100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 12 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-09-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
3 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Natubergman
Õppematerjali autor
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
... Rõõmus naerulagin. Margus on väsinud, pöörab end ära. TIINA (kirglikult Margusele kaela lennates). Hahaha! Sina, rumal poiss, sina, tossikene! Ei saa tüdrukut kätte! Ja see tahab minu Margus olla! Minu Margus peab olema kui hunt, kes uttede hulka kargab! Sind oleks vaja juustest kiskuda ja katkuda, kuni sulle jalad alla saavad, ja mitte käsi ümber kaela heita! MARGUS. Sina! Sina vaata, kui ma tõmban su sülle ja viin, kuhu ise tahan ja teen sinuga viis imet, mis aga meelde tuleb. Sina - sind oleks vaja pigistada, nõnda et karjud! TIINA {nagu angerjas Marguse käte vahelt välja libisedes). Jaa, ja muidugi! Seda sa oskad! Selle peale oled sa mees! MARGUS. Mina olen iga asja peale mees, mind aja või noore käruga süli - mina ei karda! TIINA. Ja-jaa, võib olla, et sa ogarast peast noort käru küll palju ei karda, kui - ta hästi noor on. Aga muidu, muu asja peale... MARGUS
Elust ja Enesest. Hey!.Räägin siis nata endast. Olen siuke ilus tüdruk Angela parimates aastates 14 blond ja selle üle uhke. Ema on mul siuke hoolitsev junnike (vabandust aga ta on lihtsalt vahel junn) ja isa siuke tegutsev ärimees. Siis on mul siuke elu nõme väikevend . Vahva kas pole. Mu parim sõbranna on Kerli on hull poiste sebija ja geto no ma ei või ! Ise olen siuke rich girl nagu, issi annab kõike mida tahan .Aga nüüd siis mu elust. * Täna hommikul kooli minnes märkasin et meie klassi on tulnud uus õpilane. Selgus siis et ta on must vanem (kujutate ette ma olen klaasi vanim , nüüd siis tema ...ooo eei ) ja hullem tibi kui mina (issand temaga läheb raskeks.) Nimi on tal Kaire ,ei tea kes küll paneks oma lapsele siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf!
Juliette`i Romeo de Ville Juliette istus avatud akna alla ja uuris lossi eesõu, kus käis sama vilgas elu nagu ikka. Mingi joobund mees vehkis platsi keskel oma nahast kotiga ja kisas arusaamatus keeles sõnu, mis rahvale tohutut nalja valmistas. Ka valvuritele pakkus too karglev objekt huvi oli ta ju nii emotsionaalne selle koti pärast. Juliette oli peaaegu kindel, et segaduse põhjustajaks oligi see väike räbaldunud kott mehe käes, suurus ehk keskmise granaatõunaga võrreldav. Samal hetkel koputati viisakalt uksele ja üks noor teenijanna astus sisse, tolmuhari ühes, pesuämber teises käes. "Cosquette, kas see olete teie?" küsis Juliette pilku vaatemängult pööramata. "Qui, Mademoiselle Juliette!" ütles tüdruk aralt ja hakkas raamaturiiulitelt tolmu pühkima. Peale minutilist vaikust söandas noor tüterlaps pärida: "Aga, kui tohib küsida, keda te seal uurite?" Juliette võpatas kergelt ja vaatas Cosquettet. "Uurin...keda? Ah ei! Cosquette, ma ei UURI kedagi! Lihts
Iga uustulnuk, ükskõik millises vanuses või kummast soost, oli vaeses St. Petersburgi linnakeses tähelepandavaks harulduseks. See poiss oli hästi riietatud -- liiga hästi äripäeva kohta. See oli lihtsalt hämmastav. Tema müts oli tore,, sinine kinninööbitud kuub uus ja puhas, samuti püksid. Tal olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet. Üldse oli tal linlase välimus, mis ärritas Tomi. Mida rohkem Tom seda hiilgavat imet vahtis, seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult kulgemisi, sõõris. Nad hoidsid kogu aeg nägu näo, silm silma vastu, viimaks ütles Tom: «Ma võin sulle naha peale anda!» «Tahaksin näha, kuidas sa seda teed.» «Aga ma saan sellega hakkama.» «Ei, sa ei saa.» «Jah saan.» «Ei saa.» «Ma saan.» «Sa ei saa.» «Saan.» «Ei saa.»
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Jutuke Vikerkaar peale vihmasadu T aaskord koitis hommik ja hallid pilvekamarad sõelusid taeva jahuseks. Mere kallasäärtel ringutav udu libises vaikselt üle suure kivi, mille peal kaks väikest olevust teineteisse klammerdunult viimaseid magusaid unenägusid nägid. Hoolimata külmast voogas kogu nende olekust rahuleitu õndsuse ja muretu lapselikkuse sära nad olid õnnelikud ja seda teadmata olid nad ise oma õnne sepistanud. Esimesena avas silmad tiivuline. Olles näinud kohe enda vastas ikka veel magavat Printsi, valgus ta näole meeliületavat rõõmu ja ta pigistas tugevamini nende käehoidu. Selle peale poiss mõmises arusaadamatult ja pööras teise külje. Elisa tõusis istukile ja vaatas unisele merele, mis talle täna vägagi kaunis ja südamelähedane tundus. Eilne hirm vee hukutava tõmbejõu vastu oli hajunud ja asendunud lootusega, et maailmas on inimesi, keda saab usaldada, ja kohti, kus saab end tunda õnnelikuna ka r
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid