Ökoloogiline jalajälg ja Natura alad (0)

Looduskaitse
Ökoloogiline jalajälg Ökoloogilise jalajälje meetodi töötasid välja professor William Rees ja doktor Mathis Wackernagel 1990. aastate algul. Nüüdsel ajal ülemaailmselt kasutatav meetod arvestab ligikaudselt maa-ala suurust, mida on vaja meie poolt ühes aastas kasutatavate ressursside toomiseks ja tekkinud jäätmete ning saaste ümbertöötlemiseks, ladestamiseks või looduslikesse aineringetesse sidumiseks.
Ökoloogiline jalajälg on kujundlik termin ja ühtlasi meetod, mis võimaldab kvantitatiivselt väljendada inimtegevuse ökoloogilist mõju Maa ökosüsteemidele. Ökoloogilise jalajälje indeks näitab, kui palju viljakat maad ning vett on hõivatud tarbitavate materjalide tootmiseks, kasutamiseks ja absorbeerimiseks.
Kui maakera viljakas pind jagada ära kõigi maakera inimeste peale, siis saame tulemuseks umbes 2 hektarit.
Maakera pind on jagatud kategooriateks: Inimkonna tegevuste kirjeldamiseks kasutatakse - haritav maa (põllu-, karja- ja metsamaa ); kuut maakasutuse tüüpi: - bioproduktiivne meri (kalapüügiks vajalik 1) haritav põllumaa ­ maa, mida kasutatakse nii territoorium ); inimeste kui ka loomade toidu - energiamaa (energia tootmiseks ja kasvatamiseks, tekstiiltooraine ja õli saamiseks; jaotussüsteemideks vajalik maa-ala); 2) karjatatav maa ­ loomade karjatamiseks - täisehitatud maa (hooned, teed jms); kasutatav maa, mis tagab meile liha, villa, - bioloogilise mitmekesisuse jaoks jäetud maa. piima; 3) metsamaa ­ puidutoorme kasvatamiseks kasutatav maa, mis toodab toorainet nii ehitiste ja mööbli valmistamiseks kui ka kütteks; 4) bioproduktiivne meri ja siseveed ­ mere- ja mageveekalade kasvamiseks sobivad piirkonnad; 5) hoonestatud maa ­ ehitiste all olev maapind . Siia kuuluvad nii elamud , tööstuspiirkonnad kui ka teed jms infrastruktuur ; 6) süsinikdioksiidi siduv maa ­ maapind, mis (tabelis eri pooltel andmed eri allikatest) seob fossiilsete kütuste põletamisel tekkinud süsihappegaasi.
Maakera pinna erinevatel tüüpidel on ökoloogilise jalajälje seisukohalt erinev väärtus. - Kõige väärtuslikumateks peetakse põllumaad ja ehitiste all olev maad, mille tootlikkuse näitaja on 2,2. - Kõige madalama väärtusega on aga bioproduktiivsed veepinnad, mida hinnatakse näitajaga 0,36. - Keskmise maapinna väärtuse hinne on 1.
Ökojalajälge ja eluslooduse kandevõimet mõõdetakse globaalhektarites inimese kohta aastas (gha / in a). Üks globaalhektar on tingühik, mis vastab maakera keskmise bioloogilise tootlikkusega hektarile. Ökoloogilist jalajälge saab arvutada kas inimese, leibkonna, toote, mõne organisatsiooni või territoriaalse üksuse, nt riigi või linna tasemel. mõju = populatsioon x jõukus x tehnoloogia ehk I=T x K x R I - inimkonna ökoloogiline jalajälg T - tarbijate arv K - keskmine kogus tooteid ja teenuseid keskmise tarbija kohta R - ressursitagavarade intensiivsus ja kasutamine.
Enamkasutatud näitajad ökoloogilise jalajälje arvutamiseks on: 1) jäätmete hulk ja liigid, sh tööstuslike jäätmete määra olenevalt tarbimisest 2) toit. - millist maapinna ressurssi on kasutatud toidu saamiseks, - kui suur on selle maapinna produktiivsuse näitaja - millisel määral kasutatakse kodumaiseid toiduaineid; 3) vesi. võetakse arvesse nii üksikisiku käitumisharjumusi kui ka piirkondlikke tööstuse iseärasusi 4) elektrienergia . Määrav on elektri tootmise viis. 5) soojusenergia. sooja tootmise viis, kogus 6) transport. ühistranspordi ja sõiduautode kasutamise vahekord igapäevases liiklemises. kaupade transpordi viisja vahemaad; 7) muu tarbimine.
Et inimkond oleks jätkusuutlik, ei tohiks inimeste ökojalajälg ületada keskmiselt 2 gha/in a. Eesti elaniku keskmine ökojalajälg on aga ca 7 gha/in a. See tähendab, et kui kõik elaksid nii nagu meie, oleks meil kolme-nelja maakera vaja. Keskmine maailmas inimese kohta on 1,8 gha/in a. Eestlaste ökoloogiline jalajälg on Maailma Looduse Fondi (WWF) raporti ,,Elav planeet 2008" kohaselt 9. koha vääriline. Peamine põhjus seisneb põlevkivis, mida Eestis kasutatakse. Põlevkivi on äärmiselt ebaefektiivne ehk selle energeetilisest väärtusest kättesaadav osa jääb maagaasile kahekordselt alla. Suures jalajäljes mängivad oma osa ka meie kliima ning tarbimiharjumused.
Ökojalajälje meetod pole sugugi kõikehõlmav Ökoloogiline jalajälg ei ole lihtsalt indeks, ja sel on ka omad puudused. vaid põhineb teaduslikel kaalutlustel, - See võtab arvesse vaid keskkonda ning sedagi kusjuures arvesse on võetud nii ökoloogia kui lihtsustavalt ja pigem inimese mõju ala- kui ka termodünaamika alustõed. Meetod ülehindavalt. seisab kolmel sambal: majandus, keskkond ja - Samas on olulised ka sotsiaalne ning ühiskond. Tegemist ei ole võrdsete majanduslik jätkusuutlikkus. sammastega. Kõige laiem mõiste on keskkond, - Samuti ei hõlma meetod, õhu ja vee kvaliteeti, mis haarab endasse ühiskonna, millest keskkonnamürke, tuumatehnoloogiaga seotud omakorda üks osa on majandus. riske jms. Märk, et juba sellise lihtsustatud mudeliga jääb maakera inimestele kitsaks , peaks olema piisav põhjus, et säästlikkust oluliseks pidada. Selle tendentsi jätkumine kutsub esile suurema ökoloogilise defitsiidi ja pikemas perspektiivis (tabelis eri pooltel andmed eri allikatest) on mõeldamatu. Natura alad
Natura 2000 on üle-euroopaline looduskaitsealade võrgustik, mille mõte ja sisu on kirjas 1992. a vastu võetud Euroopa Liidu loodusdirektiivis (92/43/EMÜ). Sama direktiiviga sätestati Natura võrgustiku osaks ka 1979. a jõustunud linnudirektiivi (2009/147/EÜ) alusel valitud linnualad.
Natura 2000 võrgustiku eesmärk on säilitada või vajadusel taastada üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund. Liikide ja elupaikade seisundi määramiseks on välja töötatud metoodiline juhend. Selle juhendi järgi hindasid 25 EL liikmesriiki loodusdirektiivi elupaikade ja liikide seisundit esmakordselt 2007. aastal. Analüüsi tulemusena leiti, et üle-euroopaliselt on soodsas seisundis vaid 17% ühenduse tähtsusega elupaikadest ja liikidest. Ülejäänud liikide ja elupaigatüüpide seisund hinnati ebapiisavaks, halvaks või on neid liike ja elupaiku nii vähe uuritud, et seisund on teadmata.
Eestis leidub - 60 Euroopa Liidu loodusdirektiivis loetletud elupaigatüüpi, - 96 II lisasse kuuluva looma- ja taimeliiki ning - 136 EL linnudirektiivis loetletud linnuliiki, mille kaitseks on moodustatud loodus- ja linnualad, mis kokku moodustavad Eesti Natura 2000 võrgustiku.
Eksperdid hindasid kõikide nende liikide ja elupaigatüüpide seisundit. Hindamise tulemusena leiti, et soodsas seisundis on meil 42% elupaigatüüpidest ja 24% liikidest. Ebapiisavas ja halvas seisundis on pooled elupaigatüüpidest ja liikidest. See näitab, kui palju on vaja Natura aladel elupaiku taastada või sageli lihtsalt taastuda lasta. Taastamisel tuleb suurt tähelepanu pöörata muuhulgas pool-looduslikele koosluste taastamisele ja seejärel taastatud koosluste edasisele hooldamisele, sest praegusel hetkel on Natura võrgustikus olevast 57 000 ha pool-looduslikest kooslustest toetuste abil hooldamises 25 000 ha .
Natura 2000 võrgustikku kuuluvad kahte tüüpi alad: - lindude ja nende elupaikade kaitseks moodustatud linnualad - pool-looduslike ja looduslike elupaikade ning kaitset vajavate taimede ja loomade kaitseks moodustatud loodusalad
Loodusalad
Loodusaladeks valitakse alad loodusdirektiivi I ja II lisas olevate elupaigatüüpide ja liikide elupaikade kaitseks. Välja tuleb neid valida niipalju, et oleks tagatud kõigi lisades nimetatud elupaigatüüpide ja liikide säilimine pikemas perspektiivis.
Ehkki nimekirjas on liike mõnevõrra rohkem, nende liikide jaoks, keda Eestis haruharva kohtab ( pringel , ahm, atlandi tuur), loodushoiualasid valida ei saa.
Loodusaladeks sobib enamik meie kaitsealadest, millele lisanduvad projektide-inventuuride käigus selgunud looduskaitseliselt väärtuslikud alad. Nende liikide ja elupaikade jaoks, mida olemasolevad alad piisavalt ei kaitse, tuleb leida uusi alasid. Linnualad
Linnualadeks valitakse alad, mis sobivad kõige paremini linnudirektiivi I lisa linnuliikide ja sealt puuduvate rändliikide kaitseks. Lindude elupaikade kaitse korraldamisel on oluline, et neil oleks piisavalt alasid nii sigimiseks ja toitumiseks kui ka ränedepeatuspaikadeks ja talvitumiseks.
Eesti linnualade valimise aluseks on Eesti Ornitoloogiaühingu koostatud nimekiri Eestis esinevatest linnuliikidest, kelle kaitset tuleb korraldada. Nimekirjas on kokku 136 liiki, neist 65 on esindatud ka linnudirektiivi I lisas.
Sellele lisanduvad nii olemasolevad kui ka varunimekirjas olevad Ramsari alad, mitmed kaitsealad ja mõni seni määratlemata, kuid lindude jaoks oluline ala.
Linnualadel tuleb vältida elupaikade saastumist ja lindude häirimist. Kõik ülejäänud tegevused, mis jätavad lindudele eluruumi, on lubatud.
Väga olulisteks lindude rändepeatuspunktideks on Eesti rannikualad , mis paiknevad veelindude kirde-edelasuunalise rändetee keskpunktis. Ornitoloogiaühingu andmeil peatub kevadrände ajal Lääne-Eesti rannaniitudel kaks kolmandikku Põhja-Euroopas pesitsevatest väikeluikedest ja valgepõsklagledest.
Et väärtuslikud poollooduslikud kooslused ja pärandkultuurmaastikud säiliks, on vaja neid niita ja karjatada. Rannaniitude hooldamata jätmisel need roostuvad ja võsastuvad ning linnud kogunevad põldudele, tekitades kahju põllumajandusele. Rannaniitude taastamisel suunduvad linnud tagasi oma traditsioonilistesse puhkepeatuspaikadesse ja jätavad põllud rahule.
Eesti Natura-protsess
Eesti valis Natura 2000 alad välja Euroopa Liiduga liitumise hetkeks. Eeltöid võrgustikuga liitumiseks tehti vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud riiklikule programmile "Eesti Natura 2000". Programmi koordineeris keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakond ja seda aitasid ellu viia mitmed koostööprojektid.
Kaitse korraldamine
Iga liikmesriik võib Natura 2000 alade kaitse korraldamiseks valida endale sobivad meetmed - kaitsealade moodustamine, - lepingute sõlmimine, - planeeringud vms. Oluline on, et valitud kaitsemeetmed tagaks nende elupaigatüüpide ja liikide säilimise, mille kaitseks alad on valitud. Tegevused, mis ei ohusta olulisel määral ala kaitseväärtusi, on lubatud.
Eestis jäävad kaitsealad kaitsealadeks; praeguste kaitsealade kaitse-eeskirjad tagavad alade piisava kaitstuse ja enamasti jääb nende reziim muutmata. Nendel kaitsealadel, kus kaitse-eeskiri veel puudub, tähendab võrgustikku arvamine vajadust kiirendada oma töid.
Väljaspool kaitsealasid asuvatest, aga Natura-võrgustikku arvatud aladest , mille loodusväärtused ei vaja säilimiseks ranget kaitsereziimi, saavad hoiualad . Hoiualadel ei kehtestata rangeid piiranguid, küll aga peavad keskkonna- või muud luba nõudvad tegevused läbima eelnevalt keskkonnamõjude hindamise. Hindamise käigus selgitatakse välja, ega plaanitav tegevus kahjusta neid elupaigatüüpe ja liikide elupaiku, mille kaitseks ala on valitud. See käiib ka Natura-alade naabruses planeeritavate tegevuste kohta.
Kui maaüksus jääb aga Natura-alasse, on võimalik tulevikus saada toetusi EL-st loodusväärtuste säilimiseks vajaminevate hooldustööde tegemiseks või ka kompensatsioone millegi tegemata jätmise eest.
2012. aastal koosneb Eesti Natura 2000 võrgustik - 66 linnualast, kogupindalaga 12 590 km2 ja - 542 loodusalast, kogupindalaga 11 490 km2. Kuna linnu- ja loodusalad suures osas kattuvad, siis on Eesti Natura 2000 võrgustiku kogupindala 14 750 km2. Pisut alla poole Natura aladest asub meres ja Eesti maismaa territooriumist on Natura 2000 aladega kaetud 16,5 %. Mereelupaikade täiendavaks kaitseks moodustati Gretagrundi hoiuala, pindalaga 14650 ha.
Toetused
Peatamaks looduskaitseliselt üliväärtuslike poollooduslike koosluste kadumist on riik alates 2001. aastast Keskkonnaministeeriumi vahendusel toetanud poollooduslike rohumaade hooldamist ja taastamist loodushoiutoetuse maksmise ja loodushoiutööde tegemise lepingute sõlmimise teel.
Maaelu arengukava raames makstakse Natura 2000 toetust põllumajandusmaa kohta. Seda toetust makstakse Natura 2000 aladel asuvate põllumassiivide registrisse kantud põllumaade kasutajatele ja selle eesmärgiks on kompenseerida Natura 2000 piirangute tõttu saamata jäänud tulu.
Natura 2000 aladele jääva erametsamaa omanikel on võimalik alates 2008. a taodelda Natura 2000 toetust erametsamaa kohta. Toetuse eesmärk on samuti saamata jäänud tulu kompenseerimine.
Natura alasid:
Põlvamaal Ahja loodusala Kanepi järvede loodusala Meelva linnuala, Meelva loodusala Meenikunno linnuala, Meenikunno loodusala Mooste loodusala Räpina loodusala Räpina poldri linnuala Võhandu jõe ürgoru loodusala Värska loodusala
Pärnumaal Kabli linnuala, Kabli loodusala Kanaküla loodusala Kihnu loodusala Kikepera linnuala (Pärnumaa, Saarde vald, Sigaste küla; Pärnumaa, Surju vald, Saunametsa küla; Surju küla) Koonga tammiku loodusala Laiksaare loodusala Lavassaare linnuala, Lavassaare loodusala Lemmejõe loodusala Lindi loodusala Luitemaa linnuala, Luitemaa loodusala Manilau-Hanilaiu loodusala Metsaääre loodusala (Pärnumaa, Surju vald, Jaamaküla küla; Metsaääre küla) Navesti loodusala Nigula loodusala Põhja- Liivimaa linnuala Pärnu jõe loodusala (läbi mitme maakonna) Pärnu lahe linnuala Pärnu loodusala Rannaniidu loodusala Reiu jõe loodusala Saunametsa loodusala Sookuninga loodusala Sõmeri loodusala (Pärnumaa, Varbla vald, Matsi küla; Saulepi küla) Tori põrgu loodusala Tõstamaa loodusala Uulu-Võiste loodusala Valgeraba loodusala (Pärnumaa, Surju vald, Kikepera küla; Jaamaküla küla) Valgeranna loodusala
Mujal Alam- Pedja linnuala, Alam-Pedja loodusala Emajõe suudmeala ja Piirissaare linnuala Emajõe-Suursoo loodusala Karula linnuala, Karula loodusala Lahemaa linnuala, Lahemaa loodusala Lüsingu loodusala (Järvamaa, Ambla vald, Reinevere küla; Jõgisoo küla; Roosna küla) Nigula loodusala Pakri linnuala, Pakri loodusala Rava loodusala (Järvamaa, Ambla vald, Rava küla) Soomaa linnuala, Soomaa loodusala Tamula järve loodusala Tuhala loodusala Türisalu loodusala Vidrike loodusala Viidumäe loodusala Viljandi loodusala Vilsandi linnuala, Vilsandi loodusala Võrtsjärve linnuala, Võrtsjärve loodusala Väinamere linnuala, Väinamere loodusala