Oda samuraide relvastuses (0)

Oda samuraide relvastuses
Vanaaegsetel illustratsioonidel on harva kujutatud sõjavarustust ilma odata, mis oli traditsiooniliselt tähtsuselt järgmine relv pärast vibu ja noolt . Esimesed relva näidised sarnanesid Hiina mudelitele . Suured terasmeistrid valmistasid odasid sama hoolega nagu mõõkugi ja teisigi relvi . Odatera oli ümbrisega kaitstud. Odavarsi oli kõikvõimaliku raskusega ja pikkusega, mis olid valmistatud väga heast puust ja hoolikalt kuivatatud ja töödeldud. Need olid tavaliselt tugevdatud metallribadega sellistest kohtadest, mis sattusid surve alla võitluses. Odateravikud valati sama kõrgkvaliteedilisest terasest nagu mõõgadki ja neidki oli mitut erinevat tüüpi. Odateravikud võib jaotada kolme põhitüüpi, milleks on sirged , kõverad ja erikujulised odateravikud. Kõige levinum neist oli sirge odatera, mis oli kaheteraline. Valmistati ka erinevaid viskeodasid. Neid kasutasid nii mehed kui ka naised ja neid sai ka kasutada lähivõitluses löökide tõrjumiseks. Seoses sellega, et odasid hakati tegema väga palju ja nende kasutamist õpetati mitmeid kohas, siis mindigi sõjas üle odadele, sest odadel on palju eelisi mõõkade vastu.
Üleminekul sirgelt odaotsalt kõverale on vahepeal nakamaki, mis meenutab naginata’t. Selle tera on idamaise mõõga sarnane, mis oli kolm jalga pikk ning kinnitatud oli lihtsalt pikema käepideme külge. Oli olemas kolme varianti : esimese vars oli pistetud tera tagaküljel olevasse metallaasa, teisel ja kõige tavalisemal oli tera peasse ulatuv alus kinnitatud varre külge ning kolmandal oli alusesse tehtud õõnsus, millesse suruti vars sisse. Naginata sai tuntuks ülima mitmekülgsuse tõttu võitluses ja samuti ka tänu paljudele individuaalkoolidele, mis olid spetsialiseerunud odade võitlusstiilidele.
Kolmas rühm odaotsi oli hämmastavalt erineva kujuga. Paljud neist olid hargneva teraga või oradega, mida kasutati ka vastase tagantpoolt ründamiseks. Näiteks oli ka sirbi taolisi terasid, mida kasutati vaenlase võitlusvõime halvamiseks. Oli ka terasid, mis olid kõverate harkidega ja teravate pootshaakidega, mida kasutati müüril ronimiseks ja ka vaenlase turvise lõhkumiseks.
Oli palju senseisid, kes olid võitluses spetsialiseerunud odade kasutamisele. Oda kogus oma kuulsust ja paljud koolid lülitusid ümber odadele. Erinevad koolid ja õpetajad õpetasid oda võitluskunsti erinevalt. Mõned koolid olid pühendunud ründele, teised löökide blokeerimisele ja enda kaitsmisele. Samuti läksid isegi odale üle ka suuremad sõdalaste rühmad. Isegi klannide vahelised turniirid toimusid odadega. Oda oli sel ajal Jaapanis üks põhilisem relv, mida kasutati sõjas, sest neid oli palju erinevaid ja olenevalt odade tüübist olid nende kasutusalad ja võitluskunst väga erinevad ja laialdased.
Vastavalt odade põhitüüpidele jagunesid nende kasutamiskunst kahte peakoolkonda. Need olid yarijutsu (sirge oda kunst ) ja naginata (kõvera oda kunst ). Mõlemat kunsti praktiseeriti lugematutes stiilides ning olid olemas alavaldkonnad, milles keskenduti nii pikkade kui ka lühikeste odade kasutamisele. Need jagunesid põhitehnikateks nagu torked, löögid ja tõrjed. Niimoodi oli palju erinevaid valdkondi, mida koolid õpetasid.
Feodaalaja keskpaiku jätkati veel odavõitlus kunstiõpetamist treeningsaalides, kuid pilt kui üksikust odamehest, mis oli olnud kunagi tavapärane, muutus aina vähem tavalisemaks. Lõpuks tundus nagu odamehi enam ei olekski . Nüüdseks on säilinud vähesed koolid. Suuremad on Tendo ja Shinkage koolid.