Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv, olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine. Timukamõõgal oli ots kumer/lame, teradel oli tekst (,,Jumal aitab mind vaest patust." ,,Kui ma mõõga tõstan, siis soovin patusele igavest elu."), ratta või võllamärk; mõõgaga
pikkvibu See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad. Kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, sest see mõjutas laskekaugust Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m kaugusele, samuti oli sellel väga Suur läbistusjõud. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Mõõk Mõõk on iseenesest juba pronksi ajal välja kujunenud relv. Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda. Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks. Kasutusele võetud mõiste teramik, mis tähendab kogu tera osa. Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj
või ajus kinnistuda. Leitud originaalrelvad, mida on aga väga vähe. Ürikud ja kroonikad, kus tekib relva mõiste küsimus, pole 100% teada, mida tollel ajal relvaks liigitati või nimetati. Keskaegsed kunstiteosed, mis tavapäraselt kujutasid kunstniku eluaja kõige modernsemat relvastust ka varasemaid ajaloosündmusi kujutades. Relvad pole olnud muidugi vaid tapariistadeks vaid ka kunstiteosteks. Relvade areng on olnud alati kiirem, kui näiteks ehete areng. Relv oli ka kaitsevahend, peale selle ka sotsiaalset staatust näitava sümboli roll. Nt rüütli tunnuseks mõõk koos rüütlivööga. Oli olemas ka päris kuninglikke mõõkasid, mis oli kuninga üheks sümboliks. Veel keskajalgi on ka mõõkadele antud nimesid nagu inimestelegi ja pärandati kui perekonna reliikviat. Konverents USA-s, kus jõuti järeldusele, et sõda on käinud juba koos inimesega tema kujunemise algusest peale
Lähirelvad jagunevad veel varrepikkuse järgi kolmeks lühike vars (mõõk, pistoda), keskmine vars(kirves, vasar, nui) ja pikk vars (oda, hellebard). Kaugrelvad jagunevad ka kolmeks viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb) ja tulirelvad (püssid,suurtükid). 3 Lähirelvad Keskajal oli üheks populaarsemaks ja väärtuslikumaks relvaks mõõk, millega võitlesid enamasti rüütlid. See oli raiumise relv, millel oli lühike vars.Varasemad mõõgad olid ühtlaselt laiad ja ots ei olnud eriti terav. Rauatöötluse arenguga arenesid ka mõõgad. Põhiosaks on mõõgal tera. See puudeti pikaks, tugevaks ja painduvaks. Mõõk peeti tihti vaba mehe tunnuseks. Üha populaarsemaks said sõjanuiad, mis olid eelistatuim relv vaimulike feodaalide seas, kuna kirik ei lubanud mõõka haarata. Nui on keskmise varrega relv, millel on olnud mitu funktsiooni. Seda on kasutatud nii löömiseks kui ka viskamiseks
Väljakaevamiste ja kroonikate põhjal on enam-vähem mingi ettekujutus saadud, mis varustust Muistse vabadusvõitluse ajal kasutati. Ristirüütlite tulekuga kaasnes ka uute relvade kasutuselevõtt eestlaste seas, nii et raske on määrata, kumb pool leitud relva kasutanud oli. Järgnevalt teeme juttu mõnedest tähtsamatest relvadest, mis eestlaste käes kasutust leidsid. Käsirelvad Oda Oda on olnud läbi muinasaja kõige levinum relv, seda nii eestlaste kui ka teiste rahvaste käes. Põhjusteks on tema valmistamise lihtsus, suur efektiivsus lahingus ning rakendusvõimaluste rohkus. Oda koosnes kahest osast: vars ja odaots. Varred olid valmistatud puidust, odaotsad metallist, tavaliselt rauast. Odaotsa kuju võis väga palju varieeruda, olenevalt oda otstarbest või asukohast, kus oda valmistati. Teada on, et osadel riikidel või rahvastel olid ainult neile iseloomulikud odaotsad, eestlastel midagi väga erilist ei olnud.
Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling oli valmistatud nahast ja nööridest, ning sellega sai visata väiksemaid kive kaugemale ja kõvemini. On leitud luust noole- ja odaotsi. Kivist relvade ja tööriistade kõrval hakkas inimene neid valmistama ka sarvest ja luust. Tõhus relv oli kirves. Sõjakirveid ehk tapreid kasutati lahingutes löögirelvana. Lõuakirveid, mida kasutati enamasti sõjakirvestena, võidi kanda ka vööl, sest nende laba sees oli mõnikord auk. Laialdaselt olid levinud kolmnurkse laba, laia kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest
pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Arvukalt kasutati lahingutes kergeid heiteodasid. Nende pikkus oli umbes 20-25 cm, odaotsa roots oli sageli vindiliseks keeratud ning lõppes täisnurga all ärakeeratud konksukesega. Viskeoda varrepikkus oli umbes 1.5m, ühel sõjamehel oli kaasas mitu viskeoda. Täpselt pole teada, kuidas neid rännakul kanti. Tõhus relv oli kirves. Sõjakirveid ehk tapreid kasutati lahingutes löögirelvana. Lõuakirveid, mida kasutati enamasti sõjakirvestena, võidi kanda ka vööl, sest nende laba sees oli mõnikord auk. Laialdaselt olid levinud kolmnurkse laba, laia kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest. Üsna palju leitud väikeseid lõuaga kirveid, mida võidi
aastal. v Turvised e. kaitsevahendid olid sammuti märkimisväärse arengu läbi teinud. Keskaja relvad Ründerelvad Kaitserelvad 1) Oda 1) Kiiver 2) Mõõk 2) Kilp 3) Kirves 3) Rüü 4) Pistoda 5) Sõjahaamer 6) Falkonett 7) Hellebard 8) Morgenstern Relvad ja nende iseloomustused Ründerelvad Oda v Varrega torke või viske relv. Click icon to v Vars on valmistatud puust add picture ( põhiliselt kasutatud saarepuud). v Ots on tehtud kivis, pronksist või rauast. Mõõk Click icon to v Mitmeteraline löögi- ja add picture torkerelv. v Kasutati tavaliselt lähivõitluses. Kirves
Kõik kommentaarid