Jutuke - Vikerkaar peale vihmasadu (0)

Jutuke

Vikerkaar peale vihmasadu

Taaskord koitis hommik ja hallid pilvekamarad sõelusid taeva jahuseks. Mere kallasäärtel ringutav udu libises vaikselt üle suure kivi, mille peal kaks väikest olevust teineteisse klammerdunult viimaseid magusaid unenägusid nägid. Hoolimata külmast voogas kogu nende olekust rahuleitu õndsuse ja muretu lapselikkuse sära – nad olid õnnelikud ja seda teadmata olid nad ise oma õnne sepistanud.
Esimesena avas silmad tiivuline. Olles näinud kohe enda vastas ikka veel magavat Printsi , valgus ta näole meeliületavat rõõmu ja ta pigistas tugevamini nende käehoidu. Selle peale poiss mõmises arusaadamatult ja pööras teise külje. Elisa tõusis istukile ja vaatas unisele merele, mis talle täna vägagi kaunis ja südamelähedane tundus. Eilne hirm vee hukutava tõmbejõu vastu oli hajunud ja asendunud lootusega, et maailmas on inimesi, keda saab usaldada, ja kohti, kus saab end tunda õnnelikuna ka reaalse põhjuse olemasoluta.
Ta vaatas Jerome selgelt väljajoonistunud kontuure, piiritletuna hallikarva kivist. Ka siis, kui ta poleks Prints , oleks ta ikkagi kallim kui kõik tähed ja mered , mis loodud. Halltiib avastas, et nende riided on läbinisti niisked ning arvas , et vahepeal oli vähest vihma sadanud. Ja ta polnud eksinud , sest peagi kohakuti pilved hargnesid ja päikesejoad laskusid kiirtena maa poole. Seal, kus valgusvihk tihedam oli, sulandusid koitu seitse pastelset värvi – vikerkaar laotas oma sametised tiivad ühest veeservast teiste, sukeldudes nii suure hooga , et suure kaare alla tekkis veel teine, palju kahvatum vikerkaar ja vastupidiste värvijärjestustega.
Elisa raputas Printsi ärkvele ja näitas talle taevaimet. Jerome vaatas kaua, pilgutamata vahepeal silmigi kartes, et vikerkaar võib ära kaduda, kuid seda ei juhtunud – ka poole tunni pärast mitte, kui nad lükkusid õhku ja lendasid tagasi terrassi poole, kiirustamata, nautides iga kirsiõit, mis nende teele jäi, ja iga sekundit, mil nende kehad kokku puutusid.
Maabudes, muutis Halltiib olekut ja oleks peaaegu põrandale kukkunud, kui Prints teda kinni püüdnud poleks. Ta polnud harjunud kahe kandmisega nii pikal vahemaal, ent ta oli lennu edukalt sooritanud ja oli selle üle uhke.
„Halltiib...“
Poiss muigas ja tõmbas oma printsessi lähemale, teda õrnalt emmates.
„Kas sulle ei meeldi? On see ebameeldiv?“
„Sugugi mitte,“ vastas Elisa ausalt ja najatus ta õlale.
„Nüüd kasvatame juured alla ja siis ei saa ka tuul meid lahutada.“
„Ma pean varsti minema.“
Ta tõukas Jerome eemale.
Jahedasse õhku kandus vaikus , nende pilgud olid juurdunud teineteise silmadesse, kust nad otsisid sõnu veel vastamata küsimustele.
„Mis mõttes? Sa oled ju mu sõber.“
„Prints...“
Elisa sirutas käed ja pööras ta pea vikerkaarest vastassuuna, sinna, kus haigutas müür – ainus, ent kõrgekaaluline takistus kahe eri maailma vahel. Tüdruk käskis vaadata taevasse .
„Mul on aeg minna, varsti toimub midagi tähtsat. Ja hirmsat. Ma pean olema oma karja juures. See on käsk koguneda.“
Heledakoeliste vihmapilvede vahel hõõvasid rulli tumedad äikesed, ebaloomulikult vingerdades ähvardasid nad madudena kõik alla neelata ühes avalas ründes.
Poiss vaatas tähelepanelikult ja lausus siis: „Ka sina oled ohver, kunagi.“
„Jerome?“
„Kuula: mul pole nii palju aega tegelikult, kui sinul, kuid mitte selle pärast, et minus surematust ei voola, vaid hoopis teisel põhjusel. Mu isa on Adelais suguvõsa pealik , nende juht ja õpetaja. Tal on palju minutaolisi lapsi, nii abielus kui väljast – sellel pole vahet. Kuid on üks reegel, millest iga kümnend aasta oma nõuab: inimohvri, et perekonna jõukus ei kaoks.“
„Kui julm!“
„ Eelmine valik oli mu ema, järgmine – mina. Kas sa mõistad nüüd?“
„Kuid... see ju tähendab, et me ei saa enam koos olla.“
„Sellepärast ma palungi sind – jää! Nii kauaks , kui vähegi võimalik!“
Ta haaras tüdruku käest ja naeratas, kuigi see oli muserdatud ja kurb naeratus.
„ Isand on mind eemale tõrjunud seinatagusest maailmast, reaalsusest ja... sinust.“
„Siis sa tuled minuga.“
„Mida?“
Mõlemad olid sellest ideest samavõrra jahmunud.
Oskamata leida mõistlikumat vastuväidet, tõi Prints taas oma suguvõsa lauseisse, kuid tiivakandja vihkas neid kordagi nägemata juba sellise põlgusega, et ei tahtnud seda juttu kuulatagi.
„Sa tuled minuga, Prints. Ja kuigi ma ei suuda meid enam kanda, saame siiski siit põgenetud. Kui siia lendasin, ületasin mere. Kuid seekord nähtus käsk, kuhu minna, maismaalt. Me saame hakkama.“
„Mine üksi, lenda. Sa ei jõua muidu kunagi õigeks ajaks ning pealegi...“
„Sa kardad , kas pole? Ka mina kardan , väga. Kuuled, kuidas kappab...?“
Ta asetas Jerome käe oma südamele.
„Nii kiire!“
„Sest ma kardan: ma ei taha sind kaotada ega neile koletistele anda, mu Prints, samas aga on sul õigus – ka mina langen oma pere ohvriks, see on sama hästi kui kindel. Ma olen haavatav, mul on inimese süda.“
„Siis põgeneme koos. Jätame nii sinu kui minu elud ja lahkume siit riigist, kogu mandrilt.“
„Tegelikult me elamegi saartel.“
„Siis... leiame mõne asustamata mäe ja rajame sinna oma kuningriigi. Ma olen ju prints – me saame hakkama. Ja sinust saab minu printsess .“
„Utoopia – vere eest ei põgene.“
„Sinu omad võivad ju arvata, et sa oled maha jahitud ja tapetud , minu omad aga...“
„Et mina sain sinu kätte.“
„Just! Nii teemegi!“
Kostus hingepõhja kriipav heli, midagi vilina ja karje vahepealset, pannes põgenejad võpatama.
„Mis see on?“
„Avati Pidupäeva väravad , mis aga tähendab, et...“
Jerome vaatas õudusega kirsipuude taha, ja kuigi ta latvade vahelt midagi ei näinud, täitusid ta suured sinised silmad hirmuga.
„Isa on siin.“
„Väga hea.“
Ta vaatas Elisat, kes kavalalt naeratas.
„Aeg tegutseda. Kuigi see hetk saabus kiiremini, kui ma lootnud olin, saame hakkama. Ma loodan.“
„Palvetan muusadele, et nende taevalik häll meile kaitset pakuks.“
„Ma ei tee sulle tegelikult haiget, sa pead ainult mängima võitlust – saad aru?“
„Jah.“
Kui Elisa ennast taas tiivuliseks muutis, tundis Prints, kuidas enesekindlus taas tema soontesse voolas.
„Lähme?“
Nad haarasid teineteise käest ja hüppasid terrassilt alla, hääletult kastesele murule hõljudes.
„Nii heas kui halvas ...“
Elisa naeratas ja noogutas vastuseks .
„Me jääme kokku ja leiame üksteist taas.“
„Taas?“
„Siis, kui praegu üks meist hukub, või mõlemad, saame me ikka veel kokku.“
„Kus?“
Halltiib vaatas taevasse, ka Prints tõstis pea.
„Seal.“
Rasked pilvemassid keerlesid lähenevas tormituules, vikerkaar oli kadunud – nagu ka päikesekiired tagasi taevakotta. Pehme rohi summutas kõik sammud, kirsipuude sahin peletas eemale vaikuse. Kaks last, üks poiss, teine tüdruk, hiilisid mööda kitselist kinnikasvanud jalgrada õueplatsi poole, möödudes mitmest tiigist, millest üks nende tutvumise alguseks teenis.
„Siin on mõnus,“ sosistas Elisa ja poiss pigistas tugevamini ta värisevat kätt. Nad olid mõlemad pabinas eesseisva ohtliku näitemängu pärast. Võimalusi õnnestumiseks oli sama hästi kui null, põrumiseks aga enam kui küllalt, et pöörduda tagasi igapäevaellu ja orjada esivanemate hukutavaid nõudeid. Kuid nad tahtsid vabadust, sõltumatust kõigest mustast ja kurjast, nad tahtsid olla õnnelikud maailmas, kus polnud ohte ja varje , kohas, kus mitte keegi ei tüütaks neid oma murede ja vangistustega.
Jõudnud peaaegu müürini, kütkestas nende tähelepanu taevasse ulatuv piikidega kokkutõmmatud raudoradest võrgustik – värav. Aja jooksul süsimustaks tõmbunud osad söövitasid õhku hapu maitsega, mis klammerdus igasse elusolendisse, kes nende alt või ümber läbi käis.
„Nad on lahti – siit pääseme välja.“
„Mitte enne, kui...“
„Jah, ma tean. Sinu etteaste , Halltiib.“
Tiivuline noogutas ja keskendus suurimal kirsipuul, mis nende lähedusse ulatus. Aegamööda, algul punase, siis sinise leegiga süttis see oks-oksa järel põlema. Ka järgmise puuga juhtus sama, siis veel ja veel, kuni terve tosinatäis leeke poolkuu kujulise sõõri moodustasid.
„Sellest peaks piisama, et tähelepanu saada,“ lausus Elisa külmalt. Samal ajal murdis Jerome ühe oksa, mille söestunud ots veidi tossas.
„Nüüd pean ma sind eemale hoidma, et sa mu kõri ei purustaks.“
Ta vehkis sellega ja ots süttis taas.
„Ole ettevaatlik, et sa endale liiga ei tee.“
Poiss muigas ja karjus kogu jõuga abi. Seda aga polnud vaja teha, sest juba seisidki tema ja häärbermaja vahel teenijate ehmunud salgad, peremehe ihukaitsjad ja isa ise, hõbedane püstol käes.
„Seda ma ei osanud ette näha,“ pomises Halltiib ja muutis ründesuunda, sattudes ’ohvri’ selja taha. Osavalt haaras ta kõri ja räuskas, lehvitades tiibu ja tõstes tuleleeke kõrgemale, nii et nad tundusid tõesti taevasteni kanduvat.
Ehmunud tuleseinast, osa teenijaid põgenes, kuid need lojaalsed, kes isandaga jäid, tõid harke ja vikateid, justkui aitanuks need neile tundmatu deemoni vastu, kes nii ähvardavalt noorsanda elu kallale kippus.
„ Koletis !“
„Et sa kärvaks!“
„Käi kus kurat meie maalt!“
„Mine põrgusse, kust tulid.“
Elisa ei haavunud, ema oli talle rääkinud, milliste tervitustega tavainimesed nendetaolisi vastu võtsid.
„Teie oletegi mu põrgu, saatanad.“
Ta tõstis end õhku, et veelgi enam hirmutada, kuid siis kõlas püssipauk – majaisand oli ühe hõbedase kuuli teele saatnud. Õnneks laskis ta mööda ja kuul tabas väravat, sellelt kaarega tagasi põigates.
„Isa...“
Jarome oli jahmunud, et isa laskis hoolimata võimalikkusest, et hoopis poeg saab viga. Mõned teenijad püüdsid püssi ära võtta, kuid raevunud peremees viskas nad laiali ja rebis lahti suure põleva oksa, nii et ka ta enda käed veel kuumade sütega üle puistusid.
„Ta on hullunud,“ hüüti igalt poolt ja veeretati kogu süü põrgulise kaela.
„Käi siit, deemon ! Jäta meid rahule – võta endale see sigitis, võta kuld, kuid jäta meie hinged patust puhtaks.“
See oli Jerome kannatusse viimane piisk ; ta käratas vastuseisjatele:
„Kas teil tõesti enam aru peas pole? Nii vähe ma teile siis tähendangi? Ka oma lihasele isale olen vaid kalts , kellega võib teha kõike, mis vähegi pähe tuleb...“
Ta oli sügavalt haavunud.
„Et te kõik põleksite!“
Elisa haare nõrgenes, kuid poiss surus end tugevalt tema vastu.
„Hävita nad. Palun.“
„Sa kahetsed seda, usu.“
„See on mu palve ja käsk, kui prints. Maksa kätte oma esivanemate eest, nad on selle ära teeninud.“
Elisa noogutas ja keskendus rikkalikul häärberil.
„Oo puhastuse püha tuli, neela kõik raev , mida leiad neis tumedais südameis.“
Punane telliskivi, millest rohketorniline hoone sajandeid tagasi ehitatud oli, lahvatas leekideis. Akende killustaval plahvatamisel kostus seest karjeid ja meeleheidet – see oli kontrollimatu kaos: tuli neelas kõik.
„Ma põrmustan su,“ käratas peremees kui kõu ja tumedate silmade raevunud välkumisel laskis püssist mitu kuuli järjest. Kiskjaliku reaktsiooniga tiivuline põikas nende kõikide eest eemale. Talle piisas vaid ette kujutada, et nad ei riiva teda, ja kuulid justkui muutsid oma trajektoori tema tahtel, kaldudeski kõrvale.
„Lähme siit, Jerome.“
„Ei!“
„Sa oled samasugune kui tema.“
Leegid olid sulgenud laste ja püssiga aadli tee, sulgumas ringiga viimase ümber.
„Veel pole hilja , ma võin ta päästa.“
„See on ema eest.“
Elisa vaatas tähelepanelikult tema kaamet nägu, leeke peegeldavaid klaasistunud silmi – ta ei leidnud neis kaastunnet , mitte killukestki.
„Sa oskad vihata.“
Poiss pööras pead ja naeratas.
„Nüüd olen ka mina koletis.“
Ja ta viskas põleva oksa, mida seni kramplikult käes hoidnud oli, mehe poole. Too viskus meeleheitlikult, kui mõni haavatud loom oma puuris, ja otsis olematut väljapääsu.
„Lähme?“
Nad pöörasid ringi ja hakkasid jooksma. Peagi lükkas Elisa end õhku ja jäi maast meetri kõrgusele lendama – ta oli väsinud, kuid nii liikus siiski kiiremini kui jalgsi .
Looklev rada tundus igavene , kuni nad lõpuks metsatukani jõudsid: see oli Adelais’ maavalduste lõpp.
Jerome tahtis tagasi vaadata, kuid Helltiib keelas, ja olles haaranud ta käe, tiris enda järel pimedasse metsa. Teravad kuuse- ja männiokkad katsid maad seal, kus sõnajalad ja langema kõdunenud lehtpuutüved ruumi jätsid. Valimata teed trügisid põgenikud läbi tiheda võsaräga, maa soostudes aga hoidsid tugevamate aluspinnaste jalamile.
„Kõik korras?“
Poiss ei vastanud ja kui Elisa korraks tema poole kiikas, pööras ta näo sootuks kõrvale. Tüdruk peatus ja haaras ka Jerome seisma. Järsu peatumise tõttu kukkus ta istukile.
„Mis on?“
Pisarad veeresid alla mööda ta sametisi põski, riivates kergelt võbelevat suud. Ta ei suutnud neid peatada, nii valus oli ta südamel. Kuid ta käskis end olla tugev ja pidada armastatud Halltiiva nimel vastu.
Elisa oli tundnud , et neid jälgitakse. See loomalik vaist polnud veel kordagi teda alt vedanud ja ka praegu oli ta surmkindel, et keegi Hallitiivaliste klannist oli siin, neid tähelepanelikult silmitsemas.
„Nad on siin,“ sosistas ta poisile otse vaatamata.
„Kus?“
„Ma ei tea, tunnen vaid nende kohalolu.“
„Tapan su? Tee siis vähemalt ehmunud näo.“
„Selleks pole näitlemist vajagi. Ma ei tea, mida nad sinuga ette võtavad.“
„Nad ei puutu – sinagi kardad inimesi ju.“
„Jah... Ära venita, tee see ära juba!“
Elisa hakkas hüsteeriliselt naerma ja tõmbus kägarasse, justkui oleks tal üle kogu keha piinavad valud . Prints kuulis kusagilt lähedalt liikumissahinat, kuid see peatus, justkui ümber mõeldes.
„Nad ei puutu mind,“ mõtles Jerome võidukalt ja tõstis käe, lüües raevukalt maapinda paar millimeetrit Elisa juusteotstest.
„Ma hävitan su!“ kisendas ta isandat imiteerides ja haaras kaika, puudutades sellega õrnalt Elisa kaela. Kõrvalt nägi see välja tugeva hoobina, sest enne seda oli ta hea hoo võtnud .
„Sure...“
Elisa noogutas vandeseltslikult ja sulges silmad, jäädes korraga väga vaikseks. Ta ei tõmmelnud enam, ka hingamist hoidis tagasi nii palju kui võimalik.
„See oli su lõpp, deemon! Raevu ja taandu inimese käe all. Sa oled taltsutatud ja ka mina, su võitja, saan lõpuks rahu...“
Ta lasi endal Elisa kõrvale kukkuda ja käe ta näole langeda, nii et kaunilt kaares ripsmete värelemist paremini varjata. Siis sulges temagi silmad. See oli mineviku surm, mis neid sel jahedal hommikul mõlema vaenutseva suguvõsa silmis igaveseks endaga viis.