Zimbabwe (0)

Referaat
Zimbabwe
 
Rahvaarv: 12 576 700
Pindala: 390 580 km2
Pealinn: Harare
 
Riik Aafrika lõunaosas, endise nimega Rodeesia. Zimbabwe piirneb idas Mosambiigi, lõunas Lõuna-Aafrika Vabariigi, edelas Botswana ja põhjas Sambiaga. Zimbabwe on poolpresidentaalne vabariik, millel on parlamentaarne valitsus.
Zimbabwe pinnamoes domineerib ulatuslik 700-1200 meetri kõrgune platoo. Selle keskosas kulgeb kirdest edelasse sai kõrgveldi massiiv, mis jaguneb kaheks suureks ahelikuks ning eraldab põhjapoolset Sambesi jõe orgu lõunas laiuvast Limpopo jõe orust. Idas on Inyangani ahelik, kus asub Zimbabwe kõrgeim mäetipp, mis ulatub 2596 meetrini.
Kõrgveldist saavad alguse põhja suunduv Sambesi jõgi, lõunasse voolav Limpopo ja paljud väiksemad jõed. Esimesed kaks suubuvad Mosambiigis India ookeani. Maa suurim järv on Kariba tehisveehoidla. Zimbabwe on kuulus oma looduskaitselade poolest, kus taimi ja loomi suurima hoolega hoitakse. Silmapaistvaim kaitseala on Wankie rahvuspark maa edelaosas. Levinuim maastikutüüp on savann, kuigi idas haljendavad ka mõned troopilised metsad. Kohaliku rikka loomastiku seas kohtame jõehobusid, elevante , kaelkirjakuid, hüääne, lõvisid, impalaid ja palju teisi loomi.
Kliima: troopiliselt palav ja niiske, kuid kuumakraadid on kõrguse mõjul üsna mõõdukad. Keskmine temperatuur on juulis 15,6 kraadi ja jaanuaris 21 kraadi (Zimbabwe asub lõunapoolkeral, kus juulis on talv ja jaanuaris suvi). Kõige rohkem sajab oktoobrist märtsini, lõuna pool on ilmastik vihmasem kui põhjas.
Rahaühik: Zimbabwe dollar ZWD 
Elekter : 220 V, Suurbritannia 3- haruline lapikkontaktidega pistik , Suurbritannia vana 3-haruline ümmarguste kontaktidega pistik
Vaatamisväärsused: Victoria juga koos rahvuspargiga on riigi üks suuremaid turismimagneteid. Victoria Falls rahvuspark on üks riigi kaheksast suuremast rahvuspargist, suurim neist on Hwange rahvuspark. Zimbabwe Mosambiigiga piirnevas idaosas on mäestikuline piirkond, kus asub ka riigi kõrgeip tipp, 2593 m kõrge Mount Nyangani. Samas asuvad ka Byumba mäed ja Ngyanga rahvuspark.
Zimbabwe eripäraks on ka mitmete antiiksete linnade kivist säilmete olemasolu. Tuntuim neist on ilmselt Masvingos olevad Great Zimbabwe säilmed, mis pärienvad Monomotapa impeeriumi ajast. Huvipakkuvad on ka Khami, Dhlo-Dhlo ja Naletale säilmeid.
KES JA MIKS EHITAS SUUR-ZIMBABWE?
 
16. sajandil kuulsid Portugali kaupmehed esimeste eurooplastena sügaval Aafrika südames asuvast hiiglaslikust varametekompleksist, mis näis olevat otsekui tühjusest esile kerkinud . Kuuldused said kinnitust 1867. aastal, kui Ameerika Ühendriikides sündinud Saksa päritolu jahimees ja maadeuurija Adam Renders kogemata varemetesse sattus. Nüüd kerkis hulk küsimusi. Kes rajas need tänapäeval Suur-Zimbabwe nime all tuntud ehitised? Kes seal elasid? Millest sai alguse asula allakäi ja miks see viimaks maha jäeti? Nüüdisaegne arheoloogia on mõnele neist küsimustest vastuse leidnud, kuid veel tänapäevalgi peidab Suur-Zimbabwe endas lahendamata mõistatusi.
 
Suur-Zimbabwe varemed paiknevad 730-hektarilisel maa-alal ja jagunevad kolmeks selgesti eristatavaks osaks – mäekünkal asuvaks nn. akropoliks, suureks ringmüüriks ja tarandikeks ehk nn. oruvaremeteks. Kõik need on ehitatud graniidist, mida saadi lähedal asuvast kivimurrust. Mitmest kivitarandikust koosnev kindlusetaoline akropol kõrgub võimsana oru kohal künka tipus . Kõige muljetavaldavam on ovaalne 245 meetri pikkune suur ringmüür. Ülaservas siksakmustriga kaunistatud müür oli 9,7 meetrit kõrge ja kohati kuni 5 meetrit paks. Orukompleks koosneb hulgast madalamate müüridega väiksematest tarandikest. Suur-Zimbabwe uurijaid on alati hämmastanud see, kui tihedalt on graniitplokid müürideks laotud, ilma et oleks kasutatud mörti. Linna õitsenguajal võis seal elada kuni 20 000 inimest. Kõrgklass elas kivitarandikes, lihtrahva savi ja kruusa segust onnid asusid väljaspool müüre.
Arheoloogid ja ajaloolased on püüdnud aru saada, kuidas niisugune võimas linn sai Aafrikas eksisteerida. Portugali ajaloolane Joao de Barros oletas oma 1552. aastal ilmunud kirjutises, et tegu võib olla Aksumiga, mis piibli järgi on üks Seeba kuninganna linnadest. Teised seostasid linna kullakaubandusega ja leidsid , et see võib olla Oofir, kust Seeba kuninganna Saalomoni templi jaoks kulda hankis. Arvamus, et paik on seotud Seebaga, püsis kaua. Saksa maadeuurija Carl Mauch, kes käis Suur-Zimbabwes 1871. aastal, arvas , et suur ringmüür, mida kohalikud tema sõnul nimetasid mumbahru’ks (suure naise maja), oli ehitatud Seeba kuninganna jaoks.
19. sajandil ei suutnud eurooplased kuidagi uskuda , et Suur-Zimbabwe võinuksid ehitada aafriklased ise. Nii suurt linna “poleks neegrid iial osanud ehitada”, ütles Mauchile Adam Renders. Kui Briti kolonisaator Cecil Rhodes ( 1853 - 1902 ) 1890. aastatel Suur-Zimbabwet külastas, ütles ta kohalikele bantu pealikele, et on tulnud vaatama “iidset templit, mis kunagi kuulus valgetele”. Theodore Bent , kelle Rhodes palkas hoonetekompleksi päritolu uurima , uskus samuti, et selle olid ehitanud valged, kuigi kohtas igal sammul tõendeid, mis kinnitasid vastupidist. Ta leidis hulgaliselt esemeid, nagu keraamiliste nõude tükke, pronksist ja vasest odaotsi, kirveid ja kullatöötlemisriistu. Kõik need sarnanesid bantude valmistatud esemetega. Sellest hoolimata jõudis Bent järeldusele, et Suur-Zimbabwe oli ehitanud “Araabiast tulnud põhjapoolne hõim, kes oli lähedases suguluses foiniiklaste ja egiptlastega”.
Tõde Suur-Zimbabwe päritolu kohta hakkas selguma tänu arheoloog David Randall-McIverile. 1906. aastal teatas ta, et kompleksis asunud saviehitised olid kõigis üksikasjus kaheldamatult Aafrika päritolu ja pärinesid ajajärgust, mis mujalt pärit esemete järgi otsustades paigutub üldjoontes keskaega. Seda seisukohta kinnitas tema kaasaegne arheoloog Gertrude Canton- Thompson , kes määras Suur-Zimbabwest leitud sissetoodud esemete valmistamise ajaks 13.-15. sajandi. Ta leidis ka hulga esemeid, mis ilmselgelt olid valmistatud kohapeal. Canton-Thompson kaevas kuni aluskaljuni välja  ning leidis igas kihistuses Aafrika-pärase elu jälgi. Suur-Zimbabwe ei olnud antiikaegne linn. Ka ei leidunud mingeid tõendeid selle kohta, et linna ehitajad ja elanikud oleksid olnud valged.
1960. aastatel radiosüsiniku meetodil tehtud dateerimine näitas, et akropol oli ehitad 1250. aasta paiku, suure ringmüüri sees asuvad ehitised 14. sajandil ning välismüürid ja orukompleks veel pisut hiljem. Selle koha, kes Suur-Zimbabwe ehitas, täiesti ühest vastust pole leitud. Tunnustatuim seisukoht on, et need olid šonad, tänapäeva bantude esivanemad. Zimbabwe nimigi arvatakse olevat lühend šonakeelsest väljendist dzimba dza mabwe (kivist majad).
Küsimusele, mis otstarbeks Suur-Zimbabwe ehitati, pole lihtne vastata. Omal ajal arvati, et linn oli rajatud rikkaliku kullakaevanduse lähedusse. Kuid enamik Suur-Zimbabwe väljakaevamisel leitud kuldesemeid asusid ülemistes kihtides, mis viitab sellele, et kohalik kuld sai oluliseks alles hulk aega pärast linna ehitamist. Sellegipoolest võib kuld olla mõistatuse võtmeks. Üle 200 aasta oli Suur-Zimbabwe tähtis sõlmpunkt kaubateel, mis kulges linnast kaugemal lõunas asuvaist kullakaevandustest Mosambiigi ranniku sadamatesse, kus Aafrika kulla ja elevandiluu vastu saadi Araabiast ja Kaug-Idast pärit kaupu. Suur-Zimbabwe varustas rannikul paiknevaid asulaid ka tinast, vasest ja rauast esemetega. Tõenäoliselt oli selle linna valitsejal piisavalt võimu, et nõuda piirkonna väikematelt pealikutelt tribuuti – kaupades makstavaid makse. Kui esimesed uurijad oletasid, et suure ringmüüri ehitistes võidi sulatada kulda, siis nüüd arvatakse, et see oli kuninga elupaik, võimalik, et ainuüksi valitseja naise päralt.
Valitseja ise oli pooljumal ja Suur-Zimbabwe arvatavasti ka usuline keskus. Sageli nimetataksegi suurt ringmüüri templiks. Müüri sees seisab mitu torni. Neist üks – koonustorn – näeb välja nagu hiigelsuur mesilastaru. See on umbne ehitis ja näib, et tal pole olnud mingit praktilist otstarvet. Võimalik, et see kujutas sümboolset viljakuivatit, mis pidi tooma suuri saake ja jõukust. Iidsetest aegadest saadik on šonadel olnud kombeks jumalatelt vihma ja rikkalikku viljasaaki paluda, ning tõendid näitava, et sellekohaseid rituaale korraldati Suur-Zimbabwes veel kaua aega pärast seda, kui linn 15. sajandi lõpul suuremalt jaolt maha jäeti.
Teise teooria järgi oli linna vaimseks keskuseks mitte suur ringmüür, vaid hoopis akropol. Akropolis asusid altaritaolised kivikõrgendikud ning 30 graniit- ja steatiitkuju. Võib-olla kujutasid sammaste otsa asetatud skulptuurid kunagiste valitsejate vaime ja kuulusid esivanemakultuse juurde. Kujude suur hulk näitab, et neil võis olla usutseremooniates keskne roll.
16. sajandi aluseks oli Suur-Zimbabwe maha jäetud. Taas oskavad ajaloolased vaid oletada, miks see nii läks. Ümbritseva savanni vaene pinnas ilmselt ei talunud sellise koormusega põluharimist, nagu linna elanikkonna toitmiseks vaja oleks läinud. Seega võisid toiduvarud ammenduda ja asukad olid sunnitud mujale rändama. Teiseks teguriks olid kahtlemata põhjapoolsete aladega peetavas kaubavahetuses toimunud muutused ning naaberriikide Torwa ja Mutapa esilekerkimine.
Millised Suur-Zimbabwe allakäigu põhjused ka polnud, igal juhul kuulub see maailma põnevaimate kadunud tsivilisatsioonide hulka. Need suurejoonelised varemed annavad tunnistust tõsiasjast, et vastupidiselt eurooplaste kauaaegsele seisukohale ei olnud Aafrika mingil juhul mitte üksnes “must manner ”, müütide ja legendide maa.
Kasutatud kirjandus:
Robert Stewart Ph. D., Clint Twist, Edward Horton “Ajaloo saladused ”
Maailma ajalugu
www. luxury -african- holidays .com/zimbabwe.htm
Internet