Natuura 2000 - seminari ettekanne (0)

NATURA 2000
Natura 2000 on üle Euroopa Liiduline looduskaitsealade võrgustik, mille eesmärk on väärtuslike, vähelevinud ja ohustatud looma-, linnu- ja taimeliikide ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse ja säilitamine. Ei kaitsta mitte absoluutselt kõiki alasid, kus vastavaid elupaigatüüpe ning liike esineb, vaid neist aladest valitakse esinduslikum osa, mis on vajalik teatud liigi säilitamiseks ja jätkusuutlikuks arenguks. Paljud liigid ja elupaigad , mis eestlasele on tavalised ja moodustavad tema loomuliku elukeskkonna, on mujal Euroopas kadunud.
Eestis leidub 60 elupaigatüüpi, 51 looma- ja taimeliiki ning 136 linnuliiki, mille kaitseks on moodustatud loodus- ja linnualad (509 loodusala e 16% maismaast), mis kokku moodustavad Eesti Natura 2000 võrgustiku.
Natura 2000 võrgustiku loomine toimub etapiviisiliselt:

Liikmesriigid töötavad välja alade väljavalimise kriteeriumid, metoodika ja vastava administratiivse protsessi. Aluseks on Loodusdirektiiv & Linnudirektiiv, Euroopa Komisjoni juhendid & soovitused ning Euroopa Kohtu lahendid .

Liikmesriigid valivad välja sobivad alad.

Liikmesriigid koostavad iga ala kohta kirjelduse ja põhjenduse ala valikuks , täites selleks ära vastava Natura 2000 standard-andmevormi.

Liikmesriigid koostavad iga ala kohta kaardi, mis lisatakse Natura 2000 standard-andmevormile.

Liituvad riigid peavad esitama alade nimekirja (linnualade nimekirja ja riikliku loodusalade nimekirja) ja vastava kaardimaterjali Euroopa Komisjonile liitumispäevaks. (Eesti pidi esitama 1.maiks 2004).

- Euroopa Komisjon vaatab läbi liikmesriikidelt tulnud ettepanekud Natura 2000 võrgustiku alade moodustamiseks.
- Liikmesriikide poolt esitatud alade piisavuse ja põhjendatuse kohta vastavas bioregioonis annab nõu Euroopa Komisjoni Looduskaitse ja Bioloogilise Mitmekesisuse Teemakeskus, kuhu on kaasatud liikmesriikide spetsialistid . Teemakeskuste juurde on loodud nn Elupaikade Komisjon ja Linnukomisjon, mis töötavad biogeograafilise e bioregiooni põhiselt. (Eesti kuulub koos Soome, Lõuna-Rootsi, Läti ja Põhja-Leeduga boreaalsesse bioregiooni ja Eesti spetsialistid on kaasatud boreaalse regiooni nii Elupaikade kui Linnukomisjoni töösse.)

Kui Elupaikade ja Linnukomisjon on teinud Euroopa Komisjonile ettepaneku kiita heaks liikmesriigi poolt esitatud Natura 2000 alad, siis Euroopa Komisjon kinnitab need ja vastavad alad muutuvad üle-Euroopa-Liidulise Natura 2000 võrgustiku osaks.
Natura 2000 alad on linnualad ja loodusalad, mis moodustatakse vastavalt Linnudirektiivile ja vastavalt Loodusdirektiivile. Liigid ja elupaigatüübid, mille kaitseks tuleb luua Natura 2000 alad, on kirjas loodus- ja linnudirektiivi lisades. Oluline on kaitsta elupaigatüüpe:

• mis on oma loodusliku levila piires kadumisohus;
  
• mille leviala on piiratud;
  
• mis esindavad elupaiga tüüpilisi omadusi vähemalt ühes biogeograafilises piirkonnas.
  

Loodusala on ala, mis on loodud Loodusdirektiivi alusel. Loodusdirektiiv näeb ette et loodusala tuleb määrata Loodusdirektiivi Lisa I elupaigatüüpide ja Lisa II liikide kaitseks. Eestis lähtuti loodusalade valikul 60 elupaigatüübi ja 51 looma- ja taimeliigi
esinemiskohtadest. Kokku on Euroopa Komisjonile esitatud 509 loodusala.
Kaitsealade tüübid on:
• rahvuspark (Lahemaa, Soomaa , Karula, Vilsandi , Matsalu)
• looduskaitseala (kokku 82)
• maastikukaitseala (looduspark, kokku 116)
Loodushoiualade moodustamine toimub kolmes etapis .

Etapp – riiklike nimekirjade koostamine.

• Liikmesriigid annavad riiklikul tasemel hinnangu iga elupaigadirektiivis oleva elupaigatüübi ja liigi kohta, mida antud riigi territooriumil looduslikult esineb.
  
• Valitakse välja alad, mis on olulised nende elupaigatüüpide ja liikide kaitseks. Alade valimisel tuleb arvestada elupaigatüübi esinduslikkust alal ja elupaigatüübi pindala võrreldes selle elupaigatüübi kogupindala riigi territooriumil ning elupaigatüübi ökoloogilist kvaliteeti (sh selle taastamisvõimalusi) alal.
  
• Liikide puhul tuleb arvestada populatsiooni suurust ja asustustihedust alal võrreldes liigi populatsioonidega kogu riigi territooriumil, ala kvaliteeti liigi jaoks (sh taastamisvõimalusi) ja liigi isoleerituse astet alal selle loodusliku leviala suhtes.
  

Etapp – ühenduse tähtsusega alade määramine.

• Valitakse välja ühenduse tähtsusega alad – need on alad, mis on välja valitud riiklikest nimekirjadest ja mis aitavad märkimisväärselt kaasa:
  

a) vastava elupaigatüübi või liigi soodsa looduskaitselise seisundi säilitamisele või taastamisele;
b) Natura 2000 võrgustiku sidususele;
c) vastava biogeograafilise regiooni looduse mitmekesisuse säilitamisele.

• Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide koostöös esitatud kriteeriumite järgi hinnatakse
  

a) ala suhtelist väärtust riiklikul tasandil
b) ala tähtsust rändtee osana või riigipiire ületava ala osana
c) ala kogupindala
d) ala direktiivi lisades esinevate elupaigatüüpide ja liikide kooseksisteerimist alal
e) ala väärtust tema unikaalsuse pärast biogeograafilises regioonis või kogu EL territooriumil.

• Ühenduse tähtsusega alade väljavalimiseks korraldatakse töökoosolekuid biogeograafiliste regioonide kaupa ( kontinentaalne , atlantiline, vahemereline jne). Väljavalitud alade nimekiri saadetakse Euroopa Komisjoni kaudu kinnitamiseks elupaikade komiteele.
  

Alad, mis on välja valitud riiklikes nimekirjades kui esmatähtsate liikide või elupaigatüüpide leidumiskohad, valitakse automaatselt ühenduse tähtsusega aladeks.

Etapp – loodushoiualade määramine.
Kui ala on kinnitatud ühenduse tähtsusega alana, peab liikmesriik selle määrama 6 aasta jooksul loodushoiualana (Eesti pidi 2004. aastaks).

• Kõigepealt tuleb kaitse alla võtta enim ohus olevad ja suurima kaitseväärtusega alad.
  
• 6 aasta jooksul tuleb koostada kaitsekorralduskavad määratud loodushoiualade soodsa looduskaitselise seisundi tagamiseks.
  

Linnuala on ala, mis on loodud Linnudirektiivi alusel. Linnualad valitakse Linnudirektiivi I lisa liikide ja selles lisas nimetamata regulaarsete rändavate liikide kaitseks. Eestis olid linnualade valiku aluseks 136 linnuliiki, kellest 66 on Lisa I liikide nimekirjas, ülejäänud on regulaarsed rändlinnuliigid ja kaitsekorralduslikult olulised liigid (nt rabakana). Linnualade määramisel lähtuti sellest, et igale kaitset vajavale direktiiviliigile oleks valitud vähemalt viis ala, kus alal esinevate (pesitsevate või regulaarselt rände- või talvitusajal peatuvate) liikide isendite teadaolev minimaalne arv ületas valikukriteeriumi arvulise künnise.
Linnualade väljavalimine
Linnualade väljavalimine on toimunud mitmes etapis ja mitmekordse sõelumise kaudu. Eesmärgiks oli valida välja Linnudirektiivi liikidele sobivad alad, kus nende kaitse annaks liikide säilimise seisukohast parima tulemuse.
Linnualade piiritlemine
Linnualade piiritlemisel lähtuti eelkõige valiku aluseks olnud liikide levikust ja
elupaigakasutusest. Vastavalt Linnudirektiivi nõudele hõlmata linnualasse ka "teisi olulisi liike", kasutati selleks Eesti Ornitoloogiaühingu poolt Eestis kaitsekorralduslikult olulisteks liikideks määratud linnuliike, kui nende arvukus alal moodustas vähemalt 1% selle liigi arvukusest Eestis või mitte-koloniaalsetelt liikidel vähemalt 20 paari või kui alal on teisi liigile olulisi koondumiskohti, nagu nt. metsise ja rohunepi mängualad. Suuremaid ja terviklikke alasid eelistati väikestele, sest:
1) suurema elupaigalise mitmekesisuse tõttu tagavad need paremini mitmekesiste nõuetega liikide vajadusi;
2) nad katavad täielikumalt suurt nn kodupiirkonda omavate liikide poolt
kasutatavat maa-ala;
3) liigi arvukus ala piires on suurem;
4) serva-ala osakaal (serva pikkuse suhe pindalasse) ja seetõttu ka ümbruse
mõju alale on väiksem.
Suurte linnualade sees esineb enamasti mõningaid linnustikuliselt väheväärtuslikke alasid, mille väljajätmine polnud ala terviklikkust silmas pidades põhjendatud. Liigse väheväärtuslike alade kaashaaramise vältimiseks kasutati alade piiritlemisel ka lahustükke.

Kaitsealused liigid
Eestis on kaitse alla võetud 565 taime-, seene- ja loomaliiki. Kaitsealused liigid jagunevad 3 kaitsekategooriasse.
I kategooriasse kuuluvad haruldased ja otseses hävimisohus olevad liigid (kotkaliigid must- toonekurg , lendorav). (I kaitsekategooria liikide pesapuu avastamisel hakkab seal kehtima automaatne kaitsetsoon, mille raadius on liigispetsiifiline (25m-500m). Pesapuu kaitsetsoonis kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord ning kevad-suvine liikumispiirang. )
I kaitsekategooria liikide kõik teadaolevad elupaigad või kasvukohad võetakse kaitse alla (kaitseala, hoiuala või püsielupaigana). I kategooria liikide täpset kasvukohta või elupaika käsitleva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud.
II kategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, kelle arvukus langeb ning levila aheneb. II kategooriasse on arvatud 262 liiki, ( nendest sõnajalgtaimi 5 liiki, paljasseemnetaimi 1, katteseemnetaimi 112, sammaltaimi 26, seeni 27, samblikke 32, selgrootuid loomi 6 ja selgroogseid loomi 53 liiki).
I kaitsekategooria liikide vähemalt 50% teadaolevatest ja keskkonnaregistrisse kantud elupaikadest võetakse kaitse alla.
III kategooria liigid on liigid, kelle arvukus võib ohutegurite toime jätkumisel kriitiliselt langeda. Siia kuulub 243 liiki. (III kategooria kaitsealuste taimeliikide hulka kuulub 5 sõnajalgtaime, 61 katteseemnetaime ja 16 sammaltaime, 10 seent ja 18 samblikuliiki. Loomaliikidest kuulub III kaitsekategooriasse 45 selgrootut ja 89 selgroogset loomaliiki).
III kaitsekategooria liikide teadaolevatest ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikadest või kasvukohtadest võetakse kaitse alla vähemalt 10%.
Veel mõisteid..
Püsielupaik on kaitsealuse looma sigimisala või koondumispaik (näiteks rände ajal), kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht või lõhe ja jõesilmu kudemispaik. Lõhe ja jõesilm on seaduses eraldi välja toodud seetõttu, et need liigid ei ole Eestis kaitse alla võetud kuid on kantud EÜ Loodusdirektiivi lisadesse, mistõttu tuleb nende liikide olulised kudemispaigad kaitse alla võtta, kuid samal ajal võib väljaspool nende liikide kaitseks piiritletud alasid lõhe ja jõesilmu kutselist kalapüüki jätkata.
(Püsielupaigad võtab kaitse alla keskkonnaminister määrusega. Määrusega kinnitatakse püsielupaikade piirid ning kaitsekord.)
Isendi kaitse kehtib nendes II ja III kaitsekategooria liikide elupaikades, mis pole kaitsealade, hoiualade või püsielupaikadena piiritletud. See tähendab, et kaitsealuste liikide isendeid ei tohi tahtlikult surmata, püüda ega tahtlikult häirida paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise või rände ajal, ilma keskkonnaministri loata loodusest eemaldada (on lubatud vigastuse ravimiseks), müüa ega tulu saamise eesmärgil kasutada.
4
11. oktoober, 2007