Balthasar Russow (1)

Balthasar Russow sündis 1536.aastal Tallinnas, suri aga 1600.aastal. Ta oli Kurla külast pärineva veovoorimehe poeg. Russow õppis Tallinna linnakoolis ja 1559-62 Stetteni akadeemias. Balthasar sai 1563 aastal Tallinna pastoriks, seejärel oli ta Pühavaimu Eesti koguduse abiõpetaja ja aastast 1566 seal pastor .
Esimene ja väga oluline kirjandusteos, mis meile Tallinna olusid tutvustab on Balthasar Russowi " Liivimaa kroonika" mis ilmus 1578 aastal ja mida täiendati 1584 aastal. Tema Rostockis ilmunud teos kuulub alamsaksakeelse kirjanduse klassikasse. See kujutab Liivimaa ajalugu 12. sajandist 1583. aastani.
Pühavaimu kiriku pastorina oli tema maailmavaade üsna rahvalähedane ja sügavalt luterlik. Kui ta hakkas aga kõnelema elust vanas Tallinnas, siis võtab moraalne pahameel tema üle võimust. Näiteks olevat olnud Russowi-aegses Tallinnas lugupeetud kodanike seas oma majapidajannadega kokku elada. See olevat olnud lausa elunormiks. Russow ise oli öelnud: "Kui mõne piiskopi sohinaine oli vananenud või talle kauemini ei sobinud, siis andis ta selle vabatalupojale naiseks , annetades veski või tüki maad, ning võttis endale paar korda järgemööda uue tüdruku ja heitis tema juurde. Samuti toimisid ka kõik toomhärrad ja abtid. Kui mõni toomhärra tuli oma naisega Tallinnasse, ei julgenud ta piiskopile ja teistele toomhärradele öelda, et see naine on ta seaduslik abikaasa vaid ütles, et ta on sohinaine ja ümmardaja. Kui keegi kuulis sellest et seaduslik abikaasa, anti talle vastutasuks midagi et ta vaikiks. See nimelt oli neile pühadele katoliku inimestele suureks häbiks ja patuks ." Oma laulatatud naisega kokku elamine oli 16.sajandil Tallinnas häbiasi! Mis me siin kurdame tänase Tallinna patuelu üle kui 500 aastat tagasi oli asi veel hullem! Ning seda moraalilangust ei saa enam nõukogude okupatsiooni kaela ajada. On täitsa võimatu, et Russow sellise seiga ise välja mõtles. Kroonika linnaelu oli tollal Russowi lugejaskonnale hästi teada.
Eestlane Russow esineb ka väga rahvuskriitiliselt: "Kuna aga valitsejad , piiskopid, toomhärrad ja teised, saksa inimesed, kel ju rohkem tarkust peas, selle nimetatud patuorjusega räpastanud olid, siis ei olnud see mõistmatute mittesaksa talumeeste juures mingi häbi, kes säärast soodoma ja liiderlikku hooraelu elasid, nagu seda ühegi teise rahva juures kogu ristirahva seas hullemini ei tehtud." Veel kõneles Russow kombest põletada raekoja platsil jõulukuusk ja sellega kaasnes hirmus joomine ja laaberdamine sealsamas kuuse lõkkeaseme ümber. Tubli luterlasena seostab ta alamrahva moraalitust eeskätt katoliikluse halva mõjuga.
Balthasar Russow oli omal ajal mõjukas kirjamees. Suureks on Russowi kirjutanud just too meie aja Euroopa mõõtu kirjamees Jaan Kross . Neljas köites ilmunud romaan "Kolme katku vahel" (1970-80) on kahtlemata kõige mahukam ja kunstiväärtuslikem kirjandusteos, milles keskaegset või ütleme renessansiaegset Tallinna kujutatud. Tallinna tulles tasub Pühavaimu kirik , mille kantslist Russow jutlust ütles ja selle kõrval olev eluhoone üle vaadata. Tallinn on linn, kus ikka veel võib magada samas toas, kus kunagi elas Balthasar Russow! Ja meenutada, et Pühavaimu kiriku ja Raeapteegi vahel oli kunagi surnuaed (kuhu on maetud nii Russow kui tema perekond). Jaan Kross leiab oma romaanis võimaluse Tallinnat kõrvutada Helsingi ja Turuga. Nimelt läheb noor Balthasar 1558. aasta jaanuaris üle Soome lahe jää hertsog Johanile sõna viima, et venelased on maale tunginud ja rootslasi appi paluma. Balthasar satub otseteed Helsingisse ning Kross laseb tal pärast üllatust, et see Helsingi on nii armetu, arutleda: "Seesama keskmine küla oligi siis linn, mida kuningas Gustav siin kaheksandat aastat Tallinna surnuksvõistlejaks ehitada laskis . Ei linnamaju, ei kivikirikuid, lossist müüridest ja tornidest rääkimata… Rootsi kuninga vägevus polnud selle järgi vist küll taevas teab kui suur…".
Esimesed muljed vanast pealinnast Turustki pole paljutõotavad: "Majad polnud Tallinnast tulnu silmale ei toredad ega kõrged, ja linna müürideta ja kaitseta olek oli Balthasari meelest pisut halvasti. Tänavate kitsus tundus talle ses lahtises linnas päris mõttetu olevat. Ometi tõusis Rootsi kungriigi ja Soome hertsogkonna au ta silmis tänu kirikule taas väga tunduvalt. Kirik oli küll tornilt madalam ja kujult kohmakam kui Oleviste , aga mõõtudelt ja kaalukusemuljelt lõi see viimase isegi pisut üle." Niisiis ei ole jätnud Jaan Kross võimalust kasutamata viidata Tallinna, väljakujunenud hansalinna uhkusele mahajäänumate ja metsikumate põhjapoolsete naabritega võrreldes. See oli aeg, kui Tallinnas liikus veel raha. Õnneks on seda raha aga pärastpoole nii vähe olnud, et Russowi- aegsed majad on enamasti alles ja tänapäevalgi võib iga rahakas kodanik endale keskaegse korteri osta. Järgnevalt Jaan Krossi abiga mõni detail Russowi-aegsest Tallinnast. Linnamüüri ääres linnakodanike juurviljaaiad. Müüri sees olevatest omaaegetest käimlatest, lasti elutegevuse ülejäägid samuti otse müüri äärde. Ja kui kuningas Johan Tallinnasse käima tuli, veeti neile müüräärsetele hunnikutele muld peale. Rannavärava ees, mere ja värava vahel asus hospidal , rõugemaja. Ja sealt edasi vasakule ja mere poole asus keskaegne eestlaste linnajagu Kalamaja. Ütleksin, et Kalamaja kirjeldab Kross isegi nägelikumalt ja suurema sisseelamisega kui päris linna. Kalamaja õlgkatusetega puumajades elasid eestlastest kalurid ja voorimehed, seal asus Balthasar Russowi isamaja ja Jaan Krossi isamaja samuti.