BORIS GROYS "STALIN-STIIL" (0)

BORIS GROYS " STALIN -STIIL" - kokkuvõte (1/4)
Akadeemia 1998 2-5
Sissejuhatus: kuidas historiseerida stalinlikku kultuuri
Bolðevistlik maailm pidi tulema parem, õiglasem ja ilusam kui eelmine . Kogu maailm tuli allutada ühele instantsile, mis korraldaks kõike. Partei juhtkonnast sai kunstnik, kelle materjaliks oli maailm.
Descartes tahtis ka maailma muuta, aga tema otsustas alustada oma mõtete korrastamisest. Marksism kuulutas aga, et mõtlemise muutumine käib keskkonna muutumisega kaasas. Huvitav, kuidas uut maailma loob mõistus, mis on loodud vanade olude poolt? Seega peab uue maailma loomine olema puhtalt kunstiline ehk irratsionaalne . Valitseja eristub tavainimesest sellepärast, et suudab võimu tõttu näha tervikut , järelikult iga kriitika tema aadressil on lihtsalt rumala mõistuse (vanade tingimuste mõjutatud või lihtsalt ühekülgne) väljendus.
Läänes uus kord ei võitnud, sest lääne revolutsioon hindas traditsiooni ja tulemuseks oli uute elementidega vana kord. Venemaal tekitas läänest päritud revolutsiooniline ideoloogia traditsioonide vastu ainult tülgastust. Vana assotsieerus alaväärse ja mahajäänuga. Sellepärast oli 19. saj Venemaa väga vastuvõtlik ka uutele kunstivormidele, see võimaldas suhtuda Läände kui mahajäänusse. Paradoksaalne on see, et marksistlik revolutsioon leidis aset tehniliselt ja kultuuriliselt mahajäänud maal. Tegelikult oli esteetiliselt Venemaa revolutsiooniks valmis.
Klassikaline vene avangard on Läänes tänapäeval tunnustatud, stalinismiaegsesse sotsialistlik realismi suhtutakse aga kui tsensuuriaparaadi sünnitisse. Ametlikult on need kaks kunstiliiki võrdsed (mõlemad kättesaamatud). Hulk stalinismiaegset kusnti lõhuti hiljem, kuid Stalini-aegse sotsiaalrealismi nõuded on ikka veel doktriiniks nõukogude kunstile. Uued tõlgendused kuulutatakse vanale algselt omaseks.
Sotsialistliku realismi puhul tekib ka küsimus, kas on ikka tegemist kunstiga. See lähtub veidi naiivsest 20. sajandi suhtumisest kunsti, sest võimu kaunistavat kunsti on varemgi esinenud , seda varasemat aga ei panda pahaks.
Võimutahe on kunstniku ja ühiskonna vahelise konflikti allikaks. Kunstniku tunnustamine on ühtaegu nii ühiskonna võit kui lohutusauhind kunstnikule. Kunstniku tegelik võit kutsub esile ühiskonna meelepaha ja soovi ta kangelaste hulgast välja heita. Sotsialistlik kunst on seisuses, mille poole algselt avangard püüdles - olla väljaspool kunstiajalugu ja muuseume .
Kuna sotsialistlik kunst on seega avangardi alternatiiv , säilitab ta oma virulentsuse (nakatavuse) ja seda tuleb historiseerida tänapäeva postmodernse loogika järgi, mis ei tunnista kunsti õigust olla virulentne.
Teooria: 30.-40.ndate aastate kunst oli lihtsalt traditsionalistliku massimaitse peegeldus (vastuolu: loosungiks oli "õppida klassikutelt'), vastuolu tõttu räägitakse sotskunstist kui kitðist ja nurjunud naasmisest. Tulemusena lähetatakse sotsialistliku realism mittekunsti alla. Tegelikult rahva tõeline maitse sel ajal ei avaldunud, sotsialistlik realism ei huvitanud kedagi (oma koolmeistritooni ja elukauguse tõttu). Muidugi ei tulnud mingit kriitikat ka. Sotsialistlik realismi ei loonud massid, selle lõi masside harimiseks avangardikogemusega eliit , kes oli avangardiloogika tulemusel usku vahetanud. Rahva maitsega polnud seal midagi pistmist. Sotsialistlik realismi põhimääratlused töötati välja keerukatel väitlustel, kus vale lause võis elu maksma minna…
Pööre sotsialistlik realismile oli osa euroopaliku avangardi tolleaegsest arengust. Paralleele esineb paljude erinevate kunstivooludega. Seda eristavad radikaalsed juurutamismeetodid ja stiiliühtsus (saavutatud viimase abil). Sellega teostati avangardi unistus - kogu ühiskondlik elu korraldati ümber samades kunstivormides; kuigi mitte nendes, mida avangard oleks eelistanud.
Peale Stalini surma need vormid lagunesid ja sündis nüüdne keskpärane ja eneseusalduseta nõukogude kultuur, põhisuunaks neotraditsionalism (toetub 19. saj kogemusele, aga ka näiteks Ahmatovale ja Bulgakovile). Selle raamides on utopism eksitus . Seega kaasaegne määratlus avangardi ja sotsialistlik realismi kohta oleks "nihilistlik sortsitsemine". Nõukogude Liidus on need mõlemad tabu, nagu häbiplekk. Sealjuures suruvad neotraditsionalistid peale uut kaanonit - usuvad, et on tabanud mineviku tõelise vaimu (avangard uskus, et on leidnud tuleviku tõelise vaimu). Nad on avangardistide peale võimuiha pärast pahased, aga ise tegelikult tahavad sama (lihtsalt erinevates (vanades) vormides ühiskonda ümber kujundada).
Nõukogude postmodernistlik kunst on vähemal või rohkemal määral neoavangardistlik. Tekkis Moskvas 1970-ndate alguses. Seda nimetatakse "sots-art'iks (sotsialistlik realism + pop-art). Selle esindajad püüdsid seista ametlikust kultuurist väljaspool, aga peegeldasid selle struktuure. Kasutavad tsiteerimist ja teadlikku eklektitsismi. Konfronteerivad semiootilisi ja kunstisüsteeme. Seega kuulub 70-80-ndate euroopa ja ameerika kunsti postmodernistliku esteetikaga ühisesse voolusängi. "Sots-art'i erijoon on see, et ta seisab silmitsi mitte kommertsliku kunsti, vaid sotsialistliku realismiga (see on tegelikult ka kommertslik, kuigi peaaegu - nimelt müüb sunduslikult ideoloogiaid). Sotsialistlik realism pani visuaalse kitði kandma elitaarseid ideid - ületas lõhe kitði ja elitaarse vahel.
Postmodernism tekkis reaktsioonina modernismi lüüasaamisele. Ütles lahti individuaalsest loomingust ja läks üle tsiteerimisele (mängis kommertskultuuri valmisvormidega). Varem saavutati kunstiideaali puhtus uute isikupäratute ja "arusaamatute" vormide otsimisega ( turg võttis selle omaks ja õhutas takka), nüüd pöördub kunstnik hoopis triviaalse poole. Postmodernism on uus võimutahtele vastu panemise vorm.
Nõukogude Liidu sots-art tekkis modernismi võidu tingimustes, ei loonud enese kohta illusioone. Teadvustab, et kunstikavatsus on ikkagi võimule suunatud. Lääne kunstniku turg on Nõukogude Liidu kunstniku võim, sellele ei saa end vastandada. Nõukogude valitsejates on kunstniku alter ego. Sots-art'i kunstnikud ei salga, et nende kunstipraktika algläte on kunstilise intensiooni ja võimutahte samasus . Demonstreerivad seni varjatud olnud sugulust.
Selle kirjatöö ülesanne on seletada ja interpreteerida stalinismi kunstieksperimenti ja selle reflekteerimise kogemust. Stalinlikku kunsti vaadeldakse enne avangardi ja siis postutopismi/sots- arti raamides. Ajaloofakte ei kirjeldata, sest need on ainult evolutsiooni sümptomid. Historiseerimine tähendab püüet teha kindlaks kontseptuaalne skeem stalinistliku kultuuri evolutsiooni mõistmiseks. Omamoodi kultuuriarheoloogia - tuleb arvestada kultuuripiire, püütakse seletada paradigmade vahelduvat mehhanismi. Kunstivoolude juures ei ole oluline mitte kunstitoodang, vaid enesetõlgendus. Tänapäeva kohta käivas osas antakse ettekujutus postutopistlikust kunstipraktikast.