Polümeerid (0)

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
1.POLÜMEERID 3
1.1Polümeeride omadused 3
2. LIIMID 4
2.1Spetsiaalliimid 4
KOKKUVÕTE 6

SISSEJUHATUS

Paljud meid igapäevaselt ümbritsevad esemed on valmistatud polümeeridest – ühenditest, kus suhteliselt väikesed (lühikesed) korduvad moodustavad suuri ( pikki ) ühikud makromolekule, nagu polüpropüleen või polütetrafluoroetüleen ( teflon ).
Polümeeridest saab valmistada järgmisi polümeermaterjale:
– plastmassid (polümeerid, mida saab valada),
– kiud,
– elastomeerid ( kummid ),
– liimid (adhesiivid),
– pinnakattematerjalid,
– komposiitmaterjalid .
Nimetus polümeer viitab sellele, et molekul koosneb paljudest lihtsatest korduvatest osadest, mida nimetataksegi korduvateks ühikuteks. Polümeeri sünteesi lähteained, mis muutuvad reaktsioonil korduvateks ühikuteks, kannavad nimetust monomeerid . Oligomeer, vahel ka prepolümeer, on väikesest arvust korduvatest ühikutest koosnev polümerisatsioonireaktsiooni vaheühend (3).

POLÜMEERID

Ühendid, mille molekul koosneb kovalentsete sidemetega seotud korduvatest struktuuriühikutest e. elementaarlülidest.
Polümeerideks loetakse ühendeid, mille ahelas on üle saja elementaarlüli ja mille molaarmass on üle tuhande. Polümeeri nimetus moodustatakse polümeeri lähteaine (monomeeri) nimest lisades eesliite polü-.
Polümeere kasutatakse toodete valmistamiseks nii puhtal kujul kui plastmassidena, mis peale polümeerse ühendi sisaldavad veel täiteainet, stabilisaatoreid, plastifikaatoreid , värvaineid jpt lisandeid.
Täiteained: vajalikud polümeeri kulu vähendamiseks ning materjali omaduste kujundamiseks (nt. peenestatud kvarts , kaoliin, klaaskiud , tekstiilmaterjalid). Stabilisaatorid- lisatakse, et suurendada valgus- ja kuumuskindlust, kaitstaoksüdeerumise eest. Plastifikaatorid- suurendavad plastmassi painduvust.
Enamus lisanditest on mürgised.

Polümeeride omadused

• Sünteetilise polümeeri ahelad on erineva pikkusega ja seetõttu pole neil ühest molaarmassi ega sulamistemperatuuri.
• Defineerida saab aga keskmise molaarmassi ja ahela pikkuse.
• Polümeeri tugevus ja ka viskoossus on seotud ahelate kuju ja pikkusega.
• Polümeeri elastsus on võime taastada oma esialgne kuju peale välisjõu lakkamist (3).

LIIMID

Liim on sideaine. See kantakse liimitavatele pindadele , mis surutakse teineteise vastu. Tavaliselt liim kõveneb, andes liimühenduse. Liimimist on kasutatud juba väga ammu , näiteks kinnitati kiviajal liimi või vaigu abil noole- ja odaotsi tugevamini varte külge.
Liimimine on tänapäeval ka tööstuses ja tehnikas väga tähtis. See on tavaliselt väga lihtne, odav ja vähese tööjõukuluga võte, enamasti ka väga kiire. Liimimisega saab omavahel ühendada väga erinevaid materjale: klaasi, metalli, puitu, nahka, kumm , riiet, plastmasse. Liimimise puhul ei ole tavaliselt vaja ühendatavaid pindu mehhaaaniliselt töödelda või on nende töötlemine väga lihtne – pinna karestamine. Liimimine on peaaegu asendamatu võte lehtja tahvelmaterjalide ühendamisel. Kui liimitavad pinnad ei ole liiga väikesed, on liimiühendus väga tugev.
Liimimisel on ka puudusi. Liimid on suuremalt jaolt valmistatud orgaanilistest polümeeridest, neil on kõik nende head ja halvad omadused. Suurem osa oma liimiühendusi kaotab oma tugevuse kõrgemal temperatuuril, paljud liimühendused on tundlikud orgaaniliste lahustite, mõned vee suhtes. Nagu polümeersed materjalid ikka, vananevad ka liimühendused õhu ja valguse toimel ning iseenesesliku lagunemise tõttu – nad muutuvad rabedamaks ja nõrgemaks. Kuid siiski on liimimine kahtlemata kõige ökonoomsem materjalide või detailide ühendaja.

Spetsiaalliimid

Üheks kõige tuntumaks spetsiaalliimi liigiks on mittekõvastuvad liimid, mis säilitavad oma poolvedela oleku ja kleepuvuse pikema aja jooksul. Selliste liimide abil valmistatakse silte, kleeplinte, plaastreid, põllumajanduskahjurite liimpüüniseid, kärbsepabereid jms. Liimi põhipolümeer on samuti võrdlemisi madala molekulmassiga ja hästi plastiline.
Liimidega on väga lähedases suguluses kitid . Kittide abil ühendatatakse ebakorrapärate liitepindadega detaile või täidetakse auke . Kitid valmistatakse liimidest, millele lisatakse juurde pulbrist või kiulisi täiteaineid, et muuta neid paksemaks ja tugevamaks.
Elektroonikas ja mujalgi on teinekord vaja liime, mis juhiksid elektrit. Kõige lihtsam on sellist liimi valmistada nii, et liimi sisse lisatakse võrdlemisi suur hulk metallipulbrit, nii et metalli kübemed puutuvad liimis üksteisega kokku.
Meditsiinis on juba mõnda aega proovitud mitmesuguste elundite „remontimisel“ õmbluste ja muude traditsiooniliste kirurgiliste võtete asemel kasutada liimimist. Eriti huvipakkuv on see siseelundite rebendite, aga ka luumurdude ravil, kuna liimimine kahjustab neid elundeid kõige vähem. Sellised liimid peavad hästi nakkuma elavate kudedega , ei tohi olla mürgised ning peavad organismis pikkamööda imenema, kui nad on oma töö teinud ja vigastus paranenud .
Mõned kiiresti kõvenevad liimid küllastatakse rõhu all gaasiga või lisatakse liimi koostisse mõnda gaasitekitajat, mille lagunedes liimi kõvenemise ajal eraldub gaas. Liimikiht saadakse sellisel juhul vahtplastitaoline. Selliseid liime ja kitte kasutatakse põhiliselt ehitusel pragude ja vahede tihendamiseks.

KOKKUVÕTE

Tänu referaadi koostamisele sain ma teada, et kiiresti kõvenevad liimid küllastatakse rõhu all gaasiga või lisatakse liimi koostisesse gaasitekitajat, mis liimi kõvenedes eraldab gaasi. Samuti sain teada, et meditsiinis tahetakse hakata kasutama liimimist, mis on kahjustab elundeid isegi vähem.
6