste kooli- ja seltsitegevust, et tõsta rahva haridustaset ja arendada kokkukuuluvustunnet. Hurt töötas Peterburis 1901. aastani eesti Jaani koguduse pastorina. Neil aastatel pühendas ta oma elu teadusele. Teadlasena keskendus ta eesti vanavara , s.o rahvaluule ja keeleainese kogumisele. Kuna ta oli ka andekas kirjamees propageeris ta uut kirjaviisi. Eesti kirjakeele parandamise osas saatis teda edu, ta avaldas palju erinevaid uurimusi ning lisaks sellele ka hulgaliselt artikleid. Hurt oli tegev F. J. Wiedemanni "Eesti-Saksa Sõnaraamatu" koostamisel ning andis ka välja selle parandatud trüki. Tal oli suur mõju Eesti Üliõpilaste Seltsis ja ta pühitses Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks sinimustvalge , millest sai hiljem Eesti ametlik riigilipp.
Pärast Eestisse tagasitulekut jäi ta pensionile. Siis oli tal rohkem vaba aega ja ta hakkas oma vanu teoseid ja kirjutisi läbi töötama. Pensioniajal liikus Hurt palju ringi ja oli kogu aeg avaliku tähelepanu all. Tema elu viimased nädalad olid väga rasked. Hurdal oli kõrge palavik ja südamerikked. 13. jaanuaril ta süda seiskus. Hurt maeti Tartu Maarja kalmistule suurte austusavaldustega. Hurda matustel otsustati tema teadusliku pärandi hooldamiseks asutada Eesti Rahva Muuseum .
1992. aastast antakse Jakob Hurda nimelist rahvuskultuuriauhinda. 1989 püstitati talle Põlvasse mälestusmärk. Veel on Hurda mälestusmärk ka Tartus, mis püstitati 1994. aastal.
Rahvaluule
Tema peamiseks teeneks peetakse siiski rahvaluule kogumist ja selle publitseerimist. Kogumisega alustas ta juba 1860. aastal saades eeskuju "Kalevipojast" ja kodukoha pärandist. Hurt algatas mitmeid vanavara kogumisi, mis läksid eestlaste seas moodi. Sellega tegelesid pastorid ja kooliõpetajad, tudengid ja töölised, talupojad ja kaupmehed . Ta oli visa , õpetas pidevalt oma kaastöölisi, nõnda, et kogumistöö tulemused olid enamasti heal tasemel.
1888. aastal algatas J. Hurt suure tervet Eestis hõlmava rahvaluule kogumise. Selle paremaks korraldamiseks avaldas ta teose "Paar palvid Eesti ärksamatele poegadele ja tütardele", kus ta selgitab rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat . Ta avaldas tolleaegsetes lehtedes tervelt 11 üleskutset rahvaluule kogumiseks. Jakob Hurdal oli kokku umbes 1400 kaastöölist, kes töötasid peamiselt Eestis, aga ka Venemaal asundustes. Kogutud materjalidest pandi kokku suur ja esinduslik rahvaluulekogu, mida on hiljem mitmed teadlased uurinud. See kogu koosnes 261 589 erinevast rahvaluule osast, mida oli kokku 122 317 lk. Nendest materjalidest avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimesena ilmus raamat muistenditest , mis oli algselt saksa keeles. Ta kavatses välja anda terve sarja rahvaluule väljaandeid. Neist ilmusid "Vana Kannel ", "Setukeste laulud" ja "Monumenta Estoniae antiquae". On arvatud ka seda, et rahvaluulekogumine oli mõeldud protestiks venestamise vastu, mis neil aastatel eesti kultuuri lämmatada püüdis.
Hurda töö oli nii suur ja nii tähtis kogu 20. sajandi Eestile, et tundub, justkui pannuks ta suuresti aluse just sellele sajandile
Ta tahtis olla rahvusliku liikumise juht. Kuid just see osa tööst, mis on tehtud pärast Hurda olupoliitikast kõrvale tõrjumist, on vapustanud nii Eestit kui maailma, ta luulekogud on hiiglaslikud ja nii hästi organiseeritud, et nende väärtus saab vaid tõusta. Nad on Eesti antiikne monument , nii nagu looja seda ise kutsus.
Terve oma elu pühendas Hurt eesti keele, eesti rahvuse säilitamisele ja oli üldse üdini eestimeelne.