Nõukogude Liit - 1919 - 1991 (0)

KULTUURILUGU I - 2
Nõukogude Liit - 1919 - 1991
Eksami teemad:
- Nõukogude ajastu periodiseerimine. Kronoloogia ja ideoloogia seosed.
- Poliitökonoomilised ja ideoloogilised põhialused ( materialism , ateism ), mis kujundasid sotsiaalse käitumise norme ja kunstikaanonit.
- Ajaloo käsitlus. Kultuuripärandi presentatsioon nõukogude ajastul.
- Nõukogulik tunnetusteooria, kunsti "peegeldusprintsiip". Sotsialistliku realismi doktriin .
- Ideoloogilised põhimüüdid, (arhetüüpiliste mudelite interpretatsioon sotsialistlikus realismis).
- Verbaalsuse-ikoonilisuse suhted nõukogude kunstis. Rituaal. (Toetudes Papernõi'ile, + tema opositsioonid)
- Sajandi alguse filosoofilised ja esteetilised otsingud, utopistlikud ideed, 'uus kunst ', avangard .
- Juhikultus .
Kohustuslik kirjandus:
- Boris Groys " Stalin -stiil" (Akadeemia 1995 2-5)
- N. Berdjajev "Vene kommunismi lätted ja tähendus" (Akadeemia 1989-1990)
- J. Undusk "Stalinismi maagilised ja müstilised märgid" (" Maagiline ja müstiline keel")
Soovituslik kirjandus:
- G. Grass " Seitse teesi demokraatliku sotsialismi kohta" (Akadeemia 1990 4)
- Nigol Andresen "Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail"
- Ilmar Laaban " Formalism kirjanduses kui sotsialistliku realismi vaenlane "
- P. Pavlenko "Õnn"
- A. Jakobson "Elu tsitadellis"
- Ilf ja Petrov "12 tooli"
- M. Bulgakov "Saatuslikud munad"/"Koera süda"
Nõukogude kultuur on väga mitmekihiline ja keeruline uurimisteema. Ajaliselt ja ruumiliselt oli see väga konkreetselt isoleeritud. See on väga müüdiline, nimed on seal väga olulised (palju asju nimetati ümber, kõikvõimalikke asju nimetati, valitses pärisnimelisus). Kujunesid oma pühakud ja kangelased. Nõukogude mõtlemist on nimetatud ühe ajupoolkeraga mõtlemiseks, kuna idealismi eirati ja järele jäi ainult materialism. Arvatakse, et peamine nõukogude kirjanduse vool oli sotsialistlik realism , aga tegelikult on seda järgivaid teosed suhteliselt raske leida. Reaalne kirjandus erineb doktriinidest. Seni on nõukogude ajastut kirjeldatud läbi utoopia ja antiutoopia . Vene utopistlik mõtlemine on pärit 19. sajandist. Lotman väidab, et katkestused ja järsud piirid on vene ajaloos väga olulised, vene areng ongi toimunud läbi nende.
Revolutsioon on kolmanda riigi loomine Venemaal - esimene oli Moskva riik, Peeter I riik teine. Oluline sel ajal oli utoopiline mõte, paljus toetuti religioossetele filosoofidele. Ehitati utoopiat, saavutati antiutoopia. Tulemus oli küll ainult vaheperiood üleminekul kommunismile (see pidi saabuma aastal 1980J) Utoopia sellepärast, et tegemist oli projektiga, mis pidi valmis saama ja aja peatama. Elati tulevikus, oleviku võis kuidagi homse nimel välja kannatada. Ajas liiguti edasi viisaastakute kaupa (suured sammud nagu). Viisaastakutel olid nimed, mõnikord ka üksikaastatel. Muide, viisaastakuplaan tuli täita nelja aastaga.
Kogu maailma ajalugu vaadeldi kui sotsialistliku revolutsiooni ajalugu. Kogu eelneva ajaloo väärtus seisnes selles, et see viis välja sotsialistliku korra kujunemiseni. Teleoloogiline ajalugu siis.
Aja liikumine oli üsna oluline muidu. Sellega seoses on palju utopistlikku kirjandust. Tähelepanuväärne oli uue kalendri kasutuselevõtt revolutsiooniga seoses, uus kord võrdus uue ajaga . Muudeti (lihtsustati) keelt, keele mõttes sai rohkem lubatuks. Tekkis 'uue keele' idee (novojaz). Palju hakati kasutama sõnaosi uute ühendsõnade moodustamiseks. Paljud traditsioonilised väljendid said uue tähenduse. Kirikupühad jäeti kalendrist välja, lisandusid proletariaalsed pühad. Kõik elukutsetega seonduv oli järsku väga oluline. Kirjandusteostelt nõuti proletariaalset sisu ( kusjuures oli oluline kajastada erinevaid ameteid, et nende esindajad ei solvuks) ja õnnelikku lõppu (traagikat ei tunnistatud, isegi kui kõik surma said, ei olnud see traagiline, sest nad surid tuleviku õnne nimel). Seda suhtumist on nimetatud holistlikuks utopismiks, see oli suunatud ühiskonna kui terviku muutmisele (see sisaldas endas ettearvamatut tegelikult). Muutmisele kuulus ka inimene, kasvatus sai väga oluliseks. Teadvust püüti mitut moodi muuta. Ümber pidid sündima talupojad (kes olid küll töölised, aga samas ka omanikud) ja intelligents . Utopistlikku kirjandust on palju mõjutanud Wells ja tema ajamasina idee. Unistati kiirelt ja kohe õndsasse tulevikku jõudmisest.
Aastal 1929 toimus palju muutusi, selles mõttes tähelepanuväärne. Sellega lõppes revolutsiooniline käärimise ajastu ja kehtestati tugev kontroll kultuuri üle. Kõige puhtam nõukogudelik aeg olid 30-ndad ja 40ndad aastad, varasem oli tervenisti selle kujunemine, hilisem selle lagunemine.
Revolutsiooni paatos seisneb liikumahakkamises. Peale seda algasid mitmed liikumised, näiteks emigratsioon , Euroopas tekkis mitmeid vene kirjanike ühendusi: Berliinis oli kultuuriline ja kirjanduskeskus, Pariisis rohkem ideoloogiline keskus. Tsvetajeva ja Jakobson elasid Prahas näiteks. Emigreerunutest läksid väga vähesed tagasi. Teine emigratsioonilaine oli peale Teist Maailmasõda ja kolmas 70-ndatel (1972 lubati juutidel emigreeruda). Kirjanduse paremik kolis eksiili. Kui Venemaal kellegi loomingut ei avaldatud ja kirjanik lasi selle Läänes avaldada, pidi ta ka ise lahkuma . Suurem osa venelastest läks Ameerikasse. Poliitika tõrjus välja osa oma loovast potentsiaalist ja vaesestus seeläbi.
Hoogustus urbaniseerumine, mis oli samuti mõneti ühesuunaline liikumine. Seda nimetati tihendamiseks (rahvale eraldati elamispinda, tekkisid ühiskorterid, palju uusi linlasi ei osanud üldse uues keskkonnas elada). Paljud aga asustati ümber maale. Kusjuures uued linnaelanikud ei osanud keskküttega korteris elada ja linnast maale saadetud inimesed ei teadnud midagi maaelust. Seda nähtust kutsuti hiljem laoseks (kaos).
Tekkis uus ideoloogia - 'euraaslus'. Väideti, et revolutsioon, mis pani massid liikvele, on toonud venelased tagasi oma olemuse, rändrahvusluse juurde. Olulisemad esindajad oli Pilnjak ja Plodonov. Kultuuris muutus oluliseks turaani ehk türgi element, mis on tugevalt seotud rändamisega. Arvati, et kuna Venemaa ühendab Ida ja Läänt (kuulub ühtaegu nii Euroopasse kui Aasiasse ), on tal eriline roll ja missioon (ja sealt ei ole maailmarevolutsiooni ideed kaugel). Ka Nikolai Trubetskoi oli euraaslusega seotud.
Sellega seoses sai kirjanduses oluliseks tee kujund. See idee saab alguse juba Tðehhovist - jutustuses "Mõrsja", kus vastandub korrastatud, turvaline perekeskne elu (lavastatus) ja tundmatusse teele minek koos maailmast lahtiütlemisega ja unistuste jahtimine. Sama motiiv esineb ka "Kolmes ões". Tðehhovi tekste loetakse eeltekstideks teelemineku laiemale poetiseerimisele. Teel olemine või teele minemine on seega nõukogude kirjanduses väga levinud. Nt Sorafimovitði " Raudne vool", kus vool haarab kõiki ja teeb kõik õnnelikuks (ka metalli kujund on väga oluline).
Teede ehitusega oli muidugi nali sealkandis. Ideeliselt oluline, kuna võimaldas nagu liikumist. Ehitati kiirelt ja räpakalt, näiteks raudtee igikeltsale. Paradoksaalne on see, et kõrvuti liikumise paatosega olid suur osa inimesi sunnismaised ( maarahvas sai passi alles peale Teist Maailmasõda) ja teisitimõtlejad vangistati laagritesse (ümberkasvatamiseks). Hiljem saab Stalini-aja metafooriks Venemaa kui üks suur laager.
Tee kujund muutub ajas, eriti peale Teist Maailmasõda. Siis ilmub hulk noori kirjanikke (Näiteks Aksjonov), kes kõik hiljem emigreeriti. Nõukogude kirjandusse tekib uus, ebatüüpiline kangelane - enda tee otsija, isade traditsioonist lahtiütleja, äramineja (üks taoline võimalus olid geoloogilised ekspeditsioonid). 1960-ndatel tekib selline omamoodi romantika, mis on isegi rohkem seotud Tðehhovi paatosega. See põlvkond ei leppinud nende jaoks korraldatud maailmaga. Üks oluline tõukejõud olid Ungari sündmused 1968 e. Praha kevad. 1960-ndatel oli järsku väga palju võimalik. Sula algus oli umbes 1956.
1970-ndatel tekkis uus slavofiilsus - 'uus-pinnaseideed'. Tõstatatakse külaideed, juurte probleemiga seoses. Sõna 'tee' saab negatiivse tähenduse. Nikolai Rasputin oli üks selle ideoloogia olulisemaid esindajaid. Esile kerkis palju Siberi kirjanikke, Rasputin kaasa arvatud. Ta väitis, et inimene olevat end teele ära unustanud. Oluliseks saavad püsivad väärtused - kodu jm. Teel elav inimene saab juurtetuse sümboliks. Ollakse tugevalt progressi idee vastu.
Valdavaks saab mõte, et nõukogude kultuur käib mööda suletud ringi. Grossmann ( juut muide) kirjutas Teisest Maailmasõjast midagi "Sõja ja rahu"-laadset 1950ndate lõpus - "Elu ja saatus", kus sõda on vaadeldud läbi erinevate inimsaatuste. Käsikirjad võeti ära ja trükimasin ka. Süüks pandi see, et ta osales juudi rahva kannatuste raamatu koostamisel. Selline kirjanduse ära keelamine tegi võimalikuks mitme võltspaatosega kirjaniku hindamise, näiteks Simonovi.
Ainus eesti keelde tõlgitud Grossmanni raamat "Kõik voolab" väidab, et Venemaa saatuseks on demokraatia lävele jõudmine ja sealt tagasipöördumine. Mittevabaduse ring. Ta röövib nõukogude ajalt erakordsuse. See raamat ilmub muidugi alles 1980-ndate lõpus. Venemaa ajaloost kui ringist on kirjutanud ka Pjetsuhh, kes küsib, miks venelased on teetud (bezputjobõje).
Levinud on kinnistunud seisukohad selle kohta, mis sai aluseks nõukogude kultuurile . Üks selline on, et nõukogude kultuur saab alguse avangardist ja on tegelikult realiseerunud avangard. Selles on ka tõtt, sest avangardistlik kunst sai osaks totalitaarsest kultuurist (õigemini viimane kasutas avangardi paatost ära). Rääkida võib 20ndate lõpu ja 30ndate alguse avangardi taltsutamisest.
20ndatel aastatel tekkis rühmitus, mis nimetas end biokosmistideks ja kes toetus Fjodorovi filosoofiale. Fjodorov oli religioosne, aga sellest hoolimata peale revolutsiooni populaarne . Ta kirjutas looduse ja inimühiskonna sisemisest amoraalsusest, mis väljendub selles, et ühed on toiduks teistele ja ühtede sünd on seotud teiste surmaga. Usub, et surma on võimalik võita. Surelik maailm tuleb kujundada surematuks kosmoseks. Väga eriline, sest kõik filosoofid on sinnani surma tunnistanud, isegi need, kes kõike muud eitavad. Samas väga aktivistlik, väljendab suurt usku inimese teadvusesse ja mõttevõimesse. Samas ei ole üldse agressiivne, on ainult kõige selle vastu, mis inimese hinge surmab. Usub tehnika arengusse ja on oma elustamisidees väga materialistlik (usub, et tehnika areneb nii kaugele, et surnud molekule saab ellu äratada). Biokosmistide manifestis esinevad sarnased ideed. Üldse on kosmism sel ajal väga oluline. Üks põhiideid oli see, et Maale tuleb anda olulisem koht planeetide hulgas, st et tuleks muuta Maa teekonda. Teiste planeetide liikumisse sekkuda ei oleks negatiivne, sest ka kosmilises elus tuleb olla aktiivne osaleja. Kusjuures üldiselt olid nad väga haritud. Sügaval olid need õpetused religioossed.
Vanade väärtuste ammendumine tekitas Venemaal kriisi, oli vaja leida uued väärtussüsteemid. Nietzsche räägib vanadest käsulaudadest, mis tuleb välja vahetada. Põhiline oli moraalikriis. Jumal on surnud, st et kõike võib teha (Jumal suri kaastundest inimeste vastu muide). Nietzsche mõjutas eriti nn 'vanu sümboliste'. Teine oluline moment on nn 'üliinimese kontseptsioon '. Loobuti enda allutamisest millelegi. Selline vabanemine laieneb ka kunstile - 'kunst peab olema eneseküllane'. Kunstnik on jumala kõrval, loob oma maailma, tal on eriline missioon. Ilmneb eriline usk sõnasse. Kunstnikku vastandatakse pööblile. Eriline Kristuse- eelse ajastu poetiseerimine, pöördutakse antiigi väärtuste poole.
Sajandivahetusele omane lõpu tunnetamine ja millegi uue lootus tähendas, et kõik pidi vahetuma. Lõpp ja algus olid üksteisele väga lähedal. Uus algus oli oodatud, aga ka hirmutav. Kõlapinda leidis ka Nietzsche õpetus Dionysosest: 'tragöödia sünd vaimust ', mida samastatakse veneliku stiihiaga. Poetiseeriti dionysoslikku - tundelist, joovastuslikku. Olulised olid ka erinevad antinoomiad, nt kaos ja kord, aga Nietzsche ei kandnud neid üle ajaloole nagu venelastel kombeks oli (Dionüüsosliku ja apollonliku antinoomia kannavad Ivanov ja Mereðkovski üle Ida ja Lääne vastandusele.), samuti puudub tal dionüüsosliku paatose massiliikumine. Nietzsche oli pigem individualist, luges masse nõrkade pelgupaigaks ja kohati isegi hoiatab masside eest. Räägitakse Venemaast kui noorest kultuurist ja vaevamata kultuurimälust.
Näiteks veel Bloki " Humanismi häving" väidab, et 19. sajandiga lõppevat humanismi ajastu, viimasteks kandjateks nimetab Goethet ja Schillerit. Lõpu kuulutajaks olevat Wagneri muusika , millega iseloomult seostub vene revolutsioon (sügav, ürgne, massiline ). Iga revolutsiooni põhiaspekt olevat pöördumine Looduse poole. 19. sajand pihustas kultuuri: see murenes, kadus ürgsus. Uus liikumine tõotavat uut sünteesi uuelt aluselt . Vene revolutsioonis kõlavat noore rahva muusika (metsik koor), vastandub lääne tõest ja headusest ja ilust kõnelevatele viisidele (humanistlikule muusikale ). See revolutsioon oli antihumanistlik. Blok arvas ka, et see humanistlik kultuur ei puudutanud masse, oli pigem elitaarne . Uue kultuuri loovad massid enda jaoks. Assotsiatsioon - lumetuisk. Toimus ka vaimne revolutsioon.
Idee revolutsioonist kui Venemaa hukust tuleb lühikese aja pärast ka.
Solovjov räägib jumala-inimesest. Loomingus esineb tulevikuootus, kus vaimses maailmas peaks realiseeruma jumalik . See idee on nooremaid sümboliste palju mõjutanud. Teoses "Lugemisi inimkonna ideaalist" esitab tulevikulootusi ja räägib inimese eetilisest seisundist ja selles suhtest ülejäänud maailma. Ida ja Lääne äärmused olevat mõlemad traagilised. Idas ei maksa üksikisik midagi, läänes on inimesed egoistid. Venemaal on kahe maailma vahelise alana eriline seisund.
20. sajandi kunstis otsitakse sünteesi. Näiteks teatris katsetatakse valguse ja muusikaga (sünkretism). Usuti , et kunst suudab maailma mõjutada, usuti iluideaali.
Sümbolismile on omane tulevikku suunatus ja romantilisus. Olevikku ei väärtustata. Maailmavaade on dualistlik, argimaailm on oluline ainult seoses ideaaliga (mille poole peab püüdlema), ettekujutus maailmast on vertikaalne. Sümbolism on mõneti keskaegne, selles on teatavat irratsionaalsust ja müütilist mõtlemist. Hakatakse rääkima uues Jeruusalemmast, selle kujundid kantakse vene konteksti üle. Sümbolid on olulised, kultuur on sõnakeskne. Isegi maalikunst ei saa läbi ilma sõna kujutamata.
Futurismist kasvas orgaaniliselt välja nõukogude kultuur. Tekkis absoluutselt uus, tulevikukunst. Iseloomulik - uue-kunsti-paatos, vana eitamine, pärandist/traditsioonist ärapöördumine, skandaalsus. Õigupoolest oli see 'kõrvakiil ühiskondlikule maitsele'. Sõna või keel ei ole midagi müstilist (vastandusena sümbolistidele), sõna on lihtsalt kunstniku materjal. Usutakse kunstniku vabadusse allutada vana keel ('me lõhkusime süntaksi') ja luua midagi uut. Üldse valitseb uue kultus . Agressiivsus aja suhtes. Usuti, et sõna abil tuleb luua sõnas uus maailm ja siis reaalsust muuta.