"Eesti esiaeg" - arutlus (0)

Inga Konovalova 7.10.2012

Eesti esiaeg , muutused ja areng

Esiaeg sai alguse esimeste inimeste tekkega ja kestis kuni muistse vabadusvõitluse lõpuni. Muinasaeg ehk esiaeg, koosneb 3-mest suurest perioodist: kivi,- pronksi,- ja rauaajast. Kiviaeg omakorda jaguneb 3-meks perioodiks : paleoliitikumiks(vanem kiviajaks), mesoliitikumiks(keskmiseks kiviajaks) ja neoliitikumiks(nooremaks kiviajaks). Paleoliitikumi perioodil oli Eesti aladel jääaeg ja seetõttu pole siit leitud ka paleoliitilisi leide . Rauaaeg nagu ka kiviaeg koosnes 3-est väiksemast perioodist: eel- Rooma ,- Rooma,- ja keskmisest rauaajast. Eraldi osana tuuakse välja ka viikingiaeg .Elamisstiil, elatusalad, oskused ja inimesed muutusid aastate jooksul ja muutuvad praegugi. Milline oli inimeste elamisviiside, oskuste areng aga muinasajal? Kas see oli sama kiire kui areng tänapäeval?
Elatusalad olid kõigil perioodidel põhiliselt samad, kuid tekkis ka juurde uusi. Keskmisel kiviajal ehk mesoliitikumi ajal(u 9000-5000 a eKr) olid elatusaladeks kalastamine , küttimine ja korilus . Sama oli ka nooremal kiviajal ehk neoliitikumil(u 5000-1800 a eKr). Kuid selle perioodi arenguks oli algelise maaviljelus, mis eelnevas perioodis puudus. Samuti hakati kasvatama ka loomi. Pronksiajal(u 1800-500 a eKr) ei toimunud elatusalades suurt muutust, algelisest maaviljelusest arenes edasi põlluharimine ja kütiti enamasti hülgeid. Eel-Rooma rauaajal(u 500a eKr- 500a pKr) tekkisid põlluharimises uued põllusüsteemid ja korrapärased põllulapid. Rooma rauaajal(u 50.a pKr – 460 a.pKr) olid peamisteks elatusaladeks põlluharimine ja karjakasvatus . Keskmisel rauaajal(u.450-800a.) ja viikingiajal(u.800-1050a.) võeti kasutusele ribapõldude süsteem, kheväljasüsteem. Sellel ajal arenes edasi ka künnipõllundus – puuadrale lisati rauast ots(adratera). Muinasaja lõpul arenes põlluharimine taas edasi ja tuli nn. kolmeväljasüsteem. Tegeleti jällegi loomapidamise (karjakasvatusega), küttimisega ja lisandus ka metsmesindus , mis puudus kõigis eelnevates perioodides. Samuti hakati tegelema ka kaubandusega, põhiliselt vahetus,- ja vahenduskabandusega. Osavalt tegeldi peaaegu kõigil perioodidel ka käsitööga, mis muinasaja lõpul oli arenenenud üpris kaugele. Toimetasid ka raua,- relva,- ja hiljem ka hõbesepad.
Inimeste elupaigad olenesid palju asukohast. Elati enamasti veekogude ääres, sest vee lähedus võimaldas kalastamist, samuti oli ka pesemisvõimalus sealt samast võtta. Keskmisel kiviajal elati 15-30 inimesega kogukondades ja sellest ajast puuduvad hoonete jäänused, kuid on leitud tuleasemeid. Nooremast kiviajast, kammkeraamika kultuuri ajastust(u 4000 a eKr) pärinevad, aga esimesed neljakandilised postidele tuginevad hooned ja äramärgitud on ka seda, et elamud paiknesid sel ajal veekogude ääres ridastikku. Nöörkeraamika ajastut (u 3000 a eKr), aga iseloomustab õhuke kultuurikiht, see tähendab, et inimesed ei elanud pikemat aega ühes kohas või, siis olid jagunenud kogukondadest eraldi elavateks üksikperedeks. Pronksiajal hakati ehitama esimesi kindlustatud asulaid. Enam asustatud oli ranna piirkond, vähem sisemaa . Leidis aset üksiktaluline asustus, põllumaa eraomandus ja suurenes ka varanduslik ebavõrdsus. Eel-Rooma rauajal jätkus üksiktaluline elamisviis , suurenes endisel varanduslik ebavõrdsus, kuid 3-2. sajandil eKr kujunes ühiskondlik võimuvõitlus. Ülikud omasid haritava maa maksustamis õigust ja jõukamad talud omasid võimu ümbruskonna üle. Ehitati ka linnuseid, kuid neid kasutati perioodiliselt. Keskmisel raua,- ja viikingiajal pandi alus traditsioonilisele külaühiskonnale. Muinasaja lõpul nagu ka igal eelmisel perioodil tihenes asustus järk-järgult. Oletatakse, et tollel ajal oli inimesi Eesti aladel umbes 150000. Asustamata jäid vaid soisem edelaosa, mererannik ja mõned saared. Inimesed elasid suitsutubades, need paiknesid lähestikku ja moodustasid külasid. Oli väljakujunenud 3 küla tüüpi :

• Sumbkülad(talud paiknesid keset põldu tihedalt)
  
• Ridakülad(talud paiknesid ridastikku, midagi taolist võis näha juba ka nooremal kiviajal, mil hooned paiknesid veekogude ääres ridastikku)
  
• Hajakülad(talud paiknesid üksteisest kaugemal)
  

Külad moodustasd kihelkondi(tol ajal oli Eesti 45 kihelkonda), mis omakorda moodustasid maakondi(tol ajal oli Eestis 8 maakonda). Maakondade järgi nimetati ka seal elavaid inimesi: nt. Ugandlased, sakalased jne. Ühiskond oli küllal diferentseeritud ja leidis aset suur varanduslik ebavõrdsus, rikasste suurmaaomanike seast valiti vanemad. Inimesed olid kohustatud tasuma andamit ja külad olid jaotatud maksustamisüksustesse ehk vakustesse. Iga 2-3 vakusa eest kandis hoolt üks ülik.
Tööriistade areng oli märksa kiirem. Algselt valmistati tööriistu kivist, puust, sarvest, luust ja need olid ebakorrapärase kujuga ning konarliku pinnaga, kirvel puudus silmaauk. Kuid, juba nooremal kiviajal kammkeraamika ajastul õpiti tööriistu töötlema ühtlaselt üle pinna. Nöörkeraamika ajastust pärinevad juba venekirved, mis olid hoolikalt üle pinna lihvitud ja neil oli olemas ka sissepuuritud silmaauk. See näitab, et sellel ajastul õpiti juba selgeks ka puurimine . Pronksiajal hakati tööriistu valmistama pronksist , kuid selliseid tööriistu oli Eesti aladel vähe. Pronksi valmistamiseks ei leidunud Eestis vajalikku vaske ja tina, milletõttu tuli tööriistu naaberaladelt sissetuua ja pronksist tööriistad olid üpriski kallid. Pronksiaega iseloomustab ka kivist tööriistade taseme täiustumine, mis tuli sellest, et kivi oli kättesaadavam kui pronks. Rauaajal hakati valmistama rauast tööriistu, mis olid tugevamad kui pronksist tööriistad ja ka paremini töödeldavamad. Kuna keskmine rauaaeg ja viikingiaeg olid suhteliselt rahutud ajajärgud, valmistati tööriistade kõrval ka relvi (kirveid, odasid jne). Muinasaja lõpuks hakati valmistama kvaliteetseid rauast odaotsi, mis olid ilustatud hõbedaga ja ka ornamenteeritud mõõgapidemeid, mõõgateramikke. Kahest viimasest perioodist on leitud palju aardeleide, mis olid ohverdatud, peidetud maasse või lisatud matmisel hauapanusteks.
Muinasaja jooksul, leidis aset ka matmiskommete areng. Kui kammkeraamika ajastul sängitati surnud asula territooriumile, vahel isegi põranda alla, siis juba 1000 aastat hiljem, nöörkeraamika ajastul rajati kalmistuid asulast väljapoole kõrgematele küngastele ja surnud sängitati maasse kaevatud hauda külili kägarasendis, sageli üks või mõlemad käed peaall. Pronksiajal hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse ja rauaaja algul tarandkalmetesse. Keskmise kiviaja ja viikingiaja perioodil hakati inimesi sängitama selge sisekonstruktsioonita kivivaredesse ja Kagu-Eesti idaosas maeti inimesi ka liivast kuhatud kääpadesse, leidis aset ka väheste hauapanustega põletusmatus(Virumaa idaosa elanike ja setude eelkäijate aladel). Sellel ajastul on leitud üksikuid rikkalike panustega matmispaiku, see annab tunnistust ühiskonna kihistumise süvenemisest ja ülikute rikkuse kasvust.
Kogu muinasaja vältel usuti , et kõikides elusolendites ja ka osades teatud objektides, paikades on sees vägi. Ent väge leidus ka sõnades. Tarkadeks ja nõidadeks kutsuti neid inimesi, kes oskasid sõnade abil loitisida, nõidud ja ravida haigusi. Inimeses endas arvati väge kõige rohkem olevat peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja hammastes. Samuti peeti paljusid seletamatuid, müstilisi ja aukartust äratavaid loodusobjekte, nähtusi, paiku ja esemeid pühadeks, milletõttu ohverdati palju neile ja hoiti nendega häid suhteid. Usuti, et inimesel ei piisa elamiseks ainult füüsilisest kehast, et hoida keha elus, oli vaja hinge, mis lahkus inimese kehast kui saabus surm. Loodusesse suhtuti kui millegisse eriti võimsasse ja pühasse. Usuti vaime, haldajaid ja jumalaid – neile ohverdati ja vajadusel paluti abi. Ohverdati kindlates paikades(hiiedes, ohvrikividel). Ohverdamise kõrval tegeleti ka ennustamise, nõidumise ja maagiaga.
Suhted teiste alade naabritega olid muinasaja algul rahulikud. Alles pronksiajast alates pärinevad esimesed kindlustatud asulad, mis viitavad sellele, et inimesed soovisid kaitsta end kellegi eest ja ehitasid selleks linnuseid ning eelnevalt mainitud kindlustatud asulaid. Rooma rauaeg oli rahulikum ajajärk, mil linnuseid kasutati perioodiliselt ja sellest ajajärgust puuduvad ka relvad kiumaterjalis. Samas, aga keskmisel rauaaeg ja viikingiaeg olid suhteliselt rahutud ajajärgud. Rajati hulgaliselt linnuseid, suurenes relvaleidude arvukus ja tihti peideti ka aardeid , mille põhjusteks võisid olla naabrite sõjakäigud, ülikute omavaheline võimuvõitlus või siis lihtsalt rahvastikuränded. Sellel ajal kujunesid 4 erinevat linnuste tüüpi:

• Mägilinnused
  
• Neemiklinnused
  
• Kalevipoja sängid
  
• Ringvall-linnused ehk maalinnad
  

Mitukorda püüdsid ka rootslased ja norrakad korraldada sõjaretki Eesti aladele , kuid tulutult. 10. saj. teravnesid suhted Vana-Vene riigiga ja kuni 1061.a olid Tartu ja Keava linnus venelaste võimu all, mils eestlased vallutasid Tartu ja tungisid Pihkvani. Aastatel 1030-1061 nurjati venelaste vallutuskased ja eestlased suutsid kaitsta oma vabadust. Muinasaja lõpul olid eestlaste suhted edelas liivlaste ja kurelastega head, lõuna poolsete naabritega ja latgalitega esines ka tülisid ja relvakonflikte. Eestlased korraldasid ise rööv,-ja sõjakäike teistele aladele ja leedulased viisid läbi rüüsteretki Eestisse. Suhted läänenaabrite(Rootsi ja Taaniriigiga) polnud sugugi head, toimusid esimesed ristimiskatsed ja eestlased korraldasid ka ise rüüsteretki Läänemere vastaskaldale. Eestlaste sõjaline tase oli üpriski hea, rajati suuremaid ja võimsamaid ringvall-linnuseid ja tähtsal kohal olid odad -viske,- ja torkeodad. Samuti kasutati ka sõjakirveid ja ratsasõdalastel olid kasutusel kaheteralised mõõgad. Vähem kasutust leidsid vibud ja nooled. Kaitserelvastuseks olid kilbid , kiivrid ja jõukamad võisid lubada endale ka raudtraadist rõngassärke.
Tagasi vaadates oli muinas ajal asetleidnud suurel hulgal muutusi ja ühiskond arenes jõudsalt, kuid siiski toimusid need muutused väga suurte ajavahemike jooksul ehk siis väga aeglaselt. Tänapäeva maailmas avastatakse tänu kõrgetele tehnoloogiatele uusi asju põhimõtteliselt iga päev või vähemalt nädal. Muutused ühiskonnas toimuvad väiksemate ajavahemike jooksul kui muinasajal. Kõik poliitilised otsused olenevad valitsuse tujudest ja tujud võivad muutuda neil mitmeid kordi kuude, aastate jooksul. Sellest kõigest järeldades, võib öelda, et areng muinasajal polnud sugugi kiire, kuid samas polnud see ka olematu.
3