teostas seal ka esimesed kaevamised. Tema oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud Harri Moora juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13. saj. ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on naaskel, nuga, tuleraud, hõbe- ja pronksehted, aga samuti noole- ja odaotsi, mõõgatükke ja isegi üks terve . Linnamäel avati 1969. aasta Madisepäeval (21. septembril) muistse vabadusvõitluse monument. Monument on valmistatud punase graniidi tahkudest. Kahele tahule on raiutud väljavõte Läti Henriku kroonikast eesti ja ladina keeles. Monumendi autorid on arhitekt Ülo Stöör ja skulptor Renaldo Veeber. Lõhavere linnamäe järsud ja korrapärased nõlvad ulatuvad ümbritsevast maapinnast 8--10 meetri kõrgusele.
Odaotsa pikkus on 21,1 cm ja kaal 136,15 g. Muhu odaots meenutab kujult ja ornamendilt nn Seima (Seima-Turbino) kultuuri relvi, mis tänapäeval dateeritakse 2. at esimesse veerandisse eKr. Muhu odaotsale on vasteid teada Uurali ja Mustamere äärsete steppide odaotste. Tõenäoliselt on see pronksist odaots hõimudevahelise vahetuse teel jõudnud Läänemere äärde u. 1500-1250 aastat e.m.a. On huvitav, et vahepealselt alalt pole analoogilisi odaotsi veel leitud. Noorema pronksiaja odaotsad on samuti kõik putkega, kuid viimane on märksa lühem. Suhteliselt lühikesed on ka teravovaalse kujuga ja alaosas suurima laiusega lehed. Noorema pronksiaja odaotsad jälgivad Skandinaavia pronksikultuuri traditsioone. http://ornament.dragon.ee/muinasesemed/pronksiaeg/pronks.html http://www.arheo.ut.ee/Baltimaad_102.htm http://www.eestigiid.ee/?SCat=57&CatID=0&ItemID=1380 http://et.wikipedia.org/wiki/Pronksiaeg
lihvimiskivid. Palju töö- ja tarbeesemeid on tehtud luust ja sarvest. Nende sortiment on olnud väga mitmekesine. Raieriistad, silmata kirved ja talvad, on tehtud erinevatest kristalsetest kivimitest ning luust ja sarvest. Mitmesuguseid kirveid, kirkasid, haamreid ja muid sissepuuritud varretusauguga tööriistu on tehtud põdrasarvest. Silmata kirveste ja talbade varretamiseks on kasutatud sarvest kirvepaid. Jahi- ja kalastustarvetest on leitud tulekivist ja luust nooleotsi, luust odaotsi, luust ja sarvest pistodasid, luust ahingu- ja harpuuniotsi, tuurasid, õngekonkse, õnge- ja võrguraskusi. Muudest luust tööriistadest on mitmesugused naasklid ja teravikud. Leitud on ka rõivastel ja kaelas kantud hammasripatseid ning natuke luust ja sarvest pisiplastikat. NEOLIITIKUM Neoliitikum e. noorem kiviaeg oli ajavahemik 4.-2. aastatuhat eKr. Inimesed kasutasid kivist, luust, puust ja sarvest esemeid
kuid ikkagi andis see meile olulist leivakõrvast. Mõnel pool tegeleti ka mesindusega. Mesi oli tähtis toiduaine, tollal ainus magusaine. Tollel ajal pidime oskama käsitööd, kuna kõik majapidamises tarvilikud riided, riistad ja esemed valmistasime ise. Peamiseks käsitööks oli ketramine ja kudumine, metalli ja puutöö. Muistsel ajal oli eestlaste metallitöö juba kõrgel tasemel. Osavad metallitöö meistrid sepad valmistasid rauast nuge, sirpe, odaotsi, mõõku jm. esemeid ka teistele. Hoonet, kus meie sepad töötasid, nimetati sepikojaks. Eesti ala jagunes kihelkondadeks, mis koosnesid paljudest küladest. Kihelkondi oli muinasaja lõpus umbes 50. Igas kihelkonnas oli üks või ka mitu linnust see oli tavaliselt mäekünkale või raskesti ligipääsetavale soosaarele ehitatud puust kindlus, kuhu vaenlaste rünnakute või röövretkede puhul pakku läksime. Paikades, kus polnud mäekünkaid, kuhjasime ise kõrge valli
Seda iseloomustasid luust ja põdrasarvest tööriistad. Esialgu olid iseloomulikud luust või põdrasarvest osaotsad, hiljem harpuunid. Nad kasutasid loomalõkse ja noolt ning vibu. Kromanjoonlased leiutasid nugadele käepidemed, kusjuures tera kinnitati bituumeniga juba 40 tuhat aastat tagasi. Kromonjoonlased leiutasid atlatli ehk viskepuu, mis oli luust või puust ja kasutusel odade viskekauguse suurendamisel. Nad lõid paremaid odaotsi, mis kukkusid pärast tabamist küljest ära või tekitasid suuremaid vigastusi. Nad hakkasid tähistama aega kuu faaside järgi. Need märgiti märkidega luutükikestele, põdrasarvele või kivile. Mõned kalendrid sisaldasid kuni 24 kuufaasi. Kromanjoonlased olid esimesed inimesed kes tegid koopamaalinguid ja mugavdasid oma ümbrust tööriistadega. Kromanjoolased olid väga head kütid ja sõjamehed. On leitud koopa maalinguid, kus nad võitlesid teiste kromanjoonlastega.
kivikalmetega), mille all või sees olid põletusmatused. Aarded ja ohvriannid Keskmisest rauaajast tuntakse nii ehete aardeleide kui ka relvade Vöi tööriistade peitleide. Pronksi kõrval maeti maha ka hõbeaardeid ning esines ka kullatud ja kullast esemeid, mida leiti enamasti põllumaadelt ning kalmetest. Arvatakse, et väärismetall maeti maha sòjaohu korral ning vahel ka ohverdamisel, sest arvati et omanik saab neid kasutada ka surmajärgses elus. Palju on leitud ka odaotsi, mõõga fragmente, võitlusnuge ning tööriistu. Rahutud ajad Linnuste rajamineja relvade arvukus kõneleb rahututest aegadest. Ühelt poolt võisid need olla kohalike ülikute võimuvõitlused. Tollel ajal olid linnused ülikute residentsid ning linnuste kõrval paiknevatesse asulatsesse olid kogunenud käsitöölised. Teiselt poolt võivad need kònelda I aastatuhande teisel poolel toimunud rahvastikurännetest. Siindmused lõunas
Skandinaaviamaadest või Ida-Preisist. Meil ju puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid meie sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisi putkkirveid, odaotsi ja ehteid. Pronksiaja põhilised elatusalad Eestis Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena. Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük
käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru ja Saaremaa tüüpi käevõru ei esine kunagi meeste haudades). VIIKINGITERELVAD Enamus Eestist leitud viikingiaegsetest relvadest esindavad laialtlevinud rahvusvahelisi relvatüüpe. Siiski on võimalik välja tuua mõningaid eripärasid. Terveid mõõku on Eesti kalmetest harva leitud, enamasti vaid käepideme tükke. Kõik leitud mõõgad esindavad Skandinaavias levinud tüüpe. Kõige sagedamini võib kalmetest leida odaotsi, mille tüübid varieeruvad väga luksuslikest importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske- ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid. Läti Henrik räägib Eesti odadega relvastatud jalaväest ning mainib spetsiaalsete viskeseadeldiste abil töötavaid viskeodasid. Paljudest haudadest on arheoloogid leidnud ratsavarustust. On ilmne, et
üldise sõjakuse ja sõjaohu kasvule, mis oli tingitud naaberaladel aset leidnud hõimude ja rahvaste liikumisest. Keskmisel rauaajal elavnevad sidemed ka Skandinaaviaga. Sellest ajast on teada mitmeid vastastikuseid sõjalisi kokkupõrkeid näiteks 600.a. rootslaste kuninga Ingvari sõjaretk Eestisse. Viikingiajal suhted Skandinaaviaga tihenesid veelgi. Kuna Eesti jäi kaubateede vahetusse lähedusse jõudis siia araabia hõbemünte, sepistatud odaotsi ja mõõku. Skandinaavia saagad ja ruunikivid osutavad aga viikingite sõjaretkedele Eestisse. Kagu-Eesti idapoolsel alal levivad 5-6. saj. liivast kuhjatud põletusmatused kääpad. Kääpaid seostatakse eestlastele lähedase läänemeresoome hõimurühmituse setude eelkäijatega. Eestlaste suhted Vana-Vene riigiga olid 9.-10 sajandil üldiselt rahumeelsed. Eestlasi ja läänemeresoomlasi nimetatakse Vene kroonikates tsuudideks. Aastal 1030 toimus
dateeritavad ning suurem osa pärineb just 10.-11. sajandist. Odad Oda on olnud muinaseestlaste jaoks tõenäoliselt kõige tähtsam relv. Kiviaegsete odaotste kohta ei osata öelda, kas neid on kasutatud sõjalisel eesmärgil inimestevaheliste konfliktide lahendamisel või jahipidamise eesmärgil, kuid tõenäoliselt kasutati neid mõlemal puhul. Pronksiaegseteste odaotstest on leitud näiteks odaotsi Muhu saarelt, mis on valmistatud Seima-Turbino kultuuri alal, mis jääb kahele poole Uurale. Seal valmistatud odaotsad on väga kvaliteetsed ning kallid. Eesti kohta on see väga haruldane leid. Eelrooma rauaajast ei ole odaotsi ning Rooma rauaajast on mõned üksikud odaotsad. Need ei ole eriti midagi efektset, kuna need on väga roostetanud. Enamasti leitakse juhuleidudena, kuid imelikul kombel on neid välja tulnud ka tarandkalmetest (Viimsi). Keskmisest rauaajast on üpriski palju odaotsi
käepideme külge. Oli olemas kolme varianti: esimese vars oli pistetud tera tagaküljel olevasse metallaasa, teisel ja kõige tavalisemal oli tera peasse ulatuv alus kinnitatud varre külge ning kolmandal oli alusesse tehtud õõnsus, millesse suruti vars sisse. Naginata sai tuntuks ülima mitmekülgsuse tõttu võitluses ja samuti ka tänu paljudele individuaalkoolidele, mis olid spetsialiseerunud odade võitlusstiilidele. Kolmas rühm odaotsi oli hämmastavalt erineva kujuga. Paljud neist olid hargneva teraga või oradega, mida kasutati ka vastase tagantpoolt ründamiseks. Näiteks oli ka sirbi taolisi terasid, mida kasutati vaenlase võitlusvõime halvamiseks. Oli ka terasid, mis olid kõverate harkidega ja teravate pootshaakidega, mida kasutati müüril ronimiseks ja ka vaenlase turvise lõhkumiseks. Oli palju senseisid, kes olid võitluses spetsialiseerunud odade kasutamisele. Oda kogus oma
kääpad sarnanevad kohati kivikalmetega Aarded ja ohvriannid: Keskmisest rauaajast tuntakse nii ehete aardeleide kui ka relvade või tööriistade peitleide Pronksi kõrval maeti maha ka hõbeaardeid, esines ka kullatud ja kullast esemeid väärismetalli on leitud enamasti põllumaadelt ning kalmetest arvatakse et väärmsmetall maeti maha sõjaohu korral , vahel ka ohverdamisel arvati et omanik saab neid kasutada ka surmajärgses elus palju on leitud ja odaotsi, mõõga fragmente, võitlusnuge ning tööriistu Rahutud ajad: Linnuste rajamine ja relvade arvukus kõneleb rahututest aegadest ühelt poolt võisid need olla kohalike ülikute võimuvõtlused linnused olid ülikute residentsid linnuste kõrval paiknevatesse asulatsesse olid kogunenud käsitöölised teiselt poolt võivad need kõnelda I aastatuhande teisel poolel toimunud rahvastikurännetest Sündmused lõunas:
Aarded ja ohvriannid Keskmisest rauaajast tuntakse nii ehete aardeleide kui ka relvade või tööriistade peitleide. Pronksi kõrval maeti maha ka hõbeaardeid ning esines ka kullatud ja kullast esemeid, mida leiti enamasti põllumaadelt ning kalmetest. Arvatakse, et väärismetall maeti maha sõjaohu korral ning vahel ka ohverdamisel, sest arvati et omanik saab neid kasutada ka surmajärgses elus. Palju on leitud ka odaotsi, mõõga fragmente, võitlusnuge ning tööriistu. Rahutud ajad Linnuste rajamine ja relvade arvukus kõneleb rahututest aegadest. Ühelt poolt võisid need olla kohalike ülikute võimuvõitlused. Tollel ajal olid linnused ülikute residentsid ning linnuste kõrval paiknevatesse asulatsesse olid kogunenud käsitöölised. Teiselt poolt võivad need kõnelda I aastatuhande teisel poolel toimunud rahvastikurännetest. Sündmused lõunas
aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid. Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena. Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine
Maaviljeluse algus. Pronksiaeg (1800-500eKr). Vanem rauaaeg(u 1800-1100eKr). Sellel ajal õpiti töötlema pronksi, kuid kuna seda oli raske saada, kasutati endiselt hulgaliselt kivitööriistu. Peamiseks elatusalaks oli karjakasvatus. Nooremal pronksiajal(u 1100-500eKr) ehitati mõned kindlustatud asulad Saaremaal ja Põhja-Eesti rannikuvööndis. Seal elati suurperedena. Kõrvalalaks maaviljelus, endiselt kõplapõllunduse tasemel. Pronksist valmistati kirveid ja odaotsi. Surnud maeti kivikirstkalmetesse. Vanem ehk Rooma rauaaeg (I-V saj. pKr). Põlluharimine koos karjakasvatusega muutub peamiseks elatusalaks. Kirveste ja teiste metalltööriistade levik tegi võimalikuks alepõllunduse. Hakkas levima söödiviljelus (põld kasutusel 3-4 aastat, siis 15-20a puhkas). Tekkis 2-väljasüsteem – pool põldu vilja all, pool söötis (karjamaa) 3. Eesti ühiskond muinasaaja lõpul. (tegevusalad, suhted naabritega, asustus, külatüübid, haldusjaotus)
Liimid. Liimimine. Liim on sideaine. Juba väga ammu osati liimi või vaigu abil kinnitada nt odaotsi varre külge jms. Detailide ühendamiseks kasutatakse ju ka neetimist, õmblemist, kruvimist jm kuid sageli ei saa neid iga materjali puhul rakendada. Ka nõuavad need tihti keerulist aparatuuri. Liimimine on teostatav ka toatemperatuuril ning pindade lihtsa ettevalmistamisega. Liimühenduste puuduseks võib olla liimi kuivamise aeg, materjali ja liimi sobimatus, temperatuuritundlikkus, nõrk vastuseis lahustitele. Liimitav pind
Kunda kultuur levis Läänemere iadaranniku maadest Leedu lõunaosani. Asulad- küttide ja kalastajate kultuur. Eestis elas 1500 inimest, asulad veekogude ääres(kala püüdmine, loomade joogikohad, liikumisvõimalused). Elati 15-30 liikmelistes kogukondades. Eluviis oli rändlev(vastavalt püügiaegadele ja korjeperioodidele). Tööriistad- valmistati kivist, puust, luust, sarvedest. Parim materjal oli tulekivi, kivikirveid oli vähe. Luudest ja sarvedest valmistati ahinguid, harpuune, odaotsi ja pistodasid. Eluviis- Kalastamine(kalatõkked-püünised, võrgud, luust õngekonksud, suured kalad ahingute ja harpuunidega) Küttimine(põdrad, koprad, linnud, püünised, lõksud, varitsus jaht). Neoliitikum(noorem kiviaeg)- Hakati kasutama keraamikat umbes 5000 e.Kr. Vanimad nõud savist millele lisati kivipuru., teravatipulised anumad, 4000 e.Kr. võeti kasutusele paremini valmistatud savinõud, kaunistati ornamendiga, kammkeraamika.
· Polümeeri elastsus on võime taastada oma esialgne kuju peale välisjõu lakkamist (3). 3 2. LIIMID Liim on sideaine. See kantakse liimitavatele pindadele, mis surutakse teineteise vastu. Tavaliselt liim kõveneb, andes liimühenduse. Liimimist on kasutatud juba väga ammu, näiteks kinnitati kiviajal liimi või vaigu abil noole- ja odaotsi tugevamini varte külge. Liimimine on tänapäeval ka tööstuses ja tehnikas väga tähtis. See on tavaliselt väga lihtne, odav ja vähese tööjõukuluga võte, enamasti ka väga kiire. Liimimisega saab omavahel ühendada väga erinevaid materjale: klaasi, metalli, puitu, nahka, kumm, riiet, plastmasse. Liimimise puhul ei ole tavaliselt vaja ühendatavaid pindu mehhaaaniliselt töödelda või on nende töötlemine väga lihtne pinna karestamine
Ajalugu Esimesed asukad protoaustraallased tulid Austraaliasse hiljemalt 30 tuhande aasta eest Kagu-Aasiast, mida Austraaliast lahutab saarterohke väin. Vanimast leiukohast on saadud algelisi veerkiviriistu, pihukirveid, kõõvitsaid ja teravikke. Eriti ida- ja kaguranniku ning sisemaa vahel ilmneb kultuurierinevusi. V-III aastatuhandeni enne meie ajaarvamist arenes kivitöötlemine, valmistati korrapärase kujuga odaotsi, nuge ja talbu, kasutati heitepuud ja bumerangi. II-I aastatuhandel enne meie ajaarvamist võeti kasutusele lihvitud kivikirved, luust õngekonksud ja ahingud. Paljudes kohtades on leitud koopa- ja kaljujooniseid. Küttimisest, korilusest ja kalastamisest elatuvate tõmmunahaliste aborigeenide kultuur püsis kiviaja tasemel eurooplaste tulekuni. Siiski olid nende hõimudel väga hästi välja kujunenud tavad ja kombed
Meil ju puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid meie sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid. Vanem ehk Rooma rauaaeg 50 - 450 pKr Põllundus tõusis teiste majandusharude seas esikohale. Põlispõlde hariti kaheväljasüsteemi järgi. Põlispõlde haris iga talu eraldi, kuid külakonna ühise külvikorra järgi, muidu oleks paljudel lappides segamini asetsevate maade harimine kujunenud väga tülikaks. 1
pronksiaeg vanimad pronksriistad on odaots ja sirp. eestis puudus pronksiks vajalik materjal ja alguses oli pronks kallis, et seda mujalt hankida. asulaid hakati piirama paekivist laotud tara ja palkidest kaitseseinaga. peamine elatusala oli karjakasvatus(lambad, kitsed, veised), kõrvalala oli maaviljelus, kõplapõllundus. elatuslisa andis küttimine ja kalapüük(hülged). mõnes asulas osati ise pronksi ümber valada millest valmistati kirveid ja odaotsi, ehteid. kaubavahetuse areng. varane rauaaeg varane rauaaeg põhjapanevat murrangut kaasa ei toonud. nüüd hakati rajama kivikirstkalmeid. suured kivid ringikujuliselt, reeglina keskele maeti perekonnapea. olid mõned laevkalmed, kivid olid paigutatud laevakujuliselt ning surnuid maeti põletatult. levisid kultusekivid. õpiti ise oma rauda tootma, meil leidub soorauamaaki. metallist tööriistadega edenesid tegevusalad. tänu metallkirvestele levis aletamine(mets raiuti maha, jäeti kuivama,
Et see tühipaljas kepp oleks mõjukam ja hoop tugevam, hakkas inimene kivi kinnitama kepi külge. See tegi ka küttimise turvalisemaks ja lihtsamaks, kuna nüüd võis looma tabada eemalt lüües või visates (kivikirves, kiviotsaga oda). Sedagi relva täiendas inimene aja jooksul. Ta ei leppinud looduses leiduvate kividega, vaid hakkas neile raiudes ja tahudes andma sobivamat kuju, et see paremini täidaks oma eesmärki. Nii valmistati teravaks raiutud kividest kirveid, odaotsi, mida kinnitas loomasooltega või naharibadega puu külge. Kui hakati juba sõdasid pidama, pidi ka hakkama rohkem tähelepanu pöörama relvadele, neid täiustama ja tõhusamateks muutma. Oda täitis oma ülesannet väga hästi. (Järgnev jutt tuleb juba 12 sajandist, kui Eestis oli ka kõik see olemas). Odadega ähvardamine tähendas sõjakuulutust, odade vahetamine rahusõlmimist. Olid olemas torke- ja viskeodad. Torkeoda oli massiivsem ja suurem kui viskeoda, lähedalt heidetuna
· Ühel rüütlite võistlusel saanud surma rüütel, kes sinna maeti. · On räägitud ka piiskopi matmispaigast. · 1895.aastal tuli Heimtali mõisa esise platsil tasandamisel nähtavale noorema rauaaja kivikalme; mõisnik von Siversi ettepanekul käis leiukohta põhjalikumalt uurimas proffesor Hausmann koos mõnede Viljandi Kirjanduse Seltsi liikmetega. Kalmekivide vahele saadi noorema rauaaja põletusmatustest pärinevaid ehteid: kirves, odaotsi ja suitseid, aga ka roosiaegsete matuste leide... leiti ka Liivi sõja aegseid hõbedast rinnalehti. Viinaköök ja juustukoda Heimtali mõisapargis silmapaistvamaks ehitiseks on rüütlilossi sarnane ehitis Viinaköök. Antud töös käsitletakse seda Viinaköögina nagu võib lugeda ka teeviitadele. Mõisaajaloo tundides tekib alati elav poeemika, kas hoone on algselt ehitatud viina põletamiseks või juustu tootmiseks.
või keskmise suurusega, tõenäoliselt söögi-või jooginõud. Pildil nöörkeraamika savinõu ja venekirve otsad. Pronksiaeg - Oli aastatel 1800-500 eKr. Tööriistu ja mõningaid esemeid hakati valmistama pronksist. Eestis tuli pronksi saamiseks vahetada enda kaupu vase ja tina vastu. Pronks oli Eestis suhteliselt suur haruldus, sest see oli kallis ja seda oli raske hankida. Kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Eestis valmistati pronksist ehteid, odaotsi ja kirveid. Rohkem arenesid rannikualad. Rannikuäärsel alal oli lihtsam põldu harida, kus polnud paksu metsa. Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kitsi, sigu, hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena.
põllu jälle üles harida. Kolmeväljasüsteem- põlluharimises kasutatav maakasutusviis, mille puhul põllu ühel osal kasvab talivili, teisel suvivili ja kolmas osa on kesas. Adramaa- sellise suurusega põllumaa, mida hariti ühe adraga. Viikingiaeg- aastail 800-1050 p.Kr. Suhted Skandinaaviaga tihenesid. Eesti jäi viikingite Bütsantsi ja Idamaadesse viivate kaubateede vahetusse lähedusse. Ja nõnda jõudis siia araabia hõbemünte kui ka meretaguste meistrite sepistatid odaotsi ja mõõku. Sellel ajal tegid viikingid sõjakäike Eestisse. Linnus- muistne kaitseehitus, mis koosneb muldkehast ja puutarast (mägilinnused, neemiklinnused, Kalevipoja sängi tüüpi linnused, ringvall-linnused). Rehielamu-palkidest hoone, mis oli eestlastele iseloomulik nii elu-kui tootmishoone. Jagunes ahjuga köetavaks toaks ja kojaks. Kuna vili meie laiuskraadil ei jõua tavaliselt põllul valmida, siis kuivatati teda ahjuga toas ehk rehes.
linnus-asula süsteem, mis koosnes linnusest ja selle ümbruses paiknevast avaasulast. Rohkesti on teada keskmise rauaaja peitleide -- relvade, tööriistade ja ehete (sealhulgas ka väärismetallist) kogumeid. Enamik leide on saadud linnustest ja asulatest. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, naaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, sarvkamm, jms. Relvadest on saadud odaotsi, nooleotsi, mõõku, võitlusnuge ja kilpide osi (kuplaid, käepidemeid, naaste). Enamik relvadest pärineb Alulinna, Kirimäe ja Rikassaare peitleiust. Ehetest lisanduvad loendisse metallist ehtenõelad, sõled, kaela- ja käevõrud, sõrmused ning kaelakeede (helmed, ripatsid jms.), vööde ja rõivaste osad. Noorem rauaaeg Noorem rauaaeg jagatakse kaheks alaperioodiks, viikingiajaks (8001050) ja hilisrauaajaks (10501200/1250)
erinevaid hiina dialekte või itaalia keelt. [1] 6. Ajalugu Esimesed asukad protoaustraallased tulid Austraaliasse arvatavasti vähemalt 30 000 aasta eest Kagu-Aasiast, mida Austraaliast lahutas saarterohke väin. Vanimast leiukohast on saadud algelisi veerkiviriistu, pihukirveid, kõõvitsaid ja teravikke. Ilmneb kohalikke kultuurierinevusi, eriti ida- ja kaguranniku ning sisemaa vahel. V-III aastatuhandeni e.m.a. arenes kivitöötlemine, valmistati korrapärase kujuga odaotsi, nuge ja talbu, kasutati heitepuud ja bumerangi. II-I aastatuhandel e.m.a. võeti kasutusele lihvitud kivikirved, luust õngekonksud ja ahingud. Paljudes kohtades on leitud koopa- ja kaljujooniseid. Küttimisest, korilusest ja kalastamisest elatuvate tõmmunahaliste aborigeenide kultuur püsis kiviaja tasemel eurooplaste tulekuni. [1] 4 Siiski oli nende hõimudel väga hästi välja kujunenud tavad ja kombed. Mõned aborigeenid elavad
Kolmeväljasüsteem- Talirukki kasvatamiseka hakkas levima täislikum kolmeväljasüsteem,siis kasvas põllu ühel osal talivili,teisel suvivili ja kolmas oli kesaks. Metsmesindus-mett tarvitati kui ainsat magusainet. Rauatootmiskeskused-kujunesid mujnasaja lõpul Virumaal ja Põhja-Saaremaal,kus sulatati sadu tonne rauda,millega varustati teisigi piirkondi. Relvasepad-nad valmistasid kvaliteetseid hõbedaga ilustatud odaotsi,ornamenteeritud mõõgapidemeid ning ilmselt mõningaig mõõgateramikke,neil oli silmapaistev toodang. XI sajandil muutus savinõude valmistamine omaette käsitööks. Vahetuskaubandus-kaup vahetati kauba vastu,eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe,pronks,raud,sool,paremad relvad,peenemad riidesordid,mis jöudis siia esmajoones läänest. Vahenduskaubandus-kaupa ei ostetud ainult enda tarbeks,vaid ka edasimüügiks,tänu soodsale asnedile oli eestlastel just see olulisel kohal.
Renders. Kui Briti kolonisaator Cecil Rhodes (1853-1902) 1890. aastatel Suur-Zimbabwet külastas, ütles ta kohalikele bantu pealikele, et on tulnud vaatama "iidset templit, mis kunagi kuulus valgetele". Theodore Bent, kelle Rhodes palkas hoonetekompleksi päritolu uurima, uskus samuti, et selle olid ehitanud valged, kuigi kohtas igal sammul tõendeid, mis kinnitasid vastupidist. Ta leidis hulgaliselt esemeid, nagu keraamiliste nõude tükke, pronksist ja vasest odaotsi, kirveid ja kullatöötlemisriistu. Kõik need sarnanesid bantude valmistatud esemetega. Sellest hoolimata jõudis Bent järeldusele, et Suur-Zimbabwe oli ehitanud "Araabiast tulnud põhjapoolne hõim, kes oli lähedases suguluses foiniiklaste ja egiptlastega". Tõde Suur-Zimbabwe päritolu kohta hakkas selguma tänu arheoloog David Randall-McIverile. 1906. aastal teatas ta, et kompleksis asunud saviehitised olid kõigis üksikasjus kaheldamatult
Eesti. Kalevipoja säng tüüpi linnus...voortel,kõrgemal keskosal/külgedelt hästi kaitstud/vallid.ning.kraavid tuli rajada otstele/meenutab kõrgete otstega voodit/levinud Põhja-Tartumaal nt. Alatskivi(otsavallid peaaegu 2m kõrgused) Ringvall-linnus (maalinn)...kõrge kunstlik vall ümber terve linnuseõue/võimsaimad rajati Saaremaal ja Lääne-Eestis...Valjala maalinn on veidi ovaalse kujuga. Hõbeaarded ja nende peitmine...kaevati maasse...käe- ja kaelavõrusid,odaotsi,mõõkasid,pikateralisi nuge, muud tööriistad ja kullast või kullatud esemeid. Taolised leiud tulevad välja enamjaolt soisemates paikades/suurim selline aare leitud Tartumaalt Kardlast... Suhted naabritega (läänes, lõunas ja idas), Ingvar (600a)...rootslaste kuningas/ tuli oma väega Eestisse Steini maakonda rüüstama....tuli eestlaste suur vägi/toimus lahing kus langes ka palju rootslasi, eesotsas nende kuningas Ingvar(maeti saaga kohaselt Eesti rannikule)..
tööriistad olid üpriski kallid. Pronksiaega iseloomustab ka kivist tööriistade taseme täiustumine, mis tuli sellest, et kivi oli kättesaadavam kui pronks. Rauaajal hakati valmistama rauast tööriistu, mis olid tugevamad kui pronksist tööriistad ja ka paremini töödeldavamad. Kuna keskmine rauaaeg ja viikingiaeg olid suhteliselt rahutud ajajärgud, valmistati tööriistade kõrval ka relvi(kirveid, odasid jne). Muinasaja lõpuks hakati valmistama kvaliteetseid rauast odaotsi, mis olid ilustatud hõbedaga ja ka ornamenteeritud mõõgapidemeid, mõõgateramikke. Kahest viimasest perioodist on leitud palju aardeleide, mis olid ohverdatud, peidetud maasse või lisatud matmisel hauapanusteks. Muinasaja jooksul, leidis aset ka matmiskommete areng. Kui kammkeraamika ajastul sängitati surnud asula territooriumile, vahel isegi põranda alla, siis juba 1000 aastat hiljem, nöörkeraamika ajastul rajati kalmistuid asulast väljapoole kõrgematele
vaendlaste eest. Varasematest kindlustatud asulatest tuntum on Asva Saaremaa idaosas nüüdse Asva küla lähedal, mõne kilomeetri kaugusel merest. Üldiselt elati sel ajal siiski kindlustamata ehk avaasulates. Kuna vask ja inglistina olid väga kallid ja raskesti kättesaadavad, osati kindlustatud asulates juba ise pronksi ümber valada, selleks kasutati katkiseid või kulunud esemeid. Valmistati küllalt keerulisi putkega kirveid ja odaotsi., oma leidude poolest üks suuremaid pronksitöö kohti Ida- Baltikumis on Asva. Sissetoodava metallihulga suurenemine viitab kaubavahetuse arengule. Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed. Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljaspoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku keraamika esinemine ülemere asulates. Rauaaeg Eestis eristatakse varast rauaaega (I aastatuhande keskpaigast e.m.a kuni meie ajaarvamise I
Skandinaaviamaadest või Ida - Preisist. Neil ju puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis, Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid meie sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid. Mehed kogusid ahju lähistele hulga soomaaki. Nad leotasid mullakämpusid vees, et neist maagitükikesi eraldada. Siis tampisid nad soomaagitükid peeneks, kuivatasid need hoolikalt ja kogusid varjualusesse. Kui sütt oli küllaldaselt ja ahi kuiv, asetasid mehed sinna ühe kihi hõõguvat puusütt, peenestatud soomaaki ning sekka lubjakivitükke. Ahju parajalt soomaagi ja puusöega täitnud, asus üks meestest lõõtsaga tuld õhutama.
6. sajandist e. Kr. Selle järgi nimetatakse ka kogu kultuuri Asva kultuuriks. Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Arheoloogilised leiud viitavad, et selliseks varaks võisid olla loomakarjad ja pronks. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada. Selleks kasutati katkiseid või kulunud esemeid. Valmistati küllalt keerulisi putkega kirveid ja odaotsi. Leitud ehenõelte, kaela- ja käevõrude valuvormie tükid näitavad, et pronksi oli piisavalt ja jätkus isegi ehete valmistamiseks. Sissetoodava metallihulga suurenemine viitab kaubavahetuse arengule. Pronksiaja teisel poolel paistavad silma Eesti tihedad sidemed. Kesk-Rootsi, Ojamaa ja Edela-Soomega. Siinse rahva aktiivsusest ja siiretest väljaspoole kõnelevad Asva kultuurile iseloomuliku keraamika esinemine ülemere asulates. 5.KOKKUVÕTE
Kas nõene jälg või valge käsi. Altamiras kokku u 200 joonist. Miks on need maalid tehtud? On neil eesmärk, praktiline tähendus? 1. Levinuim tõlgendus: Seotud jahimaagiaga ja nõidusega. Loomade kujutamise põhjuseks uskumus, et kui sa suudad maalitud loomade pihta oda visata, siis ka jahil tuleks sama tulemus. 2. Tootemlooma roll, igal kogukonna on oma tootemloom, keda peeti oma esivanemaks. Esimene variant on tõenäolisem, joonistustele on joonistatud ka odaotsi. On ka üksikuid jooniseid, kus on looma ja inimese hübriide, need pärinevad hilisemast etapist. Kas nendega kujutai müüte, legende? Paleoliitikumi lõpul muutub kunst küllaltki skemaatiliseks, stiliseeritumaks. Kumb oli ennem kas kunst või usund? Jääaeg Eestis. Maakoore tõus Loode-Eestis 3mm aastas(praegu), esialgu oli maatõus kiirem. Igijää ja rändrahnude kanne, moreenkünkad ja kõrgustike teke, uhtorud. Jää kujundas Eestit.
eestlastel midagi väga erilist ei olnud. Torkeoda oli lahingus väga ohtlik relv oma pika (kuni 2,5 meetrit) torkeulatuse tõttu, eriti hästi sai seda kasutada ratsa võitlevate vaenlaste vastu. Kasutati ka viskeodasid, mille vars oli lühem ja ots kergem. Oda kasutati ka väljaspool lahingutandrit jahipidamiseks, ohvritalitlustel, ka rahulepingute sõlmimisel ja lõeptamisel: rahu sõlmides vahetasid leppivad pooled odasid, lepingu purustamiseks heideti saadud oda jõkke. Odaotsi on leitud üle Eesti, kõige rohkem Saaremaalt. Kirves Sõjakirves e. tapper oli muinasaja eestlaste seas väga palju kasutust leidnud relv. Teda kasutati Muistses vabadusvõitluses laialdaselt tema odavuse ja efektiivsuse tõttu. Eestlaste sõjakirved olid puitvarre ja ühe, enamasti rauast teraga. Kirveterasid valmistada ei olnud väga keerukas, sellega said hakkama ka kohalikud eesti soost sepad. Taprivarre pikkus varieerus 70 ja 100 cm vahel; mida
Sel ajal polnud Eestis veel Lääne-Euroopalikke linnu. Vaenlaste eest kaitset pakkuvaid tugevaid linnuseid oli aga küll. Käsitöötooted valmistati peamiselt ise. Nii sõjapidamiseks kui ka tavalisteks puhkudeks. Sepatöö jaoks oli tarvis soomaagist rauda sulatada, kohalikust rauast valmistati kirveid, nuge, vikateid ja teisi tarvilikke sõja- ja tööriistu. Osa relvi osteti ka Lääne-Euroopast ja Skandinaaviast, nagu kaheteralisi mõõku ja ilustatud odaotsi. Savinõu Raatvere maahaudkalmistust Kolmnurkse labaga kirves Varangult Relvastus Kõige levinumaks relvaks oli eestlastel oda. Suurem osa sõdalasi võitles jalgsi ning jalamehe relvaks ongi peamiselt oda, ka vibu. Kroonikates on üsna sageli mainitud ka linge, millega visati kive. Odad jagunevad üldiselt torke- ja viskeodadeks. Kirjalikes allikates leidub rohkesti märkusi, et viskeoda võidi käega kinni püüda ja tagasi visata
kätte püüniste ja lõksude abil. On leitud ka nooleotsi, peamiselt Pulli asulakohalt. See tõestab, et üheks küttimise tööriistaks võis olla ka vibu. Luust nooleotsad on enamasti olnud kaksikkoonilise või teravovaalse kujuga, hästi voolitud ning lihvitud pinnaga. 6 Peamiseks jahirelvaks siiski olid odad ja pistodad. Tuntud olid nii torke- kui ka viskeodad. Odaotsi valmistati tavaliselt suurte loomade toruluudest. Torkerelvana kasutatud pisteodad olid tehtud nii luust kui ka sarvest. Kindel koht toidulaual oli aga ka taimedel: marjad, juurikad, seened. Kuna aga orgaaniline aine pole pinnases säilinud, pole meil teada täpsemalt ettekujutlust toonasest korilusest. Leitud on Pärnu jõe alamjooksult varreauguga sarvest kõpla- ja kirkalaadsed esemed, mida võidi arvatavasti kasutada söödavate juurikate väljakaevamiseks.
mitmeid viikingilaevu ning isegi reisinud nendega päris-viikingiretkede laevateedel. Viikingirelvad Enamus Eestist leitud viikingiaegsetest relvadest esindavad laialtlevinud rahvusvahelisi relvatüüpe. Siiski on võimalik välja tuua mõningaid eripärasid. Terveid mõõku on Eesti kalmetest harva leitud, enamasti vaid käepideme tükke. Kõik leitud mõõgad esindavad Skandinaavias levinud tüüpe. Kõige sagedamini võib kalmetest leida odaotsi, mille tüübid varieeruvad väga luksuslikest importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske- ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid. Relvi, eriti mõõka, ülistatakse mitmetes Skandinaavia saagades, parimatele neist anti isegi nimed. Head relvad, nagi damaskitud teraga mõõgad ja odaotsad, olid väga kallid. Luksuslikumaid
hõimudelt ning Kesk-Euroopast. Esimesed pronksesemed sarnanesid kiviesemetele. Hiljem kuju muutus täiuslikumaks, näiteks on pronksiajast kumeraid pronkssirpe, II at keskpaigad tulid uue relvatüübina kasutusele mõõk. Pronksist valmistati mõistagi ka ehteid. Samas püsisid ka neoliitilised sugemed, kuni rauaaja alguseni näiteks valmistati nooleotsi tulekivist. Pronksi kõrval valmistati veel ka kivist odaotsi. Samuti tuli ratastega vanker. Pronksi kasutuselevõtt arendas kõiki majandusharusid, eriti oli see tuntav põllumajanduses, kus töö kulu vähenes viiekordselt. Sel järgul leidis aset karjakasvatuse eraldumine põllumajandusest. Ühiskond muutus, tuli sotsiaalne ebavõrdsus. Viimast esines kahtlemata juba varem, ent nüüd joonistus see selgelt välja leiumaterjalis. Ida-Euroopa stepis ja Lõuna-Siberis kujunesid pronksiajal välja
Eestlaste hulka sulas teiste rahvaste esindajaid.Siiski on sajandeid püsinud külaühiskond säilitanud eestirahvakunsti omapärase ilme. Kiviajast,täpsemalt neoliitikumist pärinevad vanimad ornamenteeritud nõudekillud ning loomade ja inimeste kujukesed-ilmselt loodud maagiliste uskumuste ajel.Pronksajast on levainud metallistehete valmistamine.Peale seda hakkavad levima hõbeehted(sõled,kaelavõrud jms)-viikingiajastuga kokkupuutumise järel.Hakatakse ka rohkem tegema relvi(odaotsi,mõõku) ning püstitama mälestuskive sõdalastele. Eestlaste esiajaloolisi ehitisi pole tervena säilinud.Talupojaelamu tüp-rehielamu on põhijoones muutumatuna säilinud 19 sajandini.Eestlased ehitasid ka kindluseid/linnuseid(muld- või kivivallist,võimaluse korral kõrgendikul,siis polnud vall nii oluline.Varbola.Muhu.Valjala-ainulaadsed arhitektuurimälestised Põhja-Euroopas.) Pilet 15 2. Lemmikkunstnik.Elu ja Looming.
Eesti kunst 1. Esiaja kunst Kestab Eestis 9. at eKr. - 13. Saj pKr. MESOLIITIKUM Pulli asula Pärnumaal, leitud odaotsi, ahinguid. Leitud vähe, kuna elati vähe aega. Kunda Lammasmäe, leitud kalapüügiahinguid,õngekonksususid (tegeleti kalapüügiga), puhukirveid. Elatud kauem kui Pulli asulas. Kunda kultuuri esemed kivist, luust. Mesoliitilist kultuuri Kunda kultuuriks. NEOLIITIKUM Soome- ugrilaste saabumist rannikule seostatud Narva keraamikaga. Lihtsad, kaunistusteta savinõud. Suuremad kaunistused 4. at. keskpaigas. Kammipiitaoline ornament- kammkeraamika. Kammkeraamika nõusid üle kogu Eesti nt
paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda ümbritsesid eluks vajalikud asjad, nagu toit ja enesekaitsevahendid, mida võis surnul endal või tema ka'l edaspidi vaja minna. On leitud ka õlut sisaldavaid kahest kivitükist anumaid, erinevaid võideid, ränikivist nuge ning odaotsi, kaelakeesid ja teisi esemeid, mida lahkunu elu jooksul oli tarvitanud. Surnukeha peale asetati amuletid, et need kaitseksid teda nii siin- kui ka sealpoolsuses kurjade vaimude eest. Vana riigi ajastul, mida võib nimetada ka Püramiidide ajastuks, läks moodi uut tüüpi matus. Levis lihtsamat sorti mumifitseerimine. Mõned egiptoloogid arvavad, et see tava sai alguse surnute jumala Osirise kultusest ja mõjutas edaspidi tugevasti egiptuse matusetavasid, usulisi kombeid ja mõtteviisi
Neid on nimetatud ka kamburkalmed (?). Üks erandlik on Pirita jõe ääres Proosa kalme, see on läbi Eesti ajaloo üks rikkalikuim kalme üldse. Ta oli kõrvuti teistest perioodidest pärit kivikalmetega. Paju kalme oli tore ja Lepna kalme Saaremaal ka. Lepna kalme oli heas seisukorras. Sinna oli omal ajal ehitatud majake. Surnute luud olid ilmselt seina ääres olevale riiulile kuhjatud, sealt tuli välja mitukümmend hõbetatud sõlge, odaotsi jms. Sealt ei saadud ühegi surnu täisluustikku. Kivimäe matus leiti ühe kivi alt, seal oli mitukümmend relva ja lisaks nendele ka terve rida ehteid. Aarded paistavad silma väärismetallide poolest. Karmla aare avastati kivikalme külje alt. See oli mõnevõrra hilisem tarandkalmest. Põhjuseid võis olla mitu: kalme on hea tähis, surnud vaarvanemad kaitsevad, ehk on ohvriann see, ehk tahtis keegi omale hauajärgsesse ellu asju ette viia. Pronksehted on tavaliselt soodest
millal jms). Esimesed korralikud kaevamised, oli ka ise kaevamiste juures. Kaevamismetoodika juures oluline arendaja. Saavutas tuntuse tänu täpsele kaevamismetoodikale. O. Montelius. Ei kaevanud, uuris muinasaja esemeid. Võttis ette pronksiaja ja uuris tolleaegseid pronksesemeid. Teda huvitas, millised esemed on nooremed, millised vanemad. Üritas pronksesemeid täpselt ajaliselt ritta panna. Sai võrrelda esemeid ainult väliste omaduste põhjal. Üritas jagada nii odaotsi, kui ka kirveid jms. Omavahelise võrdluse põhjal võib esemeid jagada 6 gruppi. Ehete puhul mängis rolli mood, kus loogikat polnud. Jagas pronksiaja 6 alaperioodi ja pani kirja suhtelise kronoloogia, esimese perioodi ese on vanem kui teise perioodi ese. Hakkas võrdlema Skandinaavia pronksesemeid Vahemereäärsete esemetega ja leidis, et areng on sarnane, aga Vahemere ääres oli rohkem kirjalikke allikaid. Oli tüpoloogilise meetodi rajaja. Juba eluajal pälvis suurt kriitikat. Leiti, et
o Omaette käsitööaladeks oli kujunenud eelkõige rauatootmine ja töötlemine. o Enamik igapäevased tööriistu valmistati kohalike seppade poolt soomaagist. o Muinasaja lõpul kujunesid Virumaa ja Põhja-Saaremaaal suuremad rauatootmiskeskused. o Eriti silmapaistev oli relvasepa toodang. Nad valmistasid kvaliteetseid hõbedaga ilustatud odaotsi, ornamenteeritud möögakäepidemeid nind ilmselt ka mõningaid möögateramike. o Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele. Muinasaja lõpul mis moodu läksid hõbeeheted, kerkisid esile ka hõbesepad. o Seoses potikedra kasutuselevõtuga Xisaj muutus savinõude valmistamine omaette käsitööks. o Jäjest ulatuslikumaks muutus kaubitsemine lähemate naabritega- liivlaste, soomlasete, vadjalaste jt.
sisse mähitud, et kõik luud asetsesid üksteise suhtes paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda ümbritsesid eluks vajalikud asjad, nagu toit ja enesekaitsevahendid, mida võis surnul endal või tema ka'l edaspidi vaja minna. On leitud ka õlut sisaldavaid kahest kivitükist anumaid, erinevaid võideid, ränikivist nuge ning odaotsi, kaelakeesid ja teisi esemeid, mida lahkunu elu jooksul oli tarvitanud. Surnukeha peale asetati amuletid, et need kaitseksid teda nii siin- kui ka sealpoolsuses kurjade vaimude eest. Vana riigi ajastul, mida võib nimetada ka Püramiidide ajastuks, läks moodi uut tüüpi matus. Levis lihtsamat sorti mumifitseerimine. Mõned egiptoloogid arvavad, et see tava sai alguse surnute jumala Osirise kultusest ja mõjutas edaspidi tugevasti egiptuse matusetavasid, usulisi kombeid ja mõtteviisi
See suli istus, jalad risti laua peal, sõrm püsti, ja jagas kõva häälega valge ja musta maagia tarkust ammuli sui kuulajatele enda ümber. Teine salk inimesi oli kogunenud meie vana sõbra, Argoo riigi vahva kuninga ümber, kes oli hambuni relvis. Tasa>se häälega käskusid jagades juhtis Trouille-fou väga tõsise näoga päratu suure, põhjatu vaadi tühjendamist, mis oli täis relvi: kirveid, mõõku, püssirohupanne, kiivreid, soomussärke, kilpe, piigi- ja odaotsi, nooli ja muud sellist kraami, nagu küllusesarv õunu ja' viinamarju. Igaüks võttis hunnikust midagi, kes kiivri, kes rapiiri, kes 2 3 0 ristipidemega pussi. Isegi lapsed relvas'] tusid, oli isegi jalutuid, kes soomussärgis või raudrüüs roomasid joomarite vahel nagu suured sitikad. Lõpuks, kõige kärarikkam, lõbusam ja suurearvulisem rühm asus pinkidel ja laudadel ühe mehe ümber, kes kõnet pidas ja vandus kilava häälega, mis tuli teda pealaest jalatallani
annaabi.ee 
