Tervis kui väärtus ja heaolu allikas (0)

Sotsiaaltöö Instituut
Tervis kui väärtus ja heaolu allikas
Essee
Koostaja : Ants Ivask
Rühm: TK-2kõ
Juhendaja : MD, PhD Ene Lausvee
Tallinn 2013
Eesti viie tervema riigi hulka!
 Viimase riigikogu valimiskampaania päevil olid poliitikute lubadused valdavalt seotud majanduskasvu, vilja, rahamägede liigutamisega. Valimistel enim hääli saanud erakonna praeguses ajas mõnevõrra irooniliselt kõlav loosung võttis mäletatavasti suuna viia
Eesti 15 aastaga viie Euroopa jõukama riigi hulka.
«Eesti inimarengu aruande 2008» (EIA) tutvustusel kõlas korduvalt üleskutse, et poliitikud võiksid sotsiaalteadlaste ülevaateid tähelepanelikumalt lugeda ja ettepanekuid arvesse võtta. Kui mõistame riigi tasandil tervislike eluviiside vajadust ja meil on ka juba eeldusi positiivseteks arenguteks, siis miks mitte seada lennukaid sihte. Näiteks – viia Eesti hoopis viie tervema rahvaga riigi hulka? Ehk võiks see olla kauaotsitud ühine suur eesmärk?
Enne kui süveneda teemasse tervise väärtustamise seisukohalt võtan lühidalt lahti kirjutada, mida endast kujutab üldse heaolu erinevaid nüansse arvestades.
Heaolu on üks keskseid teemasid, mille tegureid defineerides ja hinnates püütakse välja
selgitada inimeste nii individuaalne kui kollektiivne heaolu. Eristada saab materiaalset,
mittemateriaalset, sotsiaalset, vaimset heaolu, mis kõik hõlmavad üldise heaolu mõiste eirinevaid aspekte.
Mina võtan lähema vaatluse alla tervise kui heaolu võimaliku allika.
L.E.Harrisoni ja S.P. Huntingtoni (2002) väitel on heaolu indiviidi, grupi või riigi võime pakkuda peavarju, toitu ja materiaalseid hüvesid, mis lubavad inimestel elada head elu vastavalt nende enda määratlusele. Heaolu aitab avardada ruumi inimeste südametes ja arvamustes, et nad saaksid elada emotsionaalselttervet ja vaimset elu vastavalt oma eelistustele, ilma et peaksid eluks vajalike materiaalsete tingimustepärast iga päev muret tundma.
Tihti mõistetakse heaolu all vaid materiaalseid võimalusi ja tingimusi, ehk siis oluline on tarbitavate toodete/ teenuste olemasolu, nende hulk ja kvaliteet. Samas näitavad uuringud, et teatud materiaalsete võimaluste olemasolu piirist alates ei mängi nende võimaluste kasv enam nii olulist rolli inimese heaolutõusus.
Et seda vastuolu selgitada, tuleb vaadelda heaolu mõistet laiemalt ning lisada materiaalsete
tingimuste juurde ka väärtused, elukvaliteet ning võimalused.
Mõistet "heaolu" võime vaadelda ka kui hüvangut, rikkust ja rahulolu - kui inimeste üldist heaoluseisundit, mis euroopaliku kultuuri traditsiooni põhjal põhineb heal tervisel, mugavatel elutingimustel, isikuvabadusel, ohututel töötingimustel ja tagatistel tööpuuduse juhuks.
Elukvaliteedi üheks oluliseks indikaatoriks on inimeste endi poolt hinnatud tervislik seisund ja füüsiline heaolu. Tervist loetakse nii elukvaliteedi aluseks kui eelduseks .
Tervis on füüsilise, sotsiaalse ja vaimseheaolu tervisemõjurite toimel muutuv seisund, mitte ainult haiguste ja puuete puudumine.
Tervis ei ole elamise eesmärk, vaidigapäevase elu vahend, positiivne mõiste, mis toonitab sotsiaalseid ja individuaalseid ressursse ning füüsilisi võimeid. Lisaks spetsialistidele tähtsustatakse tervisekäsitlusele avalikku arvamust, kuidas tavaline inimenetunnetab oma tervist ja mis on talle seejuures tähtis.
Näiteks keskealised ja vanemadinimesed, eriti naised, peavad tervise aspektist oluliseks eelkõige psühhosotsiaalset heaolu ja sotsiaalseid suhteid. Noored ja mehed tähtsustavad seevastu enam füüsilist tervist. Vanemaealised nimetavad tervise märksõnana energiat ja vitaalsust, krooniliste haigustepõdejad vaevustevaba seisundit /haigusepuudumist jms.
Heaolu on väga laialdaselt ja erinevates tähendustes kasutatav termin, mille sisu sõltub kasutamise kontekstist. Eri definitsioonide ühise joonena võiks siinkohal välja tuua vaid viite inimese „ heale olemisele“.
Probleem on keeruline, kuna heaolu alla annab mahutada vägagi erinevaid komponente vägagi erinevatest valdkondadest. Saab rääkida näiteks materiaalsest, sotsiaalsest jaemotsionaalsest heaolust. Seejuures pole üheselt selge, kes hindab olukorda (objektiivne versus subjektiivne heaolu). Tuleb rõhutada,et heaolu all ei saa mõista ainult inimesevajaduste rahuldatust.
Üldjuhul peetaksegi heaolu all silmas inimese põhiliste vajaduste rahuldatust ning võimalust oma eluseesmärke püstitada ja nende poole püüelda.
Lisaks heaolukäsitlustele tuleks kindlasti vahet teha individuaalsel ja sotsiaalsel heaolul. Sotsiaalsest heaolust rääkides tuleks tingimatata mainida ka avaliku toetuse ulatust,
mis on mõeldud inimesi teatud kindlates riskitingimustes (näiteks lapsepõlv, haigused, vanaduspõli, töötus) kaitsma.
Tuleb tunnistada, et termini „heaolu“ juures on palju segast, mitte alati ei vaevu kasutajad seletama selle spetsiifi list sisu, ka haaratakseheaolu konstrueerimisse komponente, mis on vastuolulised ja/või mida pole võimalik empiiriliselt kontrollida.
Sotsiaalteaduslikes uurimustes on heaolukontseptsiooni defineerimisel ilmselt ühekspopulaarsemaks meetodiks lähtumine Allardti heaolu dimensioonide käsitlusest.
Aga enne saab tuua klassikalise näite ajaloost:
Ameerika psühholoog A. Maslow (1908 - 1970) on koostanud inimvajaduste hierarhia , kus ta rühmitabinimesele omased vajadused püramiidi kujuliselt.
Kõige aluseks, millele ülejäänud ehitis ehk püramiid toetub , on inimese esmased füsioloogilisedvajadused: eluaseme-, joogi- ja toidu-, une- ja seksuaalvajadus.
Sellele toetub turvalisuse vajadus, mis tagab inimesele rahu ja kindlustunde, sellele omakorda armastuseja kuuluvuse vajadus ning vajadus tunnustuse järgi.
Püramiidi tippu on paigutatud eneseteostuse vajadus, mis väidetavalt hakkab inimese puhul tööle allessiis, kui kõik eelnevad vajadused on rahuldatud. Rahuldamata vajadused toovad kaasa vaesuse, mis avaldub nii näljas, haigustes, töövõimetuses ja tööpuuduses, sotsiaalses isolatsioonis, moraalses allakäigus, enesehinnangu languses ning selle kadumises.
Kuskil pole sõnaksetki mainitud tervisest ja sellest kui võimalikust heaolu allikast.
Üks aga on selge, halva tervise juures ei ole ilmselt mingit rõõmu nautida püramiidi tippu jõudmist.
Kuid nüüd Allardt´i juurde. Allardt kasutab heaolu mõõtmisel järgmisi kriteeriumeid: sissetulek, eluase , poliitiline toetus, sotsiaalsed suhted, asendamatuksolemine, huvitavate asjadega tegelemine, tervis, haridus ja rahulolu eluga. Seejärel jagas need kolme – nüüdseks juba klassikalise – dimensiooni vahel, milleks on having ( omamine , materiaalne heaolu), loving (armastamine,sotsiaalne heaolu) ja being (olemine,inimese sisemiste normide ja väärtustega seonduv heaolu). Sellisest heaolu tähendusest lähtusin oma kirjutises ka mina.
Toimetulek on eelmisega võrreldes samavõrd sagedasti kasutatav, ent paraku ka samavõrra abstraktne mõiste, mis on alati seotud kindla aja ja kohaga (nagu mõistagi kaheaolu).
Laialt on levinud toimetuleku määratlusednagu „võime probleemidega toime tulla“. Sellisest arusaamast lähtuvalt on toimetulekut muu seas defineeritud ka sotsiaalhoolekandeseaduses („toimetulek on isikuvõi perekonna füüsiline või psühhosotsiaalne võime iga päevases elus toime tulla“).
Psühholoogias käsitletakse toimetulekut kui hakkama saamist stressiolukordades; kognitiivset ja käitumuslikku pingutust väliste või sisemiste nõuete ning nendevaheliste konfliktidega toime tulla. Toimetulek viitab ebameeldivuste, hirmude jt. negatiivsete emotsioonide ületamise viisile, muutusteleinimeste hinnangutes. Edukas toimetulek suurendab eneseteadlikkust ja sisemist kontrolli.
Toimetuleku ressursid võib jagada isikusisesteks ( isiksusejooned , võimed,oskused, maailma tunnetamise viis) ja isikuvälisteks (rahalised ressursid ja sotsiaalnetoetus).
Tuua saab toimetulekueel tingimustena välja inimese füüsilised ja vaimsed võimed, motivatsiooni mingis olukorras toime tulla, adekvaatse info ja teadmisteolemasolu, oskused ja vilumused ning võimalused sobivate keskkonna tingimuste näol. Kui mõni neist eeltingimustest on täitmata või puudulik, võivad ilmneda toimetuleku probleemid.
Inimese elu “kvaliteedi” sõltuvus tema tervisest määrab motivatsiooni tervise väärtustamiseks. “Valitudo bonum optimum” (“tervis on kõrgeim hüve”) - see antiikaegadest pärit postulaat ei kaota oma sisulist tähendust kuni eksisteerib inimkond . Selle hüve säilitamine (ja võimaluse korral suurendamine) eeldab tervist edendavat mõtlemis- ja käitumisviisi ning teadmisi tervist kujundavatest ja häirivatest faktoritest. (Tamara Janson)
Tervise ja haiguse mõisted tunduvad esmapilgul olevat selged igaühele. Tervist on aga aastate jooksul defineeritud enam kui paarisajal erineval viisil. Isegi vaid põgus tutvumine tervist käsitleva kirjandusega teeb selgeks, et tervist mõistetakse väga mitmeti ning et tervise erinevaid kontseptsioone on hulgaliselt. Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et tervist võib mõista nii personaalse väärtusena kui sotsiaalse väärtusena. Teiseks pohjuseks võib aga olla poliitiline aspekt – tervis nõuab igalt indiviidilt ja riigilt suuri finantsressursse. Sellest tulenebki arusaam, et nii kuidas me tervist mõistame, nõnda me sellesse ka investeerime.
Tervist võib indiviidi tasandil defineerida kui heaolu ning kaebuste ja haigussumptomite puudumist. Calnan (1987) uuris tavakäibel olevaid tervise erinevaid tõlgendusi ning leidis, et enamik inimesi kasutabki tervise terminit ainult seoses haigestumise ning haiguse kontseptsiooniga. Nii tervist kui haigust tuleb mõista ühelt poolt kui personaalsete, teisalt aga kui sotsiaalsete vaadete susteemi . Mõne jaoks on see mõiste kattuv heaolu või õnnetundega. Mõnele tähendab tervis organismi suutlikkust tulla toime ülemaarase stressiga.
Tervise mõiste lahtiseletamiseks on mitmeid lahenemisi, mis tulenevad erinevatest tervise käsitlusviisidest. Tervise definitsioonide erisus sõltub ka sellest, milliseid vahendeid peetakse
teatavas sotsiaalses ning kultuurikontekstis sobivateks ja vajalikeks tervise taastamisel, sailitamisel ja edendamisel. Sellest tulenevalt määratletakse ka vastutus tervise eest – kas selleks on indiviid (üksikisiku vastutus) voi sotsiaalne keskkond (kogukonna vastutus) voi poliitiline keskkond (riigi vastutus).
Tervisedendust individuaalsel tasandil mõjutavad inimese endaga seotud probleemid. Thitipeale märgatakse tervise tähtsust alles siis kui juba ollakse haigestunud. Suur tähtsus on ka inimese sisemistel barjääridel: palju on motivatsiooni tervislikult toituda, palju jätkub kannatust, et näha tulemust, kas tervislikust toitumisest on kasu. Kindlasti aitab kaasa tervistoetav keskkond ning tervisedenduse alla kuuluvate komponentide kättesaadavus, mis lihtsustab inimesel püüelda tervislikku elistiili poole.
Positiivne vaimne tervis kui vaimne heaolu on taju, mõtlemine ja suht­lemine viisil, mis aitab elust rõõmu tunda ja keeruliste olukordadega toime tulla. See omakorda seondub tervisliku elustiili, füüsilise tervise, paremate õpi­tulemuste, produktiivsuse, täisväärtuslikemate inimsuhete ja parema elukvali­teediga. See võimaldab realiseerida oma potentsiaali, ära tunda oma võimeid ja tulla toime muutustega. Positiivse vaimse tervisega inimene: Tunneb end hästi ja rahulolevana, on enesekindel ja positiivse enesehinnanguga , suudab nautida elu, naerda ja lõbutseda, suudab toime tulla stressirohkete olukordade ja muutustega, kogeb erinevaid tundeid, sest elu on pidevas muutumises ning sündmusterikas, tunneb, et elus valitseb tasakaal, hoolib iseendast: nii oma vaimust kui kehast, hoolib teistest inimestest.
Vaimse heaolu saavutamise ja säilitamise eeltingimuseks on tervislik elustiil. Samuti peab igapäevaste kohustuste ning rõõmu ja rahulolu pakkuvate as­jade vahel peab valitsema tasakaal.
Kindlasti usun, et tervise mõistes on ülioluline enesehinnang. Ensehinnang räägib inimese toimetulekuoskuste kohta küllalt palju. Madalal enesehinnangul on negatiivne mõju meie üldisele terviseseisundile, suhete­le, kui ka edukusele koolis, töökohal, elus üldse. Kõrge enesehinnanguga inimesed on enesekind­lad, valmis oma vigadest õppima, väljendavad selgelt oma vajadusi, seisavad silmitsi oma hirmudega ning püüavad neid ületada. Pea meeles, et niikaua kuni sa iseendale ei meeldi, jäädki sa arvama , et „sa ei suuda ega saa…“.
Reeglina saab väita siinkohal küll, et kõrgema enesehinnanguga inimesed on valmis panustama oma tervisesse tunduvalt rohkem kui madala enesehinnanguga indiviidid .
Kuid siis võib peituda ka karisid, kus põhjendamatult kõrge enesinnang võib põhjustada tervisliku liikumise seisukohalt üledoseeringuid, milledel võivad olla ka fataalsed tagajärjed.
Tervis on kui terviklik dimensioonide kogum, mis koosneb füüsilisest, sotsiaalsest, spirituaalsest, seksuaalsest, emotsionaalsest ja vaimsest tervisest. Psühholoogiaga on otseselt seotud vaimne tervis, mis sisaldab endas toimetuleku uskumust ja enese-väärtuse ning enese-tõhususe näitajaid. Kuid kõik dimensioonid on tihedalt seotud ning mõjutavad üksteist.
Sellest vaatevinklist saab üsna kindlalt väita, et tervise näol on tegemist ülima väärtusega.
Kasutatud allikad:

Eesti Postimees, Juhtkiri : tervis, heaolu võti. 2009

Kidron A. Elustiil ja heaolu. 2007
Harrison L.E., Huntington S.P. Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. 2002
Tamara Janson. Tervise olemuse käsitlus. www.ut.ee/tervis/opetajatele/T. Janson.html